Hüvasti, kohv?

Viimati jõin ma tassi kohvi üleeile hommikul.

Nüüd loen juba päevi ja tunde nagu võõrutusravil olev narkomaan 😉

Tegelikult see lihtsalt juhtus nii. Pärast hommikust kohvijoomist läksime pulma (see algas juba kell 11 hommikul), sealt lahkusin enne kooki-kohvi, sest tundsin end haigena. Läksin koju magama. Õhtupoole ärgates tuli meelde, et enam ma ei tohikski kohvi või teed juua, sest esmaspäeval kell 2 on mul südame koormustest. Vaatasime ühe renditud filmi ja läksime tagasi magama.

Esmaspäeva hommikul ärkasin õrna peavaluga. Nüüd oli siis juba 24 tundi täis kofeiinivaba olekut. Tasapisi läks olemine aina hullemaks. Meelekohtadel puuris, siis hakkas iiveldama, siis hakkasid külmavärinad… Kui poleks olnud seda südame stressitesti ja ranget käsku kohvist hoiduda, siis oleksin kindlasti murdunud.

Tegelikult olin üllatunud ka. Kas mu keha on siis tõepoolest nii sõltuvuses?
Lõpuks hakkas kell 2 saama ja Justin sõidutas mind arstikabineti poole. Mina ise rooli istuda ei saanud, sest nii paha oli olla. Koogutasin kõrvalistmel ja minus kasvas respekt nende inimeste vastu, kes heroiinisõltuvusest on suutnud vabaneda (just hiljuti vaatasime kahte head filmi narkosõltuvuses muusikutest: “Ray” Ray Charlesist ja “Walk in Line” Johnny Cashist – minu lugupidamine neile!)

Aga siis, kui olin arstikabinetis kohal, sosistasin oma nime ja hetk hiljem uues kabinetis sosistasin, et olen valmis… Siis tuli nagu mingisugune uus laine. Küllap sellest, et ma liigutama hakkasin. Esialgu mõõdetud vererõhk oli madal (60 ja 95) ja siis nägin oma silmade ees ekraanil, kuidas ma masinal kõndides ja siis joostes oma vererõhu aina kõrgemaks sain. Ja olemine läks aina mõnusamaks!

Peavalu läks ära.

Iiveldus läks ära.

Ja mina muuudkui lippasin, kiirust pandi juurde ja vererõhk läks aina kõrgemale, samamoodi südamelöökide arv.

“Tubli!”

Siis pidin puhkama. Vererõhk läks kiiresti tagasi, aga mitte enam nii madalale (70 ja 110).

“Tubli, korras! Süda reageerib koormusele väga hästi, aga täpsemalt räägib arst.”

Ja minul oli järsku seesama lendamise tunne nagu kunagi paastulaagris, kus nädal aega ei saanud muud kui vett ja massaazhi. See oli ka ainus kord alates 10ndast eluaastast, kui ma kohvi maha jätsin. Ja samamoodi valutas pea hullumoodi teisel hommikul.

Nüüd on testist möödas omakorda 24 tundi ja ma olen uhke, läheb kolmas kofeiinivaba ööpäev. Pole joonud ka teed ega söönud shokolaadi. Täiesti puhas. Uskumatu! (Kelle arust see on väike saavutus, see proovigu ise järgi 😉

Justin ütles, et ma olen kuidagi mõnusam ja rahulikum kui muidu. Ise tunnen sedasama: mingi paanikamoment on ellusuhtumisest järsku ära kadunud. Nüüd juba tekib huvi: kas ma tõepoolest suudan samapalju ära teha, kui varem (magasin täna öösel normaalse aja, ainult üles tõusmine läks aeglasemalt).

Kas ööpäev on kohvijoojatele ja mittejoojatele tõesti sama pikk? Ja ma olen üle kahekümne aasta elanud illusioonis, et kohvijoojate aeg on pikem ;)?
Kui enne tuli veidi nõrkus peale (madalam vererõhk), siis toimetasin kiiresti mööda korterit ringi, laps kannul. Silme ees ikka see ekraan stresstitestilt, mis näitas nii ilmekalt: vererõhu tõstmiseks pole vaja kohvi, sama hästi aitab ka liigutamine.

Suitsetamise jätsin kunagi samamoodi poolkogemata maha. Loed ju artikleid ja tead, et see pole hea, aga noh, elu kahaneb ikka lõpust ja tänane päev on täna…  Aga siis saabub lihtsalt soodne juhus, mis tuleb ära kasutada. Ja enne, kui su keha jõuab protseteerima hakata, on ta juba kõige raskemast faasist poolkogemata läbi tulnud.

PS. Pulmast ka. Oli päris tobe olla peoseltskonnas: nähtav, aga ilma hääleta. Tahtnuksin olla nähtamatu vaim, et segamatult ringi heljuda…

Mõned pulmapildid panen pärast üles meie fotoblogisse.

12 mõtet “Hüvasti, kohv?

  1. helen

    kohvisoltuvus oli mulle ka yllatus. ma pole kunagi olnud suur kohvijooja, hommikuti ainult yks tass. see ka rohkem maitse kui kui ylesse arkamise parast. aga kui mahlapaastu tegin, siis sain teada, et kofeiinisoltuvus ikka on kyll taitsa olemas, teisel paeval hakkas jubedam peavalu, mis kokku 3 paeva kestis ja mida ykski valuvaigisti ara ei votnud.

  2. Eppppp Postituse autor

    Mul on siis päris kergelt läinud, kohutav peavalu käis üle teisel hommikul, aga nüüd on täitsa okkoo. Minu sõltuvus oli kaks või vahel kolm tassi päevas.

    Ma ei suuda seda endale hästi ära põhjendada, miks ma teed või shokolaadi ei ole tahtnud niiöelda asendusaineks võtta. Vist on teatud hasart. Mis tunne on olla nt nädal aega täiesti kofeiinivabalt? Tookord pärast nädalast paastulaagrit (kofeiini ja söögivabalt 😉 läks energia hästi lahti, asjad lendasid käes, aga samal ajal oli rahu hinges. Paraku tuli siis peale liiga palju tähtaegasid ja hakkasin tasapisi jälle kohvi jooma…

  3. Lilly

    Hmm, teega igastahes võõrutusnähte ei olnud. Kuigi ma jõin kanget (korralikult purust tehtud) ja ikka liitrit 1-1.5 päevas. Lihtsalt lapsesaamise tuhinas jätsin pävvapealt maha.
    Nüüd ma joon vahel st umbes 3-4 päeval nädalas tassi hommikukohvi. Süüdistada saan selles ainult ennast, oli vaja mehele espressomasin kinkida 😉 Tundub, et sõltuvust pole. Aga võib olla see puhas enesepettus.

  4. Lihtsalt-Maria

    Mina peaaegu üldse ei joogi kohvi. Kui siis nädalavahetusel piima mille sisse panen natuke kohvi. Aga seda ka siis kui mees mulle seda teeb. endal kohvi tahtmist pole. Kuigi mulle meeldib kohvi lõhn ja maitse. Näiteks kohvikoogid on väga head minuarust.
    Teed ma ka eriti ei joo. Eelistan kõikidele jookidele vett. Peale selle tuleb mahl.

    Aga suitsetamisega ont eised lood… Hetkel ootan rahasüsti, et saaks minna nicorette nätsu või plaastreid ostma. On mõte, et võiks ju vähem suitsetada.
    Hetkel päris maha jätta ei kavatse, aga kes teab..
    nikotiinisõltuvus on üks asi, aga suitsetamine kui tegevus hoopis teine asi.
    Aga eks paistab mis saab.

    Hoian Sulle pöialt Epp!!!

  5. sille

    olin suvel haige ja kohviisu kadus päevapealt. ilma mingite võõrutusnähtudeta. ok, mul oli haigusest niivõrd paha olla ja nii kurnatud olin, et äkki selline pisiasi nagu peavalu koos võõrustusnähtustega jäi kahe silma vahele?
    terve suvi kohv ei maitsenud. lihtsalt ei tulnudki isu. aga sügisel puhkuse lõppedes tööle naastes olen muidugi tagasi oma sõltuvuse juures. mis teha kui masin tööl nurgas kogu aeg cappuchinot ahvatleb võtma. olen küll oma sõltuvuse 2 tassi juures hoidnud, aga siiski…suvel sain ju ilma 2 kuud ja polnud häda miskit.
    ära siis sina murdu! 😉

  6. VäikeMari

    Tubli EPPP!!!
    Mul on juba ùle kuu ilma suitsuta!!! Ning ma olen niiiii ùliuhke enda ùle. Koos suitsuga tegin ka drastilise kohvipiirangu. Enne tegin ikka 5-6 espressot pàevas. need ju nii tillukesed, ning iga pòhjus oli hea, et kohvi ja suitsupausi teha. Nùùd olen juba kuu vaid 1 hommikuespresso peal tòò juures, ning ka selle pigem keerulistel pòhjustel, mitte vajadusest. Kuid nùùd soovin ka sellest pààseda, pean vaid leidma piisavalt hea vabanduse oma exile, et miks ma seda traditsiooni enam ei soovi jàtkata ( ning igaljuhul ta solvub)…
    Selleks, et istuva tòò juures vereròhku hoida norm. piires joon lagritsateed ( tegelikult vist oleks òigem sòna tòmmist?).. puuviljatykkidega.,
    Aga pea vastu, ole vaba … vaba igasugu kahjulikest sòltuvustest!

  7. andry

    mitte et ma arvaks midagi vastalist, ja alati tasub kuulata oma sisemuse häält, ja mul on meel hää su pärast, et sul hää on, aga ei saa kohe viitamata jätta:

    http://www.epl.ee/artikkel/359023

    Liikumine on hää igal juhul. Liiguta end hoolega, siis ka vaim lehvib.

    Oih, ja olla vaba IGASUGUSTEST kahjulikest sõltuvustest! Nagu hüüab nii armsasti Väike Mari.
    Oih.
    Mis on see asi elus, mida kahjulikuks muuta ei saa.
    Kas see poleks lõppeks sama, mis surnud olla?
    Või on õige vastus – harmoonia.

  8. Eppppp Postituse autor

    Ma nägin ise kah seda artiklit, väga tore lugu 😉
    Ise pakuks, et Kuubas on vaesuse tõttu ka vähe säilitusaineid toitudes ja vähem autoliiklust, nii et õhu ja vere keemiasisaldus on väiksem. Et võibolla polegi ainult naps, sigarid, seks ja kohv selles “süüdi”, et inimesed vanaks elavad.

    Aga muidu on nii, et ikkagi tegin endale tassi teed, sest ilm nii kehv ja taevas maadligi… Aga ära jõin ainult pool tassi, sest juba see andis suure laksu.
    Just see ongi hämmastav, KUI tundlik keha ikkagi on.

  9. Mutt

    Kui tahad teed lihtsalt soojasaamiseks, siis proovi erinevaid taime- ja puuviljateesid. Annavad sooja ja maitsevad hästi (kuigi… lahjalt.) Mina pistan praegu teekruusi ka lusikatäie ebaküdooniamoosi – sidruni asemel, annab samahästi vitamiine.
    Aga vahel õhtuti siiski murdun ja teen endale Dilmahi Lady Silver teed – hetke lemmik. Üldiselt siiski üritan puuviljateedega hakkama saada. Niigi joon coca-colat ja energiajooke vahel, saan sealt liigagi palju kahjulikke aineid.
    Kuigi üldiselt ma pole eriti tervislikult toituv inimene, kohvi ei joo lihtsalt sellepärast, et see ei maitse mulle. Põhikoolis jõin hommikul piima tilga kohvi ja hunniku suhkruga, aga kaheksandas klassis loobusin ka sellest. No kui ei maitse, siis milleks punnitada 😛 Isegi koorekohvishokolaadi ma ei söö…

    Aga mõtlema paneb küll, kui vaadata peale musta tee joomist oma tassi – kole pruun parkunud kiht jääb tassile. Mõte, et selline kiht ka minu sisikonda jõuab, panigi taimeteede poole vaatama. Paha hakkas.

  10. kaur

    Ka minu lõi eelmisel suvel haigus kohvi-joomisest kaheks kuuks täiesti eemale. Haigus oli vastik, suuvillid (misiganes nende nimi poleks) – koos kõrge palaviku ja üldise vastiku olekuga. Paar päeva ei saanud ÜLDSE MITTE MIDAGI süüa ega juua, ja sellega kadus tükiks ajaks isu teatud toitude vastu. Alkohol ja kohv olid kaks asja, mis tükk aega suust sissegi ei läinud.

  11. Annu

    Ma jätsin kevadel kohvitamise maha. Suvel lihtsalt ei viitsinud ise keeta, palav oli ka ja… jõin teed (musta teed ma ei salli). Nüüd, sügisel, kolisin teise linna, ülikooli minek. Esimesel kuul ei joonud. Nüüd ostis korterinaaber endale presskannu ja siis… ostsin mina endale oma isikliku kohvipaki. Päris esimese. Samas – ostu tegin neli päeva tagasi ja siiamaani joonud vaid ühe tassi (okei, suur kruus oli). Tegelikult vist ei tahagi. Ma ei tea kah. Võõrutusnähte mul pole. Õnneks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.