Kolmkümmend kaks, viimane taks

Ma arvan, et vähemalt 32ks sünnipäevaks võiks inimene teada, mis ta ülejäänud elus plaanis teha on. Ja võin teile rõõmuga teatada, et mina tean 😉

Väike hommikune mälutrenn.

– Aasta tagasi. Shotimaa looderannikul Obanis vinge tuule käes viskit joomas, ja oleksime sealset karmi ilu nautides peaaegu oma Glasgowsse minevast rongist maha jäänud. (Elasime 10 päeva Shotimaal, Justinil oli nädalapikkune konverents Glasgows).

– Kaks aastat tagasi. Päev Manhattanil, Justin viis mu õhtul muusikali vaatama, aga enne suutsime äpardusse sattuda (rongis Manhattani poole sõites selgus, et meil pole kummalgi sularaha pileti ostmiseks ja kuri kontrolör viskas meid välja eikellegimaal nimega Deer Park keset Long islandit, kus polnud muud kui hiiglasuur parkimisplats. Nii et tegime jalgsimatka kohalikku külakesse rahamasinasse… No meil ikka juhtub.)

– Kolm aastat tagasi. Oh, muidugi juhtub! See oli ju see päev, kui oli meie abielu kiriklik õnnistus ja kui ma valges kleidis kirikus ära minestasin ja 911 kutsuti. Ja ma nägin ingleid. Minu arust oli see väga hea enne. Toibutuseks anti püha vett ka juua. Kogu järgnenud pidu oli nagu unenägu, kusagil seina taga (aga täitsa hea unenägu).

– Neli aastat tagasi. Mõtlen. See oli siis vahetult enne Justiniga tutvumist. Kui tegime Suure-Jaanis palju isetehtud eri täidistega pizzasid ja kuna ma olin just paastulaagris käinud enne seda, siis tegin oma kõhule liiga ja sain midagi kõhukrampide laadset. Einoh.

 – Viis aastat tagasi. Mõtlen. Mõtlen… Ei tule. See pidi olema see aeg, see pohmell, kui me just Robinsonimängult Malaisiast tagasi tulime, füüsiliselt ja vaimselt segi loksutatud. Kas ma äkki teesklesin sel päeval, et mul ei olnudki sünnipäeva ega teinudki midagi erilist?

– Kuus aastat tagasi. Astusin ja võeti ülikooli magistrantuuri sisse ja ma jooksin mööda Tartut õnnelikult ringi. Klassika nagu Pirogovi plats ja hilisõhtune sillakaarel jalgu kõlgutamine…

– Seitse aastat tagasi. Kõik. Siin on kriips ees, täpselt enam ei mäleta. Kusagil seal taga on veel palju ilusaid sünnipäevi, ja ka paar suurejoonelisemat pidu, aga… aitab küll. nüüd lähen ma hommikukohvi tegema. Ja siis Manhattanile, täna tuleb piknik Central Parkis.

 

21 mõtet “Kolmkümmend kaks, viimane taks

  1. Mari-Leen

    Tähtis ei ole aastate koorem,
    tähtis on see, et hing jääks nooreks!

    Palju õnne, jõudu, tervist, nalja,
    sajani veel aastaid, oi, kui palju!

    🙂

  2. Inga

    PALJU ÕNNE!!!!
    Sain ka mahti Sinu blogi otsast otsani läbi sirvida ja samuti Marta oma, superlahe!
    Aga – mis see siis ikkagi on mida ülejäänud eluga peale hakata? 😉
    Ma vist 32. eluaastaks küll veel ei teadnud mida ma teha tahan kui suureks kasvan (KUI kasvan). Praeguseks hetkeks, ehk siis kiirrongi moodi lähenevaks 39. eluaastaks hakkavad mõned puzzle jupid paika kukkuma, aga suureks kasvamisest on asi kaugel. Ahh, mis sest, hakkangi olema sihuke lapsemeelne vanaema oma lapselastele kui need ükskord ilmale tulevad.
    Sünnipäev on loomulikult vaid päev kalendris, aga see päev siin on SINU! Naudi seda täiel rinnal!

  3. Ants

    Kuueteistaastane inimene on kindel, et kahekümneselt on elu läbi!
    Kui ta kahekümnendates end millegipärast veel päris kobedana tunneb, on ta veendunud, et need on ta elu viimased aastad, kuna kolmekümnene inimene on rauk.
    Jõudnud kolmekümnendatesse näeb ta imestusega, et see ei olegi nii kole, et ta on jäänud endiselt elujõuliseks ning tegevushimuliseks. Aga ikkagi usub ta, et neljakümnendatega on elul küll lõpp, sest kõik viiekümnesed on juba seniilsed.
    Kummalisel kombel tunneb ta aga viiekümnendates ennnast koguni natuke paremini, kui varasematel aegadel ning elu näib olevat isegi päris huvitav.
    Ja nii läheb edasi kuni üheksakümnendateni, mil ta leiab, et nüüd on tulnud aeg, mil võiks hakata kirjutama memuaare.
    Ilusat päeva ja kõike seda head Sulle sünnipäevaks

  4. fiilsiil

    Nu Sa oled täitsatäpselt õiges vanuses — nüüd alles elu algab neil kes elu valivad… 😉
    Palju õnne!

  5. toivo

    pole viga, mida vanemaks, seda kehvemaks läheb mälu. isegi kui teada saad, unustad jälle ära.

  6. siidivend

    Poetess Ave Alavainu on kirjutanud … nomistasisson … jutu “Pool Elu”. Kirjutas siis kui sai 35, N. Hiiumaasse (vs. N.Liit). Ja peris tahe lugemine oli! Iseenesest hea teadmine. Niet, kasvumaad veel on…
    Päikest…

  7. Eppppp Postituse autor

    Ingale
    – Aga – mis see siis ikkagi on mida ülejäänud eluga peale hakata?

    – Sellele vist ei saa ühe sõnaga vastata. Võibolla järgmisel aastal saab! 😉

  8. Sirkus

    palju ònne! seda pole kunagi liiga palju 😉

    Olen 35 ja mul pole aimugi, mis saama hakkab vòi mis tulema peaks. Ja sobib ka nii! Ongi huvitavam. Che sarà, sarà! Mis tuleb, see tuleb!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.