Testist ja kila-kolast
Otsustasin ära – lasen teha selle nuclear stress testi, lasen endale radioaktiivset ainet sisse süstida, et nad saaks südant vaadata.
Mõtlesin, et tean inimesi, kes on omale ilu nimel lausa mürki sisse süstinud (botox) ja mõtlesin, et tuleb see risk võtta. Tervise nimel.
Kuigi jah, kõhe on. Nii selle sissesüstitava aine pärast kui ka seepärast, et mismoodi ma siis Martaga hakkama saan. Igatahes näeb järgmisel neljapäeval eksperimenti: kuidas saavad elada ühe katuse all radioaktiivne ema ja tema 2aastane laps, kes ei tohi teineteist puutuda 🙁
24 tundi on ju päris pikk aeg. Võibolla on õigem selleks ajaks üldse kodust ära minna.
—–
Eile olin Martaga kahekesti siin Justini vanemate suures majas ja sorteerisime pööningul meie asju. Mind jahmatas lapse mälu. Kas ta tõesti saab mäletada enda riideid sellest ajast, kui ta oli 6kuine?! Kindlalt ei saa väita, aga mulle tundus, et ta mäletas.
Ja kui ma neid siis kastidesse ära pakkisin, siis läks ta muidugi närvi. “Minu omad! Minu omad!”
“Need ei ole enam sinu omad, sa oled liiga suur.”
“Ei ole! Ma olen liiga väike!”
“Tahad, meile tuleb koju väike tüdruk varsti ja siis on need riided tema omad ja sina saad temaga mängida ja talle riideid valida?…”
“Ei taha!!! Need on m i n u riided!”
Nojah.
—–
Kui mõtlema hakata, siis on see nii jabur, kuidas kõik beebiriided on värvi järgi paigas. Natuke mustri ja tegumoe järgi ka. Pakkisin osa asju “Unisex” kasti – kui suguvõssa peaks ilmuma poisslaps, siis tuleb ainult see kast kasutusele. Mõned kollased, punased ja rohelised särgid meil ikka olid. Sinised tüdukusärgid jälle on pitsikestega – disainer ilmselt ei saanud “poisi värviga” liiga kaugele ka mängida.
Ja siis vaatad valget särki kollaste taevatähtedega ja mõtled: kas see on unisex? Või on need tähed liiga lillede moodi?
Ja vaatad siniseid teksasid – näed, uniseks, tore! – ja siis märkad, et näed, õmblused on ju kõik tehtud heleroosaga.
Jabur. Aga see vist on see, mida kutsutakse “kultuur”.
Mulle tundub, et Ameerikas on need riietumisega seotud sootabud tugevamad kui Eestis. Sest Eestis on riided suhteliselt palju kallimad kui Ameerikas ja kasutatakse – vist? – rohkem ära ka õdede-vendade pärandusi, olenemata värvist.
Aga Ameerika emmede ja vanaemmede lasteriiete shoppimise kultus… Ma parem ei alusta selle kirjeldamist praegu, sest aega pole. See on täiesti omaette religioon mõnedele inimestele. Ja see on odav ja põnev, kõigi nende online poodidega ja suurte kaubanduskeskustega, kus särab igavene hallogeem-päike.
Üks asi, mida ma Eesti perioodist loodan, on minimalism. Ameerikas on palju lihtsam asjadesse ära uppuda.
—-
Üleeile käisid meil õhtusöögiks külas kaks tuttavat eestlast, kes on siin New Yorgis illegaalid, üks kuuendat ja teine kümnendat aastat. Ja üks neist kolib veel tänavu jõuludeks tagasi Eestisse. Arutasime kolimist – ta saadab oma auto ja mööbli konteineriga, ka meie saame osa oma asju saata tema kaudu.
Meil on muidugi erinev olukord. Tema ei kavatse kunagi tagasi tulla, tema jaoks saab siinne eluperiood lihtsalt otsa. Meie aga tuleme kunagi tagasi ja meil pole vajadust kõike kaasa vedada ja sildu enda järel põletada.
Sellegippolest arutasime pärast Justiniga – äkki peaksime hoopis meie ise ka selle suure 1200dollarilise konteineri võtma? Oma auto siit Eestisse üle viima, sest Eestisse minnes plaanisime osta nagunii auto ja automaatkäigukangiga (sest muuga me sõita ei oskagi, tüüpilised ameeriklased 😉 ja autod on USAs odavamad kui Eestis, eriti kui tahta osta automaatkäigukangiga.
Aga kes hakkab seda bürokraatiat ajama? Paberimäärimist oleks muidugi kuhjaga.
Brr, tegi Justin. Ja sama mina. Miks me küll niiväga pelgame igasugust sellist asjaajamist?
—
Aga seda tahtsin veel rõhutada. Kas pole tore, et eestlased hakkavad tagasi Eestisse tulema. Siit USAst lahkuvad illegaalid järjest. Pole enam mõtet. “Euroopas on parem,” ütlevad nad. Mõni ütleb isegi: “Eestis on parem.”
Ma olen oma elus niii palju kordi kolinud. Kõige raskem kolimine oli lapsepõlvekodust Pärnusse. Ma võtsin kaasa seitse kaheksa banaanikastitäit asju kahetoalisest korterist. Tegelkult võtsin kaasa häsvajaliku. Olin ma ju kindel, et lähen sinna kunagi tagasi ja asjad seisavad seal niikaua ja ootavad mind. Elu läks, aga teisiti ja ma olen ilma kõigest mis seal kodus oli. Paljud lapspõlvemälestused jäid sinna maha. Paljudest neist on kahju. Kõie rohkem igatsen taga oma kooli ajal tehtud joonistusi. Neid oli kapiotsas terve suur rull. Need oleksid olnud midagi millega saaks siiani uhkustada ja võtaks ehk nüüdki mõnikord ehk pliiatsi kätte.
Kõik ülejäänud kolimised on kergelt läinud. Pole ju olnud asju mida kolida. Või noh eks ta ole ka, aga olen üle kümne korra pärast seda esimest korda kolinud ja see oli nii tavaline ja lihtne rutiin. Aasta tagasi siia kodusse kolides käis kõik nagu muuseas. Kolimispäeva õhtul olid isegi enamus kastid lahti pakitud.
Ja kolimine on ikka kolimine. Vahet pole kas teisele maale või kõrvalmajja. Niipalju siiski on vahet, et mina sain eelmisest korterist veel paar kolm korda käia asju ära toomas mis sinna maha jäid.
hea on vanast kilast kolast lahti saada. Mis on tõeliselt tähtis, see jääb alati alles. Kuidagi seletamatul kombel. Nahu Lihtsalt Maria joosituste rull kapi otsas. Mis on kuidagi rohkem olemas tänu oma olematusele.
Ameerikast toodud autode Eestis registreerimisega on igasugust jama olnud – päris mitu tükki ei olegi saanud regada ja on jäänud kuhugi seisma, välismaale müüdud või sõidavad Läti registrimärgiga ringi. Nii et kuigi on odavam on väike bingo-loto selle üle, kas kasutada saab.
Kolimisega on jah nagu kõigi teiste palju tehtud asjadega – kui tekib rutiin, siis muutub asi hästi ökonoomseks ja läbimõelduks. Periood “kus kott, seal kodu” ravis asjadekultust fenomenaalselt ja au tuleb anda sellele inimesele, kes ütles:” kui asja ei ole kasutatud kahe aasta vältel, siis on see kasutu asi”.( Siia alla ei kuulu emotsionaalse väärtusega asjad.) Ja tegelikult ongi väga hea feng shui aeg-ajalt mõned asjad taaskasutuskeskusesse viia 🙂
Automaatkäigukastiga? 😉
kui kang on automaat, on kast ka:)
Jajah, keel on natuke roostes.. ;(
Ma ei tahtnud õiendada 🙂 Mul on täiesti isiklik põhjus, miks ma Sinu kui Eestist eemal elava eestlase keelekasutuse kohta vahel endale tähelepanekuid teen. Suvist järjejuttu oli selles mõttes ka väga huvitav lugeda – sain oletada, milline osa on Sinu kirjutatud ja milline Daki oma.
Andry- tead tegelikult on sull selle joonistuserulli kohapealt õigus. Need tolmaksid mul kuskil kapis ja ma tõstaks neid igakord koristades jälle uude kohta ning mõtleks milleks mulle neid vaja on tolmu koguma. Samas mõne paneks ehk isegi seinale.
Olen oma kodus teinud väikest näitust raamides sõbranna tehtud fotosid ja pannes need oma kapile. Muidu tal seisaksid need lihtsalt niisama kuskil karbis.
Ja kõige rohkem maailmas kardan ma palju asju. Minuarust on see superhea lause: Võidab see kellel on surres rohkem asju!
See lause käib meie kodust alati läbi kui meil tekib küsimus mõne asja alalhoiuvajadusest. Mind hirmutavad kodud kus on meeletult asju. Ma ei mõista mida inimesed nendega peale hakkavad. Näiteks inimesed kellel on oma majad, neil on keldrid ja pööningud ja kuurid jne täis igast jama ja kola. BRRRRRRR MILLEKS!?!?!?!
ahh.. nüüd läks lõpp teemast välja. Loomulikult ei kehti see kõigi kohta.
Tegelikult on väljaspoolt EU-d EU-sse kolimisega alati üks tollimaksustamise probleem. Isegi kui kola vähe. Vaja veenda inimesi, et su 10 kasti eestikeelset kirjandust ei ole kaasas mahamüümise eesmärgil 🙂 Miski hull pinnis isegi kodutehnika ostupapreid, kusjuures tehnikat õieti polnudki. Meerikamaa autuga saab kindlasti topeltnalja :(.
Kui surres ajsu kaalu alusel mõõta, siis me skoorime päris korralikult. Raamatuid palju ja need rasked 🙂
He I have find Feng Shui Store where you can buy online Feng Shui products ordering online..
I’m amazed, I have to admit. Rarely do I encounter a
blog that’s both educative and amusing, and let me tell you, you
have hit the nail on the head. The problem is something that not enough people are speaking intelligently about.
Now i’m very happy I came across this during my search for something regarding this.