…Küüslauk. Mesi. Pärnaõied. Ninatilgad. Kurguaerosool.
Elu toimub hetkel kusagil teises dimensioonis. Kirjutada saab hästi, aga rääkimine… tasub täna unustada.
Kolmekesi koos – Justin, Marta, mina – oleme viimastel päevadel olnud haiged, ja lõpp veel ei paista. Kas sai Marta selle pisiku lastelaagri võimlast, või sai Justin selle töölt. Mõlemad kohad on väga külmaks jahutatud, õues aga on 100 kraadi sooja (33 ehk celsiuses?)
Nädala teiseks läbivaks teemaks on olnud “kolimine Milfordi”. See on see maavaldus kahe majaga, mille Justini ema leidis eelmise aasta septembris internetist ja mille ta keskmiselt kord kuus jälle teemaks võtab.
Valdust võib vaadata aadressil
ja ´featured toursi´ klikkides saab vaadata ka pilte (slideshow) ja videosid ( images).
Justini ema plaan on: müüa enda praegune maja ja kolida sinna, koos meiega. Sealt käivad 4st hommikul 2ni öösel ekspressbussid Manhattanile (tund aega sõitu väidetavalt, kuigi mu kogemus siinse ajaarvamisega on, et väidetav number tuleb korrutada koefitsiendiga 1,5).
Ja nende plaan: meile see suur stuudiomaja, nemad aga ehitaks peamajast… Bed and Breakfasti. Ülemisest korrusest saaks privaatne nende kodu, alumisele aga teeksid veel juurdeehituse, nii et kokku oleks ca kuus külalistuba, söögiruum, raamatukogu.
Ja nüüd vist ongi nii, et kohe kui nohu väheneb, läheme seda asja uurima. Me ei ole suutnud oma arvamust veel kujundada, tuleb minna kohale ja seal seda kõike nuusutada ja tunnetada (ja vaadata ka, kui hästi me Justini vanematega ühisel autoreisil läbi saame).
Stuudiomaja on muidugi üks… muinasjutumaja. Milline avarus ja valgus. Nagu loodud ühele wannabe kirjanikule ja muusikule pesaks. Isegi kinnisvaravihkaja Justin istus arvuti taha maha ja hakkas arutame, kuhu ja mida…
Lapsehoidja oleks mul lähedal…. seda mu frustratsiooni mõistavad ainult need, kes ise elavad perekonnast kaugel ja ilma lapsehoidjata ja piiratud raharessurssidega…
Eestisse hakkaksime sealt siis käima kolm pikka suvekuud.
Bed and Breakfast – see muidugi inspireerib mind. Seal on oja ja kalatiik(järv) ja see kõik asub riikliku looduspargi keskel. Ahjaa, kõndida saab küll, aga metsas, kasvõi tundide kaupa matkaradu vihtuda 😉 Kui tahad kohalikku linnakesse minna, tuleb auto võtta.
Kas ma tahan metsas elada? Ma ei tea, vahel mulle tundub, et olen mereinimene, siis metsainimene, siis suurlinnainimene, siis väikelinnainimene…
Aga küllap on metsa sees olla väga hea, eriti kui sinna aina külalisi saabub.
Kui ma eelmisel aastal ühes külalistemajas varahommikul omaniku-perenaisega Sangria veini jõin, siis ta ütles, et kõige suurem võlu on see, kuidas inimesed tulevad, avanevad ja oma lugusid räägivad.
Ja teate, sõbrad. Lood, lood ja lood on need, mis mulle elumahla annavad! Igas maailmanurgas, igas olukorras. Ikka inimesed ja nende lood.
Aga samas, sai siin Justiniga koos kunagi loetud eneseabiõpikut “Kontrollivate vanemate laps” ja saadud sealt hoiatus, et selliste vanematega ühist perefirmat ajada on… ilmselt õpik ei öelnud, et ohtlik. Aga see sealt välja tuli – ohtlik.
Que sera, sera…
Eppukene, mòtle ikka hoolega jàrgi ( hästi emalikult öeldud). Kindlasti on Justini emal see plaan just nimelt selleks, et teid enda làheduses hoida. ta vist proovib kòiki vòimalusi, et te ainult Eestisse ei làheks. Samas on see täiesti mõistetav, kuid proovi ette kujutada seda priiskamist seal B&Bis. Pärast oled sa jälle netis end välja elamas ( see pole kriitika )… Ning kujuta ette tema kõrval elamist, see ei peaks raske olema… olete ju juba koos elanud. See, et ta kõrvalmajas on, on enam vähem sama. Kuid samas mõistan ma täiesti su vajadust ka lapsehoidja osas, ikka üks pereliige lähedal, kelle peale saad loota ( ja mitte ainult lapsehoidmise osas). Ma elan ka kaugel kodust, ning ämm on mul juba vana… Juba koeraga on tihti probleeme, mis veel lapsest rääkida… Seega jälle selline raske otsus, ma ei kadetse sind üldse sellistel hetkedel. Ma ise vihkan otsustamist, proovin lasta alati saatusel (ajal) otsustada…
Ning äkki aja jooksul ka su soov kodumaale tagasi minna väheneb ( mul on aja jooksul tugevalt vähenenud), siis oleks Martale ideaalne lapsepõlv metsa sees….
Aga tehke selline rohelise mõtteviisi B&B. Noh, mitte padurohelise, see hakatuseks ei müü. Aga kui aluseks võtta muusikaproageerimise võte: alguses harjutatakse inimesi lihtsamate klassikatöötlustega, sest süvamuusika on liiga keeruline ja igav. Aga töötlustest saab samm-sammult edasi liikuda…
Aga pakkudes “organic food only”, tehes asju loodusmaterjalidest, sorteerides prügi ja isiklikult suhtudes oma külalistesse võib ju ka teistest eristuda ning hästi müüa ja samal ajal oma põhimõtteid reklaamida.
Ja sinul oleks ämma-äiaga ühine projekt ajada 🙂 Siis nad võtavad teid ka äkki rohkem partneritena ja vähem lastena?
Hoian pöialt. Mulle tundub, et sulle meeldib see koht 🙂
Muide, kuidas seal päikesega on? Saksamaal vaatasin, et sedalaadi kohad kasutasid väga palju päikeseenergiat…
Mul on just see mõte, mis Tatsutahime ütleb. Et kui… siis on minu kõige suurem plaan, et teeme orgaanilise ja ökoBB. Ma muidugi juba vaatasin järgi, et sealkandis sellist ei ole. Ja et siis saaks end panda palju rohkematele veebilehekülgedele – mitte ainult BB omadele (mis on enamuses nagunii tasulised), vaid ka igasugustesse ökoteemadesse (mida on ka tasuta).
Kui ämmaga arutasime teoreetiliselt, siis tema oli nõus. Samas, mõni aeg hilhjem mainis, et tuleb bassein ehitada. Mina: aga milleks? Seal on ju mingi jõeke, seda saab paisutada kahe tammiga ja saab teha ujumiseks järve? Seletasin, et kui sa tahad saada ökoinimesi, siis nad ei tulegi, kui sul bassein on.
Ja päikesekütuse peale mõtlesin ka… Päikest on Pennsylvanias nii palju. Seal on suviti vastikult, kohutavalt palav! Mu PA-s elav eestlasest sõbranna Tiina enamvähem vihkab sealset suve…
Aga meie plaan osa oleks olla juuni, juuli, august edaspidi Eestis (mis ajaks ämm peaks minu asemel kedagi teist appi leidma).
No eks näis. Läheme selle nädala lõpus seda kohta lõpuks oma ihusilmaga vaatama.
Ja muide, meie praegune eluviis on nii ebaroheline. Sest ämm-äi ootavad meid kogu aeg endale külla, saame minna nädalavahetustel ja see tähendab autoga liikluses kinni istumist. Mis on julm kogemus nii füüsiliselt kui vaimselt.
hmmm….ämma-äiaga äri ajamine kui põhimõtted ja arusaamad nii erinevad võib üsnagi keeruliseks osutuda ning mis neile alguses vastuvõetav tundub pole seda hiljem mitte. Millegipärast usun, et kui su ämm on otsustanud basseini sinna teha siis nii see ka juhtub…