Juudimuuseumis ja boheemlaste mänguväljakul

Täna hommikul ajasime siis masinale hääled sisse, et sõita kiirelt üle Manhattani ja suunduda Hobokenisse Iani juurde – Justini vennas juba ju umbes kuu aega olnud karkudel ja oma koju aheldatud.

Aga kui jõudsime Manhattanile, siis tuli kiirelt mõte – Marta magab, paneks ta kärusse ja läheks juutide muuseumisse all-linnas. Jewish Heritage Musem on üks suur hõbedaselt läikiv kuusnurkne hoone, mida me varemgi jõe ääres jalutades oleme näinud ja kuhu mee (eriti mina) olen alati tahtnud sisse minna.

Seal möödus siis kaks tundi. Või kolm? Marta ärkas küll peaaegu kohe üles, aga see muuseum oli üsna lastepärane. Ma kartsin hullemat, sest olen käinud Tel Avivi suures holocausti muuseumis, viimane teeb tõesti väga nukraks… Aga New Yorgis ei olnud võimsalt emotsionaalset pisarakiskuvat muusikat ja seinasuuruseid pilte vangilaagri-inimestest. Oli palju väiksemaid ja suuremaid ekraane, kus sai vaadata kino.

Palju intervjuusid ja väikseid lookesi. Palju väikseid artefakte, nagu näiteks kuldhambad, millega üks pere end neutraalsesse Portugali smugeldas jms.

Ja palju väikesi lapsi.

Ja öelge te juutide kohta, mis tahate, vähemalt ühes nõustuvad kõik. Juudid viitsivad oma lastega tegelda. Neile rääkida, vastata küsimustele. Ma sättisin ise paar korda end poole kõrvaga neid lugusid kuulama, mida seal isad-emad või vanaisad-emad pajatasid oma järeltulijatele.

Justin ütles pärast: “Seda ütles juba omal ajal minu vanaisa. Et juutidelt tuleks üks asi üle võtta: nad tegelevad oma lastega, nad kiidavad oma lapsi. Itaallased jälle norivad oma laste kallal, teevad neid maha ja üritavad niimoodi motiveerida.”

Ühesõnaga, päris hea muuseum oli. Kui oleks rohkem aega, võiks seal päeva isegi veeta. Omaette ekraanilt sai vahtida Iisraeli riigi loomist, araabia-juudi konflikti. Või siis hoopis teiselt ekraanilt juutide osalusel tehtud kino, muusikat jms. 

Aga siis oli kõht tühjaks läinud ja tegime seda, mida me korduvalt oleme harrastanud ka varasematel aastatel. Nimelt valida välja üks mänguväljak Manhattanil ja siis sinna maanduda paariks tunniks koos lapsukese ja mõnest delist kaasa ostetud lõunasöögiga.

See on ikka hämmastav, kuidas isegi paari kvartali kaugusel asuvad mänguväljakud tõmbavad ligi erinevat rahvast. Ma ei tea kõigest sellest piisavalt, aga näiteks Central Parki mänguväljakute ekspert Kärt on seda ka maininud: on kohad, kus käivad alternatiivsed kodukooolitavad emmed; ja kohad, kus käivad riigikoolides käivad lapsed ja emad; ja kohad, kus käivad erakoolide lapsed oma koduste emmedega; ja siis veel need kohad, kus käivad karjääriemmede tited koos oma lapsehoidjatega… Kõik on muidugi avalikud mänguväljakud. Lisaks juurde arvestada kohaliku naabruskonna vaib: kas lähed Hiinalinna või Lower East Side juutide linnaossa või Upper West Side “vana raha” tänavate kanti… Aga täna läksime otse Greenwich Villagesse ehk ühte linna kõige boheemlikumasse kohta – Bleecker streetil, kõrtsutänaval on üks suhteliselt väike park, mis on otsast otsani täis mänguväljakut ja see on otsast otsani täis boheemlikku rahvast. Küll oli mõnus silmanurgast inimvaatlusi sooritada.

Näiteks oli seal Jeesus Kristuse nägu isa, umbes tagumikuni juustega, ja poeg oli ta nagu Nukitsamees, selline sasipea, kes ronis kribinal-krabinal puu otsa… Ring pikkade lehvivate juustega emasid istus liiva peal oma beebidega ja üks hakkas sealsamas oma last rinnaga toitma. Kuigi on oktoobrikuu, lasi osa lapsi seal liiva peal paljajalu ringi. Rahva riietus oli mõnusalt boheemlik, aga stiiliteadlik. Kellel oli kootud imepikk mantel, täpselt sentimeetri võrra maalt kõrgemal, kellel oli seljas india särk stiilis “noh, kohe hakkan mediteerima…” 

Ja enamikul olid muidugi säärega saapad ja suured sallid. Triibulised. Ruudulised. Täpilised. Kurrulised. Palju oli värvi ja see  tegi meele rõõmsals Liiga sageli juhtub New Yorgis – nagu muidugi ka paljudes teistes suurlinnades silm pidama jääma massidele, mis on KÕIK MUSTA riieatatud. Üks musta riietatud inimene on ju kihvt, viis ka, aga kui neid näiteks juhtub olema viiskümmend… siis on see kuidagi kurb. Vahel sattud seda nägema mõnes suures metroojaamas, kus liikuvatel treppidel seisavad inimesed: kõik mustas, osa ridasid sõidab ülespoole, teine osa allapoole. Ja mõtled “see ongi kontsentratsioonilaager, sõna otseses mõttes.” Kui nad kannaksid näiteks oranzhi, rohelist ja punast, siis vist seda mõtet ei tekiks.

…Järsku tuli mulle tunne, et seal Bleeckeri ja Hudson nurgal võiks täitsa mõnda aega elada, valisin isegi koduaknad välja ;). “Imelik, et siin on kinnisvara hinnad kallimad kui Hobokenis, aga rahvas tundub rahast palju vähem hoolivat,” ütlesin ma pärast autos. “Hoboken on kuidagi… preppy… snoob. Aga siin ei olnud sellist tunnet. Siin olid nagu hingelt tudengid koos, ainult et need sallid muidugi maksid mitte 3, aga pigem 300 dollarit.”

Justin ka nõustus, kuigi me ei suutnud seletada, miks see nii on. See on see salapärane sõnastamatu hõng. Naabruskond.

No ja siis hakkasime sõitma sinnasamma Hobokenisse Iani juurde ja sattusime suurde autoummikusse. Istusime umbes kolmveerand tundi liikluses paigal, et saada tunnelisse, lõpuks õnnestus ummikust põgeneda ühe ülbe taksojuhi kannul (mis on küll see fenomen, NY taksojuhid, kes liikluses nii hulljulged on? Justin arvab, et see on nende kollane värv, nad on kõigile nähtavad ja “nendega arvestatakse”) ja helistasime Ianile: “Sorry, me asusime küll teele juba varahommikul, aga me ikkagi ei jõuagi sinu juurde, sest õhtu on käes ja tee on ummikus!”

“Mis seal ikka,” ütles Ian. Aga tal oli kindlasti kurb meel. Vähemalt järgmisel nädalavahetusel kohtume.

 

10 arvamust “Juudimuuseumis ja boheemlaste mänguväljakul” kohta

  1. Kus need 300-dollariliste sallidega boheem-emad t88l k2ivad? Lihtsalt huvi p2rast… Tahan ka sellist t88d…

  2. Epuke, see kuidas te lõpuks hilinete, meenutab korduvaid lugusid teemal Armas Ämm. Kuis ka tema koos armsa äiaga kunagi õigeks ajaks kohale ei jõua.

    Kas Sinust hakkab tasapisi itaallanna saama?:)

    Mänguväljakute ülevaade oli perfekto. Üldse üle tüki aja uno perfekto skribiooni del la vita amerkaano medi italiaano estnikolt. (täiuslik kirjatükk ameerika itaalia elust eestlannast pooolt:)

    Musi musi

  3. Ja juudid tõesti hoolitsevad laste eest. Vaimselt, hingeliselt, mahanduslikult (pärandi mõttes). On see osa nende kestmajäämise saladusest?

  4. See kolmveerand tundi liikluses paigal seismist – see on umbes nagu tipptunnil Tallinnas Liivalaia tänavas. Tõsi, mitte iga päev, aga pahatihti kulub Pärnu mnt-lt kuni Tartu mnt ristini selle (no mis ta on paar kilommetrit ehk) läbimiseks 45 minutit. Olemegi Ameerikale järgi jõudnud:)

  5. Andry,
    “una scrittura perfetta della vita italiana americana da estone” peaks pigem olema. Artiklid ja eessõnad liituvad, “vita” on naissoost sõna ja “scrittura” (eeldan, et pidasid silmas seda) on ka naissoost sõna.

    Aga minul oli ka Ianist kahju. Miks te talle kohe ei helistanud kui plaanid muutusid?

  6. Minul ka on Ianist kahju, aga me ei leppinudki temaga mingit kellaaega kokku. Telefonikõne oli eelmisel õhtul umbes selline (kuulsin kõrvalt): “Oled vist homme kodus? Me mõtlesime, et tuleks õige Hobokenist läbi. Kui juba kohale hakkame jõudma, siis helistame.” Nii et ei olnudki mingit kellaaega. Nautisime pühapäeva, aga ei osanud arvestada autoummikuga (ummikutest hoidumise kellaajad on siin omaette teadusharu, ilmselt see on nüüd ka Tallinnas arenemas).

  7. tallinna liiklus oli kole septembri alguses. 1 sept, kui lapsed kooli tulid, tekkisid ummikud päevapealt! aga praegu läheb iga päevaga paremaks. ma sõidan kella 9 paiku kadriorust akadeemia teele (läbi kogu linna – gonsiori liivalaia taksopargi_risti mustamäe lõppu) umbes 20 minutiga.

    millistel rahvastel veel NYC-is oma muuseumid on?

  8. to tatsutahime

    Olen hirmus tänulik tasuta itaalia keele tunni eest. Ma kirjutasin enese väljamõeldut, uvitav, et keski aru sai midagigigi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.