Mida tähendab “red tape”

Red tape. See on ameerika sõnapaar, mis tähistab valitsusasutuste bürokraatiat. Ja viimase nädala jooksul on mul olnud kaks kogemust.

1.

Üldiselt on mul oma USA alalise elamisloaga väga vedanud. Abiellusime Eestis, asju ajasime kohalikus USA saatkonnas, kus kõik olid sõbralikud ja neil oli meie jaoks aega. Võibolla mängis kaasa ka faktor, et Justin oli saatkonnast kirjutanud mitu artiklit Baltic Timesile. Igatahes, red tape kogemust me ei saanud.

Hiljuti pidin pikendama oma elamisluba, täitsime uuesti need pool kilo pabereid ja saatsime minust uued õiges formaadis tehtud fotod.

Jäin hirmupõnevusega ootama. Nüüd ajame asju otse New Yorgi bürooga – see on siis see koht, millest õuduslugusid räägitakse. Koht, kus töötavat kompleksidega pisikesed inimesed, kelle kibedus maailma suhtes aina suureneb, sest neil on sadade tuhadete kaupa immigrante vaja läbi töötada…

Tegelikult läks mul kõik endiselt hästi. Mingile intervjuule mind ei kutsutud. 200 dollarit lihtsalt võeti meie pangaarvelt ja teatati kirja teel, et mu elamisluba läheb pikendamisele, vaja on vaid tulla oma sõrmejälgi andma.

Ma olen neile oma sõrmejäljed andnud kaks korda – üks kord Tallinnas ja teine kord New Yorgis piiril. Aga kui vaja, siis vaja.

Laupäeva hommikul kell 8 Jamaical, Queensis.

Juba kaugel paistis õues vooklev järjekord. Seal sai siis seistud umbes veerand tundi, kuni jõudsime läbi umbse trepikoja siseruumideni. Raskeid uksi pidid järjekorras seisjad ise oma jõuga lahti hoidma, metallist uksehoidjaid polnud keegi pidanud vajalikuks sellele asutusele muretseda.

Kui ma lõpuks koos paari teise saatusekaaslasega uksest sisse sain, siis oli see lihtsalt üks suur siseruum, kus tuli samamoodi püsti järjekorras seista ja kus oli vastikult umbne.

Vaatasin neid inimesi enda ees ja taga ja tegelesin minestuse peletamiseks rahvuste välimääramisega. Enamus oli, ma arvan, Mehhikost, Kariibi mere saartelt, Hiinast, võibolla Bangladeshist või Indiast… Olin ainuke Euroopast pärit inimene kogu suures saalis, ilmselt see siis näitas Queensi immigrantide koosseisu.

Kõigil olid tumedad riided ja tumedad, allapoole vajunud näoilmed ja põranda ligi hoidvad pildud. Raskelt , raskelt venis see järjekord.

Kui palju peaks Ameerika riik investeerima, et teha sinna elektroonilise järjekorrasüsteemiga inimlik ootamise koht? Kujutan ette, et suurusjärk on umbes selline, et kui kaitse-eelarvet 0,00n protsendi võrra kärpida ja kolm pommi ehitamata jätta, saaks järjekorramasinad panna kõigisse USA immigratsioonibüroodesse.

Ja aknad lahti teha saaks täiesti tasuta.

Vahepeal tuli ära täita paberileht, kus  küsiti mu social security number`it. Koju oli mulle ju tulnud kiri, milles teatati, et pean kaasa võtma isikutunnistuse ja selle kutsekirja. Aga antud koodi kaasavõtmisest (mis ei ole isikutunnistusel, vaid on üks eraldi number eraldi sinakal kaardil)- sellest  polnud teavituskirjas juttugi.

Ma siis panin salaja telefoni sisse (see polnud lubatud) ja helistasin sosinal Justinile. Mis teha? Mina oma 10kohalist numbrit küll peast ei tea, ja social security kaardi rahakotis kandmist pidas Justini isa näiteks väga ebasoovitavaks, nii et see kaardike istus kodus luku taga.

“Üks kahest, kas tuled sealt ära või jääd edasi,” andis Justin kuldaväärt nõu. “Seda numbrit pole mul siin keset tänavat ka kusagil võtta.”

Kirjutasin siis paberile, et ma ei tea peast oma numbrit. Kui lõpuks minu aeg kätte jõudis, siis grimassitas tädi nägu: “Miks te siia paberile niimoodi kirjutasite? Te oleks siis pidanud selle üldse tühjaks jätma.”

Minu küsimusele, et kas ma pääsen edasi, kui mul seda numbrit peas pole, lõi ta käega “Ähh!” Ma ei saanudki aru, kas ta igaühele oleks niimoodi öelnud või vaatas, et valgenahaline julge olekuga inimene, et ei maksa minuga protsessima hakata…

Edasi uuris see tädi mu näppe ja käsi. Ma ei tea, miks, aga seda tegi ta kõigiga. Võibolla vaatas, et kas need on ikka minu enda näpud…? Siis saatis ta mind edasi teise ruumi ja uude järjekorda. Pärast mõningast ootamist oli jälle minu kord. Sõrmed mingile fotoekraanile, ja oligi tehtud.

Siis andis mu kätega tegelnud noormees mulle paberi: “Kirjutage alla!”

Ahaa. Lugesin huviga. See on ju paber, kus küsitakse minu rahulolu teenindusega! Erinevad küsimused, millele valikvastused antud, ja siis ka paar tühja rida oma ettepanekute esitamiseks. Ma istusin aga maha ja asusin oma ettepanekut esitama. Sedasama lihtsat ja loogilist: palun öelde inimestele oma kutses, et vaja on kaasa võtta social security number.

“Oot, mis te nüüd teete?” küsis noormees. “Teised inimesed ootavad!”

“Mul on peaaegu valmis. Ma lihtsalt tahtsin ettepaneku esitada.”

“Mis ettepaneku? Kellele?”

“Kellelegi, kes neid kutseid teil laiali saadab?” Rääkisin kiirelt, nähes, kuidas noormees aina kärsitumaks läks… Et jah, vaadake, selline asi, kõik ei tea ju peast oma numbreid… Kui te lisaks need neli sõna oma kutsele, “social security number needed”… 

“Ei ole mõtet, siit ei loe seda nagunii mitte keegi,” katkestas ta mind. “Need paberid ei lähe siit mitte kusagile edasi.”

“Aga miks te selle paberi mulle siis üldse andsite?”

“Meil on vaja allkirju küsida.” Oi, milline tüütus ma talle olin. Vastik väike putukas, kes tuleb pinisema. Veel hullem, kui kõik need teised väiksed vaikivad putukad, kellega ta seal iga päev tegelema peab…

Ma tegin siis suu hästi lahti ja rääkisin kõva selge häälega: “Miks te siis küsite ettepanekuid, kui te neid ei taha?” Ja midagi muud veel. Ma olin kuri ja mul oli vastik. Mul oli kahju neist inimestest, kes mu ees kõrvale tõmbusid, kui ma välisukseni marssisin; ja mul oli kahju endast, kes ma suutsin mingi “kurja kliendi” stseeni tekitada, aga ei suutnud oma lihtsat teadet instantsidesse edastada; ja mul oli kahju sellest noormehest, kes elab ja mõtleb karbis; ja kahju oli sellest paberikuhjast, kuhu kogutakse mõttetuid allkirju, lihtsalt mõneks ajaks kapis alles hoidmiseks…

2.

Teine USA valitsuse bürokraatia kogemus on Fulbright stipendium, millele Justin kandideerib.

Olles praeguseks juba umbes saja stipiprogrammi tingimused läbi närinud, julgen öelda: Fulbright on stipibürokraatia kunn. Kõik on reglemeneeritud. Oma ülikoolihinnate saamiseks tuleb välja printida see-ja-see vorm ja saata see oma ülikooli ja see siis tagasi saada enda kätte ja siis komisjonile saata… Samamoodi tuleb teha ka soovitajatega. Ainult et lisaks tuleb kõik registreerida ka internetis oma kontol ja nad peavad esitama materjalid ka netis… Ja nii edasi. Info kandideerimiseks on näiteks pisikeste lingikeste kaupa laiali pillutud ja seda tuleb siis ise kokku panna, nagu puslet… Iga päev Fulbrighti saidil lugedes leiab mõne uue vihje.

Küll me hakkama saame, omamoodi on see “red tape” tekitanud  just hasardi – me suudame seda mängu mängida, küll te näete!

Nii et ühesõnaga, welcome to America.

47 mõtet “Mida tähendab “red tape”

  1. Anonüümne

    kummaline, olen seal Jamaica buroos kainud 2 korda ja molemal korral olid seal toolid (mitmed read toole ja ootama pidi vaid eesruumis ja mitte uldse kaua) Taharuumi kutsuti ju ainult vaba klienditeenindaja juurde… Sa peaks ikka toesti inimeste sekka minema, mitte kodus istuma ning tundma end suure tahtsa valge inimesena…, kes samal ajal puuab saada vahepriviligeeritud inimeste huvesid… Kas sa selle peale ei motle, et ehk teeniksid midagi originaalset ja huvitavat tehes marksa rohkem, kui nadalate kaupa internetis istudes ja ennast nonsensist labi narides… ?????

  2. Eppppp Postituse autor

    Tere, anonüümus, mis sa põrgid, äkki sa käisid mingis teises büroos või mingil teisel ajal. Selles, kus mina laupäeval käisin, olid küll toolid keset ruumi, mõeldud selleks hetkeks, kui paberit täidad, seal said sa kolm minutit istuda ja siis läksid tagasi seisma, sinu asemel lasti keegi teine istuma, aga sinkavonka saba seisvatest inimestest läks toolide ümbert ja vahelt, vonkles nagu “red tape” vonklema peab.
    Aga mis ma siin ikka tõestan, et ma pole kaamel.

  3. Kats

    ma peaks ka enda elamisluba pikendama hakkama – 9eldakse kyll, et 90 p2eva enne aegumist, kuid usas maandudes soovitati tollist pigem 5 kuud varem asju ajama hakata. palju sul selleks aega j2i/jagus?

  4. ants

    Leidsin tänahommikusest vene veebilehest, gazeta.ru, mis muide on üks operatiivsemaid teadeteallikaid sündmustest maailmas, mida ma tunnen (kuigi seal on ka palju prahti), alljärgneva uudise. Kuigi see vast ei klapi päris täpselt “red tape’iga”, näitab ta, mida ameeriklased peavad hoopis olulisemaks töö korraldamisest mõnes ametiasutuses. Ei ole head ilma halvata. Natuke muigama pami küll!
    00.03 3/10/06
    Анализ показал, что Армстронг, ступив на Луну, не пропустил артикль
    Почти сорок лет считалось, что американский астронавт Нил Армстронг, впервые ступивший на поверхность Луны, в своей знаменитой фразе – “That’s one small step for a man, one giant leap for mankind” (“маленький шаг одного человека и большой скачок для всего человечества”) – пропустил артикль “а” перед словом “man”.
    Однако исследования записи, проведенные программистом Питером Фордом, говорят о том, что ошибки на самом деле не было. Артикль не был слышан из-за радиопомех, но детальный анализ записи показал, что в месте, где он должен был прозвучать, остался именно его след. //BBC
    Tänan Sind, Epp, rikkalike pildivalikute eest, mis peale muu annavad kena ülevaate teie elust sealpool Atlandit. Kas minu kiri mõnede piltidega on Sinuni juba jõudnud?

  5. Treissi

    Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei mäletagi, et ma USAs oleks kunagi elektroonilist järjekorrasüsteemi näinud. Isegi pangas peab oma nime käsitsi raamatusse kirjutama ja siis sind kutsutakse nimepidi. Aga võib-olla ma lihtsalt ei olnud seal piisavalt kaua ja ei pidanud nii palju asutusi külastama.

  6. kadi

    Mina saan Anonymouse reaktsioonist väga hästi aru.Algul, kui ma seda Epu kirjutist lugesin, mõtlesin, et tubli, Epp. Viimast lauset lugedes muutusin aga kurvaks. Pole see Epp midagi tubli, ta tegeleb lihtsalt ärapanemisega. See on eestlaste lemmiktegevus. Näib, et see korraldus ei läinud talle tõesti korda, korda läks vaid järjekordne võimalus USA suhtes kriitiline olla. Tule sealt ära! Mis sa raiskad seal teiste teenitud rikkust, ise kogu aeg kivi taskus hoides, et virutada!

  7. Eppppp Postituse autor

    Kadile – Mulle ei ole vaja ei “Tubli, Epp” või “Pole sa midagi tubli, Epp” reaktsioone. Ma ei ela oma elu teie jaoks. Blogi kirjutamise mõttekus (kelle jaoks?) on mul küll vahel küsimuse all, aga olen otsustanud, et sellised reaktsioonidki on head, kasvatavad mulle paksu nahka tasapisi. Ja selles mõttes on blogipidamine üks huvitav isiksuse lihvimise abiline. Õpetab olema mina ise, no matter what.

    Rääkisin eile õhtul Justinile ka, et näed, keegi arvas, et ma teen liiga, kuna kirjeldasin blogis oma Jamaica immigratsioonibüroo kogemust. Justin muigas: “Seda kogemust normaalseks nüüd küll ei saanud. Kas sa seda ka kirjutasid, et majal polnudki korralikku silti, mingi väike paber oli ukse küljes ja me tundsime selle maja ära just tänu sellele järjekorrale?”
    Justin kaugemale ei näinud, kui et seisis minuga koos tänaval, siis piilus koridori poole ja lahkus lapsega tunniks ajaks jalutama. Sest last sinna küll tol hetkel kaasa võtta poleks saanud.

    Mina ei väida, et selliseid kogemusi ei juhtu teistes riikides. Mina lihtsalt elan siin oma elu ja kirjeldan seda, mis mulle osaks saab. Kui sa pead kriitilist meelt kiviks taskus, siis see kivi on mul taskus igal pool elades või reisides.
    Mis puutub USAst äratulekusse, siis ma lahkun siin 4 kuu pärast, ja ma ei lahku mitte kibedusega, vaid arvamusega, et tuleme siis kunagi aastate pärast tagasi. Sellepärast ma ka edasi oma elamiluba pikendan.

    Ja ma tõesti ei saa aru, kelle rikkust ma su meelest siin raiskan. Me pole USA riigilt küll sentigi toetust saanud, küll aga makse maksnud. USA pole skandinaavialik heaoluühiskond, kus riik raha jagaks.

    Treissi – mina olen küll näinud siin järjekorraautomaate, näiteks pankades. Aga nad on siiski veel üsna vähe levinud, väikestes kontorites näiteks pole.

    Automaadid peaks olema kohtades, kus neis vaja on. Väikestes pangakontorites polegi neid ju vaja. Aga seal immigrantsioonibüroos teeks see elu küll kergemaks.

    Kats – meie andsime avalduse sisse ca 100 päeva enne tähtaja lõppu ja saime kõik õigeks ajaks korda ;).

  8. k.

    Epp. Aga miks sa siis blogid, kui sulle teiste inimeste arvamus korda ei lähe? Teised blogijad on vähemalt ausad ja tunnistavad oma edevust.
    Ma võtsin ise mõtlemisega – mis see siis on, mis häirib Epu juures. Sa ei tunne ju New Yorki. Nüüd üritad sellest raamatut kirjutada, mida, mida! Käid korra elus immigratsiooniametis ja paned kohe kõik paika, et mitu protsenti peaks USA kaitseeelarvet vähendama, et asjad korda saaks immigratsiooniga. Häirib just see pealiskaudsus ja ninatarkus. Ja see, kuidas sa istud kusagil oma kodus, mis ainult nime järgi asub New Yorgis, sa ei tahagi tõelist Ny tundma õppida ja ainult kritiseerid.
    Ma arvan, et tõelised eesti newyorklased ei räägigi paljuski sinuga selle raamatu jaoks, sest sa oled nii pealiskaudse ja ülbe mulje jätnud.
    Ja rassist oled sa muidugi ka, loe ise oma jutt üle, kui ei usu. Väga lapsekingades immigrant, kes ameerika reaalsust ei taipa. Miks sa arvad, et sa oled parem, sest sa oled valge inimene? Mis siis sellest, et need teised inimesed seal ruumis olid mustad ja asiaadid?

  9. kadi

    Kulla Epp, nii rumal sa ju ka pole, et aru ei saaks, mis vahe on rikkas ja vaeses riigis elamisel. Mine ja ela kusagil Aafrikas, kus pole vett ega tualetti , telefonist ja internetist ma ei räägi. Kogu su vaim kulub söögi muretsemisele. Riik saab rikkaks kodanike tööga. Sina pole seda rikkust loonud. Ja see NYC-raamatu kirjutamine on loomulikult absurdi tipp. Lisaks palud sa tasuta kaasautorlust. Nojah, lubad küll “aitäh” ütelda, aga idee on sama. Tahad teisi oma huvides ära kasutada, midagi vastu andmata. See, et mõni aitab sind meelsasti, ei loe. Amoraalne on midagi sellist oodata ja inimesi selleks üles kutsuda.

  10. Eppppp Postituse autor

    – ohkab-

    Käisin just Martat kõrvaltänavale lasteaeda viimas, ilm on nii ilus ja see meie aedlinna keskkond on praegu niii armas. Mõtlesin, et huvitav, mis nüüd blogis toimub ja kas peaks üldse piiluma.
    Millest selline kurjus mu suhtes?
    Ausalt, inimesed, kes te loete mu blogi ja elate New Yorgi kandis, mailige mulle ja saame kokku. Vaatame üksteist üle ja ajame juttu. epetrone30@aol.com

    Kiirelt reageerin teemadele, need on tegelikult pikad ja komplitseeritud, mu meelest:

    Pealiskaudsusest – esineb, üritan end parandada. Seda ütlesid mulle vanemad ka omal ajal, et ma kipun asju tegema liiga kiirelt ja uisapäisa.
    Hetkel on pealiskaudsus küll tingitud ka sellest, et kui hakkan näiteks postitust kirjutama, annan endale maksimum 30 minutit. Lisaks on ju igasugused muud kirjutamise projektid, majapidamine, laps. See, mida te siin blogis näete, pole ju mu 8 tundi päevas kestev palgatöö. Ja vahel mul tõesti pole aega uurida, kui suur on USA kaitse-eelarve ja kui kallis on üks pomm ja siis arvutada. (Kas teil on seda aega?) Ei, see on lõdva randmega visatud ja niimoodi lugemiseks ka mõeldud.

    Rassism – minu arust ei ole ma rassist, vaid realist. Olen mitmes maailma riigis elanud, rännanud, ja väidan, et see tähendab väga palju, mis karva inimene sa oled. Sellest sõltub, kuidas teised sinusse suhtuvad ja kui palju privileege sa saad. Hästi ütles mu sõber Sirts, suur rändur: “Jah, minul ja Taavil on alati kõik hästi läinud eri maailma nurkades, aga kindlasti loeb ka see, et me oleme kaks blondi armsat inimest.”
    Ma suhtun mustanahalistesse, mehhiklastesse jt minust teistmoodi inimestesse heasoovlikult ja teadmishimuliselt. Ma räägin nendega ja tahan neid mõista. Kasvõi sealsamas järjekorras proovisin vestlust arendada, aga üldine meeleolu oli seal kuidagi selline, et jutt ei haakunud, võibolla ka sellepärast, et kell oli 8 laupäeva hommikul…
    Kunagi Kanaaride turul töötades võeti mind Senegali naiste kampa, käisin nendega koos lõunat söömas. Indias sõbrunesid kohalike naistega, samuti Palestiinas käies.
    Aga ma teadsin alati, et ma olen neist erinev.
    Ja vaat seda poliitilist korerektsust, mis USAs esineb, seda ma õigeks ei pea. Ameerikalikult õige oleks teie meelest niisiis mitte üldse kirjeldada büroos oodanud inimeste rassislist koosseisu, jah?
    Kui ma kirjeldan, et minusse suhtuti ilmselt büroo ametlnike poolt teistmoodi, tolerantsemalt (ei nõutud SSnumbrit), sest ma olin valge inimene ja julge hoiakuga, siis see ei tähenda, et ma neist teistest kaaskannatajatest ei hoolinud. Väga hoolisin.
    Ma lihtsalt kirjeldan reaalsust.

    See on pikk teema, see ameerika pseudo-tolerantsus.

    – NYC raamat. Mõeldud siia külla tulijatele, allikateks me ise Marisega ja intervjueeritud eestlased. Miks peaks see olema absurdi tipp?

    Intervjuusid antaksegi reeglina tasuta. Pealegi saab kingiks lõpuks ka raamatu.

    – Teema, et ma elan justkui “vales New Yorgis”. Ma olen oma pisikese Belle Harboriga siin ookeani ääres väga rahul ja käin mujal linnas umbes kord või kaks nädalas. Jah, ma arvan, et New York on ka mujal kui Manhattanil. Ja mul ei ole ka täitumatut vajadust kogu aeg rabelda ja reisida, pidudel, klubides ja restonides käia, ma olen seda oma elus teinud ja praegu on mul muud arengud: emaks olemine, kirjutamine. New Yorgi muude osadega olen ma tutvunud omas rütmis ja ma pole sellest kõigest siia blogisse kirjutanud (hoian ühte-teist raamatu jaoks 😉

    Aga ma arvan, et siin peitubki põhjus. Osa NY eestlastest vist tunneb, et ma olen saanud liiga suure kõlapinna Eestis, andes Ameerikast valet infot. A la teie räägite, et kõik on hästi, aga siis on üks Epp, kes on kirjutab, et kõik polegi hästi. Või et ma kirjutan New Yorgist, aga pole üldse rääkinud veel sellest ja sellest fenomenist või kohast.

    Ma soovitaks siis kahte asja. Tehke oma blogi ja rääkige seal oma elust. Ja NB, saage minuga kokku ja rääkige mulle oma New Yorgist, selle raamatu jaoks, mida me kirjutame ja mille jaoks mitmed siinsed eestlased on rõõmuga pajatanud.

  11. Eppppp Postituse autor

    Mis puutub red tape teemasse, siis Bill Bryson on oma raamatus “Notes from the Big Country” sellest hästi kirjutanud, kirjeldades oma inglannast naisele dokumentide ajamise jama. Soovitan lugeda.

  12. Eppppp Postituse autor

    Muide, selle NY raamatu kohta on teised siinsed eestlased öelnud ka seda, et hea idee. Ja mõnus, et keegi viitsib selle ära teha.

    Kritiseerijad võiks ise proovida diktofonilt tundide kaupa juttu maha kirjutada ja toimetada.

  13. andry

    huvitav tähelepanek – kõik kes siinse blogi loo autorit kritsieerivad, esinevad nime all, mis on kas anonüüm või mis ei anna mingit teavet kirjutajast.

    Minu meelest on see TÕSINE intellekti- ja identiteedipuuduse tundemärk.

    A isiklikust kogemusest, kaks aastat Rootsis elades, teate, ma armusin ametnikesse. Isegi rongikontroll on inimlik, annab sulle tasuta pileti, kui üritad jänest sõita ja vahele jääd.

  14. taavi

    Kallid anonüümsused, K-d ja teised!
    Kui teile Epu blogi ei meeldi või kisute Epu enda peale nina vingu – siis palun: ärge lugege! Ja probleeme pole!
    Irisemine kellegi isiklikus blogis on sama ebaviisakas kui see, et kellegi kodu külastades hakkate kõva, vinguva ja vihase häälega arvustama tapeemustrit, veidi viltu riputatud maali, või midagi muud mis teile pinda käib.
    Paluksin Teilt rohkem taktitunnet ja respekti selle suhtes, mida inimesed oma isiklikus küberruumis väljendavad ja teevad.
    Ning kui midagi ikka väga ei meeldi ja te soovite konstruktiivset nõuannet anda, siis saab seda teha ka mailitsi.

    Vabandan oma pahase kirja pärast, kuid selline eestlaslik ussitamine teiste kallal on liiast.
    Tänan.
    T.

  15. kaur

    see on küll õige, et headest asjadest tuleb ka kirjutada, mitte ainult sellest, mis on valesti.

    aga muidu – Epp – te olete Justiniga teinud viimasel ajal VÄGA HEAD ajakirjaniku-tööd. kirjutanud asjadest, mis on huvitavad ja olulised, ja kirjutanud teistmoodi kui teised. ma lugesin sinu blogisaba 9/11 mälestused läbi ja see muutis minu arusaama sellest katastroofist päris palju. Justini kõrvaltvaataja-pilt eestile ja eestiga seotud asjadele on teistpidi huvitav ja põnev. ning mitmed Justini presidendi-valimise-(või mis valimise-, tsirkuse-) aegsed kirjutised on samuti .. pannud demokraatia peale mõtlema. ja tuletanud meelde, et meie ühiskond on veel nii väike, et siin SAAB ka üksik inimene oma häälekesega midagi ära teha.

    nii et aitäh!!! ja urisejaid… noh, neid on alati.

  16. helen

    k ja kadi,
    ma arvan, et igayhe vaba valik kas ja millest raamatuid kirjutada. kui tahan kirjutan kasvoi oma unenagudest. ja igayhe vaba valik, milliseid raamatuid osta ja millistele ja mis tingimustega kaastood kirjutada. kui ei meeldi, ara osta ja tee, keegi ei sunni. ja kui teid epp niivaga hairib, miks te seda blogi yldse yldse loete? mingi omamoodi masohism voi?
    ja mis rikkuse loomisest ja arapanemisest siin raagitakse. peaaegu igayks meist tootab ja maksab makse. ja selle eest ju voiks saada riigiasutustes vahemalt inimvaarselt koheldud.
    yleyldse, kui kellegi aadressil mingit kriitikat teha, voiks vahemalt nii julge olla, et omaenda isik avalikustada. mingi anonyymne lahmimine naitab ainult teie argust ja madalust.

  17. priit

    olen paraku K ja kadiga yhel n6ul: oled t6esti pealiskaudne ja raagid pidevalt asjadest, millest sa midagi ei tea. yletad pidevalt oma kompetentsuse piire.
    milleks niimoodi rabeleda?
    kas sul on meeletu enese eksponeerimise vajadus?
    v6i tahad l6plikult grafomaani silti kylge saada?

  18. luize

    mina arvan anonüümsusest, et ega keegi ei taha ju, et teda halvaks peetakse. no võtame näiteks inno-irja plogi. kaks nädalat või palju seda kommenteerimise-aega seal oli, siis otsustasid nad, et ei ole tarvis. irja saatis kõik kirja teel vist pu**i lausa. ja neil oli õigust seda teha, ehkki minu arvates ei old neil kommentaaridel seal häda midagi.

    ma ei mäleta, et oleksin siin kusagil kunagi lugenud epu seisukohta: “nii need asjad ameerikas on, see on puhas tõde ja teisiti see olla ei saa”. aga kaasmaalased kes ka meerikamaal elavad, mis neil on öelda? on kuuldud teistuguseid arvamusi asjast, aga ei ole keegi võtnud õiguse endale seda lausvaleks kuulutada.

    muide, ma tahaks näha inimest, keda järjekorrad rõõmustavad. või kes ei kurdaks ametnike üle. igal pool. eestis ka. iga päev. kas on vale sellest kirjutada lihtsalt sellepärast, et see juhtus välismaal?
    rassismi küsimuses olen ma epuga ühel nõul.

    raamatu kirjutamiseks võib igaühelt abi küsida. ainult et seda ei pea ju osutama. ja see ei tohiks kellelegi ka viha teha. intervjuude lindilt maha kirjutamine EI OLE tõesti lihtne töö. tüütu ja rutiinne.

    kõigi anonüümiate kurvastuseks peab juhtima nende tähelepanu kõigile plogidele, mis eestlased ameerikas kirjutavad. ma loodan et te loete neid kõiki. ja et see on teie päevatöö, muidu ei oleks ma tööandjana nõus teile palka maksma. ja kahju küll, et naised nii lolli juttu ajades selle peale veel uhked on.

    aga ma arvan, et ei maksa karta oma isiku avalikustamist. vaevalt et keegi teiega rääkida tahab.

  19. priit

    veel – epp ytleb: A la teie räägite, et kõik on hästi, aga siis on üks Epp, kes on kirjutab, et kõik polegi hästi.
    epp. asi pole selles, k6ik teised nagu kiidaksid ameerikat ja sina ainsana oled see loitev t6rvik, mis t6tt paiskab!

    kysimus on suhtumises KUIDAS sa seda teed. sul on t6esti ‘kivi taskus’ ja sa otsid negatiivset, sest sa eeldad, et k6ik ongi negatiivne.
    kas selleparast, et see vingumine ‘myyb’ sinu arvates? või on lihtsalt sisemine ‘ameerika p6lgus’ nii suur?
    ja selleparast sinuga juhtuvad sellised ebameeldivad asjad, et sa oled ette negatiivselt ja vaenulikult haalestatud. ja ara hakka vaidlema, et sa oled salliv. ei ole. see paistab su juttudest, et sa pole.
    ja sinu sallimatus ja taktitus ja ignorantsus paistab kasv6i sellest valja, et sa immigr. ruumis yritad ‘varvilistega’ juttu teha..oma k6rgelt ‘valgelt’ positisioonilt……give me a break…
    mõtle natuke oma lahmimise vahel.

  20. Eppppp Postituse autor

    Mis “kõrgelt valgelt positsioonilt”, kas sa, Priit, olid seal, et kõike tead. Sa ei tea, mida ma küsisin ja kuidas.

    Ei, mul ei ole ülisuurt enese eksponeerimise vajadust. Nii on lihtsalt läinud.

    Nüüd tellitakse mult selles, isiklikus võtmes lugusid ja ma tean, et nende põhjal saab jälle mõni õeluss mõelda, et “näed, jälle eksponeerib, tahab edvistada, kuidas on oma last kakskeelses keskkonnas kasvatada” (hiljuti tellitud artikkel, ja võtsin pakkumise vastu, sest tellija on sümpaatne ja teema on oluline).

    Minu jaoks on ikkagi see kummaline, et inimesed saavad nii kurjaks mu peale seda blogi lugedes. Mitte kõik. Aga on rida inimesi. Mis küll on see, mis teid ikkagi niimoodi ärritab? Mis alal ma oma “kompetentsi” niimoodi ületasin, et teil kohe nii paha hakkas? Ja – kas teid see ei ärrita, et inimesi niimoodi koheldakse ja paberit niimoodi raisatakse immigratsiooniametis? Ma arvasin, et kui tekib mingi jutt selle postituse järel, siis just “red tape” teemadel, mitte minu isiku ümber.

    Mis mu “edevusse” puutub, siis mäletan hästi veel seda hetke eile varahommikul. Ma polnud tükk aega midagi siia blogisse kirjutanud ja mõtlesin, et kirjutaks, inimesed ootavad. Ja see Jamaica sündmus, kirjutaks selle ka üles.
    Kas mul on hea tunne sellest, et ma valisin blogikirjutamise teiste asjade asemel, mis seetõttu edasi lükkasin? Ei ole.

  21. helen

    mul naiteks on vaga hea meel, et Epp on otsustanud oma elu natuke “eksponeerida” ja kirjutada kasvoi sellest samast lapse kakskeelsest kasvatamisest. arvata voib, et mul on yhel paeval sama asi ees ja minu arust vaga huvitav natukenegi aimu saada mis mind ootab.
    mis rassismi puutub, siis minumeelest on Epp veel vaga tolerantne. mina ise naiteks elusees ei hakkaks heast peast omal algatusel yhegi musta voi mehhiklasega juttu puhuma – lihtsalt 90% minu kokkupuudetest nendega on olnud ebameeldivad. samamoodi ei hakkaks ma juttu puhuma eestis mone dresse kandva rullnokaga voi siin mone valge redneckiga. mine siis vota kinni kas ma olen rassist voi ei salli lihtsalt lolle ja labaseid inimesi. sest et normaalne inimene ju ei vilista ju sulle tanaval jargi ja ei tee bussipeatuses sind vahtides mingeid rovedaid musitamishaalitsusi.
    ja tahtsin ka seda kirjutada, mille Luize juba ara ytles, et toesti pole juhtunud lugema et Epp oma tekstiga absoluutsele toele pretendeeriks. samuti pole juhtunud lugema kuskilt Blogi Kirjutamise Reeglitest, et jutt ei tohi olla natuke pealiskaudne ja koik kirjutatav peab olema faktide ja refereeringutega toestatav, veel parem kui alla Pultzeri preemia kandidaadi yldse sona ei votaks.
    negatiivsusest niipalju, et paraku koike head voetaksegi iseenesest moistetavalt ja kirjutatakse/raagitakse rohkem halbadest kogemustest. mida ma ei saaks kyll Epu kohta oelda, sest ma olen ka vaga headest ja toredatest asjadest ta blogist lugenud. ja sina, anonyymne Priit, oled ju ise hasti tore ja positiivne inimene kui viitsid lugeda teksti mis sind narvi ajab ja siis veel halvustavaid ja negatiivseid kommentaare kirjutada? kuidas sa ise Epust selles mottes erined?

  22. Tiia

    Krt, ma ei saa kunagi aru, mis monu saavad need inimesed, kes teistele anonyymselt netis tuska teevad, sitta yles keerutavad, teiste ideid ja sonu vaanavad oma hiilgavate arusaamade eksponeerimiseks, lihtsalt lahmivad… No saite inimese korraks voibolla kurvaks teha, nyyd on ilmselt hea olla. Palju onne, minge ostke omale jaatist. Kui midagi hairib voi millegagi nous ei olda, siis on ju alati voimalik tsiviliseeritult asja arutada, mitte solvamistega peale lennata. Aarmiselt taktitundetu… Ja vaga monus on alati “race card” valja tommata, siis saab kohe pikalt jahvatada ja teistele raakida, kuidas tuleks tegelikult olla.

    Huvitav, kui palju tunde olen ise veetnud samasugustes sabades, et yks lipakas kuhugi katte sokutada…? Hea (syrr) film nimega “Brazil” tuleb meelde seoses igasuguse byrokraatiaga. Olen seda tralli ka mitmes riigis teinud, nii et voin kindlustundega oelda, et enam vahem sama inimlikkuse tase on igal pool sellistes ametites. Kuigi jah, sama moodi kogesin seda vahet suurlinnade ja vaiksemate kohtade puhul. Lihtsalt inimeste labivoolu hulk on ka suur tegur. Nii et kui vahegi voimalik, siis valdin siin linnas asjaajamisi ja teen neid kaugemal, mones vaikelinna kontoris, kus on monusad paksud tadid, kes peale veel vaat et kypsist pakuvad 🙂

  23. VäikeMari

    Ei tea, kas ma itaalia red tapest veel võin siia lõppu kirjutada? ainult halvasti!
    Ma elan itaalia kõige “punasemas” ( kommunistlikus ) linnas. Meil on ka Lenini büst platsil ning naabrionul on semud alati kaasas- rahakotis on che guevara ( kes polnud sugugi kommunist!!) ning Stalini pildid!
    Seega kõik toimub alati tutvuste kaudu, kui pole tutvusi oled kadunud inimene.. kui on tutvused, on ka kõik uksed lahti! Riigitöölised üritavad oma päevad õhtusse saata istudel soojal toolil kõrgel, ning kõrgelt nad ka vaatavad su suunas.. ( kui pole tuttav oled mittekeegi, kui veel mittetuttav ning võõramaalane siis oled lihtsalt hunnik sitta)

    Kui mina oma esimest independent elu permit to stay+d käisin tegemas.. siis oli just mingi seadus olnud, mis lubas dokumente ka neile, kel polnud. Kuna mina pidin tantsija dokumendid vahetama tavalise töö tegija omade vastu, siis olin nagu ilma paberiteta.. ( mingi absurdne süsteem oli)… Käisin katsetamas mitu hommikut; ma olin ainuke valge inimene!! Ning kahjuks on aafrikas sündinud ning euroopas end nuumanud neegrinaisel natuke teine nägemus sabas seismisest kui eurooplasel.. ei hakka rääkimagi moslemitest, kelle jaoks euroopa naised pole muud kui litsid… Ma kartsin tõeliselt oma tervise pärast esimene päev. Tookord oli mul kaaslaseks ka võõrmaalane, mitte kohalik, seega sai ta tulla vaid appi seisma… Väljas olid ootamas 300-400 inimest, numberid aga vaid 100… seega “fight for your rights” Ning kui lõpuks saingi sisse, siis politseinik suhtus halvustavalt ning ülbelt..
    Iga aasta käisin uut tegemas… ning iga aasta pidin sabas seisma ( küll mitte nii hullus)…
    Nüüd Euroopa liiduga, lähen sinna, teen jalaga ukse lahti! Lasen alati ette neegrimammid ( sest neid isegi koheldakse halvemini kui mind..)… Ning vaatan politseinikke üleval alla! Nüüd olen ma OMAL maal ( kõik ju 1 Liit..) ning nad ei saa mind välja visata.. käigu…( vot hea tunne on.. pole midagi parata.. pärast 9 aastat alandusi..)
    Seega, see mis sull Epp oli.. on nohu… Euroopas on hullemaidki olukordi…

  24. Age

    Ihiii, nii armas, et siin selliseks löömaks läks! Kohe näha, et õige eesti värk – kui ikka peo lõpuks kakelda ei saa, siis ei olnud õige pidu 🙂
    Eriti meeldib mulle see, et kritiseerijad panevad teisele (Epule) pahaks kriitilist meelt – ise aga nühivad rahulikult palki oma silmas edasi ning ei pane tähelegi, et on samamood põlastusväärse kriitikategemise mülkasse astunud. Kui ise nii hirmus tolerantsed olete, miks siis nii valikuliselt?
    Aga jah, kui ma siia kõik oma kogemused usa-maal elamisest (kolm aastat nimelt) pluss oma üsna krõbeda ütlemisega sõbranna arvamused (5 + aastat) kirja paneksin, võiksin ühtlasi vist ka iseendale kohe tule otsa panna 😉

  25. kaur

    et ebakompetentne ja kirjutab sellest, millest ei tea? priit, keri internetist kus kurat ja loe eriaala-ajakirju või õpi entsüklopeedia pähe. interneti ja bloginduse pool võlu ongi selles, et oma arvamuse saavad välja öelda need, kes ei ole “süsteemis sees”, vaid kes seda lihtsalt korraks näevad. kindlasti oleks U.S. immigratsiooniametniku kirjeldus samast päevast teistsugune – aga ma ei tahaks seda lugeda – kui kompetentne ta siis ka poleks. eks.

    negatiivsusest. kunagi epp arutas blogi mõtte üle. siis tuli ühe käiguna sisse ka see, et blogi ONGI halbade asjade kirjapanemise ja seega südamelt ära saamise koht. et kui on mingi kogemus, siis kallad ta endast blogisse välja, ja oled ise lahti. (või umbes nii). see oli too “rohelisena vol 1”, kus olid jamad ämmaga ja kohanemine emmerolliga ja kohanemisraskused kogu usa kultuuriga ja enese kaotamine ja mis kõik veel. kas inimesel on õigus blogida eneseteraapiaks? ikka on. minu blogi on minu, minu, minu. nii et kui kellegi päevik sulle ei meeldi, siis – nagu öeldud – keri kus.

  26. Anonüümne

    Anonuumsusest – mis vahet seal on kas ma kirjutan priit voi tanel voi epppp voi butt:) Seniks kui oma isikukoodi ja SS# kirja ei pane on koik anonuumsed. Arvata voib et Luize on parisnimi – Yeah! Vinge. Ilmselt toeline tegelane on siin kommijatest ants aga – mis vahet sest, mis ants see selline on.. Eestimaal selliseid antse ilmselt kumneid:) Vahet pole. Seega olengi edasi anonuumne kuigi voiks kirjutada naiteks nime, mille Kersna oma pojale pani:) See selleks. Huvitav raamat tootab tulla toesti – Bel Harbori pesumajadest ja sinistest lemmikmajadest… ja ponevatest inimestest immigratsiooniburoos ja sellest kui tore on olla valge inimene! Kindlasti on palju priite ja antse ja luizesid, kes ostavad ja siis neid huvitavaid turismimarsuute pidi NYs matkavad tulevikus… Igatahes pane edasi taiega – NO MATTER WHAT! Sa pole ju kaamel ja paks nahk on sul juba ka. LUGEJAD OOOOTAVAD. Vahepeal ootame uusi huvitavaid lugusid sinu elu ponevatest juhtumitest ja ammast loomulikult:) Sinu Blogi ustav lugeja!

  27. Eppppp Postituse autor

    Sul, anonüümus, on vist päris kade meel. Huvitav, millega sa siin New Yorgis tegeled. Aga see jääb saladuseks, eksju. Võibolla näeme Eesti Majas mõnel üritusel kunagi ja sina vaatad mind, aga mina sind ei tea. Meie sind ei tea. No las ta siis olla nii.

    Blogimine on mulle jah palju toredaid inimesi sõpruskonda toonud, Ants ja Luize muuhulgas.

    —-

    Lähen uurin nüüd, kas wordpressis saab panna kommenteerimist parooli alla? Kired ja kaklemine on küll omamoodi huvitavad, aga selline kaklemine on lihtsalt energia kulutamine. Ma tahaks, et siin kommentaariumis käiks mõttetihedam vestlus, nii et siia sattunutel poleks raisatud ajast kahju.

  28. helen

    kui ei julge enda juttu avalikult omaks tunnistada, polegi motet yldse sona votta. eriti veel kellegi teise territooriumil. minu jaoks vorduvad koik anonyymsed oiendajad siin delfi degenereerunud kommijatega ja oma blogis, vabandage vaga, ma seda kyll ei suvatseks taluda.

  29. Siiri

    Meenus mulle Marise siinsamas blogis esitatud küsimus:
    Vagamutt:

    27. August 2006, kell 02:07.
    Palun selgita sellist fenomeni – miks on välismaal eestlased omavahel (tihti automaatselt) sõbrad mitte vaenlased, nagu koduvabariigis kipub kombeks olema?
    Kas eestlane muutub välisriigis elades kuidagi paremaks, eestlaslikumaks või vastupidi – võõrandub Eestist?

    Kuidas Sa, Epp, nüüd vastaks? Või mida Maris ise vastaks, lugedes neid kommentaare siin?
    Ei muutu siin keegi paremaks ega halvemaks, kui ise ei taha, kuigi mingi tolerantsus oleks võinud kõigi nende aastate jooksul k.-le külge hakata.
    Ja kusmaalt on suhe teise inimesse rassism? Miks alati eeldatakse, et mina, valge inimene, räägin vabalt inglise keelt, kuigi mul on see palju halvem, kui mõnel aastaid siin elanud pakistanlasel või kellel iganes tumedama nahavärviga inimesel? Minu käest ei küsita kunagi, et kas ma ikka inglise keelt räägin, aga neilt küsitakse enne, kui üldse nendega rääkima hakatakse.

  30. Ants

    Oh hoidku, kallid lapsed! Nagu liivakastis pupelappide pärast. Minule tundub, justkui pisut selle moodi, nagu ütles vana Jooram “Mikumärdis” – “Kui naabril hästi läheb, lõikab nagu kreissaega südamest läbi.” Lugedes toda ‘kriitikat’ näib see olevat suunatud mitte Epu kirjutise vastu, mis on paraku hästi kirjutatud, nagu kõik ta ajakirjanduslikud lood, vaid ta ISIKU vastu, et NÄGU ei meeldi. See norimine Epu kallal meenutab kangesti vanamuttide nördimust, et noore Kati seisukohad ja tegemised lähevad nende omadest lahku – ajab vanainimese naerma küll!

  31. Siiri

    Mulle tuli ka neid kommentaare lugedes esimese asjana meelde pilt, mida nägin laste mänguväljakul. Väike poiss mängis-lasi väikest autot kukkuda vett täis mänguämbrisse, nii et vesi lendas, ja koukis auto ämbrist välja ja lasi uuesti kukkuda. Astus ligi paar aastat vanem poiss ja teatas-nii ei mängita! Lapse ema, kes oli sealsamas, ütles suuremale poisile-mängitakse küll nii ka, igal lapsel on oma mäng ja sa ei saa öelda, et see on vale, see mäng on lihtsalt erinev.

  32. Anu

    Auto uputamine pole suurem asi mäng just küll. See ema ei viitsinud last õpetada natuke loovamalt mängima. Monotoonne autouputamaine on tegelt halb märk. Kas sa ,Siiri, sekkuksid kui ntx mingi laps liivakastis oma nukul silmi välja torgiks. Ja see vanem poiss oli selgelt tundlik inimesehakatis, kelle oli autost kahju (võib-olla mõtles ta isegi sinna inimesed sisse). Ja Epu kirjutises häiris ka mind see kokkuvõte: “Nii et ühesõnaga, welcome to America.” Ameerika on suur ja mitmekesine. Ühe asutuse kehv töö ei iseloomusta kogu Ameerikat. Mina tahan oma sõpradele seda lauset ütelda siiralt! Ma oskan neile näidata ilusat Ameerikat. Aga igas kohas, kus elavad inimesed on ka probleemid. Kui võimalik, siis peaks neid lahendama, ilma globaalsete kokkuvõteteta kogu ühiskonna suhtes.

  33. Eppppp Postituse autor

    Ei olnud see mõeldud nii irooniliselt, nagu välja loetakse.
    Aga igaühel muidugi õigus välja lugeda oma irooniakogust.

  34. Eppppp Postituse autor

    Siiri, ma ei teagi, mis vastata nüüd sellele (Marise) küsimusele. Võtan mõtlemisaega.
    Kuuseis on vist praegu selline imelik rahutu. Õues üürgavad naabripoisid, kuigi on hiline öö.

  35. Vagamutt

    Silma peast väljatorkajaid on igal maal, aga kuna Eesti rahvaarv on nii naeruväärselt väike, on pimedaid rohkem. Selle asemel, et prillid ette panna ja osata näha. Või lasta lõdvaks ja võtta maailma, nagu ta kord juba on – Moskva tsirkus, Viini ooper, Narva kalaturg – kirju ja tore!
    NYs ei ole lihtne, ega kuskil kodust eemal pole – aga parim on see, et see ei lase sul mugavaks ja laisaks muutuda – aga kas see pole mitte kodueestlase üks lemmiktegevusi?
    Õnnelik ja hea inimene saab igal pool hakkama, see on üldse kõige esimene asi, mida tasub saavutada. Vinguja saab ka lõpuks oma trepikojas peksa.

  36. Siiri

    Mänguväljakul ma ei sekku ühegi võõra lapse tegevusse, kui ta just kellegisse agressiivselt suhtuma ei hakka. Ja ma ei julge esimese mulje järgi otsustada ühegi lapse iseloomu üle. Laps võib olla hetkel väsinud, vihane, ükskõikne – mida iganes ja, valida selle tunde väljaelamiseks misiganes mängu. Ta on mulle võõras ja esimese mulje järgi eelarvamuse külgepookimine pole minu meelest õige.
    Ma ei saa öelda lapse kohta, keda kohtan esimest korda elus mänguväljakul ja näen teda võibolla ühe minuti, et ta pole loov või et ta on halva iseloomuga. Nii pole inimese üle otsustamine minu meelest õige.

  37. luize

    Heheheheee.
    luize võib vabalt olla ka pärisnimi, mis seal siis nii imelikku on. Aga Epp näiteks teab, kes ma olen ja kõigil on võimalik minuga tutvuda, kui loevad minu blogi. Oluline vahe anonüümusega võrreldes. Aga oleks kena, kui kommenteeriksid edaspidi BUTT nime all. Ka BUTTHEAD sobib. Mis probleem sul on muidu, ilmselt meditsiiniline?

    Ei tahaks ennast korrata, aga kordan. Kahju, et nii paljudel rumalatel inimestel on antud võimalus kõva häälega paljudele teistele oma rumalust välja näidata. Tõesti on kahju.

    Ja tahaks heal meelel vahetada mõtteid konkreetse loo põhjal, mitte saama teada, mis inimestele kirjutaja juures ei meeldi. Lisaks Itaaliale ja USA-le on ilmselt ka kasulik teada, kuidas sihukestes ametkondades võib elu käia. Ma mõtlen, et Afganistani vast ei satu niimoodi elama, aga Euroopasse vabalt.

    Ja Epp, ma ei ole kursis, kui hästi saab anonüümuseid blokeerida, aga kirjutaja aktspi saab ju ikka teha… ehkki see on mõnevõrra tüütu. Janoh, sina näed ju ikka, mis tõprad kirjutavad. Lukk on küll looma jaoks, aga millegipärast lukustavad kõik koduukse, kui välja lähevad. Vist ka internetis.

  38. luize

    Ahjaa, Frank Zappa austajad kindlasti teavad laulu “Welcome to United States”, mis oma absurdsuses võib kahjuks ka tõsi olla. Igal juhul on see VÄGA NALJAKAS. Huumormeele olemasolul.

    Siis neile, keda häiris viimane lause selles jutus.

  39. Vagamutt

    Just tahtsin ise ka jõuda huumorimeele teemani – et kuhu see on anonüümustel kadunud? Värisegu siis vihast ja sapist – nii võib infarkt veel tulla. Muide miks on muhulastel nii hea tervis ja erakordselt pikk eluiga? Sest neil on elus aukohal huumorimeel ja selle taibukas tarvitamine.
    Ja Epu artiklitest on mulle küll siit-sealt kasuks tulnud või siis toredat äratundmist tekitanud – just lähen ise Newarki näpujälgi andma. Ja elan Hobokenis, kus veel Epu jälgi võib leida.

  40. keelek6rv

    oh, Anonymous kindlasti registreeruks kommijaks, kui kommimine parooli alla pandaks, temas on ju nii palju pauerit ja kirge ja häid mõtteid, mida jagada :S

  41. Eppppp Postituse autor

    Ma lisan siia kirja teel tulnud tagasiside “red tape” teemal siitsamast meerikamaalt:
    tundub t6esti, et iga maa immigratsiooniasutuste ja -ametnikega asjade ajamine on v6rdselt ebameeldiv. siin koheldakse minu arust k6iki v6rdselt halvasti, aga eestis tundub, et tehakse nahav2rvil ja v2limusel vahet. kindlasti koheldaks Justinit paremini kui endise NL kodanikke. isegi eesti immigratsiooniseadus on mu arust teatud maade kodanike suhtes n-o diskrimineeriv.
    aga endal tekkis ameerika immigratsioonibyrokraatiaga v6ideldes mitu korda j6uetuse ja lootusetuse tunne. endale yllatuseks oli see v2gagi v6rreldav kunagise vene byrokraatiaga. peaaegu lootusetu masinav2rk, kui juhtud mingi hammasrattakese vahele j22ma (nagu mina oma
    aadressivahetusega). l6puks juhtusin vist 6igele inimesele konkreetselt kirjutama, et kuulge – olen maksnud siin tootades palju makse ja pealegi veel k6rget tasu nende “teenuste” eest ja ma ei ole sellist kohtlemist v22rt ja sain oma asjad joonde ometi.

  42. Eppppp Postituse autor

    Ja ise kommenteerin – jah, ma olen kogenud seda, et Eesti immigratsiooniamet teeb vahet.
    Näiteks, kui Justin minu boyfriendina Eestis elas ja tal hakkas 90 viisavaba päeva otsa saama ning tööluba polnud veel korras, siis helistasime KMA-sse.
    Hakkasin rääkima, et näete, minu boyfriend ja järgmisel nädalal lõppeb tal viisavaba aeg ja töökoht tal on, aga keegi pole talle hakanud pabereid ajama jne.
    Esimene küsimus oli “Mis riigist?” Kui kuulsid, et USAst, siis arvati, et küll saab korda.

    Ja täpselt sama asi juhtus, kui me olime juba abiellunud ja ikka veel polnud Justinil alalist elamisluba aetud korda (töökoht lubas, aga ei teinud, ja nii hakkasime siis abielu kaudu seda paberit ajama). Jälle helistasime. “Näete, minu abikaasa, ta on tegelikult hetkel ametlikult illegaalselt Eestis, aga meil on abielutunnistus olemas, mis teha?”
    “Mis riigist?”
    “USAst.”
    “Ah USAst! Ajame korda, tulge kontorisse.” jne.
    Huvitav, kui mu mees oleks olnud näiteks Valgevenest? 😉

  43. jarmo

    Red tape. See on ameerika sõnapaar, mis tähistab valitsusasutuste bürokraatiat. Ja viimase nädala jooksul on mul olnud kaks kogemust.

    1.

    Üldiselt on mul oma USA alalise elamisloaga väga vedanud. Abiellusime Eestis, asju ajasime kohalikus USA saatkonnas, kus kõik olid sõbralikud ja neil oli meie jaoks aega. Võibolla mängis kaasa ka faktor, et Justin oli saatkonnast kirjutanud mitu artiklit Baltic Timesile. Igatahes, red tape kogemust me ei saanud.

    Hiljuti pidin pikendama oma elamisluba, täitsime uuesti need pool kilo pabereid ja saatsime minust uued õiges formaadis tehtud fotod.

    Jäin hirmupõnevusega ootama. Nüüd ajame asju otse New Yorgi bürooga – see on siis see koht, millest õuduslugusid räägitakse. Koht, kus töötavat kompleksidega pisikesed inimesed, kelle kibedus maailma suhtes aina suureneb, sest neil on sadade tuhadete kaupa immigrante vaja läbi töötada…

    Tegelikult läks mul kõik endiselt hästi. Mingile intervjuule mind ei kutsutud. 200 dollarit lihtsalt võeti meie pangaarvelt ja teatati kirja teel, et mu elamisluba läheb pikendamisele, vaja on vaid tulla oma sõrmejälgi andma.

    Ma olen neile oma sõrmejäljed andnud kaks korda – üks kord Tallinnas ja teine kord New Yorgis piiril. Aga kui vaja, siis vaja.

    Laupäeva hommikul kell 8 Jamaical, Queensis.

    Juba kaugel paistis õues vooklev järjekord. Seal sai siis seistud umbes veerand tundi, kuni jõudsime läbi umbse trepikoja siseruumideni. Raskeid uksi pidid järjekorras seisjad ise oma jõuga lahti hoidma, metallist uksehoidjaid polnud keegi pidanud vajalikuks sellele asutusele muretseda.

    Kui ma lõpuks koos paari teise saatusekaaslasega uksest sisse sain, siis oli see lihtsalt üks suur siseruum, kus tuli samamoodi püsti järjekorras seista ja kus oli vastikult umbne.

    Vaatasin neid inimesi enda ees ja taga ja tegelesin minestuse peletamiseks rahvuste välimääramisega. Enamus oli, ma arvan, Mehhikost, Kariibi mere saartelt, Hiinast, võibolla Bangladeshist või Indiast… Olin ainuke Euroopast pärit inimene kogu suures saalis, ilmselt see siis näitas Queensi immigrantide koosseisu.

    Kõigil olid tumedad riided ja tumedad, allapoole vajunud näoilmed ja põranda ligi hoidvad pildud. Raskelt , raskelt venis see järjekord.

    Kui palju peaks Ameerika riik investeerima, et teha sinna elektroonilise järjekorrasüsteemiga inimlik ootamise koht? Kujutan ette, et suurusjärk on umbes selline, et kui kaitse-eelarvet 0,00n protsendi võrra kärpida ja kolm pommi ehitamata jätta, saaks järjekorramasinad panna kõigisse USA immigratsioonibüroodesse.

    Ja aknad lahti teha saaks täiesti tasuta.

    Vahepeal tuli ära täita paberileht, kus küsiti mu social security number`it. Koju oli mulle ju tulnud kiri, milles teatati, et pean kaasa võtma isikutunnistuse ja selle kutsekirja. Aga antud koodi kaasavõtmisest (mis ei ole isikutunnistusel, vaid on üks eraldi number eraldi sinakal kaardil)- sellest polnud teavituskirjas juttugi.

    Ma siis panin salaja telefoni sisse (see polnud lubatud) ja helistasin sosinal Justinile. Mis teha? Mina oma 10kohalist numbrit küll peast ei tea, ja social security kaardi rahakotis kandmist pidas Justini isa näiteks väga ebasoovitavaks, nii et see kaardike istus kodus luku taga.

    “Üks kahest, kas tuled sealt ära või jääd edasi,” andis Justin kuldaväärt nõu. “Seda numbrit pole mul siin keset tänavat ka kusagil võtta.”

    Kirjutasin siis paberile, et ma ei tea peast oma numbrit. Kui lõpuks minu aeg kätte jõudis, siis grimassitas tädi nägu: “Miks te siia paberile niimoodi kirjutasite? Te oleks siis pidanud selle üldse tühjaks jätma.”

    Minu küsimusele, et kas ma pääsen edasi, kui mul seda numbrit peas pole, lõi ta käega “Ähh!” Ma ei saanudki aru, kas ta igaühele oleks niimoodi öelnud või vaatas, et valgenahaline julge olekuga inimene, et ei maksa minuga protsessima hakata…

    Edasi uuris see tädi mu näppe ja käsi. Ma ei tea, miks, aga seda tegi ta kõigiga. Võibolla vaatas, et kas need on ikka minu enda näpud…? Siis saatis ta mind edasi teise ruumi ja uude järjekorda. Pärast mõningast ootamist oli jälle minu kord. Sõrmed mingile fotoekraanile, ja oligi tehtud.

    Siis andis mu kätega tegelnud noormees mulle paberi: “Kirjutage alla!”

    Ahaa. Lugesin huviga. See on ju paber, kus küsitakse minu rahulolu teenindusega! Erinevad küsimused, millele valikvastused antud, ja siis ka paar tühja rida oma ettepanekute esitamiseks. Ma istusin aga maha ja asusin oma ettepanekut esitama. Sedasama lihtsat ja loogilist: palun öelde inimestele oma kutses, et vaja on kaasa võtta social security number.

    “Oot, mis te nüüd teete?” küsis noormees. “Teised inimesed ootavad!”

    “Mul on peaaegu valmis. Ma lihtsalt tahtsin ettepaneku esitada.”

    “Mis ettepaneku? Kellele?”

    “Kellelegi, kes neid kutseid teil laiali saadab?” Rääkisin kiirelt, nähes, kuidas noormees aina kärsitumaks läks… Et jah, vaadake, selline asi, kõik ei tea ju peast oma numbreid… Kui te lisaks need neli sõna oma kutsele, “social security number needed”…

    “Ei ole mõtet, siit ei loe seda nagunii mitte keegi,” katkestas ta mind. “Need paberid ei lähe siit mitte kusagile edasi.”

    “Aga miks te selle paberi mulle siis üldse andsite?”

    “Meil on vaja allkirju küsida.” Oi, milline tüütus ma talle olin. Vastik väike putukas, kes tuleb pinisema. Veel hullem, kui kõik need teised väiksed vaikivad putukad, kellega ta seal iga päev tegelema peab…

    Ma tegin siis suu hästi lahti ja rääkisin kõva selge häälega: “Miks te siis küsite ettepanekuid, kui te neid ei taha?” Ja midagi muud veel. Ma olin kuri ja mul oli vastik. Mul oli kahju neist inimestest, kes mu ees kõrvale tõmbusid, kui ma välisukseni marssisin; ja mul oli kahju endast, kes ma suutsin mingi “kurja kliendi” stseeni tekitada, aga ei suutnud oma lihtsat teadet instantsidesse edastada; ja mul oli kahju sellest noormehest, kes elab ja mõtleb karbis; ja kahju oli sellest paberikuhjast, kuhu kogutakse mõttetuid allkirju, lihtsalt mõneks ajaks kapis alles hoidmiseks…

    2.

    Teine USA valitsuse bürokraatia kogemus on Fulbright stipendium, millele Justin kandideerib.

    Olles praeguseks juba umbes saja stipiprogrammi tingimused läbi närinud, julgen öelda: Fulbright on stipibürokraatia kunn. Kõik on reglemeneeritud. Oma ülikoolihinnate saamiseks tuleb välja printida see-ja-see vorm ja saata see oma ülikooli ja see siis tagasi saada enda kätte ja siis komisjonile saata… Samamoodi tuleb teha ka soovitajatega. Ainult et lisaks tuleb kõik registreerida ka internetis oma kontol ja nad peavad esitama materjalid ka netis… Ja nii edasi. Info kandideerimiseks on näiteks pisikeste lingikeste kaupa laiali pillutud ja seda tuleb siis ise kokku panna, nagu puslet… Iga päev Fulbrighti saidil lugedes leiab mõne uue vihje.

    Küll me hakkama saame, omamoodi on see “red tape” tekitanud just hasardi – me suudame seda mängu mängida, küll te näete!

    Nii et ühesõnaga, welcome to America.

    Posted in americana

    46 kommentaari »
    kummaline, olen seal Jamaica buroos kainud 2 korda ja molemal korral olid seal toolid (mitmed read toole ja ootama pidi vaid eesruumis ja mitte uldse kaua) Taharuumi kutsuti ju ainult vaba klienditeenindaja juurde… Sa peaks ikka toesti inimeste sekka minema, mitte kodus istuma ning tundma end suure tahtsa valge inimesena…, kes samal ajal puuab saada vahepriviligeeritud inimeste huvesid… Kas sa selle peale ei motle, et ehk teeniksid midagi originaalset ja huvitavat tehes marksa rohkem, kui nadalate kaupa internetis istudes ja ennast nonsensist labi narides… ?????
    kommentaar kirjutas Anonüümne – 3 oktoober 2006 00:30

    Tere, anonüümus, mis sa põrgid, äkki sa käisid mingis teises büroos või mingil teisel ajal. Selles, kus mina laupäeval käisin, olid küll toolid keset ruumi, mõeldud selleks hetkeks, kui paberit täidad, seal said sa kolm minutit istuda ja siis läksid tagasi seisma, sinu asemel lasti keegi teine istuma, aga sinkavonka saba seisvatest inimestest läks toolide ümbert ja vahelt, vonkles nagu “red tape” vonklema peab.
    Aga mis ma siin ikka tõestan, et ma pole kaamel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.