Ah et miks ma enam rohejuttu ei aja
Sain enne kirja, kus küsiti, et miks ma enam ei kirjuta keskkonnahoiu teemadel. Ma olin selle üle ise enne ka mõtisklenud ja heake küll, las ma teen seda siin…
– Inimese areng on hüppeline, vist küll igal elualal. Mina tegin oma roheliseks muutumise hüppe kunagi 2-3 aastat tagasi, siis, umbes aasta tagasi tegin ma selle hüppe, et pidin kõike sõnastama ja panema teisi mu ümber märkama samu asju. Aga siis saabus paigalolek. Ma tean küll, millal. See oli kesksuvel, kui ma olin lubanud Rohelisele Väravale kirjutada keskkonnateadlikust investeerimisest ja võtnud sel teemal raamatukogust kolm kilo kirjandust. Umbes samal ajal jõudsin ühe sümpaatse Eesti kirjastusega (kellele siinkohal lehvitan 😉 kokkuleppele, et nad tahavad avaldada mu rohelistest juttudest raamatu.
Ja siis ma istusin ja lugesin. Kirjutasin. Mõtlesin. Järsku tundsin, et ma olen jõudnud oma ebakompetentsuse piirideni. Sama tunne oli ka siis, kui võtsin ette teise teema, nimelt selle, kuidas valida autot ja sõidustiili, et vähem keskkonda kurnata. Ja kolmanda teema – rohelisest remondist.
Ma ei suutnud olla nende teemade edastamisel pealiskaudse ajakirjaniku mentaliteediga… Ja lihtsalt emotsionaalset lähenemist, seda olid lugejad juba küllalt saanud.
Nii et ausalt öeldes jõudsin järeldusele, et peaksin minema keskkonnateadust ülikooli õppima, et seda kolumnite seeriat lõpetada ;). Või vähemasti peaksin ma veel väga, väga palju lugema.
Ja ma ei tea siiani, mismoodi see uus hüpe mul tuleb. Kirjastus soovitab lihtsalt raamat lõpuni vormistada, mitte olla liiga perfektsionist. Roheline Värav ütleb, et nad ootavad… ja avaldaks kohe, kui ma midagi uuesti valmis saan.
Aga mis siis, kui ma teen vea? Need teemad pole enam need, et kas lasta poest endale iga kord kilekott pähe määrida. Keerulisemad teemad nõuavad põhjalikumat uurimist.
– Ja see viib uue teemani. Eluenergia. Korraga saab inimene keskenduda ühele või heal juhul kahele asjale. Eelmisel kevadel keskendusin ma rohejuttudele. Suvi läks ilukirjanduse tähe all. Sügis… Üha enam tundub, et nüüd on uueks teemaks “Eestisse tagasikolimise korraldamine”.
Kõige selle juures olen ma oma elustiilis ju ikkagi roheline. On pisiasjad, mis ma olen muutnud: ma ei osta plastikut (või kui, siis taaskasutuse-ringis olevat), ma pesen pesu külma veega ja maheda seebiga, ma sorteerin prügi, hoidun liigsest autosõidust, lülitan kodust lahkudes välja elektri (ka seinast välja, sest ooterezhiim kulutab väga palju.)
Aga kusagil vist saabus ka mu enda elustiilis see piir, kust ma kaugemale praegu minna ei saanud. Ma sõidan autoga. Ma kasutan elektrit. Ma olen lihtsalt üks 21. sajandi heaoluühiskonna liige, kes on püüdnud anda enda parimat, aga kes ikkagi ulbib vaid selle suure vooluga kaasas, kuhu ta sündinud on.
Kas on roheline enda kraami konteineriga üle mere kolida? Ei ole vist. (Aga see-eest pole ma aasta aega lennanud ja olen selle üle uhke: mu ökoloogiline jalajälg on palju väiksem kui mullu).
Kas on roheline teha endale juhilubasid ja tiirutada autoga ringi oma kodu ümber, harjutades parkimist? (Aga kui mul on load ära vormistatud, loodetavasti sel reedel, siis ei kavatse ma autot kasutada muidu kui vajadusel… valida jalgratast, jalakäimist või ühistranporti, kui võimalik.)
Ja nii edasi, kümned küsimused. Nagu on palju tarku enne mind öelnud: “Õige vastus on tasakaal”.
Sellepärast ma vist praegu rohelistel teemadel vaikingi, et otsin seda uut tasakaalu. Ja kohe, kui on olemas need kaks asja: aeg raamatute lugemiseks ja tasakaal info läbitunnetamiseks – siis kirjutangi jälle.
Ma arvan, et tuleb lihtsalt igas asjas “do the best you can”. Mulle kohutavalt meeldib see lause – see laseb meil jääda inimeseks. Olla korraga riukalik Toots ja filosofeeriv Arno ja uhkeldav Kiir ja flirtiv Teele.
Kui mingist piirist hakkab jõud üle käima, siis ei ole ju enam mõnus.
Tegelikult on ju Ameerika sodisorteerimine kordi paremini orkunnitud kui Eestis, kus on recycling-tünnid ainult teatud kohtades – aga siin on iga nädalapäev millegi veoks – papineljapäevad ja plekiteisipäevad … Aga selle recyclingu efektiivsuse elimineerib jällegi vohav plastik igal sammul. Minu panused on ka väiksed – autojuhilube pole, telekat ei vaata, pesumasinat kodus pole ja kohtvalgustused, mida hetkel vaja … Ja käin vanad lemmikriided tõsiselt ribadeks, enne kui uued ostan. Lennukitest rääkides tabas üks täna jälle Manhattanit … et see piirkond ka neile meeldib.
täiesti arusaadav, kui tahad mingist asjast pikalt ja põhjalikult kirjutada. Siiski võiksid kirjastusele raamatu kokku panna, kokkuvõtteks ühest etapist elus, mõtlemises, suhtlemises.
On veel olemas ka sihuke reegel, et vanad jutu tuleb ära anda, enne uued ei tule. Seda on muide öelnud ei keegi muu kui moemees Coelho, aga see selleks, minu meelest on tal õigus, vähemalt minu praktika on näidanud.
“On pisiasjad, mis ma olen muutnud: ma ei osta plastikut (või kui, siis taaskasutuse-ringis olevat), ma pesen pesu külma veega ja maheda seebiga, ma sorteerin prügi, hoidun liigsest autosõidust, lülitan kodust lahkudes välja elektri (ka seinast välja, sest ooterezhiim kulutab väga palju.)”
veel üks soovitus võiks olla, et asjade ostmisel jäta üks tehnoloogia arenguetapp vahele. kui sul on mobiiltelefon, siis ära osta gprs-telefoni vaid 3g telefon (kui hind on sulle taskukohane). mõnel juhul on seda raske teha. tavateleviisori asemel kohe plasmatv jättes lcd tv vahele? aga üldiselt see soovitus töötab.
Sel viimasel teemal ei oska ma väga sõna võtta. Kas sa mõtled, et kõik tehnoloogiad on läinud keskkonnasõbralikumaks? Või et siis ei vaheta eelmist nii ruttu välja?
Sageli võib vastus olla hoopis taaskasutus (kui ei ole vaja parimat tehnoloogiat ja eriti kui see vana ei võta tohutult elektrit, patareisid vms).
“Või et siis ei vaheta eelmist nii ruttu välja?” jah. 🙂
see ei ole küll päris teemasse kommentaar, aga vist siiski parim koht oma tähelepanekust kirjutada 🙂
nimelt mul oli täna esimene suurem test ja seega rohkem aega oma õpilasi jälgida/vaadelda. mul on sel aastal grupis ainult kaks ameeriklast ja nad eristuvad selgelt oma keskkonnasõbraliku suhtumisega! ülejäänud 16 inimest käivad tavaliselt tunnis nii, et tarivad iga kord kaasa mõne erineva plastpudelis joogi (koka või mõni ace-jook), aga need kaks ameeriklast on alati mingi omameisterdatud segujoogiga sellises “rattapudeli” tüüpi anumas (umbes üheliitrine suuur tume tugevamast plastist pudel, mida nad koguaeg kaasas veavad). niiet säh sulle kooki moosiga :))