Kui murrad jala. Lugu ja kolm moraali.

Vahel mõtled, et sa tead, mida elu toob. Aga elu on selline raamat, kus pöörad ainult ühe lehekülje korraga ja… vahel oledki õigesti aimanud, aga vahel on pöördel ootamas üllatus.

Näiteks eelmine nädalavahetus. Olime kogu famigliaga Justini vanemate juures. Vend Ianil oli kaasas ta uus (õigemini juba 10kuise staazhiga) pruut Suzanne. Sel ajal, kui meie läksime raamatukogu lastetuppa mängima, võtsid Ian ja Suzanne reketid ja läksid kooli kõrvale tenniseväljakutele. Suzanne on väga heas füüsilises vormis, jookseb igal hommikul 6 miili (12 kilomeetrit?) ja kuulub mitmesse erinevasse nais-pallimeeskonda. Ian oli vanasti, aastaid tagasi, hea sportlane. Niikaua, kui mina teda tean, on ta aga diivani, teleka ja kulinaarsete ahvatluste küüsis olnud.

Aga Suzanne sai ta välja tennist mängima! Ja siis Suzanne servis (või mis iganes see sõna on) terava käega, Ian üritas palli kätte saada, kukkus…

Ja olevat teinud sellist häält nagu sada põhjapõtra. Püsti enam ei saanud, isegi rääkida õieti ei saanud, ainult kähises “kiirabi!”

Kui meie teda tund hiljem haiglasse vaatama läksime, lamas ta seal, jalg paistes ja särk märg – nii valus olevat, et higi lihtsalt voolab, ütles ta. Ja ta oli selleks hetkeks juba valuvaigisteid täis.

..Nonii. Kurb lugu. Aga läheb veel kurvemaks.

Mitte ainult see, et välja rebestatud kõõlus (achilleuse kand) on üks kõige raskemini parenevaid jalavigastusi ja Ian peab olema kuus kuud (kuus kuud!) kipsis kanna ja karkudega.

Mitte ainult see, et algama pidi kõõluse kokku õmblemise operatsioon, aga oli parasjagu “Jewish holiday” (vist juutide uusaasta?) ja kõik head kirurgid olid töölt ära, nii et Justini ema helistas oma juudist sõbra-sõbra-sõbrale, et teda puhkamast ära operatsioonile kutsuda.

Mitte ainult ka see küsimus, et Iani töökoht firmas võidakse ümber mängida. Siin on ju Ameerika, keegi ei hoia sind pilpa peal, kui sa pole heas vormis, ja pole mingeid korralikke ametiühinguid, kes sind päästma tuleks. Ian töötab (töötas) regionaalse müügimänedzherina ja pidi palju ringi lendama, koolitama alluvaid erinevates osariikides. Üsna raske ette kujutada – kuid siiski mitte võimatu – kuidas ta karkudega seda tööd edasi teeks lähema poolaasta jooksul. Tõenäoliselt alandatakse ta tagasi tavaliseks New Yorgi kontori mänedzheriks.

…Aga kõige kurvem lugu on, et Ianil oli uuendamata tervisekindlustus! Siinmail on süsteem, et igaühel on oma isiklik tervisekindlustusleping oma valitud firmaga ja seda tuleb kord aastas uuendada. Ianil oli see ununenud tegemata. Mis tähendab, et tal tuleb juba ainuüksi kiirabiauto ja operatsiooni eest välja käia 12 000 dollarit oma taskust, ning nüüd tervisekindlustust uuendades tuleb tal eriliselt kallis invaliidi-leping, sest selge see, et lähema poole aasta jooksul on tal vaja taastusravi jms. Ta on kallis juhtum. Kui ta oleks näiteks reedel oma uuendamislepingu ära saatnud, ei läheks see kõik talle mitte midagi maksma…

Kui meie Justiniga oma koju sõitsime, siis arutasime, mis on kogu selle kurva loo moraal.

Ei tohi alustada rabedaid liigutusi nõudva spordiga, kui sa pole viimased viis aastat isegi jalatäit sörkinud ja kui oled ülekaalus. Eriti kui sa vanasti olid sportlane ja su mõtteviis on ikka sportlase oma.

Ei tohi lasta oma tervisekinlustust ka mitte ühe päeva võrra “tühjaks joosta”!

Aga tuli ka üks ilusam moraal pähe. Vaadates, kuidas Iani ema ja pruut eile haigla ees tundide kaupa istusid, sõbrunesid ja jutustasid, või kuidas Suzanne jäi veel üheks ööseks nende juurde ja viib homme Iani autoga enda poole koju…

Ja kuidas tundub kõrvalt vaadates eriti loogiline, et nad kaks peaksid nüüd ühest korterist loobuma ja kokku kolima, et Ian saaks raha kokku hoida ja oma füüsilises elus natuke toetavat õlga…

Äkki kogu selle loo moraal on hoopis see, et algab üks uus kooselu, äkki isegi üks uus perekond? Sest issanda teed on imelikud. Kunagi ei tea, mis seal järgmise lehekülje peal täpsemalt on.

7 arvamust “Kui murrad jala. Lugu ja kolm moraali.” kohta

  1. Mul on endal jalg murdunud, umbes samast kohast. Mitte kõõlus, vaid luu. Mitte pool aastat, vaid kuu. Olukord ei ole sugugi nii hull, kui esimesel pilgul tundub. Kummalisel ja imelisel kombel võib see isegi Ian’t karjääriredelil aidata. Tõsiselt. Kui kõrvale jätta see, et sa oled nüüd ajutine invaliid, siis ma ei mäleta oma elus ajajärku, kus kõik tuttavad, pooltuttavad ja lausa tundmatud oleksid minu vastu olnud nii sõbralikud. Alati jätkub juttu kauemaks, small talk klientidega, nii, et kõik on naerust lämbumas, oled tähelepanu keskmes. Võimas. Samas, kui vaja miskit ära öelda – siis pole probleemi, saame aru, ok.
    Liikumine pole probleem, taksod käivad, sõbrad, tuttavad küüditavad, kõik naeratavad!
    Ma olen 100% veendunud, et kui Ian pole nurganohik, siis on ta 6 kuu pärast väga tegija müügimänedzher, ehk isegi ametikõrgendust saanud.
    Õiged kargud tuleb muretseda, sellised mis ei tule käest ära. Ja känguru kott ka. Et sa untsakas ei paistaks, siis parimad riided selga ja naeratus näkku!

  2. minu emal (samuti endisel sportlasel ja nüüdsel tugitoolisportlasel) oli sama vigastus mõned aastad tagasi. 6 kuud ta nüüd küll kipsis ei olnud, kõigest 2 kuud, kui niigi palju. minu mäletamist mööda oli ta haiguslehel 3 kooliveerandi. ta nimelt on õpetaja ja vigastas end jaanuaris – uuest veerandist oli aga jälle rivis. kas hirmutasid arstid teid veidi üleliia või võivad olla sama nimega vigastused siiski erinevad?

  3. parim, mis sa teha saad Iani jaoks, on talle Priidu komm ette lugeda.
    Jõudu talle paranemiseks nii seest kui ka väljast.

  4. Pingback-viide: elton hans john zimmer
  5. Pingback-viide: bikini beach girl

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.