Vastan Helerile. Pisaraist ja poliitikast.

Heler küsis. Millal viimati nutsid?
Vastan:

Mul on silmad märja koha peal, aga see pole tavaliselt mitte enesehaletsus või viha. Tavaliselt tuleb pisar silma ilusa, helge ja lootustandva asja puhul (näiteks kui lauldi “Do svidanija Mokva, do svidanija” ja lasti Misha õhupallidega staadioni kohale, Moskva olümpiamängude lõpetamisel, olin siis 6aastane ja töinasin härdalt nutta, ei tea, miks.)

Tahtsingi vastata su küsimusele, et viimati tuli pisar silma eile, kui kuulasin üle seda laulu “Ärgake Baltimaad!” Ja tuli meelde see aeg, kus rahvas käis ringi, helge klomp kurgus.

Aga siis tuli tänane päev… ja kuigi oli juba ette teada, mida see tänane päev Eesti poliitikas ilmselt toob… Aga tuli ka see sõnavõtt, mis tuletas meelde selle tunde, mis oli 15 või 18 aastat tagasi. Vt Ülle Aaskivi esinemine.

Vaatasin seda ja pisar tuli silma jälle. Sellised nad seal siis on, need 101 valitud pead, kuulamas. Kõigil neil olid kunagi ideaalid, aga siis läksid nad poliitikasse. Ja siis juhtus igasuguseid asju. Mõnel on ikka süda ja pea klaarid, mõnel mitte.Meie ise valisime nad… Ja ikkagi, lootust on. Ülle Aaskivi andis suure kübeme lootust tagasi.

Lõppedes märkasin, et plaksutasin spontaanselt kaasa neile, kes plaksutasid. Oma pisikese arvutiekraani ees.

6 mõtet “Vastan Helerile. Pisaraist ja poliitikast.

  1. Heler

    Aitäh, väga kena vastus.
    Aga kas sa tõesti arvad, et keskerakonna liikmetel kunagi olid ideaalid?…

  2. luize

    Misha õhkutõusmist mäletatakse jah. Vähemalt mina mäletan ka. Midagi muud sellelt olümpialt muidugi ei mäleta, spordist hakkasin huvituma vist alles siis kui Allar Levandi võitma hakkas.

    Aga ma kahtlen ka, kas Keskerakonna liikmetel ideaale on. Vähemalt kõigil kindlasti mitte. Või siis ei ole selleks ideaaliks kodumaa, kus teistel peale nende oleks ka hea elada.

  3. v.

    Mina Mišat ei näinud – olin siis umbes aastane kõigest. Seega mul ilmselt poleks õigus midagi arvata, aga arvan ikka.
    Mina arvuti ees ei plaksutanud seda klippi vaadates, aga pisar tuli mullegi silma. Andis lootust natuke üle pika aja. Nimelt vestlesin paar nädalat tagasi ühe Rahvaliidu noorpoliitikuga (19a), küsisin, kuidas ta suhtub j.o.k.k.-käitumisse, ja minu suureks masenduseks ütles ta, et see on ju normaalne, ongi ju kõik juriidiliselt korrektne, hävitades nii minu viimase lootuseraasu, et eesti poliitikasse tulevad millalgi noored, tulihingelised, eetilised tegijad…:-(

  4. Tuuli

    Mina olin Miša lendutõusmise ajal 4. aastane ja mäletan siiani, kuidas südamest nutsin ja vanemad lohutasid, et küll ta ikka alla ka tuleb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.