Tants ja trall 1700 dollarise stressitesti ümber

Täna ei ole mul oma päevaraamatusse kah erilisi rõõmusõnumeid kirjutada (välja arvatud see, et Martale uues lasteaias väga meeldib, sellest hiljem tema blogis).

Täna tuleb jälle ving ja hala.

Nimelt olen ma mõnevõrra haige juba mõnda aega. Hingeldus, südames pisted, väsimus – täpselt samad sümptomid kui aastaid tagasi Eestis, kui mul südamelihasepõletik diagnoositi. Ja samamoodi nagu siis, sai see kõik alguse ühest pikale veninud viirusest. Juulikuus põetud nohust saati on mul süda pistnud…

Tükk aega olin ma endale sisendanud, et küll see läheb üle, olen ohtralt mingeid südamevitamiine söönud ja lootnud. Pealegi, jaanuaris mul ju tehti südame EKG, kui venitusega haiglasse sattusin. Ja see oli korras! 

Eile õhtul otsustasin, et aitab enesepettusest. Ma pean arsti juurde saama.

Täna olen ma 9.00-12.00 ehk kolm viimast tundi telefoni otsas istunud ja üritanud end läbi närida.

Umbes 10 südamearstikabinetti (Manhattanil, Queensis, Brooklynis, Long islandil): “Ei, me ei võta praegu uusi kliente.” Nojah, nad olid ka parimatest parimate doktorite listis.

Edasi, umbes 10 kohta: “Saate aja küll… November, eee…” Isegi detsembrisse pakuti aega korra.

Kas varem ei saa? Mul on juba üsna häda käes… “Kui on emergency, siis tuleb helistada 911.”

Pidasin Justiniga nõu. Kuna eelmisel korral 911 kutsudes oli pärast suur tervisekindlustuse jama ja pidime osa arveid ise maksma, siis prooviks sellest ikka esialgu hoiduda. Pealegi, ma pole suremas. Tahaks lihtsalt nädala jooksul arstikabinetini välja jõuda.

Siis oli veel paar kohta, mis teatas, et nad ei võta meie tervisekindlustust, nii et aja kokkuleppimiseni me ei jõudnudki.

LÕPUKS! Õnnestus leida koht, kes võtaks mind juba homme äsjavabanenud ajale südamekoormuse stressitestiks, ja järgmiseks laupäevaks saaksin EKG testi.

AGA.

“Meil on vaja teie terviskindlustusest suunamist ja heakskiitu.” (referralit ja pre-approvalit)

Helistan siis tervisekindlustusse. “Ei, teil ei ole vaja mitte midagi, teil on täispakett kindlustust, mis lubab ka otse spetsialistide poole pöörduda,” vastab sealt keegi.

Helistan tagasi südamearstile. “Hea küll, referralit pole teil vaja, kui kindlutus nii ütleb. Aga pre-authorizationit küll! Me ei taha seda riski võtta. Me ei saa olla kindel, et kindlustusfirma selle 1700 dollarilise testi ikka kinni maksab, mitte protsessima ei hakka. Kui tulete ilma eelautoriseeringuta, siis maksate kõigepealt ise 1700 dollarit testi eest ja hakkate seda kindlustuselt sisse protsessima.”

Tagasi kindlustusfirmasse. “Ah tahavad pre-authorizationit? Siis on meil vaja ikkagi kõigepealt teie perearstilt suunamist.”

Helistan nüüd hoopis oma ametliku perearsti kontorisse. “Pre-authorization?…. Teil on siis vaja tulla meie arsti vastuvõtule ja ta vaatab teid üle ja vajadusel kirjutab referrali ja pre-authorizationi. Kui teil ikka on vaja seda koormustesti?! Las meie arst vaatab. Ma saan teile isegi täna õhtuks aja anda ja loodetavasti on teil nädala pärast kindlustusfirmast vastus käes. Kui see käes, siis saate panna endale stressitesti aja.”

Aga kindlustusfirma oli ju äsja öelnud, et minu kindlustus laseb mööda minna perearstist otse spetsialisti juurde!? Tõsi, see oli mingi muu tegelane kui see, kellega ma pärast rääkisin, sest helistasin mõlemal korral nõuküsimiseks üldnumbrile. Nii et aja tuult väljal taga.

Helistasin tagasi südamearsti juurde. Jah, neil on ikka see aeg veel olemas. Ma kindlasti tahaksin seda aega, sest kunagi mul Tartus just koormustestiga tehti kindlaks, et oli südamelihasepõletik.

Hetkel helistab Justin kõiki neid kohti läbi ja katsub saada sotti. Me oleme ju tublilt maksnud iga kuu kindlustust, kas siis tõesti ei suuda arsti juurde läbi murda?

UPDATE.

Justin leidis prao. Pakuti siis selline võimalus. Me panime homseks mulle sinnasamma südamearsti kontorisse kõigepealt üldkonsultatsiooni aja ja kui seal arst otsustab, et on vaja koormustesti, siis ta täidab ise pre-approval dokumendid kindlustusfirma jaoks. Ja siis saangi loodetavasti ka kohe koormustestile.

Peame ise ikkagi maksma alguses selle eest, aga kuna pre-approval paberid on täidetud, siis olevat kindel, et saame raha kindlustusest tagasi.

Nii et lõpp hea, kõik hea. St vähemalt saab arsti juurde.

Ja hea kogemus ka. Kui keegi tuleb mulle ütlema, et Eesti haigekassasüsteem on kehv, siis ma ütleks vastu, et kus see parem süsteem on.

Soovitan kõigil ka vaadata Michael Moore`i uut, äsjavalminud filmi USA tervisekindlustussüsteemist, nimega “Sicko”.

8 mõtet “Tants ja trall 1700 dollarise stressitesti ümber

  1. helen

    hakkasin siia kommentaari kirjutama, aga laks liiga pikaks. kirjutasin hoopis oma blogisse helenhunt24.blogspot.com jutu.
    oioi, ja eesti haigekassa systeem on vaga hea vorreldes siinse tohuvabohuga. juba see, et eestis on yks ja ametlik systeem mis kehtib koigile voi igatahes enamusele inimestele, tundub ameeriklastele taieliku utoopiana.

  2. Tiia

    Haigekassa systeem on lihtsam jahh, aga Eestis samas jalle arstide puudus. Tutvuste ja muu susserdamistega saab muidugi ilusti igal pool kaidud, aga muidu voib kyll tegelikult hatta jaada, naiteks sydamespetsialistidega… Siin on ka pikad jarjekorrad, kui niisama tahad minna kontrolli, aga kui ikka mingi hada on ja natuke nendega raagid, siis reeglina saab kohe ara kaia.

    See kindlustuste systeem siin on jube, ma ei tea vist kedagi, kellel ei oleks sekeldusi olnud selles valdkonnas. Suuremaid ja vaiksemaid… Kas “Sicko” on juba toesti valmis? Ma imdb’st vaatasin, et ikka in production… Igal juhul seda filmi tahaks kindlasti naha, kui juba tuttavategi seas paris huvitavaid juhtumeid, siis mis Moore veel koikide pakutute seast valja valis!

  3. Eppppp Postituse autor

    Ma just lugesin, et MMoore käis “Sickoga” mingil festivalil. Aga sul on õigus, näitabki ka ta kodulehel, et ikka veel “in production”. Peaks küll valmis saama anno 2006.
    Küllap käis festivalil katkendeid näitamas.

    Jah, Eestis pole ka lihtne. Arstidest suur osa ju laiali jooksnud. Nii et ma parem putitan oma südame siin ära, loodetavasti on kõige hullem osa ehk süsteemi sisse närimine nüüd möödas 😉

    Kurb on USAs see, et tervisekindlustus on nii kallis, paljud lihtsalt ei jaksa seda maksta, nagu ka Helen oma blogis kirjutab. Hiljuti just lugesin pikka artiklit selle kohta, kuidas on laialt levinud võlts-kindlustusfirmad. Reklaamivad end kui odava kuumaksega, koguvad inimestelt kuumakseid, maksavad ära nende pisikesi arveid ja siis mingil hetkel panevad pillid kotti vaikselt… Suurte arvete kohta tuleb jutt, et oi, tshekk on juba arsti poole teele saadetud või meil on praeu arvutiprobleem vms. Lõpuks tõmmatakse uttu. Ei maksa enam mingeid arveid.

    Artiklis oli näiteks naine, kel oli komplitseeritud rasedus ja ta oli juhtumisi ühe sellise võltsfirma juures end kindlustanud. Lõpuks pidi see perekond oma korteri maha müüma, et saaks raseduse ja sünnitusega seotud arved ära maksta.

    Meie võtsime kalli ja suure kindutusfirma, et poleks mingeid jamasid. Ja nagu näha, ikka on jamad.

  4. britta

    Mhmm. Paha paistab jah, see meerikamaa arstindus. Isegi pahem kui mede oma. Ja hind..Võrdluseks – sama koormustest Tallinnas maksab 495 EEK.

  5. Eppppp Postituse autor

    Panen siia ka postkasti tulnud samateemalise kirja:


    Jah, see tervisesysteem on siin maal kohutav, hullemat pole voimalik valja moelda. Yks jalaluumurd ja yhe lapse synnitamine on palju opetanud. Naiteks seda, et koik telefonikoned tuleb endal tapselt kirja panna, mis kuupaeval, mis kell ja millest kellegagi raakisid. Kysi nime, lase see spellida, siis pole neil hiljem vaidluste puhul voimalik seletada, et nad ei tea asjast midagi. Mina igatahes usun, et kui on mingi suurem mure, siis tasub pigem reis Eestisse ette votta kui siin ennast monitada lasta. Kui arst pole isiklik tuttav, siis on raske head ravi saada. Raakimata veel kogu sellest kindlustusejamast.

  6. triin

    Eestis on tegelikult heade arstide juurde võimalik pääseda küll, isegi kui ei ole tuttav. Sest enamik võtab kusagil eras vastu ja eraarst ei ole nii kallis, et keskmise sissetulekuga inimene ei saaks seal vahel käia. Ja hiljem, kui rohkem peaks vaja olema, saad juba sama spetsialisti juurde minna riiklikkusse.
    Mis ei tähenda muidugi, et meil probleeme poleks. Ma ei saa nt. lapsele ortopeedi juurde aega. Jubedalt vihastab. Neil on nädalas 1 tund, kui saab registreeruda ja siis on neil muidugi telefon kinni. Kõige nõmedam on see, et massazhiaegu oleks, aga sinna perearsti saatekirjast ei piisa. Uh. No nüüd sain ka pisut õiendada.

  7. luize

    Loodame et saad ikka uuritud. Südamega pole nalja, tean seda omast käest. Isegi jälgin kui kull, viimati sain perearsti juures asja korda… ehkki ta lõuks ütles ka: “Ma ei tea, milles asi on, aga ma tean, milles ei ole.” Aga vähemalt sain suts vajalikud uuringud tehtud.

    Mis puutu sellesse, et tõsisemalt haige inimene kogeb Eestis vintsutusi, enne kui mingit abi saab, siis kahjuks on see tõsi. Piltlikult öeldes peab hea tervis olema, et enda ravimisega ühele poole saada.

  8. mia

    Pärast õudset kogemust Soome Kiirabis võtan kõik halvad sõnad Eesti meditsiini kohta tagasi. Ning nii hirmus see ka ei ole, et üldse arsti juurde ei saa . Kuna ise käin reeglina eraarsti juures siis kuskil pole visiiditasu suurem kui a 300 EEK, ma ei kujuta ette kes tänases Eestis seda endale lubada ei võiks. Paljudel erakliinikutel on ka kehtivad Haigekassa lepingud . Läbisin hiljuti põhjaliku tervisekontrolli makstes selle eest 800 eek.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.