Söögist ja inimestest ja mälestustest

Mõtlesin ennist – iga kord, kui Justin ära komandeeringusse läheb, teen ma neid eesti toite, mille peale tal nina vingu läheb.

Ja iga kord teen piima-klimbisuppi ja alati tuleb meelde, kuidas taat (mu isapoolne vanaisa) tuli meile kord külla: tal oli vaja Abjas mingeid asju ajada ja hiljem astus ta meie poolt läbi.

Ma just tegin piimasuppi lõunasöögiks endale ja teistele, olin siis võibolla 13aastane.

Taat vaatas mu vaaritamist ja ütles: “Soola ja suhkrut pane alati täpselt ühepalju. Tee sa misiganes piimasuppi või putru, alati täpselt ühepalju. See on meie pere vana nipp.”

Küll on hea, et ta tookord sattus tulema meie poole ja mulle seda nippi õpetas. Võibolla ma muidu ei teakski, sest taadiga (erinevalt papast, emapoolsest vanaisast) mul nii palju ühiseid asju ajada polnud. Tema oli ikka see kauge ja kõrge… Ta oli kooli õppealajuhataja ja kuulus “suurte inimeste maailma”. Kui mina suureks sain, kuulus ta kahjuks juba “haigete inimeste maailma” ega saanud insuldijärgselt palju rääkida ega ise hästi süüa teha.

Aga taadi köögi-pärandus on meie suguvõsas tegelikult päris suur. Temalt on näiteks pärit see, et meie mehed teevad hästi süüa. Mul on lugematu hulk lapsepõlvemälestusi isast köögis toimetamas (ja taadist, ja onu Tiidust ja Toomasest) ja naissugu köögis mäletan ma palju vähem.

Olid – ja on – ka erilised retseptid, mis on pärit taadi käest. Näiteks vänge hapukapsasupp, mida süüakse, mahe kartulipudru saareke taldriku keskel, mmm… Ma pole veel kohanud Eestis peret, kes samamoodi teeks. Või näiteks taadi õunakook. Ega seal muud erilist nippi vist olnudki, kui et kaneeli pidi olema niipalju, et mustab.

Oli muidugi ka asju, mida taat meile edasi ei suutnud pärandada. Näiteks… nonii, nüüd on mul väliseestlase keele-mäluauk… see toit, mille jaoks tuleb kaerahelbepuder hapuks ajada. Kaerakile? Seda me sõime vahel pika hambaga ja ma ei tea kedagi, kes suguvõsast seda teha viitsiks, pärast seda kui taat ja tädi Kuste siitilmast lahkusid. Nemad kahekesti viitsisid oma kaerakilet teha, koos süüa ja kiita (taadi õde elas oma vanadusepäevad koos taadiga).

Teine asi, mida tavaliselt teen, kui Justinit pole – ostan heeringat! Korraliku purgitäie marineeritud heeringat ja pistan selle pintslisse, kas hapukoorega, kodujuustuga , kartulitega või ka niisama. Ma tean, et igal kujul pälviks sellise asja pealt nägemine mu abikaasas okserefleksi. “See on ju toores kala! Ja issand, kuidas see haiseb!”

Nii et ma söön seda… mitte otse salaja, aga tema silma alt ära olles.

Lapsena ei söönud ma ise ka heeringat ega suutnud köökigi minna, kui heeringalõhn seal oli. Ka mitte ühtegi muud kala ma ei söönud.

See muutus ühel kevadisel õhtupoolikul, kui olin esmaskursuslane, istusin parajasti lehetoimetuses ja nägin, kuidas üks sümpaatne meesterahvas tuli tööle, istus meie sööginurka ja avas suure helesinise pangetäie heeringaid. Pani leiva peale ja sõi. Ja sõi ja sõi! Kuni pangeke oli tühi.

Ja pangest tuli lõhn, seesama soolakas heeingalõhn, mis mind järsku justkui ära tegi…

Sel õhtul koju minnes oli mu isu aina suurenenud. Ostsingi endale poest samasuguse pange ja sõin selle ära sealsamas oma pisikeses köögis, ahnelt nagu loom. Elasin sel ajal üksinda ja võisin olla oma menüü valikus nii boheemlik, kui tahtsin. Ja nõnda ostsin ma helesiniste pangede kaupa heeringaid nädal, kaks.. kolm? Ma ahnitsesin vist kõik oma lapsepõlves söömata jäänud kalaportsu ühekorraga sisse.

Hiljem tekkis mul elukaaslane, kes mind kalale kaasa võttis. Kõige maitsvam toit maailmas on värskelt püütud ja pisikeses järveäärses saunas puupliidil praetud haug!

Ja ma saan aru sellest mõttest, mida keegi tarkpea mulle Indias ütles. Inimene võib süüa seda looma, keda ta ise tappa julgeks. Mina suudan kala püüda ja ma võin kala süüa rahuliku südamega. Kõik muu on juba eskapism. Nagu enamik meie, heaolu-ühiskonna liikmeid, olen mina ka “eituses elav lihasööja”. Söön küll, aga ei taha mõelda, mis see liha tegelikult on.

Lihasöömisest.

See oli üks suvi, kui ma hakkasin vist natuke segi keerama. Ületöötamine korraga kahe töökoha peal ja isikliku elu jamad. Elu mõtte küsimus… Ja kõige selle krooniks ei suutnud ma tol suvel enam süüa liha. See lihtsalt hakkas vastu. Surnud looma käntsakas.

Sügisel läksin ma Indiasse ja seal õppisin mõtet: “Lihasöömine teeb maiseks ja taimetoit teeb vaimseks”.

Kui näiteks pead hakkama maja ostma, siis söö liha. Kui tahad luua surematut kunstiteost, siis ära söö.

See oli huvitav mõttekäik. Ja ma pean tunnistama, et minu puhul on see kehtinud.

Üldiselt söön ma vähe liha. Nii intuitiivselt kui teadlikult. Ma tahan olla pigem pea pilvedes kui jalad maas.

Tegelikult võiks veel nii paljust kirjutada.

Näiteks meie mamma kombest toidujääke ära kasutada – stiilis “eilehommikusest piima-nuudlispupist saab täna pannkooke”. Kui muidu kuidagi ei saanud, siis läks toit muidugi sigadele. Ja minul on siiamaani seesama komme. Ma kombineerin eilsest ahjuroast tänase supipõhja, mille jäägi segan homme kartulipannkookide taigna hulka… See võib vahel täitsa naeruväärseks muutuda, aga samas on see loominguline.

Ja ma vihkan toidu ära viskamist. Sigu meil ei ole, aga vahel viin süüa kajakatele.

—-

Või siis see, kuidas erinevad reisid ja maad on jätnud minusse erinevaid jälgi. Itaalia köögist võiks vahel eraldi kirjutada (kuidas ma üldse sain kunagi elada ilma pesto ja basiilikuta!). Indiast võtsin kaasa kombe asendada sool igasuguste muude maitseainetega. Inglismaalt võtsin kaasa piimaga tee joomise kombe. Ja nii edasi…

La bella vita 😉

15 mõtet “Söögist ja inimestest ja mälestustest

  1. kaur

    sa oled juba teine inimene, kelle lehelt ma täna loen, et ta võttis inglismaalt kaasa kombe juua piimaga teed. ja ma ei loe teps mitte päev mitte inimeste blooge, eks.

    kas justin sushit sööb?

  2. Lihtsalt-Maria

    Minu vanaema kodus söödi alati hapukapsa suppi kartulipudruga. Ma niiiiiiii tahaks seda praegu. Ma arvan, et ma pole seda vähemalt 10 aastat söönud.
    Põhjuseks on see, et kartulipuder saab lihtsalt enne otsa. Ja hapukapsasuppi.. ma polegi ise kodus teinud. Peab sõbranna külla kutsuma suppi keetma 🙂

  3. vagamutt

    Ma õpetasin Tommi tatraputru sööma! Tatart toon Brooklynist vene poest, kilone kott on 99 senti.
    Kartuleid pole ma eluaeg eriti armastanud.
    Kapsasuppi sööks küll, a vat ei oska ise keeta.
    Aga kaladest rääkides on meie pere kõige suurem kulinaarne lahkheli antshooviste teemal. Ma lähen kodust ära, kui Tom karbi avab!

  4. andry

    armas Kaur, ma ka joon piimaga teed, jõin juba enne Iirimaal käimist.

    Aga see abikaasa kodunt väljas, nüüd söön seda ja teist, meenutab mulle vana head Viplalat. Kui härra Blom koeraks tinistati, siis proua Blom sai rahus kana süüa ja televiisorit vaadata. Meil ka, kui kedagi kodus pole, ma keedan endale piima-riisisuppi ja kusen lahtise vetsuuksega nagu Homer Simpson.

    Aga see toidujääkidest uute söökide tegemine on üks väheseid asju, mis mulle meie protsestantlikus talupojakultuuris jäägitult istub. Kui ma Rootsis elasin, siis keetsin parimad road kokku külmkappi jäänud toidujääkidest. Keerasin need kuidagi loomulikku vahekorda ja kui mu käest päriti, mis toit see on, ütlin, et “belgia munkade ühepajatoi” või prantsuse talupoegade supp ja sedasorti improsöögid on mul alati kõige paremini välja tulnud.

  5. vagamutt

    Viplala raamatu fännina väike parandus – koeraks tinistati härra Peters, nii et kana sõi ja telekat vahtis proua Peters (kui nimede osas nüüd mälu alt ei vea)…

  6. luize

    vagamutil tinistamise koha pealt õigus. härra blom oli ju ise see, kes tomatisupi asemel ploomisupp kirjutas ja tinistamise esile kutsus.

  7. aet

    Minu vanaema sõi ka hapukapsasuppi kartulipudruga, pidavat tummisem olema.
    Eestlastel on vist üldse kombeks kõik söögijäägid alati ära kasutada. Meie oleme teinud näiteks ülejääkidest kartulivormi, samuti võib pitsa peale panna ülejääke… Söögitegemine on väga loominguline töö 🙂

  8. daki

    Ma ei suuda kunagi sööki järgi jätta! See tundub õudselt ebaviisakas – kasvatuse asi. Lapsena ju kästi taldrik tühjaks süüa. Eks seda ma nüüd teinekord mõtlen, et kaalujälgijalikult oleks ehk targem mitte kõike ära süüa… Aga sitta kah, mingu punktid üle, järgmine päev jäävad ehk alla normi, eksju:)

    Mina ei kannata piimasuppe. Aga toorest kala söön nagu mühiseb. Kõige parem on kuivatatud lest! Peaks toidust eraldi sissekande tegema…

  9. leenu

    meie pere lemmiksöök on samuti “külmkapi ülevaade”. SEda õpetas mulle mu mees, aga nüüd olen mina selles vist juba natuke meistrim. Igatahes kui ma teatan, et täna on meil menüüs külmkapi ülevaade, siis ta õhkab rahuloevalt, et nämm, siis on hirmus head rooga oodata…
    Mina ka sööki ära ei viska. Peeaegu mitte kunagi. Sest järgijäänud söök on ju külmkapi ülevate põhikomponent 🙂

  10. Alli

    Sa ei söönud kala, Epp, ja hiljem hakkasid ilma igasuguse välise surveta sööma? Siis on veel lootust. Mu laps ka nimelt ei söö, lihtsalt ei maitse, ja mul on kahju, et ta jääb paljudest kasulikest ainetest (kala pidi ju teatavasti ka targaks tegema ;)) ja huvitavatest maitseelamustest ilma.
    Hapukapsasuppi polegi ammu saanud, peaks tegema.
    Toidu äraviskamist püüan minagi vältida, aga alati see ei õnnestu. Väga tänuväärne on tampida mingi köögiviljatoidu pera pudruks ja teha sellest köögiviljakotlette. Putrudega sama, lisada tuleb vaid veidi jahu ja muna. Riisipudrust tulevad nii imehead riisikoogid. Kuivanud saia ja leiva saab hakkliha(või kala-)kotletitaina sisse panna. Ja kui on vaja teha kotlette ilma õlis praadimata (kaalujälgimise eesmärgil), saab need panna ahju küpsetuspaberile.
    Epp, see sinu toidujääkide uuestikasutamine meenutab leivategu. Minu meelest leivataina puhul tuleb ka alati võtta tükk eelmisest tainast ja panna see järgmisesse tainasse juuretiseks, nii ma olen vähemalt aru saanud.
    Minu ja mu mehe toidutegu erineb selle poolest, et kui tema süüa teeb, siis on tal kindel plaan teha kindlatest komponentidest kindlat toitu ja selleks kulub kindel hulk aega (ta ei saa seda muu asja kõrvalt teha). Tulemus on enamasti väga hea. Aga kui on vaja ruttu midagi lauale kombineerida, millest inimesed kõhu täis saavad, parasjagu olemasolevatest komponentidest midagi kokku improviseerida, siis seda suudan pigem mina, mitte tema. C’est la vie.

  11. öö

    mina küll viskan toitu ära ja seda seepärast, et asjad ununevad külmkapinurka ja lähevad pahaks. seda juba pitsa peale või pannkoogi sisse ei pane. alati on nii kahju aga… ma ei oska parasjagu asju varuda.

  12. Ranjit

    I came across your blog when secaihrng for aga baked ham which I’m going to do at Christmas I hope it works. Have never tried baking it, only simmering it, then glazing and roasting for the last half hour. Nice recipes!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.