Killukesi kooliteelt
Ma ei mäletagi oma esimesest koolipäeva… Vanemad panid mind kooli, kui olin 6aastane, vist kunagi oktoobris, eksperimentaalsesse “null-klassi”, kus peale minu oli veel üks õpilane!
Nii et sisuliselt olime me kaheksa-aastastega samas klassiruumis ja kuulasime, suu ammuli, mida neile õpetati. Vahepeal andis õpetaja meile oma harjutusi, tegime need kiiresti ära ja kuulasime aga edasi, mis suurematega tehti. Niisugune oli mu esimene kooliaasta 😉
Miks siis nii?
Sest see oli nii imepisike maakool. Tavalises klassis oli näiteks kümme õpilast… rekordnumber läbi aastate oli vist 19, vaat see oli legendaarselt suur klass, nii et pinkidega oli probleeme.
Ja nagu vanades eesti moonakate koolides, oli meil kaks klassitäit õpilasi ühes ruumis: null ja teine, esimene ja kolmas. Kaks klassitäit oli ühe ja sama õpetaja juhendada: kogu kooli peale oli nimelt kaks raudvara-õpetajat, Vaike Pugal ja Helju Mägi. Üks oli ilus ja kuri, teine oli mitte nii ilus ja mitte nii kuri. Tagantjärgi mõeldes olid nad muidugi mõlemad toredad.
Aga üks kummaline fenomen on nende lapsepõlve õpetajatega. Isegi kui ma olen täiskasvanu ja teel õpetaja vastu tuleb, käib mul ikka seesama jõnks läbi. Ma ei julgeks meie ilusa range Vaike Pugali ees ilmselt siiamaani laula… Ühe, selle esimese korra ju julgesin ja ta otsustas kiirelt, et ma ei pea viisi. Rohkem ma ei proovinud ka, kuni alles järgmises koolis selgus, et pean viisi küll, kui teistega koos laulan. Aga üksi häbenen. Nii võeti mind koori ja käisin esinemas ja laulupidudel jne.
Aga tagasi vana armsa Longi kooli juurde. Üks asi, mis vist neist ühisklassidest verre jäi – oskus keskenduda oma tööle ka siis, kui keegi kõrval kõva häälega seletab. Sest kujutage ette, et teil käib parasjagu matemaatika tund ja peate kiiresti ülesanded ära lahendama, samal ajal loeb teist kahe meetri kaugusel õpetaja näiteks vene keele tükki ette…
—
Matemaatika oli läbi aegade mu probleem. Ja ma tegelikult siiamaani ei saa aru, miks oli vaja neid siinuseid, koosinusi, piisid ja mida kõike veel. Ilmselt distsipliini ja sõnakuulelikkuse õppimiseks. Kuidagi ma nad ära tegin.
Ja nagu igas klassis on paare, kes vahetavad matemaatikat kirjandite vastu, siis… mina olin muidugi see, kes kirjandeid tegi ja matemaatikat vastu sai.
Ainult üksainus kord hilisemas elus on mul tunne, et matemaatikat tõesti läks vaja. Kui pidin tegevtoimetajana esimest korda arvutama inimestele honorari tulumaksu protsente. Järsku meenus mulle meie õpetaja Ülle Värk ja tema risttehe. Küll oli hea meel 😉
—
Ma ei suuda mitte kuidagi meelde tuletada, kas keskkoolis õpetajad teietasid või sinatasid õpilasi? Ja meie neid? See on mind juba tegelikult mõnda aega painanud, mitte ainult tänase, tarkuse päeva puhul.
—
Üks kõige ilusam hetk koolist on see, kui meie vene keele õpetaja Viive Reilson Pushkinit luges ja pisaraid pühkima hakkas. Vaat see oli hinge harimine.
Ta oli üldse kuidagi teistmoodi, väga romantiline ja tal oli “saladus”. Ma võtsin ise ka raamatukogus Pushkini kätte ja pobisesin lugeda, otsisin saladust vist 😉
—
Ajalooõps Hilje Saag oli meil ka selline, keda peeti imelikuks. Ta nimelt seisis klassi ees ja rääkis ja rääkis, oma kladed käes, 45 minutit jutti! Eeldades, et me selle kirja paneme või siis niisama meelde jätame.
Kui ma kodus emale kurtsin, siis ta ütles: “See on ju nagu ülikoolis! Kui ülikooli lähed, pead kõike konspekteerima.”
See lause muutis minu jaoks kogu ajalootunni tähenduse. Nüüd sai sellest nagu imeline eelkursus ülikooli astumiseks. Ma olin vist ainuke, kes usinalt kõike üles kirjutada vehkis. Aga ajalugu oli mul muidugi lemmikaine ka.
—
Ma olen vahel mõelnud, et miks on nii, et mulle küll meeldisid mu eesti keele-kirjanduse õpetajad, väga toredad inimesed Aino Kauts ja Viiu Lepik, aga need ei olnud mu lemmiktunnid. Kirjandus kohe kindlasti ei olnud.
Kuigi ma samal ajal veetsin pärast tunde väga palju aega raamatukogus ja öösiti lugesin end magama…?
Vastus on vist selles sõnapaaris “kohustuslik kirjandus”. Selles, kuidas pidi lugema ja pidi arutama, ja pidi ära taluma selle, kuidas poolel klassil oli nina vingus. Minu jaoks oli see päris raamatute maailm kusagil mujal.
Ka ülikoolis pettusin neis fillide loengutes, mida valikainena võtta üritasin. Ma ei teagi, mida ma siis üldse ootasin, aga… kui käsi oli väsinud üles kirjutamast seda, “mida see raamat representeerib”, siis sirutasin selle käe lihtsalt välja, vaatasin aknast välja ja mõtlesin: ma ei taha olla filoloog. Ma tahan lihtsalt raamatuid noppida ja lugeda.
—
See tuletab mulle meelde: konspekteerimine on muide omamoodi spordiala, milles inimene saab olla kas paremas või halvemas vormis. Kui ma näiteks hakkasin pärast pikka pausi jälle usinalt loengutes käima, sain aru, et arvuti taga toksides oli kirjutamise muskel kängu jäänud – veerand tunniga oli käsi läbi! Võttis mitu nädalat, enne kui musklid jälle vormi sai.
Ja konspekteerimine on ka omaette mentaalne kunst, justnagu kaks mõtlemist ühekorraga: üks, mida kuuled, ja teine, mida kirjutad. Selles suhtes oli omaaegne ajalooõpetaja ikka hea hüppelaud ülikooli minnes, tõepoolest.
—
Ülikoolis oli meil filosoofiaõppejõud, kes oli ise filosoof. See oli seal loengus istudes ihukarvadega ka tunda. Kui Tõnu Luike jutuvada meie ümber voolas, siis toimus nii mõnelgi ajus lühiühendus ja nad hakkasid teistmoodi mõtlema, tundma ja isegi rääkima.
“Kas sina said aru?” – “Ei saanud vist,” arutasime pärast. Aga millegipärast käis enamus meist ikka usinalt kohal. Ja kui loengusari ära lõppes, võtsin ma teda valikainena veel juurde.
Kui eksami eel oma konspekte võrdlesime, saime kummalise fenomeni osaliseks. Luik oli ju kogu aeg tahvli ees midagi rääkinud, aga inimesed olid üles kirjutanud täiesti erineva jutu!
Sama segaseks jäi see, mille alusel ta suulisel eksamil hindeid pani.
—
Hilisem, juba magistratuuriaja filosoofia õppejõud Margit Sutrop oli ka väga hea, kuigi hoopis teistsugune. Tema tõi minu jaoks filosoofia maa peale ja maised teemad filosoofiasse. Väga kaine, asjalik, kiirelt teemade vahel laveeriv ja uusi seoseid tekitav. Kuigi magistratuur jäi pooleli, ei kahetse ma seda aega sugugi, paljuski just tänu Sutropi loengu ja -seminarisarjale.
—
Enn Kasak, vaat tema oli omamoodi isiksus. Kuidas ta sebis keemiahoone ringauditooriumi tahvli ees ja joonistas mingeid rohkem või vähem segaseid asju tema ees istuvale paarisajale issanda loomaaia esindajale (See oli valikaine, midagi sellist nagu “Maailmapilt ja astrofüüsika”, võite ise ette kujutada, kui erinevad rahvamassid sinna kohale tulid).
Mõne aja pärast oli juba vähem rahvast alles, ühel pimedal selgel talveõhtul toimus praktikum Tähetorni ees ja sees. Vaadake, need on tähed.
—
Õpetajaid on olnud veel nii palju, igaühest võiks pikalt vesta. Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm. Priit Pullerits… Krista Aru… Siis veel see laheda soenguga vene keele õppejõud, kelle nime ma ära unustasin… Oi, ma olen nostalgiline (ja unine).
—
Taustaks: kõige ilusam ja kõige lühem laul septembrikuust, ühelt mu lemmiklauljalt. David Sylvian “September”. Tahtsin siia linkida, aga YouTube`is on kehva heliga live esinemine… Soovitan kuulata, kui kusagilt hea kvaliteediga leiate. Selle kuu laul.
vene kirjanduse õppejõud äkki? ann malts?
aga minu meelest käisid sina ka sellisel loengul nagu kultuuride vaheline kommunikatsioon. see oli vist ka valikaine, igatahes oli seal rahvast kõikidest teaduskondadest. selline väike punt inimesi istus koos ülikooli raamatukogus mingis klassis. õppejõuks oli keegi ivar, perekonnanime ei mäleta.
Ma praegu mõtlesin, et kaks õpetajat, kellest mul on mälestused ja kes mind ilmselt ka kõige rohkem mõjutasid, ja kellest üldsevõib-olla tahaks midagi niimoodi kirjutada, ei ole enam õpetajad. Teevad hoopis midagi muud. Aga üldiselt on küll nii, et halba ei taha kirjutada, ükskõikselt pole nagu mõtet, aga head ei tule jälle meelde.
Ann Maltsi ma tean ka, aga tema polnud see meie vene keele õpetaja…;
Jah, olin küll kultuuridevahelises kommunikatsioonis 😉 Õpetaja… Ivar… Männi? või midagi sellist.
Muide, mul oli kooliga nii, et.. oeh, see on pikk jutt. Ma kirjutan parem oma blogi 🙂
Mina oppisin ka millegiparast just ajalootunnis haid konspekte kirjutama. Keskkooli ajal andis meile ajalugu Olli Andessaar (Kilingi-Nomme Keskkool) ja ta kohe alguses tegi meile selgeks, kuidas teha head konspekti. Nii et ylikoolis tahtsid koik minu konspekte kasutada ja ma jagasingi nad koik laiali ja enam mul neid polegi.
Esimesest koolipaevast maletan seda, et istusin saalis koos teiste alustajatega koige ees, nagu ikka, ja jagati aabitsaid ja ma oudsalt pabistasin, et akki ma ei kuule, kui mind aabitsa jarele kutsutakse ja ma jaan aabitsast ilma. Algklassidest maletan veel esimest “kahte”, mis jai ka viimaseks (olime molemad pinginaabriga unustanud yhe koduse ylesande tegemata ja itsitasime opetajale nakku ja kuna selline kaitumine esimese klassi tydrukule ei sobi, siis ilmselt pandi meile molemale lihtsalt karistuseks kahed, see opetaja elas meiega yheas majas, meie korteri vastas ja tal olid ukse taga hiigelkorgete jamedate kontsadega parlmutterlillad platvormkingad). Ja veel maletan, kuidas meile opetati villase soki noelumist ja saagisime vineerist janest valja.
Ja nullklassis kaisin minagi, kuna ma lasteaia suvevaheajalt keeldusin maalt vanaema juurest ara tulemast ja siis mind enam lasteaia viimasesse ryhma minema ei sunnitud ning talvel maandusin nullklassi.
Millegiparast pole mul kooliajast yldse meeles, kuidas ma kodus oppisin. Mul oli hea kuulmismalu ja kui tunnis korralikult kuulasin, siis polnud suurt miskit vaja kodus enam yle korrata.
Kohustuslikust kirjandusest ma neid raamatuid ei lugenud, mis mulle ei meeldinud. Sest opikus oli alati olemas mingi sisukokkuvote nendest raamatutest ja ma oskasin selle pohjal ka kirjandi valmis kirjutada. Teismelisena kirjutasin teistele ka kirjandeid, yks poiss andis mulle isegi yhe rubla too eest ja yks andis shokolaadi, kuigi ma ise mingit tasu ei kysinud. Lapsepolve syytud ja muretud mangud 🙂
Võibolla oli vene keele õppejõuks Elviira Vassiltšenko? Ta on tõeliselt lahe, ehtne vene hing. Ta, muide, kandis talvel mütis asemel parukat.
Sa ei olnud ainuke, kes koolis ajalootunnis kõik usinalt üles kirjutas. Kui muidu kulus ühes aines vihik või pool kaustikut, siis ajaloos läks ühe aastaga ikka mitu kladet käiku. Kuna neil aastatel ei olnud Eesti ajaloo kohta veel ühtki kooliõpikut, tuli õpilastel kogu õpetaja jutt üles kribida.
Õpetaja, kes Puškinit armastas, oli Reilson.
Keskkoolis meil õpilased teietasid õpetajaid, kuid õpetajad sinatasid õpilasi. Ka praegu tundub olevat samuti, vähemalt Nuia koolis (õde ütles).
Oi, nostalgitsedes meenutan Tõnu Luige loenguid… Muideks, kunagi Sa mainisid, et tahtsid eesti filli õppima minna. Sellisel juhul oleksime me kursaõed olnud 😉 Aga Tõnu Luige filosoofiakursus kohe esimesel kursusel oli “vanemate olijate” meelest hulljulgus. Mäletan neid neljapäeva hommikuid (kus esmakursuslase kohusetundlikkusega alati kohal sai oldud) koos “Liivimaa kulleri” ja kaootilise konspektiga. Ja eksamit, kus olime nelja-viiekesi, ühena kunstnik Albert Gulk. Tema ainsana vehkis oma eksamiküsimustele lehekülgedepikkuseid vastuseid kribada. Ja suuliselt vastates suutis Luige muhelema panna.
Väike õigekirjaviga – ikka magistraNtuur on õige, kui sa just ei pidanud silmas Vana-Rooma kohtunike kogu, mis tõepoolest kannab nime “magistratuur” 🙂
muide, magistratuur on õige 🙂
magistratuur ja magistrant 😀
Mu teada kah on m]lemad variandid lubatud, magistratuur ja magistrantuur…
Elviira Vassiltšenko jah oligi see mu lemmik vene keele õps ülikoolist!
Ja Helina, aitäh, ma parandan Reilsoni nime ära põhitekstis… Kas sa selle ka oskad ära seletada, miks meil siinuseid ja koosinusi vaja oli? (Helina on mu matemaatikageeniusest klassiõde 😉
mina olen aru saanud, et meile ei seletatud neid siinuseid jm lahti. Nendega vist tegelikult saab nurki arvutada. Ja seda läheb ikka elus tarvis. Minul on ka kõik ununenud, aga tunnen puudust. Ostsin endale isegi matemaatika käsiraamatu, kui olin ära arvutanud oma väga nurgelise ja ärkliga maja ruumala. Ilma valemiteta on see ikka neetult keeruline. Aga võimalik. Siiski tõdesin selle käigus, et matemaatikat oli vaja.
Tärnikesele: http://www.eki.ee/keeleabi/kkk.html
Lihtsam ilmselt Find käsu abil segadusttekitav sõna sealt mahukalt lehelt üles otsida.
Umbes 12 aastat tagasi minu tuttavate peres toimunud dialoog:
Kaarel (6-aastane,koolis veel ei käi):”Issi, kui suur on Peipsi järv?”
Isa:”No ikka väga suur.”
Kaarel:”Kas nii suur, et 6 vaala mahub sinna ära?”
Isa:”Mina ei tea, mine küsi emme käest.”
Kaarel:”Emme, kas 6 vaala mahub Peipsi järve ära?”
Ema:”Ma ei tea. Kui kooli lähed, siis küsi onu Priidu käest, kas mahub.”
Onu Priit on perekonnatuttav, matemaatikaõpetaja.
Kaarel:”Ise oled ülikoolis käinud ja ei tea, kas 6 vaala mahub Peipsi järve ära. Mis mõtet on siis üldse koolis käia?”
vaene laps. ühinen tema küsimusega, mis mõtet on üldse koolis käia, kui sellisele küsimusele vastata ei oska? või mis mõtet on last saada, kui tema küsimusesse hetkeks süveneda ei viitsi, et see ära vastata?
Oh, küll ma mõtlesin, kui Pugalist ja Mägist kirjutasid, et üks oli ilus ja kuri ja teine mitte nii ilus ja mitte nii kuri, et kumb on kumb…:) No Pugal oli muidugi ilusam jah. Aga minu meelest oli Mägi kurjem. Vat ei mäleta, et Pugal oleks kedagi teataval põhjusel kantseleisse viinud. Ja Elole andis joonlauaga vastu näppe ka mu meelest ikka Mägi. Või olen ma Mägi tagantjärele sellepärast kurjemaks mõelnud, et ta oli füüsiliselt suurem? Igatahes puhaku rahus.
Muideks, sel suvel kohtasin põgusalt Vaike Pugalit. Ta on ikka samasugune. Võibolla ainult natuke väiksemaks on jäänud. Või ma ise suuremaks? Igatahes ära ta mu tundis ja arvas, et mina teda ära ei tunne:) Aga Longis sa kooris ju ikka laulsid? KÕIK ju laulsid. Ja need, kes Pugali arvates viisi pidasid (mina nende hulgas – hee), need olid ansamblis ka. Pugaliga muideks alati meenub üks näärikontsert (ilmselt), esines meie tore akordioniorkester ja Pugal näitas ukse tagant käega duure ette, ikka C-C-C-C ja G-G, lugu oli vist Savikoja venelane, aga Pugali duurenäitav käsi paistis ilusti ukse tagant emmede-issideni. Ehk siis ukse tagant Pugalist ainult käsi. Publikule. Olevat olnud naljakas. Ja miskipärast seostub see mälestus mulle eriti Helinaga. Äkki tema räägitud?
Oh, lõputud lood Longi koolist, neid võiks rääkima-lugema jäädagi. Ja kui vähe on meid, kes neist tegelikult ka aru saavad.
Minule tundus igatahes õpetaja Pugal kurjem. Aga see võis olla täiesti isiklik keemia: Mägi oli minu õpetaja, juba siis, kui ma 0-klassis olin ja kui ta nägi, et mulle raamatuid meeldib lugeda. Pugal otsustas kohe ära, et ma ei oska laulda. Ja minu meelest pani ta lapsed paika selle järgi, et head on need, kes laulavad ja mitte-nii-head, kes ei laula. Mul oli sellest mingi teatud ängistus küll ;(
Kooris laulsin muidugi, Longi koolis laulis ju terve see pisike koolitäis kooris! Ja orkestris mängisin tausta ehk siis seda “F-F-F-F-F, C-C-C-C-C; C-C-C-C-C; F-F-F (Kusjuures suudan seda praegugi mängida 😉
Tahaks meile orketstri esinemise lindistust kuulda, aga jah, eiteakust (Venemaa arhiivides on ilmselt see dokfilm, aga kuidas seda otsida, kui ei mäleta ei tegijate nime ega filmi nime… Äkki peaks veel elus olevalt Pugalilt küsima?)
Aga see Peipsi järve ja vaalade probleem, ma oleks vist vastanud, et vaalad mahuks sinna ära küll, aga siis hakkaks järv hirmsasti üle kallaste ajama.
Kui palju üle kallaste? küsiks laps.
…Ja siis saaksin ma aru, et sellepärast ongi matemaatikat vaja!
Peipsi on vist mingi 8m sügav – eks see oleneb vaaladest. Enamik peaks sinna ehk mahtuma. Aga mina olen küll oma 5sega juba jänni jäänud. Tema küsimuse püstitused on lihtsalt tihti nii teistsugused, et peab kohe mõtlema ja raamatust uurima. Eriti raske aga kui ta tahab teada, kes on hea, kes halb (nt. Saksamaa ja Venemaa II MS – no ma ei oska küll öelda, kes hea kes halb). Õnneks viitsib ta ka pikemaid seletusi kuulata ja üritab aru saada.
Ei, Epp, enne matemaatikat on sul ikka vaja geograafiat ja zooloogiat… Peipsi on kõige pikema koha pealt 143 kilomeetrit pikk ja kõige laiema koha pealt 49 kilomeetrit lai, vaalad aga 32-33 meetrist pikemaks ei kipu kasvama. Seega ei tõsta kuus vaala küll märkimisväärselt Peipsi veetaset, rääkimata sellest, et “järv hirmsasti üle kallaste hakkaks ajama”.
Ahjaa, me siin ajaviiteks arvutasime vahepeal välja, et kuus suuremat sorti vaala tõstaks Peipsi, Lämmijärve ja Pihkva järve veetaset nii umbes 0.00004 millimeetrit.
Meenus mulle siin vahepeal, et Kaarel alustas oma küsimist tegelikult niimoodi:”Mitu vaala mahub Peipsi järve?”. Ja kui isa ei teadnud, siis ta küsis, et kas kuus vaala mahub.
Nii et Leeloo, kui juba arvutamiseks läks, siis mitu suuremat sorti vaala võiks Peipsisse mahtuda? Ja kuhumaale siis üleujutused ulatuksid, kui kõik need vaalad sinna järve saaks laduda? 🙂
Aga arvuta ise? See on selline lihtne põhikooli tekstülesanne, neljandas-viiendas klassis vist tehti selliseid:
Järve ruumala on 25 kuupkilomeetrit. Leia järve mahtuvate vaalade arv, kui ühe vaala ruumala on 150 kuupmeetrit.
—
Üleujutuse ulatus sõltub ümbritsevast maastikust, sel teemal ei hakka spekuleerima.
See vaalalugu tegi mind tõsiselt nukraks. Kitty oli juba aga kirjutanud selle , mida ka mina olekin võinud kirjutada. Nimelt vanemate vastutusest oma laste ees. Ehmatav oli Epu lohakus, kes luiskaks midagi järve üle kallaste ajamisest. Laste küsimusi tuleb väga tõsiselt võtta ja alati ausalt vastata. Noh, kui teil just pole plaanis lolle või täiskasvanutesse unbusklikult suhtuvaid inimesi tekitada. Ja tore oleks ju lapsega koos arvutada, kuidas nende vaaladega asjad on. Kuus aastat vana laps saab juba paljustki aru. Ka sellest, et ta vanemad on parajad jobud.
no comments.
Kirjutasin pika jutu ja kustutan selle ära. Mirri ja Kitty, võtke arvesse, et kõigil inimestel pole matemaatilist andekust ja minu emal näiteks ka polnud (Mirri meelest siis “jobu”), ah, ma parem ei jätka.
Jutt pole matemaatilisest andekusest vaid lapse tõsiselt võtmisest. Kui laps küsib, tahab ta teada. Ja küsija suu peale ei tohi lüüa, vähemalt üritagem seda mitte teha oma laste puhul. Ja kui sa, Epp, oleksid oma mõistuse sisse lülitanud, poleks sa iialgi nii lolli vastust andnud. Peipsi järve oled ju näinud? Vaala oled näinud? Noh, kui pole, siis mingi uudishimu ju ikka on , et kui suur… Pane siis 2 ja 2 kokku ja vasta lapsele inimese moodi.
Epul on üldse probleeme lapse oma ellu mahutamisega. Just vaatasin su teist blogi – kirjeldad oma lapse tähelepanuvajadust, kui ise istud arvutis. Laps tuleb ja tahab tähelepanu, üritab sülle ronida. Ega sellest pole küllalt, kui sa lapse ära sünnitad ja siis tema abil blogimaailmas oma edevust välja elad. Mul on kahju sellest lapsest. Kui palju on Eestis inimesi, kes teda näo järgi ära tunnevad, ja kui palju sul, Epp, tegelikult on aega tema jaoks?
Issand jumal, kui haigeid inimesi on maailmas! Palun, võtke omad lapsed ja kasvatage neist oma põhimõtete järgi musterinimesed, mida te näägutate teise kallal!
Ma saaksin aru, kui te päev päevalt näeksite Marta kasvamist ja kasvatamist, et te siis tuleksite kritiseerima, tänitama ja analüüsima.
Midagi peab teil peas ikka väga valesti olema.
Teiseks tahaksin näha kas või üht ema, kes mitte kunagi lapsekasvatamise jooksul ei tunne, et nüüd enam ei jaksa. Kogu aeg, iga hetk ja 100% ei jõua pühenduda. Ja kusjuures, pole vajagi, aga see jutt läheb juba kasvatusteadustesse.
Ja teiseks, K, sina vaata kõigepealt nt. omad probleemid üle enne, kui teise kallal irisema tuled 🙂
Ma ei teagi, mida öelda… Aitäh Annale minu kaitsmise eest 😉 Ja aitäh kõigile mu blogide lugejaile-kaasaelajaile.
Ma kujutan ette, et kritiseerijad ka üritavad ju teemasid üles tõsta, ega te ju meelega tüli ei kisu?
Ok, teemad. Alustan lõpust.
Marta blogi esmane funktsioon on, et reaalelu sugulased-sõbrad, kes elavad meist kaugel, oleksid Marta eluga kursis. Ja teiseks on see blogi toonud Martale uusi sõpru, isegi lausa postisaadetisi fännidelt 😉 Ma ei suuda ette kujutada, et see talle midagi halba teeb, kui mõni inimene ta Eestis tänaval ära tunneb.
Süüdistus, et ma pole oma lapsega? Ma olen oma lapsega ikka väga palju koos. Eelmisel nädalal oli paus – sest Justinil oli puhkus ja mina sain kirjutamisenädala – , aga seda enam oleme nüüd ninapidi koos.
Ma ei kavatse ka tõestada, et ma ei ole kaamel. Igaüks võib kirjutatud teksti tõlgendada ja oma Epu ja Marta konstrueerida. Ainult et võibolla need ei ole sugugi mitte needsamad Epp ja Marta (näiteks K. peas), kes meie oma meelest oleme. Niisiis pole mõtet vaielda. Lugeja on autor. Teil on õigus lugeda ja mida iganes ette kujutada.
Vihjatud lõik Martablogis, tema tähelepanuvajaduse kohta…. See on vist arengufaas, et laps hakkab “kartma” ja tuleb emme sülle võdisema? Ning ma ka ei karda kasutada seda sõna – “tähelepanuvajadus”. Kellel meist see puuduks?
Ja kui mu lapsel see olemas on, see ei tähenda, et ta tähelepanuta oleks. Minu meelest.
Neli vaala ja Peipsi järv – vaat, kullakesed, ma olengi loll. LOL. Mul käib mõtlemine omasoodu ja mitte mahuliselt-matemaatiliselt. Te vist arvasite, et ma luiskan või teen nalja, kui ma arvasin, et neli vaala Peipsi järves võivad veetaset tõsta ja uputuse korraldada. Ma ei teinud nalja! See ongi minu mõtlemine.
Kui nüüd uuesti läbi loete selle, kuidas ma – hüpoteetiliselt – edasi sellise päriva lapsega käituksin, siis ma tunnistaksingi, et olen matemaatikas kehv. Ma suunaks ta ilmselt edasi, tal on õnneks mõlemad vanaisad matemaatikas kõvad käpad. Ise arutaksin ma temaga neid asju, mis on rohkem minu valdkond. Mitte kusagil pole ma öelnud, et ma talle vastamata jätaks. Laste küsimused on üks niivõrd huvitav maailm, olen tänulik ja uudishimulik, kui mind sellesse lastakse.
Aga vastused…
Ma arvan, et lapse ees ei pea tunduma kõikvõimas ja kõigeteadja. Ka “ma ei tea” ja “ma arvan, et äkki on nii…” ja “küsime järgmine kord vanaisalt” on vastused. See ei tee vanemat oma lapse ees jobuks. Ma tean seda kohe päris täpselt, sest minu ema oli just selline jobu-tüüpi inimene (kui kasutada Mirri väljendit veel kord), keda me armastasime, aga kes oli väga lapsiku meelega. Korraldas raamatukogus lastele raamatusõprade klubi, aga kui läksime 10liitriliste pangedega aiandist maasikaid ostma, siis küsis ta mult tee peal omaette arvutades (olin siis 12aastane): “Ega sina tea, kui palju kilosid mahub liitrisse?”
Mina ka ei teadnud 😉
Sorry, nüüd sai vist halvasti. Mina küll Eppu Marta hooletusse jätmises ei kahtlusta. Mind häiris see HOOLETU hüpoteetiline vastus, et järv ajab üle. Minu meelest peaks iga küsimus panema potentsiaalse vastaja mõtlema, mida temalt ikkagi küsiti. Noh, viska koos lapsega paar hernest ämbrisse ja vaata, kas tuba upub ära vms. Pärast seda aruta natuke vaala ja järve suuruste vahekorda. Jobu kasutasin ma nende vanemate kohta, kes ei suvatse oma last ära kuulata ja arvad, et lapse küsimuse võib vastamata jätta. Või, et ka elementaarsusi peab keegi teine nende lapsele seletama hakkama.
Ma ei jätaks vastamata… Kauem võtaks aega kui paljudel teistel, et selle herne ja ämbri näitenijõuda. Minu esimene mõte oli: kui Marta läheb vett täis vanni, siis hakkab vann üle ääre ajama. Absoluutselt valed proportsioonid jah 🙁
No ma ei tea, kuidas see nüüd jälle juhtus, nagu mul kooliajast vähe neid lugusid oleks…
Sorry, Epp, et ma Kaarli looga mingid pahad vaimud välja kutsusin 🙁 See polnud üldse nii mõeldud. Mulle lihtsalt tuli see lugu meelde, mõeldes kooli vajalikkusele. Tegelikult küsib vist iga laps, et miks peab koolis käima. Ja iga vanem annab erineva vastuse. Ja igaüks saab koolist erinevaid teadmisi eluks kaasa.
Kaarli-dialoog on siin ju tegelikult kontekstist välja rebitud ja point pole selles, et vanemad ei taha vastata ja lapsega tegeleda. Aga eks ma edaspidi olen ettevaatlikum, kirjutan dialoogile pika eel- ja järelloo ka igaks juhuks 🙂 Või jätan üldse kirjutamata, et vaimud vagusi püsiksid.
Aga Kaarlil on väga head ja hoolivad vanemad, üks parimaid perekondi, keda mina oma elu jooksul näinud olen. Lihtsalt ka vanemad väsivad küsimustele vastamast ja peavad vahepeal puhkama, et ei lahmiks umbes.
Ütlesin ise kunagi ühele nelja-aastasele tüdrukule, et ma ei jõua enam su küsimustele vastata. Ta oli natuke aega tasa ja siis küsis: “Aga kus siis mina kõik teada saan, kui ma ei küsi.” Jah, eks see nii ongi. Kui ei küsi, ei saa ka teada. Ütlesin tüdrukule, et las ma natuke puhkan ja siis vastan jälle. Ta ootas ilusti.
Aga vaala ruumala arvutamisega jään mina hätta (uimed ja muu värk). Samas on mul nüüd info, et Leeloo oskab väga hästi arvutada 🙂 . Ja mina vastaks nüüd Kaarlile ilmselt: “Küsime Leeloo käest, mitu vaala järve mahub.” Kuigi Kaarlit see vaevalt enam huvitab, ta peaaegu täiskasvanud juba. Ja oskab ise arvutada. Aga kui ise ei oska, on oluline omada infot, et kuidas jõuda vastuseni. Leida igal alal tegija. Ja pakkuda oma oskusi vastu.
Vahepeal juba korra läks siin kõvaks tulistamiseks, kui anonüümne K tegelastele ette heitis, et nad oma lastega ei tegele. Väga vastik. Ja erinevalt sinust, Epp, mina arvan küll, et ta teeb seda meelega. Haige jutt.
Võib ainult imestada, et ta jätkuvalt loeb nii Marta kui Epu juhtumistest, küllap loeb Justini kirjutisi ka ja tõstab käed taeva poole, et no küll on ikka inimesed! Nagu halba raamatut. Ja kui ei saa enam vaikida, siis pistab midagi vahele.
Teine arvamus on, et ega tal endal küll lapsi ei ole, või kui on, on mul neist küll kahju. Normaalne lapsevanem ei saa lihtsalt sihukest juttu ajada.
Tean ühte õpetajat, kelle vastuväide e-maili kasutamisele ja E-kooli programmile oli see, et vanemad peaksid oma lastega rääkima. Ja tema oma e-maili just sellepärast ei avalikusta, et ta räägib kõigiga ise. Tervel klassitäiel vanematel vajus suu lahti nii alatut süüdstust kuuldes, liiatigi töötas eelmise klassijuhatajaga suurepäraselt meililisti süsteem.
Sihukesed silmaklappidage puuhobused peaksid küll kirjutamisvõimeta olema. Või siis ei tohiks neil niipalju julgust olla, et igal pool oma arvamust avaldama hakkavad.
Minu meelest on Leeloo ammu näidanud, et ta oskab mõtelda ja soovib küsimustele anda korrektseid vastuseid. Arvutada tuli ju alles pärast küsimusest aru saamist. Ja arvutus oli siin tõesti algkooli teadmisi nõudev. Täpne ruumala (uimed jms ) pole antud olukorras oluline, viga mis tekib ei mõjuta tulemust. Oluline on suhtarv. Siin ongi kaudne vastus, milleks neid siinuseid ja koosinusi vaja on. Need on inimkonna _vaimse tööriistakast_i elemendid, teatavad suhtarvude klassid (nurga siinus on mäletetavasti vastaskaateti ja hüpotenuusi suhe ). Kui nendega palju mängida ja nendega hästi ära harjuda, siis hakkab aju ka teistes sobivates kohtades tööle.
Sorry, see oli nüüd professionaalse kretinismi ilming minu poolt.
Mirri sai mu mõttele väga hästi pihta – mind ärritas ka see hooletus, mis sellest vastusest läbi kumas.
Muidugi ei oska iga lapsevanem igale küsimusele vastata, aga edasisuunamine tüüpi “mina ei tea, küsi vanaisalt” tekitab lapses minu meelest õpitud abituse. Kui mina lapsena sedasorti küsimusi küsisin, siis minu isa ütles “no mõtleme” ja hakkas mind suunama probleemi lahendamisele. Kui suur on vaal? Ei tea? Vaatame entsüklopeediast. Kui suur on järv? Käisime ju eelmisel suvel Peipsi ääres, vaata kui kaua me sõitsime mööda järve äärt. Vaatame maakaarti ka. On ikka suur küll. Mitukümmend kilomeetrit ühtpidi ja üle saja teistpidi. Mitu vaala me saaksime ühte ritta panna, et ulatuks Eestist Venemaale?
No ja nii edasi.
Mirri ja Kitty on juba kenasti kirjutanud, et küsimus ei ole matemaatikas ja teadmistes vaid lapsega tegelemises.
Teate mis? Minu arvates on _kõige_ olulisem asi, mida oma lapse jaoks teha saab, tema küsimustele vastamine/temaga koos küsimustele vastuse leidmine. See õpetab teda mõtlema, nii ta saab teada, et tema mõtted on huvitavad ja vanemad tunnevad tema vastu huvi. Muidu ju võiks olla toitutegev, riideidmuretsev, loomaaiaskäiv ja kallistav robot. Sa võid olla päev otsa kodust ära, aga kui laps teab, et igal õhtul ta saab vanematega _rääkida_ ja asju _arutada_, siis ta ei ole mahajäetud.
Jah, vahepeal teevad vanemad omi asju ja saavad ütelda – oota natukene, ma teen praegu tööd. Aga see ei tähenda, et pärast niisugust asja ei oleks sellele küsimusele vastamine ikkagi oluline.
Mina näiteks ei mäleta, et minu ühelegi küsimusele lapsepõlves oleks vastatud “mine küsi kellegi teise käest” – maksimaalselt “lähme küsime, kuidas….” Ja arutelu jätkuks siis juba koos.
Ja sellepärast mul ei olegi täiskasvanuna tunnet, et on valdkonnad, kus ma nagunii ei ole võimeline üldse mõtlema ja sellepärast ma ei proovigi. Ikka proovin – mõnikord ei tule välja, siis ma lähen küsin isa käest 😛 Aga see proovimine ise on huvitav.
Mina lähen nüüd uurima, kas mageveevaalu on olemas ja kui palju vaba ruumi vaal enda ümber vajaks ja kui palju ta liigub. Mis tähendab mahtuma? Mitu vaalaruumalaga objekti mahub Peipsi järve ruumalaga mahutisse? Mitu millist vaala saaks elada Peipsi järves? Mitu millist vaala saaks elada Peipsi-järve suuruses soolase veega mahutis?
Ja kas peaks ütlema “mitu vaala saaks elada” või “mitu vaala saaksid elada”…? Jne jne.
K. kommentaari kustutasin maha, teemad nagu edevus ja milleks pidada blogi on minu jaoks ammendatud.
Minu blogi on ju täiesti tavaline blogi, kui midagi ette heita, siis peaks seda tegema ka miljonile teisele.
—
Mis matemaatikasse puutub, siis üritan oma suhtumist korrigeerida 😉
—
“Mitu vaala saaks elada” versus “Mitu vaala saaksid elada” – tingivas kõneviisis on lubatud ka lühendvorm, vähemalt sellele küsimusele oskan ma vastata.
See on nüüd küll juba selle teema üleekspluateerimine, aga tekib veel selliseid küsimusi:
– kuna vaalad toituvad planktonist, siis arvestades Peipsi järve mahtu, planktoni taastootmisvõimet ja vaala päevast söögivajadust, mitut vaala suudaks Peipsi järv ülal hoida?
See Kaarel tuleks siia lugema suunata 😉 Saab oma küsimusele vastuse lõpuks, või õigemini uued küsimused.
Epp, tekitasid huvi Longi kooliga. Mis selle taust on?
Longi kool ehitati mõisa ajal talumeeste, moonakate lastele Karksi mõisast välja, metsa äärde (las longivad!).
Oot, ma otsin, kusagil on meil ka varem sellest kommentaarides ühiseid pajatusi olnud…
Siin blogisabas on ka Longi koolist meenutusi:
http://eppppp.tahvel.info/?p=13#comments
Tõsi, tõsi, hakkab meenuma. 🙂 Mõtlesin hetkeks, et kas see on kuidagi seotud Nuia kooliga. Tänan sind!
ohh…eriti hea oli lugeda seda blogi..lõpetasin sel aastan Karksi-Nuia Gymnaasiumi..46 lend..ja klassijuhataja oli see kurikuulus Viive Reilson..Lihtsalt võrratu inimene:D
nii kosutav oli lugeda Longi ja Nuia kooli mälestusi. Aitäh Epule selle eest!Huvitav mis “saladus” Viive Reilsonil küll oli? Mina ei mäleta sellest midagi:(
Viivel tuleb nüüd laupäeval juubel:D koguneme klassiga tema juurde;) aga mõtlesin…ta saladus vastu oli see, et tal on väga hea süda..õpetajad ju seda välja ei näita;p
Ma arvan, et tal on suur hing… kes Puškinit armastab, peab hea inimene olema, venelastel olla lausa selline ütlus.
Ja teemasse: https://www.facebook.com/urmas.ereline/videos/p.781613915252058/781613915252058/?type=2&theater