Natuke reisimisest

Aga Justini vanemad on ju viiendat päeva Itaalias. See on nende elu esimene turismireis Euroopasse, tavaliselt turistitavad nad Ameerikas. (Justini ema on käinud Euroopas varem kaks korda Eestis meie juures ja korra oma mehe tööreisil kaasas Shveitsis, Justini isa käis keskkooli lõpetamise järel seljakotitamas mitmel maal, armee-perioodi veetis Saksamaal USA baasis ja ootas Vietnami viimist, mida õnneks ei tulnudki, ja hiljem on ta käinud loendamatutel tööreisidel eri riikides).

Justini ema helistas eile ja kõlas nii väsinult.

“Kas oled rahul?” küsisin ma. “Üks su eluunistus on täide läinud, oledki Itaalias!”

“Siin Roomas on nii palju autosid! Ma arvan, et siin on isegi rohkem liiklust kui New Yorgis,” vastas ta. “Capri oli ilus, aga igal pool olid turistid. Ma loodan, et võibolla on Veneetsia või Firenze vähem rahvast täis.”

Mulle meenus, kuidas meie seljakotitasime Justiniga Põhja-Itaalias madalhooajal, novembri lõpus, ja ikka oli kõik rahvast täis! Isegi mägedesse matkale minnes kõndis sealsamas raja peal meile teisi inimesi vastu, sest see matkarada oli ju reisiraamatutesse märgitud.

See on see reisimise paradoks: igaüks tahab minna uudistama kuulsasse kohta, aga ei taha seal näha ees liiga palju teisi omasuguseid. Ja reisitööstus tegeleb aina uute kohtade leidmisega, sest vanad on täis ja inimesed on küllastunud.

Ma ei ole ise näiteks Roomas käinud. Aga ma ei teagi, kas ma tahan minna. Ajalugu ja kultuur, muidugi. Aga lisaks tuhanded turistid. Võibolla tahaks ma sama ajaga minna hoopis Albaaniasse, mis on – päris.

Ja eksursioonibussidega ringi sõit, nagu Justini vanemad seda praegu teevad… Seda ei tahaks ma ise küll enam mitte kunagi teha. Kaks korda on seda proovitud (Tuneesias ja Pihvamaal) ja mõlemal korral hakkas piinlik. Kui teaks, et bussi ees rääkiv giid on tõesti erakordselt tark ega tee apsakaid oma jutus, siis ehk veel võiks. Aga piinlikuks jääb ikkagi see hetk, kui bussist tunniks ajaks maha lastakse teiste busside kogunemispaigas, kus siis kogu rahvas voolab ühe samba juurest teise ja teeb pilte. Märgistavad ära ja ruttavad bussi tagasi.

“Mulle ei meeldi see bussiga sõitmine ja et kogu aeg peab kusagile kiirustama,” kurtis Justini ema ka. “Aga no kui me oleks ise auto rentinud, siis oleks me muidugi täiesti hädas. Liiklus on siin hullumeelne ja itaalia keelest ei saa ma ka peaaegu mitte midagi aru, ma arvasin, et ma mäletan rohkem itaalia keelt… Ah, ja jalad on mul nii valusad, liiga palju kõndimist.”

 

Nii kahju hakkas tast.

Rääkisin pärast Justinile ka, et ta ema helistas ja oli kurb. Justin muutus ka kurvaks: ta oli nii lootnud, et 2ks nädalaks Itaaliasse minek alustab vanemates mingi uue faasi, nagu mingi uue teismeea või midagi sellist. Et nad saavad ehk ka selles uues faasis paremini aru, miks nende poeg tahab uuesti Euroopasse kolida…

Aga vist ei juhtunud seda.

Mul läks mõte sellele – polegi siin ammu rohejuttu kirjutanud – , et turismitööstus on üks suuremaid maakera ressursside raiskajaid. Ja pahatihti inimesed ei tahagi minna, tähendab, nad tahavad minna, nad elavad selles eskapismi-idees nädalaid ja kuid enne minekut, aga nad ei ole rahul, kui nad seal kohal on. Neil on lennuväsimus nädal aega peal ja nad on stressis ja igatsevad kojumineku järgi.

Kodus tagasi on muidugi hea naabritele, kolleegidele ja sugulastele rääkida, et “veetsin kaks nädalat Itaalias”.

Ma ei räägi noortest maadeavastajatest-seljakotitajatest praegu. Räägin just siinse keskklassi keskealiste heaoluühiskonnaliikmete elust. Nad on harjunud siin kõikjale autoga sõitma, ühtäkki peavad nad kõndima läbi ajalooliste vanalinnade, nii et jalad tulitavad. Nad on harjunud, et kõik oskavad nende keelt… Ja nad on lihtsalt, inimlikult, harujunud elama oma kodus.

Aga kui nad ütlevad naabritele, et nad käisid Itaalias, siis noogutavad naabrid tunnustavalt vastu ja ütlevad “Me plaanime sinna ka minna, võibolla järgmisel aastal.” See käib elustiili juurde, see näitab, et sa oled rikas, nooruslik, kultuurihuviline ja elujõuline.

Ega mul olegi mingit lahendust. Palju ma ise reisin selleks ajaks, kui ma olen 60? Selleks ajaks on vist nafta otsas ja kogukonnad paiksemad, ja mul polekski selle üle kurb meel. Ma tunnen seda juba praegu, et mul on enda sisse kogunenud nii palju kihtisid, millega tegelda, et polegi vaja neid ahnelt mööda ilma juurde koguda.

Ühel hommikul istusin rõdul ja meie kirikukellad hakkasid lööma, nagu nad ikka iga hommik teevad. Ja järsku tulid mu juurde hetked, teistest kirikukelladest. Mitte üks hetk, vaid palju, erinevatest aegadest ja erinevatest kohtadest. Mõtlesin, et näed, selline ongi tunne, kui sa oled vana. Ükspuha, mis juhtub, sul on selle hetkega seotud mingisugused muud kihid, emotsioonid, mälestused.

Ja et kui mina olen vana, siis tahakski ühes kohas olla ja kellasid kuulata.

Ma muidugi ei tea, kas need mälestuste kihid siis oleksid nii kirkad, kui kogu elu ühes kohas veedaks. Oleneb vist  inimesest.

Igatahes pakime homme õhtul oma hambaharjad ja kolime nädalaks elama Justini vanemate tühja majja, sest peame seal olema koerahoidjaks (sest koerahotelli pidaja – tema läheb omakorda Floridasse reisile).

10 mõtet “Natuke reisimisest

  1. britta

    Su juttu lugedes meenus mulle Rooma. See Rooma, mille mina hetkeks enesele püüdsin. Aastaid tagasi. Aega oli vähe, kuigi ei olnud meil giidi ega gruppi seierit keeramas, vaid eneste tehtud plaan. Ja see Rooma, mida mina enesega kaasas olen kandnud on pilgeni täis pisikesi pilusilmseid fotokaameratega turiste ja kerjuslapsi(sest keegi muu juulikuu keskpäevakuumuses ei viitsi ju end liigutada), kõik mida näen, olen näinud filmides, lugenud raamatutest ja näinud unedes, ainult….seal olid need kohad ilusamad, suuremad, eredamad.
    Ja tolmustel tänavatel keerutab tuul miljoneid reklaamlehti, kiirtoidupabereid ja muud olmeprahti.
    Selline “mitte kõige helgem mälestus”. Oleks võinud olemata olla või peaks minema ja uue ning helgema mällu salvestama.
    PS. See polnud hala. Tegelikult mulle reisida/hulkuda meeldib ja enamus elamusi on eredad ja meeldivad. Ainult selle va Igavese Linnaga läks nii…:)

  2. kaur

    Rooma on mu elu suurim reisi-pettumus. mul ei ole kusagil ega kunagi nii halb olnud kui seal. üleüldse olime me Itaalias liiga vähe ja ei jõudnud selle pidevalt röökiva rahvaga maa võludest eriti aru saada 🙁

  3. miumiu

    Rooma oli kohutavalt räpane tõesti! Olude sunnil olin seal juuli kuus, mis on üks palavamaid sealkandis. Itaalased ise siis põgenevad linnast minema kui vähegi saavad. Linn oli õhtuks nagu keris, igalt poolt õhkas kleepuvat kuumust.
    Varahommikul tänavakohvikus kohalike vanainimesi jälgida oli ikkagi tore. Siis oli selline rahulikum moment kah. Üks papi läks lasi kaevust vett näo peale ja jalutas rahulikult edasi. Prouad nägid kõik nii armsad välja, väikesed ja hoolitsetud. Kohvik ise oli väike ja seda pidas leti taga miilustav paarike. Hosteliga mul üldse ei vedanud. Panin Eestist toa kinni, jõudsin öösel “hostelisse” ja selgus et kuna muud toad olid imekombel täis saanud, pidin magama 8 hispaanlasest meesterahvaga ühes dorm tüüpi toas. Õnneks olid toredad poisid, pakkusid õlut ja jäid varsti magama. Olin ise nii väsinud ka, et ei viitsinud jamada uue koha otsimisega jne.

    Itaalias on väga armas linn Siena. Sellel on suur keskaegne vanalinn mida ka hoitakse vanaaegsena. Näiteks ei ole lubatud vanalinnas majadel eest ära võtta aknaluuke. Kogu aeg on luugid ees. Ning Siena oli puhas vastukaaluks Roomale.

  4. VäikeMari

    Uff, kuidas mulle kàivad nàrvidele need esteetikud eestlased, kelle esimine lause on alati, et seal oli nii ràpane! Ok, Eestis on kõik uus ja puhas.. ning inimesi pole liiga palju.. Muuseas just oli võrdlusmoment, Soome on suuruselt enam vähem sama suur kui Itaalia, Soomes elab 5 miljonit inmest, Itaalias 64 miljonit! Mida rohkem rahvast, seda rohkem sitta !
    Mis puutub aga Roomasse, siis selle hinge pole ka mina veel lõpuni aru saanud.. Juba roomlased ise on eraldi rass; aeglased, rahulikud.. ning üliflegmaatilised ( jahh, täpselt nii, õiged roomlased on sellised).
    Toni cousin ( ehk cuggino Ettore) on ehtne roomlane, oleme 2 korda käinud tema juures aastavahetuseks…. Ametilt on ta ajakirjanik, kuid raha pole kunagi.. kodu on katusekamber kesklinnas( juutide tänaval) ning näeb välja kui vanakraami pood, mille yyrist võiks ta väga hästi ära elada, kuid ärivaistu pole.. Eriline boheem..
    Ning ka Rooma vaim oli kuidagi flegmaatiline… Rooma on nii seisnud seal juba aastasadu, tuhandeid.. aga ikka sama.. roomlased ei hoolitse Rooma eest, kuid ta on ikka olemas, ei varise. .. Rooma on suurlinn mis koosneb paljudest väiksetest linnaksetest.. ( vot, milaano on ehtne suurlinn, hall ja tornine aga rooma on kodune).. iga nurga taga võib leida mingi väikse kohakese, mingi väikse eraldi reaalsuse…

  5. Age

    Minu üks vahvamaid käike oli Veneetsiasse paar aastat tagasi. Sõitsime sõbrannaga kohale rongiga (lõpp-peatus keset linna!), astusime mõned sammud üle esimese kanali ja – voila – olimegi kohal. Ja siis lihtsalt lonkisime 5-6 tundi täiesti sihitult ringi. Vahepeal ostsime toidupoest saia ja sinki ja juustu (mmmmm…) ning kõigutasime kanaliserval einestades jalgu. Paar korda sattusime ka turistipiirkondadesse, aga sealt viskasime kiirelt jalga. Ja õhtul jälle kenasti rongi peale ning tagasi (Riminisse).
    Nii et reis on just selline, nagu selle ise enda jaoks teed 🙂 Enamasti …

  6. Sirje

    Mina käisin Veneetsias märtsis (tööasjus). Siis oli küll suhteliselt turistivaba. Gondlijuhid lausa magasid ja ainult mõned neist sõitsid ringi.

    Eriti hästi aitas turiste ära hoida see, et kogemata oli lund sadanud ja lennukid ei julgenud enam Veneetsia lennuväljale tulla. Lido, mis on mingi eriti peen suvitussaar, oli täiesti tühi ja maha jäetud. Korjasin rannast lume vahelt suuri teokarpe. Kohalikud ei teadnud, mis lumega pihta hakata ja tõrjusid seda põrandaharjaga.

    Hommikune kalaturg oli täiesti hulluks ajav, selliselt rahvuskala valivalt maalt tulnud inimesele, nagu ma olen. Ma ei teadnudki, et kõik need värgid süüa kõlbavad. Igatahes
    Pildid on siin

    Rooma meeldib mulle ka, aga seda ma praegu kirjutada ei viitsi.

  7. kaur

    Veneetsia oli tore. Räpane kindlasti ja koledalt väljasurnud, aga meil endil oli seal väga hea. Rooma probleem – õigemini, minu probleem Roomas – oli pigem see, et ma lootsin sealt midagi ja ei leidnud. Nojah. Lisaks sain ma sealt elu kõige halvemat itaalia sööki.

    Ma tean ka ühte flegmaatilist itaallast, õigemini sitsiillast, nii et on täitsa olemas sellised 🙂 Aga niisugune maantee-bensuka-hamburgeriputka-itaallane, keda meie põhiliselt nägime, on põhjamaalase jaoks selgelt liiast.

  8. VäikeMari

    Jep, ka enamus sitsiillase on flegmad (mehed)! Mul on isegi oma flegma kodusitsiliaano olemas! Kuid tema pere naissugu pole just eriti flegmad… Vist kogu energia on naistele antud ning mehed ilma jàetud seal saarel?

  9. triin

    aga mulle Rooma meeldis. Väga. Antiik oli vapustav. Aga mälestus on sumedast ööst ja sagivatest kohvikutest. Mõned kvartalid kusagile poole hajusid turistid ja segunesid itaalastega. Väga salapärane ja võluv. Istusime pimeda tänava veerel ja lihtsalt vaatasime. Linn.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.