Vastan Eva-Liisale. Nostalgialainel.

Eva-Liisa:
Miks sa otsustasid selle küsimisemänguga kaasa minna?

Vastan: Väga lihtne põhjus – uudishimu. Tahtsin näha, mida küsitakse.

Ja küllap ka mingi laiem uudishimu. Tahtsin� vastates enda sees ehk ka mõnda uut peegeldust näha..


——–

Küsid: Millisest paigast Tartus sa kõige enam puudust tunned?

Vastan: Küllap ikka oma� õekodust (miks mitte kokku kirjutada? nagu isakodu, väike keeleuuendus ;).

Kui oleks nii, et kuldkalake lubaks praegu� Tartus olla pool tundi, siis oleksin kogu selle aja Elo juures. Ilusa ilma korral istuks munakivide peal tema hoovis ja naudiks kirikukellade helinat, koleda ilma korral istuks toas ja vaataks albumeid.

Lisaks. Ma käin alati peahoonest läbi ja nuusutan kriidilõhna, ma ikka tohutult armastan seda maja ja iga kord seal käies on mul südamest kahju, et mu karjäär loovkirjutamise lektorina na lühikeseks jäi (ise läksin Eestist minema… ju see oli saatus.)

Jõe äärest kõnnin alati läbi. Ja Raekoja platsilt. Huviga kõnnin ka poetänavatelt läbi – ja täiesti lotovõidu tunne tuleb peale, kui mõni pood on samamoodi nagu vanasti või ennevanasti.� Ega neid poode enam väga palju ole, aga mõni ikka on. Loodetavasti ka praegu veel.

Tegelikult sa küsisid, et millest ma puudust tunnen… Mul läheb kogu aeg suuremaks� nostalgia nende kohtade järele, mida nagunii tagasi ei saa, sest see oleks füüsikaseaduste vastu. Kirjutasime Dakiga lühijutte (jälgige reklaami ;)) ja osad mu prototüübid tulid sellest ammusest ajast, esimestest ülikooliaastatest. Vahel ma ei suuda uskuda, et seda enam ei ole, sest see tundub olevat rohkem elus kui see, mis� ma� olevikus kogen.

Vana “Püssirohukelder��?, vana raamatukogu kohvik… Nad on ka praegu alles, aga teistmoodi.

Ja siis näiteks Poola koridor��? sellest ajast, kui suurte remontide tõttu ei saanudki Raekoja platsilt peahoone juurde muudmoodi kui kitsast laudkoridori mööda.

Või “Humal”, st õllekelder, mille asemel nüüd on klantsitud hotell.

Isegi räpaseid ühikaid igatsen natuke taga…

Rääkimata sellest, kuidas ma läksin kord pärast remonti� Paabeli keeltemajja ja leidsin üles oma vana toimetuse pinna, kõik seinad olid maha võetud, kõik-kõik oli uus septembrikuus, ainult et vaade sisehoovile oli enamvähem sama, mis sel ajal, kui “Favoriidi” toimetus seal asus.

Ja ma võiks vanduda, et kui ma hirmsasti püüaks, siis saaks ma minna sinna vanasse toimetusse ja sealt kapist midagi võtta.

———

Küsid: Kui Eestisse tuled, kuhu esmalt minna tahaksid?

Vastan:Ma tahaks minna oma Kalamaja pesasse ja seal koti maha panna. Ja siis kõndida – meie lähedal on Säästumarket (“Kas sääst ja saast tulevad ühest sõnast?��? küsis Justin) ja Rimi (“Mida tähendab Rimi?��? küsis Justin) ja nurgapood, kus müüjad veel hiljuti eesti keelt ei osanud, aga sellegipoolest meenutan neid mõnuga.

Ja siis ma ostaks! Sülti ja Saku originaali ja “Mõnusat maiust��? ja “Miisu��? kommi näiteks. Ilusa ilma korral kõnniks vanalinna poole mättale istuma ja teeks pikniku, koleda ilma puhul läheks tagasi pesasse ja klõpsutaks telekast kõiki pakutavaid kolme (või nelja?) kanalit. Ja tunneks, et küll on hea rahulik, pole vaja enam 300 hulgast valida.

———-

Ma rääkisin kord oma vanatädiga koduigatsusest, tema on Eestist ära tulnud sõjapõgenikuna ja elab Kanadas.

“Kumb on raskem olnud… Kas vanasti, kui te teadsite, et pole valikut tagasi minna, või nüüd, kui sa tead, et sul on valik tagasi minna?” küsisin ma.

“Mõlemad on hirmus rasked! Eriti kevadeti kui lehed hiirekõrva lähevad, ja suvel jaanipäeva paiku tegelikult ka. Ja jõulude ajal veel eriti…” Siis rääkis ta pikalt oma lapsepõlvemälestusi.

Ma ei teagi, kas see on tegelikult igatsus kodumaa järgi või lihtsalt lapsepõlve-noorpõlve idealiseerimine.

Ja kui ma näiteks oleks kogu see aeg elanud Tartus, kas ma siis armastaks seda linna niiväga? Kui me oleks kogu aeg Kalamaja pesas elanud, kas ma siis idealiseeriksin seda pisikest korterit ülearu?

Kas nostalgia tekkimiseks on vaja füüsilist distantsi?


4 mõtet “Vastan Eva-Liisale. Nostalgialainel.

  1. daki

    Mina olen kogu aja elanud Tartus ja ikka romantiseerin seda linna nii väga. Ja kusjuures, ikka kõige suurem nostalgia tuleb sellele kõigele tagantjärgi mõeldes, mitte neil tänavatel kõndides. Selleks võib olla samas linnas – näiteks suurim melanhoor olin ikka omas korteris varahommikul Tartu üle mõeldes (ja ainult mõõdukalt aknast välja vaadates). Nüüd ma ei lase endal väga Tartu üle mõelda – ei taha teha seda raskemaks, et sealt eemal olen. Aga eks distants mängib ka rolli.

    Muide, mul on tekkinud juba Kalamaja-nostalgia – puhtalt juttude põhjal. Ma isegi ei oskaks sinna minna, kui mõelda… Aga nüüd ma mõtlen küll, et Kalamajas oleks tore elada, sama tore kui karlovas. Et Kalamaja on Tallinna Karlova ja mina olen ju läbi ja lõhki Karlova tüdruk… Nostalgia tekkimiseks ei ole vaja tegelikult midagi muud, kui elavat kujutlusvõimet ja hämaraid õhtuid ja seletamatut igatsust.

  2. Inga

    Vääääääääää…. tahan Pälsoni ühikasse! ja Tarvase restorani ja ja ja ja Ülikooli sööklasse piimasuppi sööma!
    Peahoonest käin ka alati korra läbi, see on nagu mu patukahetsus- ja enesepiitsutuskoht et kool omal ajal nii napilt lõpetamata jäi…
    Muide – üks asi mis on ikka samal kohal on Tartu Perekonnaseisuamet (või paar aastat tagasi vähemalt oli) – tõeline nõukogulik nostalgia koht!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.