Elupilt Ameerikast: üks pere
Ma kohtasin kaks kuud tagasi seda peret ja nad ikka ei lähe mul meelest ära. Tegelikult, ma mõtlen nende peale peaaegu iga päev.
Selle pere isa on ameeriklane ja ema on Eestist siia kolinud eestlanna. Kaksikutest lapsed on alla kolme aasta vanad.
Nii ema kui isa räägivad lapsukestega ainult inglise keeles.
Ma ei küsinudki otse, miks. Sest mulle tundus, et see on vist nende pere siseasi… Ja ma olin nii üllatunud, et ei suutnud adekvaatselt otsustada: kas sellise valiku kohta oleks viisakas küsida või oleks see liiga pealetükkiv.
Hiljem kuulsin teistelt, et see ema olla öelnud: ta tunneb end paremini ja kindlamini inglise keeles nendega rääkides; ning et lapsed lihtsalt ei olnud reageerinud talle eesti keeles, kui ta päris alguses proovis.
Mis see minu asi on!
Mis see Justini asi on!
Kusjuures nad olid äärmiselt tore pere ja nad võiksid olla meie peresõbrad.
Aga millegipärast tulevad nad nii mulle kui Justinile vahepeal meelde ja me arutame ikka seda üle. Et kuidas nii võib? Ja miks see meid niiväga häirib? Ja kas me peaks seda neile järgmisel kohtumisel ütlema – võibolla isegi soovitama, et nad saaksid praegu oma otsust veel ümber muuta? Kui ema hakkaks alates homsest rääkima eesti keeles, siis alla 3aastase lapse jaoks oleks see muutus suhteliselt kerge üle elada.
…Võibolla on selliseid noori eesti naisi palju, kes sellise valiku teevad? Oma lastega võõrkeeles suhtlevad? Ma tõepoolest ei taha nende otsust arvustada. Teoreetiliselt võttes arvan ma, et igaüks ise teab, mis valikud ta oma lastele tulevikuks pakub või neilt ära võtab, peaasi, et ta oma lapsi armastab…
Aga ma lihtsalt ei suuda seda peret unustada.
Ma ei mäletagi, kes see keeleteadlane oli, kellega ükskord eesti keele võimalikust kadumisest rääkisime, aga kaks asja jäid mulle sealt nii tugevalt meelde, et olen need iseendaga ja oma lähedastega mitu korda ka läbi arutanud. See ongi õige ja normaalne, et arutad.
Aga need kaks asja olid: esiteks, väikesed keeled, mis praegu kasutusel, kaovad mõnesaja aasta pärast, teiste seas ka eesti keel. Ja teiseks, kui eesti keel oleks maailmast kadunud homme hommikul, nutaksid eestlased oma silmad peast, sest see oleks nii kohutav. Just viimase asjaolu tõttu ongi meile eesti keele rääkijad nii olulised ja me paneme isegi pahaks, kui keegi välismaale läinu oma lapsele eesti keelt ei õpeta (mulle tuleb meelde keegi Eestist läinud poiss, kes seal mingiks tubliks sportlaseks sai ja enam sõnagi oma emakeelt ei räägi). Ja muidugi peaks õpetama, võimis õpetama, kasvab ju igal pool maailmas kakskeelseid lapsi, kes lihtsalt kõik enda ümber räägitavad keeled nö üles korjavad. Või kuidas Epp, sa oled küll rääkinud keeleasjadest, aga kui palju sa Martat siiski õpetama pead, et ta eesti keelt räägiks?
Eks eestlased pressivad oma keelega igal pool maailmas nagu hullud, aga mis meil muud üle jääb. Kui meie seda ei tee, siis keegi teine ka ei tee ja mina tahan et vähemalt minu lapse-lapse-lapse-lapsed minu emakeelt räägiksid. Ehkki ma kardan, et üle kolmesaja, no hea küll viiesaja aasta sellele keelele antud ei ole. Vähemalt mitte sellisele, mida meie eesti keelena tunneme. Selles küsimuses läksime mehega kord täiesti tülli, ta ei suutnud uskuda, et ma nii rumalat juttu räägin. Kuidas saab meie keel ära kaduda? Aga näe saab. Seda ei juhtu homme, aga ma kardan, et juhtub küll.
Mis sellesse viisakusse puutub, siis ma arvan, et võib küll küsida, miks ema lapsele oma emakeelt ei õpeta. Selles ei ole ju midagi ebaviisakat, ega küsija ju kedagi ründa ega ole tegu pahatahtliku küsimisega. Iseasi, kas ema ise enam tunneb vajadust oma emakeelt rääkida… või mida ta oma kodumaaks peab. Siis ei ole see keeleküsimus tema jaoks lihtsalt enam oluline, et kellega nad seda eesti keelt ikka Ameerikas räägivad. Aga näed, räägivad kasvõi Epuga või mõne teise samasugusega. 🙂
Mina olin kogu aeg siiral arvamusel, et kui ma Eestist ära kolin, siis hakkan lastega rääkima selles keeles, mis neid ümbritseb. Seni, kuni taipasin, et eesti keeles on lihtsam lugema õppida, kui enamikus teistest keeltest. Kakskeelsus on ikka päris hea valik 🙂
Aga sellest keelest ja assimileerumisasjast on Elin Toona kirjutanud raamatu “Kaleviküla viimane tütar”. Oled lugenud?
Ma olen kindel, kui sina oma lapsega eesti keelt räägid, tunneb ka teine ema end mugavamalt ning võib juhtuda, et ta ise hakkab lastega eesti keelt rääkima rohkem.
Nuputasin siin keelest keelekeskkonna sees.
Mina olen lapsena rääkinud murdes. Kohe üldse ei osanud kirjakeelt kui lasteaeda pandi. Ja kas ma oma lapsele õpetan seda murret? Ei õpeta tegelikult, pidin tõdema! Jah, ta teab neid sõnu, mida pidevalt kasutan (pürst, väits, pinikõnõ jne.) aga kui me Lõuna-Eestisse külla läheme, siis ta ütleb, et ei saa aru, mida räägitakse. Mingis mõttes võib siin ilmselt paralleele vedada. Lapsevanem on juurdunud teises keskkonnas ja seda vajalikku väetist, mis paneks paremini tunnetama oma algseid juuri, lihtsalt ei ole enam. Või häbenetakse neid juuri.
Kuna ma ise murdelisest piirkonnast ei pärine, siis ei tea kaasa rääkida. Samas, ma arvan, et saan murdejutust aru küll. Vähemalt siiani olen saanud.
Jüri Pino kuskil ütles, et tema ei muretse selle pärast, et tema lapsed praegu murdes ei räägi. Küll nad hakkavad, oli ta kindel. Võibolla on tal õigus kah.
Murdega on natukene teine lugu… Murde saab kirjakeele kõrvalt väga lihtsalt ka täiskasvanud peast omandada, sest keeleloogika on põhimõtteliselt sama. Väga lähedaste sugulaskeeltega on arvatavasti ka sarnane (Rootsi/Norra). Inglise ja eesti keel on aga juba nii märkimisväärselt erinevad, et küsimus emakeelena omandamisest on ülioluline.
Ma mõistan, miks inimesed Itaaliasse, Ameerikasse või Jaapanisse kolides oma lapsele emakeeleks itaalia, inglise või jaapani keele valivad – need lapsed on ju juba sündinud sellel maal ja kuuluvad sellesse kultuurikeskkonda. Vanemate jõud anda lapsele ka teine emakeel on muidugi ülimalt austatav – ning teeb lapsele kindlasti kasu, kui seda viitsitakse korralikult arendada…
Aga mul on tuttav ungarlanna, kes kaebab, et tema 14-aastane tütar ei oska korralikult ei ungari ega inglise keelt (isa Kanadast, ema Ungarist, lahutatud vanemad). Mul on tuttav eesti-vene segaperest tüdruk, kes suudab ennast mõlemas keeles väljendada, tal on suuri raskusi vene keeles kirjutamisega ning ta pole võimeline ühest keelest asju teise tõlkima.
Kui vanemad näevad, et neil ei ole jõudu kahe keele sügavale õpetamisele, siis on ju mõistlik, et nad seda ei tee. Poolkeelne inimene kakskeelse asemel on ju natuke kurb.
Selleks ajaks kui minul laps sundis, olin juba 10 aastat inglise keeles moelnud ja raakinud. Olin kindel, et ei suuda lapsega eesti keeles raakima hakata. Aga hakkasin. Alguses oli imelik, aga nuud ei suuda teisiti. Eks ta ise otsustab hiljem kas tahab Eestlane olla voi mitte 🙂 Igatahes tuleb kakskeelsus kasuks ka teiste keelte oppimisel. Ja vanaemaga peab ju ka suhelda oskama!
Keel, kultuur ja mõtlemine on minu jaoks lahutamatult seotud. Kuidas inglise keelt kõnelev eestlannast ema selgitab lapsele tema juuri, päritolu? Kuidas räägib – no näiteks – ordurüütlitest ja Jüriöö ülestõusust, laulupeost, mardisantidest ja nende laulust “Laske sisse mardisandid, marti, marti”, kuidas selgitab eestlaste ja venelaste vahelise vastuolu ja kooseksistentsi taustu ja tagamaid, ma ei tea, laulab “Kassike-kassike, kasta saia”? Eesti teater, kirjandus, muusika – kasvõi Veljo Tormise teosed – need on kõik loomulikult selgitatavad ja mõistetavad ka võõrkeeltes, ent kas taban siis asja ülimat oma-olemist? Ise välismaal elades olen hakanud nägema asju laiemalt ja sallivamalt, nii et küll nendest ükskeelsetest kahe rahvusega lastestki täitsa toredad inimesed kasvavad. Arvan siiski, et teatud viisil vaid ühe keele ja kultuuriruumi domineerimine mitte ainult ei lihtsusta asju lapse jaoks, vaid ka vaesestab tema maailma.
Noh – jüriöö ülestõusust ja ordurüütlitest võib ju rääkida suvalises keeles, ka laulupeost, muistenditest… Võib-olla eestlastest/venelastest on kergemgi teises keeles rääkida, siis paistavad kultuuri eelarvamused rohkem silma?
Laulude ja luuletustega on muidugi keerukam, aga kas lapsele _peab_ tingimata eestikeelset luulet lugema? Võib ju muus keeles ka, kui sa seda muud keelt täiuslikult valdad. Kas lapsele on vaja mingi kultuuri ülimat oma-olemist, kui tema tulevik on pigem mingis muus kultuuris? Üle kahe kultuuri inimene elu jooksul tegelikult ülimalt omaks võtta tegelikult ei suutvat – ehk on hea lapsele valikuvabadus jätta /see ei välista keeleõpetust, sest keelt saab omandada ilma kultuuri täielikult sulandumata, ehkki midagi peab kultuurist loomulikult teadma/?
Mis puutub laulmisse, siis mina näiteks ei kavatse oma lapsele mingeid laule laulma hakata, sõltumata keelest. Ma arvan, et ta hakkaks lihtsalt nutma selle peale 🙂
Hm, murde peale polegi ma mòelnud. Ise olen poolenisti kasvanud Vòrumaal, kus elasid vanavanemad. Ning kui kooli làksin olid ka mul raskused kirjakeelega, senimaani on palju kùljes, nt. ei suuda ma see òelda, kui tegemist on ikka tollega :). Nùùd elades Itaalias, mu lapsele hakkan kindlasti rààkima eesti keeles juba sellepàrast, et ta saaks pàrast oma vanaemaga eestis suhelda. Mul ema koera jaoks vajaliku keele òppis ruttu àra (tule siia, làhme, oota jne.), lapsega vist paarist sònast ei piisa.
Ise olen jàllegi taasavastanud vòru keele, netist printisin posu jutte, òòylikoolist tòmbasin nood kaks asja mis seal on tolles keeles.. mònus. Itaalias samamoodi oskan kohalikku murret, ning mòistan natuke ka muidu murdeid, aga see on juba teine teema… pigem mingi juurte ja ajaloo vàrk, mis on ka igavesti pònev.
Mulle sai kakskeelsusest lugedes sai selgeks, et tegelikult pole õige kui vanem, kelle emakeeleks pole näiteks inglise keel, lapsega ainult selles keeles suhtleb. Sest laps õpib keele esmalt oma vanematega rääkides ja kui vanem seda ka perfektselt ei oska, siis õpib ka laps keele valesti. Kõige õigem valik pidi olema kui kumbki vanem räägib lapsega oma emakeeles, intelligentne laps õpib mõlemad ära ja eks hiljem selgub, kumba eelistab. Ise olen kohanud väga armast perekonda, kus ema oli ungarlanna ja isa ameeriklane, ema rääkis lapstega nii ungari kui inglise keeles ja lapsed valdasid samuti mõlemat.
Mina ka räägin välismaal elades oma lastega eesti keeles. Ka teiste juuresolekul.Algul tundus ka nati imelik kui väikse beebiga praktiliselt omaette rääkisin(no beebid ju rääkida veel ei oska) aga see imelik tunne läks üsna ruttu üle.Ja ma ei saaks omale üldse ette kujutadagi seda et minu laps,kui poolenisti eestlane ei räägi eesti keelt. Mina arvan ,et need lapsed, kellede ema on eestlane ja kes välismaal on üleskasvanud ja kes eestikeelt ei oska,et need lapsed seda kunagi omale emadele etteheitma hakkavad,et miks ema pole seda oskust neile aidanud omandada. See ei maksa ju midagi ja tuleb ainult elus kasuks.
Igaljuhul vöid sellelt kaasmaaslaselt,ilma mingite halbade tunneteta küsida,miks ta oma lastega eesti keeles e i räägi. Ega see siis paha pärast oleks.
Ma tunnen ka siin muidu ühte eestlast, kes oma lapsega oma emekeeles ei suhelnud päris mitu aastat. Aga äkki ühel päeval tuli perre veel üks beebi ja siis ema arvamus äkki muutus… seekord ta hakkas kohe väikese öega eesti keeles rääkima ja lootis,et siis 3 aastane vend,kes eesti keelt ei sönagi teadnud, ka ehk körvalt keele suhu saab. Aga see ei olnudki nii lihtne. Poiss muutus armukadedaks oma öe peale.
Pisike öde on nüüd 4 aastane ja venna nüüd juba saab eesti keelest ( seegi on ju hea)aru aga rääkimas teda pole veel kuulnud.
sedaviisi siis lood.
Luize, Sinuga täiesti nõus. Jüri hakkas ka ise setu keelt purssima alles hilistes kahekümnendates, nii et aega lastel veel on 🙂
Kevadel tuli meil Epuga ükskord juttu sel teemal. Leidsin arvutist üles, katke oma kirjast temale, mis toda asja puudutas ja loodan, et Epp ei pane pahaks, kui ma selle koha siia kopeerin.
Esimene lugu:
1944a. sügisel oli üks meie väga kauge tuttav käinud, tol ajal veel, Königsbergis. Sinna veel jäänud sakslaste elu oli teadagi mis. Ja nii andis üks ema oma kolmeaastase tütre noile tuttavaile, (ta enda juurde jäi natuke vanem – ~7a, poeg) et too ikka ellu jääks. Mina nägin seda tüdrukut, Roswita oli ta nimi, umbes aasta hiljem. Väga elav ja kena tüdruk. Ta rääkis täie endastmõistetavusega kolme keelt, Ise algas tavaliselt saksa keeles, aga kui vastasid eesti või vene keeles, said sa- mas keeles vastuse ja jutt läks edasi selles keeles nagu oleks see päris loomulik.. Muidugi oli ta sõnavara suurus vastav va- nusele, ja kui ma ütlesin. “Du bist ja ein Wunderkind,” ei saanud ta aru, mis see Wunderkind tähendab. Kus ta vene keelt õppinud oli, seda ma ei osanud siis küsida. Nägin teda päris juhuslikult ükskord mõniteist aastat hiljem, juba pea täis- kasvanud neiuna. Ta oli saanud saksa kodakondsuse ja tahtis elama minna Saksamaale (Ida muidugi – läände ei oleks saanud), kus ta oli üles leidnud ka oma venna. Eesti keelt rääkis ta loomulikult nagu meie, aga ta ütles, et räägib ka saksa keelt. Ja vene keelt – noh, nii nagu me kõik siis rääkisime!
Teine lugu:
Kui ma 1954a peale TPI lõpetamist Tartusse tööle tulin, oli üks mu esimesi otseseid ülemusi, leedulane Želvis. Täitsa mõnus mees, äsja tagasi saanud Siberi laagrist.
See oli vist 56 aastal, kui ta uhkusega mulle ütles, et tal on sündinud tütar. (Siin ta abiellus ühe eestlannaga). Tütar hakkas emaga rääkima loomulikult eesti keelt, aga Želvis ise rääkis temaga ainult leedu keelt – omavahel rääkisid nad vene keeles, millest see väike tüdruk ise jälle aru ei saanud!! Selline oli siis see perekond! Isa hoidis oma tütart väga ja kui me hoopis hiljem, kui Želvis ise juba pensionil oli, rääkis ta meie kohtumisel temast alati. Aga mind huvitas see ka.
Lapse nimi oli Birute. Ta oli väga andekas tüdruk. Peale abiellumist sai ta perekonnanimeks Klaas, ja Sa tead teda kindlasti. Leedu keelt räägib ta perfektselt ja kas ta ei ole mitte Leedu aukonsul Eestis? Tuleb au anda Želvisele, et ta suutis Birutele jätta ta emakeele, keskkonnas, kus ta ise oli vist ainus leedulane ja koormatud tööga, kus päevad sageli venisid väga pikadeks. Eesti keelt Želvis ise ära ei õppinud. Ma ei tea, miks. Võibolla seepärast, et ehitajate seas oli niipalju venelasi.
Väga huvitav arutelu siin, lisan mõned kogemused enda poolt…
Mina mäletan ka, et beebiga rääkides oli kummaline tunne, inglisekeelses seltskonnas, kui laps veel vastu ei rääkinud. Paras freak show, näiteks Justini sugyulaste ees, kes alati seda veidi kummaliselt vaatama jäid. Ja sageli kommenteeriti: “Oi, kui tubli, kas sa räägid lapsega oma keeles?”
Nüüd on hoopis teine tunne, kui laps ikka vastu räägib ja ümbritsevad näevad, et see on ikka tõesti keel.
Oli ka see hetk, mil mulle tundus, et 2aastane Marta meelega mulle alati inglise keeles vastu rääkis. Võibolla lihtsalt, et vaadata, katsetada, mis ma teen. Mina jätkasin alati eesti keeles. Ja lapse peamine iha on ikkagi kommunikeeruda, nii et nüüdseks ta teab – emmega tuleb rääkida emme keeles.
Raske on vahel ikkagi, eriti kui olen mõne inglise keelt rääkiva lapsega ja koos Martaga. Mis keeles siis rääkida? See on reaalelus ette tulev päris raske olukord. Ma olen valinud sel juhul rääkida inglise keels, kui öeldu on mõlemale lapsele korraga; aga siis eesti keeles, kui pöördun ainult Marta poole.
See on enamasti lastele veidi segadust tekitav, aga tundub siiski parim variant.
Ja siis veel see teema, et mis saab eesti keelest 500 aasta pärast… Mina ütleks nii, et me ei tea, mis saab maailmast isegi 100 aasta pärast. Tuleb kliimasoojenemine ja suured loodusõnnetused? Nafta saab otsa? Praegune globaalne kord võib nii või teisiti muutuda jälle lokaalseteks kogukondadeks ja sel juhul võib eesti keel vabalt jääda alles.
Mina jaoks ei ole eesmärk omaette, et eesti keel maakeral peaks olema igavesest ajast igavesti. Ma mõtlen väiksema mastaabiga. Meil on laps ja me tahaks anda talle valikuvõimalused. Tahaks teda kasvatada nii, et ta oleks ühteaegu täieõiguslik inglisekeelse kultuuri liige ja täieõiguslik eestikeelse kultuuri liige. Meie ei tee tema eest seda valikut, kuhu ta peaks kuuluma! Me ei ütle, et “see oleks talle kasulikum” või “ta peaks tegema seda, sest rahvus nõuab”.
Ei, valik jääb talle, meie anname ainult võimalused, mille vahel valida. 18aastaselt oleks tal võimalus jätakta oma haridust või oma elu võrdselt nii Eestis kui Ameerikas (või mõnes muu inglisekeelses ruumis).
Ilmselt peaks tema oma lapsi kasvatades tegema valiku, kes need lapsed on… Aga see otsus on tema, mitte minu või Justini oma.
Ja võibolla otsustab ta ka oma lastele hoopis selle valikuvõimaluse edasi anda, mitte nende eest ära valida.
Ma arvan, et vanavanematel on päris kurb, kui nad ei saa oma võõrkeelsete lastelastega vabalt rääkida. Ilmselt ei teki siis ka nende vahel lähedast sidet.
Kakskeelseid lapsi kõrvalt näinuna tundub mulle, et tavaliselt nad ei taha rääkida eesti keeles, kui kogu ülejäänud seltskond (põhiliselt siis teised lapsed) on inglisekeelsed. Sest alati hakkavad teised lapsed üle küsima, et mis sa ütlesid ja mis sulle öeldi ja laps ei taha hakata tõlkima ja seletama. Tal parasjagu palju muud huvitavat pooleli 🙂
Huvitav oleks teada, mida arvavad sellest arutelust mitmekeelsed lapsed ise. Et kui kerge või raske on neil olnud ja kas neil on hea meel, et oskavad mitut keelt.
Tütar 8-aastane ja küllalt vana m6istmaks keelteoskuse eeliseid. Saab nii Eestis kui ka mujal jutud vabalt räägitud, ei häbene kunagi eesti keelt ega p6e “komplekse”, kui v66rkeelsed koolikaaslased teda minuga kuulevad rääkimas. Loeb ja kirjutab ka eesti keeles, ilma milleta vist keelt korralikult ei omanda.
Mina olen üles kasvanud kakskeelsena. Vene ja eesti siis. Mu vanemad on küll eestlased, aga sündinud Siberi avarustes. Nemad rääkisid minuga eesti keelt. Minu vennad on aga minust kõvasti vanemad ning käinud venekeelsetes koolides – nendega suhtlesin ma vene keeles. Loomulikult juurde venekeelne televisioon ja vastav lastekirjandus.
Ma pole küll kunagi kahetsenud, et ma mõlemast keelest aru saan – olin mina ju ometigi see laps, kes venekeelse ropu maiguga nalja peale naerda pugistas. Samuti oli mul koolis selle võrra lihtsam ning nähtavasti just seetõttu oli ka lihtsam teisi keeli omandada.
Ainuke, mis kurvaks teeb on see, et enam ma venekeelt nii vabalt ei valda. Kui vanasti suutsin ma vastavalt olukorrale mõtlemise ümber lülitada vajalikku keelde, siis nüüd jään hätta kui olen sunnitud umbvenekeelsetele töömeestele mootori töökorda seletama.
Lisavaev tasub sellise asja puhul kindlasti ära.
Mina samuti kakskeelne, eesti ja vene siis. Nüüd lisaks ka inglise, aga see on nn. lisaks “omandatud” tarkus.
Minu laps, kes peaks nagu ka olema kakskeelne, kasvas üles Ukrainas, Sevastoopolis, kolisime sinna kui ta oli 4-kuune ja tagasi Eestisse saabsime kui oli 5-aastane. Kaks korda aastas kodus külas käies sai ta küll eesti keelega ilusti hakkama, vanaemaga suheldes, sest minu isa räägib siiani vene keelt. Aktsent ilmselt oli küll küljes. Nendel “protestiaastatel” aga hakkas ta Ukrainas mulle vastu karjuma kui temaga eesti keeles suhtlesin: “ära räägi nagu vanaema Sirje räägib, räägi normaalselt!” Normaalsest oli siis vene keeles, nagu kõik ümberringi. Jonni ma ei jätnud ja kui siis Eestisse tagasi kolisime ei võtnud tal sugugi kaua aega, et pisikesest aktsendist üle saada ja 6-aastaselt eesti kooli minna.
6. klassis aga tulid vene keelega koolis probleemid. Lootsin, et no ometigi kaevab kusagilt ajusopist välja oma viie aasta teadmised ja kasutab neid – ei ühti! Ja ehkki mina isaga suhtlen vene keeles, poiss ei räägi vene keelt sugugi.
Nüüd ta muidugi suur mees juba ja elame USA-s, inglise keel tuli küll väga lihtsalt juurde. Võta sa kinni, kuidas seda lisakeelt “õpetada” või elus hoida kui teda nagu väga vaja pole. Avastan end praegu temaga inglise keeles rääkimast, sest kohalikke asju on nii lihtsam ajada – sõnavara on teine.
Samuti olen kuulnud kakskeelsetes perekondades, et lastel on probleemid (koolis, ühiskonnas, jne.) – siis on parem teine keel ära jätta, et mitte segadust juurde tekitada. Ja kui on problemaatilised lapsed, siis on teise keele õpetamine see tagumine asi, mis meelde tuleb.
Ja viimane kategooria on laiskusekategooria – on lihtsm ja mugavam kasutada seda keelt mis ümber on, sest eesi keeles tuleks lapsele ilmselt paljusid asju üle seletada, terve keel on erinevalt üles ehitatud ja veetevinkel teine.
“vaatevinkel” ikka – vabandan trükivigade pärast.
Mina räägin ka vöörkeelsete laste juures ka oma eesti keelt valdavate(4a ja 3a) lastega vöörkeeles aga kui midagi sihilikult oma lastele öelda tahan, siis ikka eesti keeles. Naljakas vöi imelik on see,et kui ma vööraste lastega ja samas oma lastega selles vöörkeeles räägin,siis minu oma lapsed vastavad ikkagi eesti keeles ja vahel tekitab see teiste laste juures segadust ja siis ma pean seda jälle teises keeles seletama,mis minu lapsed siis ütlesid.Samas ma olen tähelepannud,et sellest ajast kui vanem tütar lasteaias käima hakkas, on ta isa emakeel ikkagi parem ,kui see eesti keel,mis ei ole iseenesest halb,sest ma arvan,et parem,kui laps räägib ühte keelt hästi ja teist nati halvemini,kui mölemat keelt ühepalju keskmiselt .Peaasi,et tal oleks elus vöimalus ka eestikeelses keskonnas hakkama saada(koolis käija vöi tööl),sest kes s eda teab,mis elu toob.
Ja kui mul peaks kunagi lapselapsed sündima, siis kindlasti räägin mina nendega samuti eesti keeles. 🙂
Ma ka nii palju selle keele asja peale m6elnud. Vanem poeg l2heb sygisel prantsuse kooli, isa on inglise keelne, mina muidugi ikka eesti keeles r22gin. Kuna k2in pika p2eva t88l, siis paratamatult on eesti keele aeg p2evas minimaalne.
Ja ma ei hakka selle p2rast end t88lt lahti v6tma, et lastega kodus rohkem eesti keelt r22kida. Kuigi syymekad on.
Nii et ma ennustan, et aasta p2rast r22givad minu pojad minimaalselt eesti keelt. Mind see ei r66musta aga ma ei saa midagi teha ka.
Loodan lihtsalt, et kunagi kui lapsed on teismelised, saan nad eesti kooli tuua – ehk siis inglise keele keskkonnast eesti omasse. Ja siis neil ei ole valikut – peab eesti keeles r22kima ja k6ik.
See eesti keele p2randamine ja eestluse s2ilitamine on koahti natuke v2sitav kohustus ka. Paljud imestavad, kui kuulevad, et ma ei kavatse Eestisse l2hiaastatel k2ima hakata: No laste p2rast ikka tulete ju? uuritakse. Mina m6tlen, et KUNI ma P6hja-Ameerikas elan, ma pigem tutvun siinsete kohtadega. Ei tahaks uusi, ahvatlevaid v6imalusi endast 2ra l6igata sel p6hjusel, et lapsed on vaja eestlasteks kasvatada ja neile on eesti keelt vaja Eestis.
Kahe otsaga asi.
Aga minagi tunnen eesti naist Londonis, kes vabatahtlikult lapsega ingl keelt r22gib. Eestile hulga l2hemal ja puha. Laps ei saa vanaemaga r22kidagi 🙁 Kurb…
lugesin Teie arvamusi ning kuna kasvatan oma lapsi Eestis ja Eesti peres siis jääb see teema minust kaugele. Minu esimese pinginaabri isa oli ungarlane, ema eestlane . Mäletan seda lapsena kogetud kummalist emotsiooni kui tema ema, kes oli ka omandanud ungari keele temaga võõras keeles vahel vestles. Emad. kui kasutate teist keelt võõra ,eesti keelest mitte arusaava, lapse juuresolekul siis ärge unustage, et teised lapsed võivad ennast natuke ebamugavalt tunda.
Kindlasti on ka sellise väike rahva keele õpetamine lapsele elus väärtusliku oskuse kaasaandmine. Sest ühe asja oskamist ei saa keegi elus ära võtta . Lisaks rõõm suhtlemisest emakeeles oma lähisugulastega
Keele säilimine on emade kätes. Siin võrumaal räägivad mehed lastega, kui ka muidu, rohkem võru keelt kui naised. Mehed teevad seda rohkem uhkusest, emotsioonist ja harjumusest. Naised lähtuvad sellest mis on nende arust nende lastele tulevikus parim, ehk siis ilma võru keelta saab hakkama, järelikult pole seda vaja ja lapsel kergem ka. Loodusest tulenev käitumine. Aga sama asi toimib eesti kirjakeelega, ehk siis miks on vaja eesti keelt, kui saab hakkama ilma selleta ja lapsel lihtsam ka. Praegu toimib see välismaal, aga tasapisi imbub ka kodumaale. Mingi küsitluse järgi olid 30% tallinna emadest nõus võimaluse korral panema oma lapsed ingliskeelsesse gümnaasiumisse.
Mu sõbranna tuli Rootsi 70ndatel, kui ta oli kuuene. Ta perekond kolis Soomest siia tööle.
Keele õppimine oli väga raske ja soome kogukond hoidis kokku.
Mu sõbranna ütles, et ta mäletab väga hästi, kuidas ta otsustas peale paari aastat rootsi koolis käimist, et tast saab rootslane ja ta hakkab rääkima ainult rootsi keeles.
Tema kuuest lapsest keegi ei oska soome keelt.
Tema ema ja vennad ei räägi korralikult rootsi keelt, sest hoidsid soome kogukonnast ja identiteedist kinni.
seega… lapsed ise otsustavad mingi hetk, mis keel neile olulisem ja mis identiteedi jätavad. Mulle tundub nii.
Kui eestluse säilitamine on väsitav, miks seda siis teha? Kui see on lahe, tore, põnev ja annab lapsele valikuvõimalusi, siis miks mitte. Aga kui see on “kohustus” ja “väsitav”, siis ei ole ju vaja?
Mulle meeldib väga Epu mõte, et on lapse asi valida, millise keele/kultuuri ta valib 🙂 Aga kui palju see on reaalselt võimalik? Kas see, millises riigis te rohkem elate, ei suuna teda ikkagi selle riigi poole?
Ilmas on palju asju, mis ei ole väga lahedad, aga tuleb ära teha. Kooliskäimine sealhulgas. Õppimine. Koristamine. Ristmikul punase tule taga seisma jäämine. Korstnapühkimine ja puudelõhkumine.
Kui inimesed Jeemenis oma kultuuri ei säilitaks, ei oleks seal ka nii lahe.
Epp, mis sa teed, kui laps sulle inglise keeles vastab? Teed näo, et ei saa aru, kuni ta eesti keele peale üle läheb?
Mina räägin oma lapsega eesti keeles puhtast egoismist. Mulle lihtsalt meeldib temaga eesti keeles rääkida. 🙂 Kellega ma veel Sipsikut ja krokodill Genat jagan? (Krokodill Gena kui eesti kultuuri esindaja, tjah, aga see on meil hetkel kodus populaarne.) Lapsele oleks kindlasti kasulikum teise keelena hoopis hiina keel omandada.
Ma pole märganud, et keegi imelikult vaataks, kui ma lapsega eesti keelt räägin. Mõnikord ainult pärast küsitakse, mis keel see oli. Privaatkeele omamine on mu meelest eelis. 🙂
Arengupsühholoogid on seda kahe- ja kolmekeelsete laste asja palju uurinud, ühtseid järeldusi aga pole. Prevaleerivad teooriad on:
– laps peaks mõlema vanemaga rääkima nende emakeeles, siis on keele areng kõige loomulikum, ei teki veidraid keelevorme ja laps õpib väga noorena ema ja isa keelel vahet tegema.
– samas on esimese kolme eluaasta jooksul sõnade hulk väga piiratud. Arvatakse, et teiseks sünnipäevaks teab ja ütleb laps keskmiselt 50 sõna. Kui see kahe-kolme keele vahel ära jagada ei pruugi ta üheski suuta kolmandal eluaastal veel lauseid moodustada.
– Kui vanemate soov on, et laps suudaks võimalikult vara oma mõtteid selgitada, siis tuleks lasta tal ühes keeles esimesed paar aastat tegutseda ja teise-kolmanda keele juurde õpetada, kui esimene nn. keeleplahvatus (aeg kui päevas õpib laps mitmeid uusi sõnu) on toimunud ning laps suudab igapäevaseid vajadusi väljendada ning olukordi kirjeldada. Seda peetakse eriti oluliseks just olukordades, kus laps võib sattuda tundmatusse keskkonda, et siis hiljem suuta öelda näiteks, et lapsehoidja ei läinud temaga parki või lasteaias keegi lõi või et ta tahab pissile ja juua.
– Keele õppimisvõime native speakeri tasemel püsib kuni koolieani. Seega võin teise-kolmanda keele ka mürsikule juurde õpetada. See õpetamine on küll selles osas valulikum, et laps on harjunud vanemaga ühes keeles suhtlema.
– Kolmandal eluaastal õppima hakatud keel on reeglina samuti koolieaks esimese keele tasemel. Kui sellega piisaval ttegeleda, muidugi.
Ma olen ka eestikeelsest keskonnast ja seega võõrkeelte suhtes kaasa rääkida ei oska. Aga selle murde asjaga on mul nii, et midä vanempas ma saa, toda inämp mulle miildus võro kiili kõnelda. Ma ei arvagi, et ma võru murrakut oskan, aga ma ei oska inglise keelt ka korrlikult ja ikka pursin rääkida , kui vaja. Lugeda mulle võru keees ei meeldi, tundub võõras. Ükspäev ma ütlesin lastele, et mis ti arvati, kui nakami õige koton võro kiilt kõnelema. Ja nemad lõkerdasid selle peale tükk aega naerda ja nõudsid, et räägi veel, räägi veel. Ja nüüd Trine ikka aeg-ajalt ütleb, et räägi jälle võru keeles, või küsib mingi sõna kohta, et kuidas see võru keeles on. Kui mina võru keeles räägin, siis see teeb lastele nalja, sest nad pole harjunud mind niimoodi rääkimas kuulma, aga kui minu vanaema räägib, siis see tundub neile täiesti loomulik, küsivad ainult mõne sõna tähendust ja üldiselt saavad kõigest aru. Meil ringleb siin üks legend linnatüdrukust, kes peigmehe ema oma lastelastega võru keeles rääkimas kuuldes sellest ülimas hämmastuses oli ja ütles, et te räägite lastega võru keelt, kas te ei karda, et see jääb neile külge? Mina ütleksin seda kuuldes, et ei karda, ma lausa loodan, et see jääb neile külge!
nonii, tore, et Epp “puhkuselt” tagasi, igavesti toredaks kisub jutuajamine! Ja viil vòro kiilen!
shalimar – et mis ma teen, kui laps inglise keeles minuga räägib. Oleneb olukorrast, vahel küsin “Aga kuidas emme ütleb?”, vahel lihtsalt tõlgin ta jutu sujuvalt eesti keelde, st ütlen üle täpselt selle, mis tema ütles, aga eesti keeles, vahel aga lihtsalt vastan talle eesti keeles.
Peaasi on mu meelest mitte sellele negatiivset tähelepanu tõmmata, mitte stressi tekitada või temas protesti kasvatada.
Tatsutahime – vaat see on üks oluline põhjus, miks me tahamegi kindlasti tulla kasvõi mõneks aastaks tagasi Eestisse, ja väga võimalik, et pärast Justini õpinguid tuleme tagasi USAsse. Tahame Martale reaalselt kaks elavat kultuuri edasi anda, nii et ta tunneks ennast mõlemas (enamvähem) insiderina.
Sellised lapsed, kelle vanemad on erinevatest maadest – mõnes mõttes on nad nagu lahutatud perekondade lapsed. Kui kogu aeg ainult ühe juures elada, siis tunned end teise juures külas käies ikkagi nagu väljaspool olija, outsider.
Ja samas õpivad nad maailma nägema läbi erinevate prismade… või midagi sellist.
Minu lugupidamine Sulle, Evelyn.
Seda veel, et ma olen nii kade murde oskajate peale. Minuga ei rääkinud keegi murdes, ainus asi, mis mul kindlasti keeles – “too, tolla, toda..” Üks mu keeletoimetaja ütles mulle kohe: “Noh, sina oled küll lõunast, mitte ükski tallinlane ei kasuta sõna “toda” oma artiklis…
Ja seda tean, et meie peres palju kasutatav sõna “uitam” on karksi murrak. Uitam on tuulepea. Mu isa kutsus mind ikka uitamiks, kui ma laps olin 😉
Ja Justin on väga uhke, et ta salakeelt oskab. Kui ta koju helistab, kusagilt kolleegide või sõprade kambast, siis pursib alati uhkusega eesti keelt. Ja kui me näiteks metroos sõidame, siis läheb ta tavaliselt eesti keele peale. Sellest on juba omamoodi reegel meil saanud. Üks asi, et keegi ei saa meid pealt kuulda, teine asi – ta tahab vist lihtsalt ümbritsevate ees salapärasem ja erilisem olla 😉
aga kumb ikkagi õige on, kas kõnelema on võru keeles ja kõnõlõma setu keeles – ma olen nagu aru saanud, et need on kaks erinevat murret? koolis meile seda kahjuks ei õpetatud…:(
Ma mäletan ühte nalja Karksi kandist (see siis koht Läti piiri lähedal, Mulgimaal) – et kuidas tulid noored folkloristid, et palun RÄÄKIGE oma murdes. Tädike vaatas neile otsa ja ütles: aga meie ei räägi, meie KÕNELEME!
Mis vöru keeles tolmuimeja on? Saaremaal tehakse nalja ja ütlevad, et tolmuimeja putsulutsutaja on. On see tösi vöi?
http://www.folklore.ee/Synaraamat/ 😉
Putsunutsija peäss olõma.
ja läpakas on üsäpuutri ning skänner pildinutsija.
ise võrokas pole, aga olen selliseid variante kuulnud 🙂
mul on üks sõbranna, kes on abielus ukrainlasega. kodune keel oli neil tükk aega vene keel, aga kuna and elavad saksamaal, siis viimasel ajal kodus ka saksa keelt rääkima hakanud. ema räägib lastega eesti keeles ja isa siis ukraina keelt. see selleks. tahtsin öelda lihtsalt seda, et nende kolm last suhtlevad enam-vähem vabalt kõigis neljas keeles. ja ei tea, kas tal on lihtsalt andekad lapsed, aga tema omad on küll hakanud enam-vähem normaalsel ajal rääkima ikka enne 3 sünnipäeva. ja väikestena vastasid selles keeles alati, mis keeles siis jutt käis. nüüd kui vanemad lapsed on teismelised, siis pidavat nad keelduma emaga eesti keeles rääkimast, aga kuna nad näevad tihti oma eesti-vanaema ja tema saksa keelt ei räägi, siis on nad sunnitud ikka eesti keelt kasutama.
Luize ütles, et kõik, mida on vaja teha, ei pruugigi lahe olla. Jah, seda küll. Aga “vajadus” on suhteline mõiste. Kui mingi asi on ebameeldiv, siis mina näiteks küsin endalt, millist suuremat hüve selle ebameeldiva asja tegemine teenib. Ja teen ainult neid ebameeldivaid asju, mis teenivad mingit minu suuremat väärtust, ilma milleta ma elada ei saa või ei soovi. Aga rahvuse säilitamine rahvuse säilimise nimel selle rahvuse esindaja poolt kuskil teises kultuuriruumis? Kui see säilitamine on raske ja tüütu, siis miks see peaks väärtus olema? Täita kohustust selle pärast, et see on kohustus, mitte selle pärast, et see on millekski hea, tundub mulle ebamõttekas ja ebaratsionaalne 🙂
Kõrvalepõikena – kooliskäimine, õppimine, puudelõhkumine on minu arvates alati lahedad olnud, korstent pole pühkinud (aga kõlab põnevalt), punase tule taga seismine on paratamatu. Koristamise olen alati suutnud delegeerida sellele, kes seda lahedaks peab (noh, mõnedel juhtudel mina ise 😛 ). Miks kohustused peaksid olema ebameeldivad? Eesti rahvuse säilitamise delegeerin ka neile, kes seda lahedaks peavad, ehkki ei võta midagi ette, et seda hävitada, sest pean paljurahvuselist maailma kui niisugust küll omaette väärtuseks.
Väga intrigeerivad, isegi provotseerivad mõttekäigud Tatsutahimel. Rahvuse säilitamine võib olla keeruline ju rahvuse omaski ruumis. Jäin siin mõtlema, et kui näiteks rahvustelevisiooni, omakeelsete saadete tegemine on koletumalt kallis ja tihe töö, kas selle peaks katki jätma ja piirduma sisseostetud odavate teiskeelsete saadetega? Käsitletakse ju neiski üldinimlikke tundeid: kadedust, armastust, viha jne jne.?
Olen töötanud noorte immigrantidega (esimene põlvkond) ja näinud nende rahvusesäilitamise valusid. Pole lihtne kõndida tänaval oma rahvuslikus, tuttavas ja omases rõivas, mis erineb kohalike omast. Pole lihtne olla teise nahavärviga maal, kus välismaalastega pole harjutud. Noored sissesõitnud õpivad innukalt kohalikku keelt ja püüavad aru saada kohalikest kommetest ja isegi maksusüsteemist, ehk siis integreeruda. Ent rõõmsat ja rahulikku olekut näen enamasti siiski nende omas seltskonnas, kus räägitakse oma keeles, süüakse lapsepõlvest tuttavaid toite ja liigutakse tuttava meloodia järgi. See ei tähenda, et see lõpetaks nende suhtlemise asukohamaa kultuuriga. Kõigil inimestel, olgu nad kuitahes sallivad, pole tuhandet põnevat harrastust, millest oma identiteeti luua, või kameeleonitaolist kohanemisvõimet, aga millestki peab võõras kultuuris kinni pidama. Mulle tundub, et enamasti on selleks emakeel, isegi kui seda ei osata näiteks lugeda ega kirjutada. Mis keelt minu õpilased oma välismaal sündivatele lastele räägiks, ei tea, tegu on veel hilisteismelistega. Peakski küsima.
Küsi jah, Maris. Ja kas sa tahaksid mulle kirjutada meiliaadressil oudekki(at)gmail.com? Ma hea meelega uuriksin sinu töö kohta veel natukene!
No mina näiteks õpetan oma lastele väheke nii inglise kui vene keelt. Ei midagi erilist. Vaid käibefraasid. Ja numbrite lugemine. Vene keelt siiski rohkem kuna laste sõbrannad on venelased. Nad õpivad mängides juba palju uusi sõnu. Mõni on isegi selline mida mina ise ei tea.
Ok see polnud nüüd just parim võrdlus.
Aga ma arvan, et mina räägiksin oma lapsega kindlasti eesti keeles ja lapselastega ka.
Kunagi plaanisin, et teen lastele inglise ja vene keele päevad. Ühe kummastki nädalas. Sellest ei tulnud midgai välja kuna minu oma keeleoskus pole piisav.
Mõlemal juhul saan oma jutud aetud ja võin pidada end selliseks keskmiseks keeleoskajaks.
Mina küsiksin sellelt emalt lihtsalt uudishimust miks ta ei rägi oma lapsega eesti keeles.
Aga noh.. ma olen koguaeg selline otse küsija.
Küsisin just oma varsti 9-aastaseks saava poja käest, kas tal on hea meel, et mina temaga eesti keeles räägin ja et ta eesti keelt oskab. Ta vastas, et on küll, sest nüüd saab ta Eestis eestlastega rääkida. Ja et me peamegi eesti keelt rääkima, sest me oleme eestlased 🙂
Meie lugu on ehk natuke tavalisest erinev, sest välismaale kolisime lapsega siis, kui ta juba aastane oli, ja siis loomulikult rääkisin temaga eesti keelt edasi, nagu enne Eestiski. Lisaks õppis laps ära nii inglise keele kui veel ühe kohaliku keele. Mingil ajal sattusin lugema Tracey Espinosa-Tokuhama raamatut “Raising Multilingual Children”, millest mul oli väga palju abi, nii et soovitan neile, kes teemast huvitatud.
Eks ma siis arvasingi, et kõik sujub iseenesest, aga nagu ma olen avastanud, läheb asi seda raskemaks, mida vanemaks laps saab. Väikelaps veedab ju suure osa oma ajast emaga ja emal on rohkem võimalusi tema suunamiseks, aga kui laps käib koolis, kus õppetöö toimub inglise keeles, sõpradega suheldakse inglise keeles, on olukord hoopis teine. Samuti on raske veenda last eestikeelseid raamatuid lugema, kui ta ise eelistab ingliskeelseid. Pean tunnistama, et hoolimata minu heast tahtest ei räägi mu poeg eesti keelt samal tasemel kui samavanused lapsed Eestis. Ma ei tea, kuidas talle “keerulisemat” eesti keelt õpetada, sest kodune vestlus käib enamasti tasemel – mida sa täna koolis tegid – mida sa süüa tahad – pese hambad ära. Rääkimata sellest, et õpetada laps eesti keeles vigadeta kirjutama. Tundub, et siin aitaks ainult vahepeal aasta-kaks Eestis elada. Nii et on küll raske, mis seal salata. Aga siiski olen ma veendunud, et nii on mu lapsele parem, mitte tingimata eestluse säilitamise nimel, aga ma arvan, et inimesel, kes on beebist saadik kokku puutunud mitme keelega, on edaspidi hoopis teine suhe võõrkeelte ja erinevate kultuuridega, kui näiteks Ameerikas üles kasvanud ühekeelsel inimesel.
Õnneks liigume me väga rahvusvahelises seltskonnas, kus kõik räägivad oma lastega igasugu imelikke keeli, nii et keegi ei pea häbenema 🙂 Otse vastupidi, väheste eranditega räägivad kõik mu tuttavad emad lastega oma emakeeles, hoolimata sellest, et lapsed on välismaal sündinud ja üles kasvanud.
Mul on siit kodust küll hea haukuda ja näägutada, et rääkige rääkige eesti keelt, säilitage kultuuri. Õnneks ma kusagile välismaale ei kipu, et seal sellega “vaeva” näha.
Sama ei saa ma aga öelda oma laste kohta. Ja mina tahan neile selle küll selgeks teha, kes nad on ja kus on nende kodu. Maailmas ringi käimine on kena asi, aga see ei tähenda, et inimene peaks muganduma mineviku mõttes. Kogu Ameerika häda võibolla seisnebki selles, et identiteeti ei ole, enam ei tea inimesed kes nad on, pidetus.
Eks venelased eestis säilitavad ju ka oma kultuuri. Ja küllap on suur osa sellest valjuhäälsest pröökamisest lihtsalt hirm, et muidu kaovad nende juured, nende lapsed ei ole enam venelased. Või miks setud, võrokesed oma keelest kümne küünega kinni hoiavad. Lauludest, kommetest, pitsimustritest. Kuidas saarlased räägivad või kihnu naised seelikut kannavad. Traditsioonide peal püsib maailm suuresti püsti, sest inimestel on sed vaja, on vaja ka jaaniõhtul lõkke ümber koguneda (ja ärge hakake nüüd rääkima et seda on ainult õllejoomiseks vaja).
See ei ole jube suur töö, mida peab hambad ristis tegema, kasvõi nui neljaks. Aga sellega on vaja tegeleda. Järjepidevalt. Kodus ka. Meil siin on sellevõrra lihtsam, et on keegi inimene, kes sind tagant tõukab, igasugu rahvatantsuringi juhendajad kasvõi minupärast. Väljaspool elades pead ise see inimene olema.
Seda on selleks ka vaja, et väljaspool tulijatel oleks põhjust minna, vaadata ja tõdeda, et on tore, kui maailmas on erinevaid kultuure.
Muidugi võib mõelda, et las traktor töötab, mina olen vaene väike. Ma palun Jumalat, et selliseid inimesi ei oleks rohkem kui säilitajaid. Vastasel korral ei ole me paremat saatust kui hääbumine ära teeninud.
Ka Jeemenis ei oleks nii lahe, kui seal poleks kultuurisäilitajaid.
Praegu tuli naljaga pooleks mõte, et võiks olla raamat, kuidas tutvustada väismaal elavatele lastele Eesti kultuuri ja keelt.
Sellinne hea käsiraamat kõikidele emadele, kes tahavad olla kindlad, et eestluse lastele edasi annavad
Minu vanaema oli kakskeelne (eesti-saksa, saksa-eesti). 1987.a. “Vikerkaares” nr. 6 ilmus Mati Hindi kuulus artikkel “Kakskeelsusest ilma roosade prillideta”. Vanaemaga oli sellest artiklist juttu. Ta ütles, et see on kõik õige, mida Mati Hint kirjutab, kakskeelsusel on palju negatiivseid aspekte. Keeled kipuvad teineteist segama jne.
Et korrektselt ja õigesti omandada lapsepõlves mitu kirjakeelt, nõuab nii lapse annet kui vanemate suuri pingutusi.
Niisama suhtlema mitmes keeles õpitakse ka tänaval teisest rahvusest lastega mängides, aga see pole veel kakskeelsus.
Meil Ida-Virumaal oli koolis palju lapsi, kes pärinesid kakskeelsetest perekondadest. Nende vaba olmesuhtlemine nii eesti kui vene keeles tegi kadedaks. Aga ometi said nad koolis väga vaevaliselt hakkama nii eesti kui vene keelega, ei suutnud kirjutamist kummaski keeles selgeks saada.
Palun selgitage terminit “kakskeelsus”!
Kui laps on pärit kahte keelt kõnelevast perekonnast, ei tähenda veel et ta on kakskeelne. Kakskeelsuse väljaselgitamiseks on olemas terve hulk teste (läbisin need kunagi Tartu Ülikooli Vene Keele Metoodika kateedris). Lõpetasin kooli samuti Ida-Virumaal ja siiani saan hästi hakkama mõlemas keeles (eesti ja vene) nii rääkimise kui kirjutamisega. See vist on nagu jalgrattasõit – kui korra käes, siis ei unune. Pool tunnikest venekeelses seltskonnas ja aktsent kaob. Hiljem tuleb ainult hääleaparaat “ümber lülitada” teisele keelele.
Elades nüüd inglisekeelses keskkonnas, tuleb kolme keele vahel laveerida, aga võin kindlalt väita, et ka inglise keele grammatika on mul paremini käes kui paljudel “kohalikel” siin sündinud inimestel. Nii et – üks keel ei sega teist ega kolmandat õigekirja puhul kindlasti mitte!
Mina jälle hakkasin mõtisklema kirjakeele ja suulise keele erinevuse üle. Ma orienteerun ise kirjalikus inglise keeles päris kiirelt, näiteks sai kunagi ämmaga mõõdetud, et ma loen Time’i ühe lehekülje läbi poole kiiremini kui tema (juhtumisi lugesime sama artiklit ühekorraga) ja ka õigekirju vigu teen ma kirjutades palju vähem kui tema. Samas, kui suu lahti teeme, on minutiga selge, kumb meist on native speaker.
Ideaalis peaks keele rääkija olema muidugi see, kes nii kirjalikult kui suuliselt keelt täiesti valdab. 😉
—
Ma olen ka kakskeelsete perede kohta lugenud raamatuid, üks neist oli eriti hea, paljude erinevate perekondade aastatepikkune jälgimine teadlaste poolt. Kahjuks ei saa praegu nimesid nimetada, ei mäleta.
Aga meelde on jäänud see, et kakskeelsus ongi väga paindlik mõiste – Inga küsimusele ei saagi vastata 😉
Üks enamvähem kindel reegel on see, et kakskeelse erinevate keelte kasutus sõltub väga kontekstist ja juba tekkinud harjumust muuta on väga raske.
Näiteks sa räägid seda teist keelt alati teatud inimesega või alati teatud olukorras või teatud kohas (nt kirjeldatud oli peresid, kelle köögikeel on üks, aga elutoa keel teine; kes rääkisid ühes riigis elades ühte keelt ja teises teist keelt… kusjuures transpordivahendis ühest riigist teise toimub keelte järkjärguline segunemine jne).
Pühapäeval, kui oma koduse raamaturiiuli juurde jõuan (praegu oleme Justini vanemate juures), siis panen siia selle raamatu pealkirja ja autorid!
Võib olla see ema on tiba maksimalist, kes lähtub põhimõttest kõik või mitte midagi? Lapsele korraliku kirjakeele külgepookimine on suur ettevõtmine eriti, kui “töölisemaga” tegemist. Või esineb peres kõne omastamise või logopeedilisi probleeme?
Osaliselt saan ma sellest raskusest aru(, kuigi minu silmis ei kaalu see üles kakskeelsuse positiivseid aspekte) – isegi räägin eesti keelt ainult oma pojaga (ning telefonis kodustega), töölt tulles kokutan ikka nii veerandtunnikese, kuni eestikeelepaelad lahti lähevad :). Meil on ka peretuttavad, kus isa saksakeelne ja tema mainis ka, et kole raske oli kahe sarnase keele (hollandi ja saksa) vahel pendeldada.
Sinu kommentaar sisaldab veidra lause:”kogu Ameerika häda võibolla seisnebki selles, et identiteeti ei ole, enam ei tea inimesed kes nad on, pidetus.” Ameeriklased teavad täpselt, kes nad on ja pidetud pole nad mitte kuidagi. Olen USAs palju ringi rännanud ja mina olen alati tajunud nende kodumaaarmastust ja nende teadmist, et ameeriklane on olla uhke ja hää.
See raamat, millest rääkisin, on “The Multilingual Family. A Hanbook for Parents” autorid Edith Harding-Esch ja Philip Riley, Cambridge University Press.
Ahjaa, ja Luize lausest saan aru küll. Eks siin ikka ole küll seda identiteediprobleemi, pidedust siinseal. Pikk teema. Õigus teil mõlemal 🙂 Ma arvan.
minu lause mõte seisneb selles, et ei ole olemas rahvust ameeriklane. ei ole olemas ameerika keelt. need kes praegu ameerikas elavad, on mingi rahvuse järeltulijad, paljud tähtpäevad on üks suur sigrimigri teiste rahvuste omadest. no halloween näiteks. iseseisvuspäev ja need militaarmarsid ei tule arvesse, neid tähistatakse igas riigis omal ajal.
mis patriotismi puutub, siis ma arvan, et näiteks eestlased ei ole sugugi väiksemad patrioodid. ei ole ainult põhjust seda igal pool ja igal ajal rõhutada.
Kas ameeriklasel on rahvus või ei , sõltub rahvuse definitsioonist. Üks asi on etniline kuuluvus ja teine asi rahvus. Kaasajal on etniline kuuluvus suhteliselt vähetähtis asi. Oluline on nation ja nationality. Enamik ameeriklasi omavad väga erinevaid etnilisi juuri ja nad identifitseerivad ennast lihtsalt kui ammeriklased. Kui küsid “of what nationality are jou?”, saad kindlalt vastuse:” American”. Kui jääd teemal targutama siis võid teada saada, et esivanemate seas on iirlasi , rootslasi , sakslasi ja indiaanlasi aga see on sugupuu. Tema on ameeriklane ja see on nationality. Kuna meil on rahvusriik, siis kipume etnilisusele suurt tähelepanu pöörama. Mõtelge kasvõi seda nõmedat jama Ilvese ema etnosega.
mina defineerin rahvust nii – eestlased, venelased, sakslased, inglased, iirlased, juudid.
ameeriklased ei ole rahvus. ja mina arvan, et see on tähtis. on oluline teada oma juuri. seesama minevikuta-tulevikuta värk.
see on nagu perekond, veidi laiemas mõttes. lastekodulapsed kah kasvavad suureks samamoodi nagu teisedki inimesed. aga perekonnast on neil puudus.
Ehee! Kui sa kasutad seda ostensiivset defineerimist siis panen mina oma elukogemuse põhjal rahulikult otsa …juudid, ameeriklased. Iseasi on , kui arutleda filosoofilisel tasandil ja eristada erinevaid rahvuse mõiste käsitlusi. Eks lihtameeriklase jaoks ole see targutamine etnilisuse üle natuke koomiline.
Ja kaua see eestlanegi rahvust on omanud? Mina olen ntx võrokene, ema oli mul mehka (st Mõnistest) ja isa mulk. Vanavanemate kodukeeled olid väga erinevad. Ka lihtne majandamiskultuur oli neil väga erinev. Ei tea, kas olen ka mingi pidetu olend või?
Tagasi tulles selle loo alguse juurde: hea uudis on see, et selle pere eestlastest vanaema-vanaisa on kolinud nende juurde Ameerikasse. Nii et ilmselt saavad need lapsukesed ka eesti keelt rääkima 😉