Reede ja 13
Tead seda unenägu, kus sa tahad midagi öelda, teed suu lahti, aga välja tuleb vaid vaikne kahin.
Niimoodi algas minu eilne päev. Häält lihtsalt ei olnud. Üllatusviirus oli öösel tulnud ja selle võtnud.
Miks just nüüd? Ei tea. Mul on kaks korda elus enne hääl ära olnud ja tookord olin ise süüdi, st olin liiga palju häälitsenud (esimesel korral keskkooli lõpueksamite eel, keset heinamaad kõvasti õppides 😉 Ja teist korda Robinsonisaatesse kandidaatidega intervjuusid tehes, samal ajal ülikoolis lektoriks olles… Midagi polnud parata, mul tuli toona sellegipoolest anda kahel päeval järjest veel kuus tundi. Õnneks päästis hädast maatark Aili Palju, kellele helistasin ja kes nippe andis – nii et vaikne kahin muutus vähemalt kraaksumiseks.
Näiteks soe porgandimahl ja toores muna ja millegi leotis (aga mille? männiokaste ja kanarbiku vist), et häälepaeltele jõudu anda.
Ok, tagasi eilehommiku juurde. Leidsin kohalikust poest muna ja porgandimahla, aga kuivatatud ravimtaimi siin ei tunta.
Ja siis. Siis läksime komandeeringust tagasi jõudnud Justiniga minu autosõidu eksamile (mida ma, olgugi tõbisena, enam ametlikult tühistada ei saanud, sest aega oli liiga väheks jäänud).
Ma olen tegelikult Eestis ka autokoolis käinud. Ja näiteks viimased kolm nädalat ei teinud ma igal võimalusel muud, kui aina istusin rooli taga. Nagu üks tavaline suburbian inimene. Poodi ja raamatukokku ja arsti juurde jne. Siinmail tohib sõita ka õpilaselubadega (pärast teooriaeksamit).
Eelmisel päeval olin käinud ühe kohaliku autoõpetajaga ringi tiirutamas siinsetel suurematel ja väiksematel teedel. Tema kokkuvõte oli: “Sul pole mingeid probleeme, ainus ehk see, et sul on pärisautojuhi harjumused, näiteks peatud stopp-märgi juures sekundi, mitte 3. Ja loomulikult oleneb kõik õnnest!”
Siis rääkis ta mulle, et eksamit vastu võtvate 10 inimese hulgas on paar lurjust (a couple of assholes).
Kui ma siis tee ääres venivas järjekorras ootasin ja vaatasin neid testijaid, katsudes välja mõelda, kes neist on asshole… siis hakkasin ma aevastama. Autojärjekord venis tegelikult üsna kiiresti, sest iga eksam kestis vaid maksimum 5 minutit. Testija läks autosse, see sõitis kusagile parema nurga taha ja tuli natukese aja pärast samakaudu tagasi. Lootsin, et mu nohu veel väga hulluks ei lähe, jõuan enne eksami ära teha.
Siis oli minu kord. Latiino välimusega tädi tuli autosse, mühatas tere asemel ja sirutas käe, nagu tahaks midagi. Ma sosistasin: “Hi?” Justin teatas tagaistmelt: “Ta ei saa rääkida, tal on hääl ära,.” Andsin oma õpilase-load. Tädi mühatas. Ütles, et reeglite kohasel peaks Justin hetkel istuma juhiistmel, mitte mina! Sosistasin vabanduse.
Siis läks Justin välja, mina sõitsin: stopp-märk, parempööre, imepisike ots suurel tänaval, vasakpööre ühele väikesele tänavale, parkimine teise auto taha, ümberpööre kitsal tänaval, vasakpööre tagasi suurele teele ja veel üks pööre, tagasi sellele tänavale, kust me alustasime.
Testija minuga ei rääkinud muud, kui et andis instruktsioone. Nuuskasin kolm korda selle viie minuti jooksul, liiklusvoo ja stopp-märkide taga oodates (siinkandis on ju stoppmärke nagu seeni metsas).
Siis palus ta peatuda, trükkis oma pisikesest käsimasinast välja paberi ja lahkus, oma ust lahti jättes. Mina ootasin veel mõnda aega (kõrvalistuja elus pole just palju reegleid, aga üks on see, et uks pannakse lahkudes kinni, eksole?) Siis vaatasin, et ta on juba läinud järjekorras uue auto juurde. Võtsin siis oma turvarihma lahti, et ulatuksin kuidagi tema tagant ust kinni panema.
“Mis toimub?” vasardas mu peas. Kas nii see käibki? Võibolla tal oli paha tuju, aga mis seal ikka, peaaegi, et ma oma eksami tehtud sain.
Ehh. Siis lugesin paberitükki. See ütles, et kehv liikluse jälgimine ja kehv kontroll auto üle, miinuspunktid, FAILED.
Ei saanudki ma aru, mis siis valesti läks. Siiamaani lasen seda viit minutit peast läbi, igal pool sai vaadatud, suunatuld sai kõikjal näidatud, manöövrid tulid välja perfektselt… Ühesõnaga, kõik sai oma arust suurepäraselt tehtud. Võibolla ei tohtinud ma nina nuuskamise ajaks mõlemat kätt roolilt ära võtta? Aga see oli ju täis-stopp kolme sekundi jooksul.
Tahtsin temaga uuesti kokku saada, aga autosse roninud Justin soovitas mitte jamada. Nüüd tuleb lihtsalt uus test broneerida, umbes kuu aja pärast.
Koju sõites (ikka roolis) sosistasin tulist kurja ja Justin lohutas mind selle asshole-teooriaga. Ja sellega, et iga inimene alateadlikult vihkab aevastajaid, viiruse levitajaid.
Mis on loo moraal. Reede ja 13 vist tõesti sakib. (Kunagised selle päevaga seotud helikopteri-seiklused on kirjas mu vanas blogis).
—
Ja nüüd lähen uuele testile. Südame ultraheli-testi tegema. Sellest ei saa läbi kukkuda 😉
ma alati räägin oma sõpradele, kes lähevad eksamile, katsetele, konkursile, töövestlusele, testile, uude keskkonda, uude elukohta, kuhu vaid… et ära nüüd pabista, saad mis sa saad… kogemuse saad sa igal juhul.
Oleks mina sina, ma kirjutaks ühe muinasjutu ja paneks selle tädi sinna sisse, külmutaks ta igaveseks loo lõpul või topiks kummikud kurku loo keskel.
Aga kui sind oma maovähi puhul võõras hambavalu huvitab, siis mitu me head sõbrannat on korduvalt esimesed autotestid nii läbi teinud, et alul käsipidur peal sõidavad ja me armas tütar kukkus Tallinna katsel läbi, suvel kohalikus pisilinnas tegi eksami ära praktiliselt ühe käega sõites. Sõita New Yorkis, mm, tase.
No oli lihtsalt paha päev, kui mul näiteks kõva nohu on, ma ei saa jalgsigi sirgjoonelist käidud…
Eh, läbikukkumine ise pole nii hull. Kui ta oleks minu jaoks 1 minuti kulutanud ja öelnud, et sweetie, sa tegid seda ja seda valesti… Praegu on just see nõme, et ma võin ju edasi sõita (ja sõidangi), kuu ajaga aina rohkem praktikat saada, aga ma ei tea, mis konkreetselt valesti läks. Ja võin samamoodi läbi põruda mingil mulle teadmata põhjusel.
Kahetsen just seda, et ma olukorda valesti hindasin – kohe oleks pidanud küsima, kui ta paberi andis; või siis pärast koos Justiniga tagasi minema. Kasvõi sosinal, kasvõi Justini vahendusel, aga ikkagi küsima.
—
Muidu – mõtlesin välja, miks hääl ära läks. Sest suur osa mu eelmisest nädalast möödus Martale lauldes (kes oli tagaistmel ja nõudis tähelepanu, kui ma roolis 😉 Kurnatud häälepaelad ja väike viirus kokku…
Mõtlen praegu teemal, et ilma hääleta inimese maailm on teistmoodi.
Ja Justini vanemad jõudsid Itaaliast tagasi 😉 A sellest juba järgmisel korral.
Ahjaa, Andry, ma ei teinud mitte New Yorgis seda eksamit. Linna piires olen küll harjutanud, Queensi ja Brooklyni rahulikumates nurkades. Aga viimased kaks nädalat oleme olnud siin Justini vanemate majas ja see on tõeline suburbia: palju pisikesi rahulikke teekesi ja 16-90 aastased inimesed roolis ja ilma autota ei saa naabertänavalegi ;( Kurb, aga niisugune see eeslinna-elu on. teisest küljest: algajale autojuhile kindlasti parem harjutamiseks kui suurlinn või kiirtee.
Äkki see 13 oktoober ikkagi polnudki nii paha päev! Ma tegin just oma postkasti lahti ja sain paar tervitust – mul olla sel päeval nimepäev! Õigus jah, tuli mulle siis meelde. Mul ju 13. oktoober nimepäev! Kindlasti juhtus sel päeval maailmas veel miljoneid häid asju 🙂
Aitäh meelespidajatele.
ja homme juhtub kaks korda miljoneid häid asju.
ja ülehomme kolm.
Ja kaugel see üleülehommegi enam…
meie õpetajad oli välja peilinud, et igast sooritajate rühmast kukub 1-2 läbi. kui need olid kohe alguses võisid teised kergemalt hingata. olevat lihtsalt mingi nagu plaan – et kui keegi läbi ei kuku, siis arvatakse, et liiga lihtne ekdsam.
Kui hääl ära on, siis see ikka ehmatab. Mul oli mullu suure gripiga. Istusin mornilt voodis ja jõin aga teed. Ega seal muud polnd teha. Aga nii nüri on istuda vaikides, justkui oleksid vihane või siis ohmu, et ei räägi…
Aga mina omal ajal autoeksamit tehes sain ikka väga lopelt läbi, noh, ma ei pidand eriti suures linnas tegema kah. Seetõttu on kahju, et ma õigel ajal pikendmisega hakkama ei saand… Nüüd tuleb uuesti teha, mis on teisalt jälle hea, sest ma pole ammu sõitnud. Sinu eksamineerija oli muidugi mühakas, mis seda rääkida.
Näide sõna mõjust.
Ärkasin täna omigul ja hääl on ära mis ära. Kurk paistes ja tatt lendab mõlemast sõõrmest.
Ole nii kena ja kirjuta midagi positiivset ja tervislikku.
Ruttu!
Ma arvan, et postiivne on see, et ka sina saad nüüd vait olla ja vaikimispaastu teha? 😉