Kolmanda nädala osad

Kuidas see nädal muidu on läinud. Palju vihma ja tormi, vaheldumisi palavusega. Ilmaga seoses on mu Malaisias elatud Robinsoni-saate nädalad järsku väga erksate mälestustena pinnale tõusnud.

Marta lastekollektiivi – kolm tundi hommikuti. Kirun, kui kallis. Olen Eesti riiiklikult toetatud lasteaedade süsteemi poolt ära hellitatud.

Vormistan USA autojuhilube. Plaan on vähemalt augusti alguses õpilase-luba vahetada päris-loa vastu. Autojuhilubade süsteem on USAs jälle palju odavam, suvalisem ja lihtsam kui Eestis.

Ja mõtisklen teemal “autod ja inimesed”. Eile sõitsime Queensi, Flushing Corona Parki ja saime kultuurishoki. Park on surutud kiirteede vahele, osaliselt ka alla. Haiseb, nina hakkab kiiresti sügelema. Ja seal üleval istuvad inimesed ummikutes. Nii et see õnn, mille autod meile tõid, on küll üks kahe poolega münt.

Kirjutamisest. Proovin nüüd üksi (ilma Dakita) ühte seiklusjuttu fabuleerida.

Aga selle nädala Õhtulehe Õuna-lood on siin:

11. osa http://www.sloleht.ee/2006/07/03/elu/200845/

12. osa http://www.sloleht.ee/2006/07/04/elu/200945/

13. osa http://www.sloleht.ee/2006/07/05/elu/201016/

14. osa http://www.sloleht.ee/2006/07/06/elu/201082/

15. osa http://www.sloleht.ee/2006/07/07/elu/201177/

16. osa http://www.sloleht.ee/2006/07/08/elu/201269/

18 arvamust “Kolmanda nädala osad” kohta

  1. kuidas sealpool lompi on lood autojuhtide käitumisega ja liiklusviisakusega? jalakäijad – jalgratturid – autojuhid?

  2. Oleneb kandist. Manhattanil on kõik ülbed, pole mingit liiklusviisakust. Meie kandis Belle harboris jälle on kõik tasane ja rahulik, lapsed mängivad tänavatel palli (eriti ookeani ääres ummiktänavatel). Siin lähedal asub itaalia maffia kodupaik Howard Beach, seal aga peatavad kõvad mehed suvaliselt autod kinni ja hakkavad juttu ajama, kahe sõrme jämedused kuldketid sätendamas.
    Aga üldiselt on autojuhtimine siin (äärelinnades) palju lihtsam kui Eestis – automaatkäigukastid esiteks, ja teiseks on reeglid suvalisemad. Kuna rahvas 16-90 eluaastani sõidab.
    Manhattanile… Ma ei kujutagi ette, kas julgen kunagi sõitma minna. Ja pole tegelikult vajadust ka, Manhattan on kõik kaetud metroo- ja bussivõrguga.

  3. Ahjaa, jalgrattad. Siin äärelinnas sõidetakse suvaliselt, nii autoteel kui kõnniteedel.
    Manhattanil ja tihedamalt asustatud Queensis rattaga ringi liiklemisest oskaks ilmselt Siiri (www.reeede.blogspot.com) rääkida, loodetavasti astub läbi ja siis kirjutab siia.

  4. Minu aasta jooksul saadud New Yorgis liiklemise kogemused:
    minule New Yorgi liiklus meeldib. Võrreldes Eestiga 🙂
    Autot ma siin ise juhtinud pole, aga selline tunne on, et ma ei kardaks. Ka Manhattanit mitte. Sest autojuhid on siin nii tähelepanelikud.
    Jalakäijad lastakse üle tee ka siis, kui neil üldse pole õigust minna – punase tule ajal ja suvalises kohas. Nii ongi njuujorklased harjunud astuma sõiduteele siis, kui neile tuleb pähe teed ületada. Autojuhid muidugi tuututavad juba kaugelt, kui neile tundub, et keegi tahab nende auto ette viskuda ja võtavad kiirust vähemaks, jäädes lõpuks päris seisma, kui teed ületav inimene ei peatu.
    Tipptunnil Manhattanil jalakäijad lihtsalt lähevad kogu massiga üle tee ja kui valgusfooris tule muutumist tähele ei panda, siis autojuhid ootavad kannatlikult ja ei aja kedagi alla.
    Aga kui mul oleks oma auto, siis ma ilmselt sellega Manhattanile ei läheks, sest minu meelest on seal parkimine omaette teadus ja ma ei jõuaks trahve ära maksta ja õigeks ajaks kuhugile kohale ka ei jõuaks 🙂
    Jalgrattaga julgen mina siin igal pool sõita – kõnniteedel sõidan vaiksematel tänavatel, kus rahvast pole – tihedama liiklusega tänavatel sõidan sõiduteel ja ma tõesti ei karda. Pärnus kartsin küll sõiduteel jalgrattaga sõita. Muidugi peab ise ka tähelepanelik olema, et kõnniteel sõites mõnele majauksest või hoovist väljuvale inimesele pihta ei läheks.
    Manhattanil olen ka kõnniteedel rattaga sõitnud, aga seal on politseinikud paar korda selle peale näppu vibutanud, sest ega kõnniteel sõitmine pole kuskil lubatud.
    Tipptunnil Manhattanil autode vahel sõitmine on natuke pingeline, sest sõiduread on üsna tihedalt täis ja siin on kombeks ju parkida ka keset teed. Minu jaoks teevad ühesuunalised teed jalgrattal liiklemise lihtsamaks, aga autojuhte ajavad nad hulluks, eriti Manhattani lõunaosas, kus tänavad pole ilusasti täisnurga all risti vaid vanalinna moodi segamini. New Yorgi asustamine algas ju Manhattani lõunaosast ja nii need tänavad sinna jäänud on.
    Aga Manhattanil on enamus tänavaid tegelikult päris hõreda liiklusega. Ja väga hea jalgrattarada on Manhattanil West Side’il Hudsoni jõe ääres – poole saare ulatuses on mõnus sile ainult ratastele mõeldud tee. East Side’il on ka rattarada jõe ääres, natuke lühem, kui West Side’il.
    Hea, kui on kerge ja tugev maastikuratas, millel on head pidurid ja amordid 🙂 Trekirattaga pole siin hea sõita, sest teed on auklikud ja liiga väikese läbimõõduga ratas jääb auku kinni.

  5. Samas, see just teebki Manhattanil juhtimise raskeks, et jalakäijad nii ülbed on.

  6. Nohh, siia lõppu võiksin ühe pärli visata, et njuujorklased jäävad hispaanias siis küll kohe auto alla! Seal juba kui jalakäijate foor on alles roheline, autod ja motikad juba tuuritavad mootorit, et kiirelt startida. Ning stardivad kaa! Ruudi oleks auto alla jäänud, jäi nuuskima keset teed… ma tegin kiire tõmbe ( et koer rogises rihma otsas) ning sain ta teelt viimsel hetkel ära!

  7. Njuujorklased jäävad Eestis ka auto alla, sest nad arvavad, et sebrale astudes antakse neile teed.

  8. floridas on kyll liikluskultuur ysna nigel. suunatuld pole siin enamik vist uneski nainud. samas jalle kohati on moned ogaralt viisakad, peatuvad kus pole vaja peatuda ja lasevad inimesi yle tee ja teistel autodel peateele keerata, turistid Manhattanilt vist :).
    aga rattaga ma suurele tanavale kyll ei lahe, pole surmasoovi veel. suure tanava aares soidan konniteel voi rattateel, vaiksel tanaval saab tanaval soita. kuigi mis suurest tanavast siin 2*4 miili saarel yldse saabki raakida yldse, koige suurem tee on 2 rida kummaski suunas. aga minu pohiline rattatee on nii auklik kui yldse veel olla saab, voib ette kujutada mis monu on sellel peale vihma soita.

  9. Mina jälle olen Manhattanil veidi autoga sõitnud ja ütlen – pole häda midagi. Silmad peavad muidugi ees ja taga olema. Ja ühe vale pöördega võib valesse osariiki sattuda…

    Manhattanil parkimine pole mitte teadus, vaid sport – sõitsin ühe õhtu “tõelise manhattanlase” autos ja see muutis minu arusaamist parkimisest kogu eluks.

    A muidu on USA liiklus viisakas ja jube lihtne. Sildid on sellised … seletavad. “Poole miili pärast keerab tee paremale ja sealtkaudu saab Bostoni kesklinna”. “Veerand miili pärast keerab tee paremale ja sealtkaudu saab Bostoni kesklinna.” “kuule sina, kes sa tahad Bostoni kesklinna sõita! NÜÜÜD on sinu viimane võimalus, reastu koheselt paremale ja sõida rampi mööda üles!” “Sõitsite just mööda teeotsast, mille kaudu sai Bostoni kesklinna. Järgmine teeots paremale viib teid juba Newtonisse.” jne jne jne … Kusjuures Las Vegases tulid kohalikud mind korduvalt hoiatama, et neil on nii tore linn, aga midaiganes ma seal ka ei teeks, autoga sõita ei tohi, ohtlik – ja tegelikult oli liiklust vähe, tänavad laiad, sildid selged ja kõik teised juhid nii lapselikult viisakad, et kohe imelik hakkas natuke…

  10. Ma olen kah kogenud siin äärelinnas seda ettevaatlikkust… viisakust… Oma vähesest Eesti sõidupraktikast mul seda meeles pole.

    Aga Manhattan… Kaur, sa muidugi võta arvesse ka, et sõitsid keset päeva, mitte tipptunnil.

  11. Parkimisest ka – Manhattani parkimisinfo on netis e-raamatuna müügil, oli vist 10 dollarit. Sealt saab teada kõik nipid, odavad või isegi tasuta parkimiskohad 😉
    Teine asi, mille hiljuti avastasime – kui otsida aadress http://www.mapquest.com programmiga (mida soovitan kõigile USAs reisijatele, väga hea lehekülg), siis sead saab pärast aadressi leidmist panna otsingusse “leia lähedal asuvad parkimiskohad”. Sealt ei saa küll hinda teada, aga vähemasti saad teada, kus nad asuvad ja kuidas sinna tihedas liikluses saada, ilma pead kaotamata.

  12. kas tipptunnil sõitmine on raskem kui muidu? vastikum ja närvilisem, kindlasti, ummikutes ootamine ja võib-olla trügimine, aga pmst pole ju vahet. tallinnas ei ole küll tipptunnil raskem sõita kui niisama keset päeva, ainult aega läheb rohkem… arvan ma 🙂

  13. üks tipptunni häda – nii tänavad kui avenüüd on autosid täis, sul on roheline tuli, aga sa ei saa üle sõita, sest näed, et teisel pool pole sulle ruumi (ummik), aga selja taga tuututatakse, et mine, kurat. Kui sul närv vastu ei pea ja ikkagi lähed, siis võib juhtuda, et jääd keset tänavat (võib ka vedada ja hakkab just teisel pool liikuma.) Ma ei tea, kas suutsin seda olukorda kirjeldada, aga see on nii õudne, närviline. Põhiline küsimus on just see, et kui enesekindel sa ise oled. Igal pool on tuututamine ja sõimamine ja vähese staazhiga autojuht laseb püksid täis ja palub jumalat, et siit välja juba saaks.
    On ka see ütlus siinkandis “sõidab nagu Manhattani taksojuht”- see tähendab eriti ülbet ja vilunut sõidustiili.

  14. nojah, eestis ei tuututa eriti keegi ja tipptunni liikluse “närvilisus” sõltub rohkem sellest, kui kiire sul endal on ja kui närviliseks sa lähed. a tee load ära ja hakka sõitma ja tee uus blogi, “rohelise autojuhina ameerikas” 🙂 ja võta kirjutamiseks mingi auto-teemaline foorum ja järjejutuks road-story (või kuidas nende maantee-romaanide nimetus ongi)…

  15. mina tuututan tallinnas 🙂 kui ikka ei näita suunatuld või jalutavad täiesti vales kohas keset tänavat.

  16. Mul on Kauriga sarnased kogemused – mu arvates pole Manhattan sugugi hullem kui Tallinn, tuututamine mind endast välja ei aja. Samas on mul ameeriklannast sõbranna, kes kõnnib pigem ühest Manhattani otsast teise jala, kui et ise autorooli istub. Eks kõik sõltub inimesest – mõned mu sõbrad kardavad Stockholmiski autoga sõita, samas minu meelest on siin mõnusalt rahulik.

  17. rohelisel on mitu tähendust, ma ei saanud alguses Kauri kommentaraile pihta.
    Aga seda vahtralehe-värki USAs polegi. Kõik juhid on kohe võrdsed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.