Võitlus seitsmepäise lohega ehk fotomajandus

Mõtlesin, et võtaks kaks päeva ja teeks korda meie fotomajanduse. Arvuti on ummistunud piltidest, mis sorteerimata. Enamus neist on laaditud üles ka Kodaki-fotosadile, kust ma teoreetiliselt tahtsin nad sugulastele laiali saata, aga nüüd on nad sinna kogunenud ja mul lihtsalt ei jätku aega ja pealehakkamist, et halvad pildid kustutada ja headele pildiallkirjad mõelda… Viimati saatsin sellise albumi laiali novembris eelmisel sügisel ja sellest peale on kuude kaupa kogunenud uued pildid.

Lisaks peaks veel välja valima pilte ja kodusesse traditsioonilisse albumisse paberile mõned trükkima… Ja arvutikaugetele sugulastele tuleks ka pilte trükkida ja posti panna…

Ma räägin tuhandetest piltidest, mis tuleks “läbi töötada”.

Kohutav. Millal see ometi juhtus, ei tea. Kunagi ammu oli pildistamine erandlik juhtum. Ja igasuguseid mittepildistatud hetki on mällu sööbinud. Millal minust sai fotoaparaadi sõltlane? Ja kas ma kunagi neist pildilaviinidest rõõmu ka tunnen, või kas keegi teine tunneb? Kas see vaev on seda väärt?

 …Ma pole muidugi erand. Täiesti tavaline vaatepilt, et kolme lapse ja nende vanemate kokkusaamisel hüplevad need täiskasvanud laste ümber kaameratega ja “püüavad hetki”. Täitsa koomiline. Aga kas selle kõrvalt tegelike hetkede tunnetamiseks ka mahti jääb…

Igatahes, praegu selle pildikuhja all maadeldes arvan ma, et teen endale fotokast võõrutamise kuuri. Samamoodi nagu telekas ja arvuti on ka fotoaparaat vaja vahepeal ära unustada.

5 mõtet “Võitlus seitsmepäise lohega ehk fotomajandus

  1. kati

    hehee 🙂 kui sind eelmisel suvel nägin olid sa küll fotopede, mis fotopede 😀
    aga edu võõrdumisel 🙂

  2. Eppppp

    Kaur, sinu maha laaditud pildid on ka siin arvutis, mitte vähe, nii et pada sõimab katelt 😉

  3. unekott

    täiesti tuttav tunne, kui lahenduse leiad, anna teistelegi teada. ma hetkel kõvakettaruumiga just pahuksis. sorteeritud pilte napilt alla 6000; sorteerimata faile (just vaatasin) täpselt 9 999….

  4. kaur

    Mäh? Ma ei ole sind tükk aega sõimanud… Oli plaan hoopis kiita, aga seegi jäi soiku… Minu pildid võid küll vabalt maha kustutada, või siis endale mingi valiku alles jätta.

    Digipildid võtavad vastikult aega jah. Kõige lihtsam viis nendega toime tulla on iga kuu lõpus valik teha – parimad välja valida ja eraldi paigutada, ülejäänud kas kustutada või arhiveerida. See täitsa toimib. Kohe pärast pildistamist ei saa, mingi ajaline distants peab hindamisel olema, muidu ei oska.

    Paberile trükkimine on meil ka soiku jäänud. Kahjuks.

    Aga rõõmu tunneme me oma piltidest küll. Alles sai pisikese kambaga Bosnia pilte vaadatud – kerge vein ka veel sees – oh seda itsitamist! Ka lapse pilte vaatan ise, näitan Iidale, näitan teistele. Igasugu muid hetkemälestusi kah. Sellega nagu elad tolle ilusa hetke uuesti läbi.

  5. Uku

    Ise olen pyydnud v6imalikult sagedasti kogunenud kraami sorteerida. Idee, et v6tan yxkord kätte ja siis kustutan ja sildistan jne. ei t66ta.

    Ja siis tuleb kord poole aasta jooksul kogu oma kraam läbi käia ja siis taas kustutada, kriitikameel on vahel arenenud.

    tervitusi,
    Uku
    (mul ka palju pilte, hetkel vaatasin et umbes 10 GB kvaliteetsemat materjali)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.