Täna on siin torm, juhtumisi samal ajal kui Eestis. Me elame kitsal poolsaarel (neli tänavavahet maju) – ühel pool ookean ja teisel pool siselaht. Tõeline tuulekoridor. Nii et näiteks treppidele kaunistuseks pandud kõrvitsad on ammu tänavale katki veerenud… Nõnda hull veel pole kui kord eelmisel talvel, mil tuul keerutas paar tühja prügikasti (oli prügikorjamise päeva õhtu) üles, teise korruse kõrgusele elektrijuhtmetesse.
Halloweeni nädalavahetus on. Pidime minema paari tuttava lapsega kusagile üritusele… Central Parkis pidi olema suur paraad… praegu mõtlen, et kas toppida nina välja ja kas siseruumides, näiteks loodusmuuseumis toimuvad üritused on massiliselt rahvast täis…
Eile oli Martal lasteaias (lastehoius) halloweeni pidu. Lapsed olid kõik kostüümides. Anti siniseid, lillasid ja oranzhe komme. Uhhh. Ma olen paranoik selles suhtes.
Ootan Eestist külalist järgmisel nädalal, kes toob valgeid batoonikesi 😉
Ja majade ette on korralikud kodanikud pannud halloweeni kõrvitsad ja kollid… Üks koll lendas enne meie rõdu tagant mööda, tuul oli ta lahti tõmmanud.
Ja köögiakna taga on kurb vaatepilt. See algas üleeile hommikul. Ilus vana puumaja, küll luitunud valget värvi, aga… ilus. Vaatasin, kuidas sel hakatakse katust vahetama. Siis vaatasin, et ehitavad vist lausa kolmanda korruse peale, sest katusetalad võeti ka maha. Siis vaatasin, et hakkavad vist aknaid juurde lõhkuma teisele korrusele. Või lausa võtavad kõik tagaseina maha ja laiendavad?…
No nüüd pole sellest majast enam midagi alles. Küsisin naabritelt. Tulevat järjekordne kondo-projekt. Ehk siis plastikust ja vinüülist n-ö ridaelamu, kus ühele krundile on pigistatud kolm elamist: seinad koos, garaazhid kelrdis. Arendajale voolab raha. Olen siin meie kandis seda protsessi juba korduvalt näinud…. Siin kandis on puudu “historic society” ehk ajalooühing, kes vanu maju kaitseks.
Seesama vanade majade probleem on muidugi üle ilma.
Ja kinnisvarast veel. USAs langevad hinnad, langevad üsna kiirelt. Justini emal (kes on kinnisvaraagent) oli suvel õnne – siis, kui turg oli juba väga vaikseks jäänud, õnnestus tal järjest mitu kallist maja müüa. See raha sai tal muidugi juba Itaalia-reisil ära kulutatud 😉 ja nüüd kurdab… et peaks ametit vahetama. Mitu inimest kontorist on juba lahkunud.
Nii et minu loogika ütleb, et Eesti buum lõppeb ka. Hinnad hakkavad langema või vähemasti jääb turg seisma. Üsna pea.
Stipiodüsseiast ka killuke. Panen siia ühe naljaka lingi – ebatavalised stipid. Vasakukäelistele, liiga lühikestele, liiga paksudele, liiga pikkadele, konkreetset perekonnanime kandjatele… Loe ja muhele… või äkki leiad omale stipi, kui sul õige nimi on? 😉 http://www.finaid.org/scholarships/unusual.phtml
Kes tõsiselt otsib, siis seesama finaid lehekülg on päris hea.
Meil lõhutakse Sakala keskus maha, et uus “mingi värk” ehitada. Jube mu meelest. Mulle see hoone meeldis. PÖFF ja Jazzkaar olid seal hea fiilinguga. Raiskamisest rääkimata.
Aga korterite hinnad siin juba seisavad.
Külalistest rääkides. Üks nädalake tagasi märkasin, et Justinist oli tehtud Reporterile üks lõik. Kuid millegipärast selles saates seda ei näidatud. Ja pärast seda pole ma ühtegi uudist vaatama sattunud. Kas sa tead midagis ellest?
Millal see võis olla jne..
seda liiga pikkade stippi ma vist ei saa. mina olen ainult 2 meetrit ja 13 senti pikk. peab end paksuks hakkama sööma…
Minul näiteks sel aastal ei tulnud üldse mingit isu Halloweeni-jamaga tegeleda. No ei ole see “püha” südamelähedane, miskit pole parata!
Eelmisel aastal mässasin mis kole, tegin ise kaunistusi ja riputasin oranzhe lambikesi välisukse ette, ilmselt oli asi veel nii uus et tahtis äraproovimist. Sel aastal ei taha koledalt irvitavat plastmassist kõrvitsat!
Ilmselt mõjub ka see et väikesi lapsi pole, nii et sihukesed “kommertspühad” jäävad meist pidamata. Ja mitte ühtki päris kõrvitsat lõustadeks lõikunud pole ma siiamaani – seda vist peab ka tegema kui isu on, mitte sellepärast et peab.
Hingedepäeval panen küll küünlakese põlema, kadunud vanaema kombeid austades ja mälestades.
Hingedepäevas on ilusat puhast kurbust.
Võiks olla ka mõni stipp liiga rumalatele.
Aga Halloween on meil kodus küll mõne juure ajand, küllap sellepärast, et Marthal on 30 okt sünnipäev. Praegu käibki rõkkav pidu, mis seekord temaatiline, üks kord on enne ka olnud. Õnneks on meil Kadri- ja Mardipäev ka au sees, isegi kommi on nuiamas käidud. Siin linnaosas lastakse mardid-kadrid ikka ilust sisse ka veel.
Aga ma pean ütlema, et Halloween annab peo korraldamise koha pealt väikesi lisaväärtusi, näiteks kodu kaunistamise koha pealt. Ses mõttes, et täitsa põnev oli kogu maja kunstipäraselt ämblikuvõrku täis vedada. Ja sinna sisse ämblikke toppida.
Kõrvitsate aknale panemisega oleme tagasihoidlikumad.
Head Halloweeni! MUl aga hoopis selline palve, et kas Epp või keegi teine tahaks arutleda selle üle, mida Eestist USA-sse jõuludeks kinkida? Mul sõber pere, üdini ameeriklased (aga intelligentsed), sh 2 väikest poissi. Mis võiks olla see Eesti asi, mis seal “müüks”? Lotte-film tuleb alles jõulude ajal või hiljem välja…
Leenule:
Meie pere saadab meile villaseid sokke. Muidugi kui sõbrapere Palm Springsis elab, siis on sokke mõttetu saata…
Kalevi shokolaad ja kommid on ka endiselt meil au sees – ja mis seal pattu salata, pudelike-teine Vana Tallinnat on ka kommikuhja sees pakis kohale tulnud, sekka ka natuke “viinasokke” (ehk siis soki sisse peidetud pudelikesi). Neid minu kaasa armastab…
Navitrolla naljakad T-särgid on ka meie tutvusringkonnas elevust tekitanud, samuti igasugune “Welcome to Estonia” nõmesümboolika (näiteks ehk siis “Welcome to my Bed”-logoga öösärgid, jne.).
Ega tegelikult kinke ei saadeta sellepärast et siin neid asju pole, ikka sellepärast et mõtled neile inimestele kellele saadad. Nii et minu arvates peaks kink olema iga inimese maitseid ja eripära arvestav.
Armas Leenu.
Olen kinkinud kõigile oma välismaa semudele, sõltumata kultuuri või keeletaustast Geinalistide Gentel Denteli DVD.
Eestlastele väljamaal peaks see eriti sobima. Mu meelest ei saa olla eestlane, teadmata, et Kati ilma karuta on justkui ilma aruta. Või et minu õpetaja ilmas kõige parem ta, kõige parem ta, kõige parem ta. Või et Põdral on maja metsa sees (In the cottage in the wood on ka vinge laul). Või et ehitame maja. ehitame maja. Või et… ah jätka ise, sa oled ju eestlane.
Ühe sõnaga: kollased juuksed, rohekas kleidike.
P.S. Mul on hää meel, et Epp oma blogile aia ümber pani. Pasapildurid ei pääse loopima ja saab ilusatest asjadest rääkida. Aga imelik, et Epuke ise ütle, mille üle ntx tema rõõmustaks.
Aa, naljakalt vahva kink on päevalehed ja ajakirjad. Need loetakse väljamaal kaanest kaaneni, impressumist surmakuulutusteni läbi.
Ma olin virtuaalreaalsusest ära jah natuke aega, eile päev otsa “linnas”, st Manhattanil ja täna tuleb tihe päev “maal” ehk Justini vanemate juures.
Aga kingitustest. Kohe annan teile inspireeriva nimekirja.
– Valged batoonikesed. (Mina pole neid mujal ilmas näinud… ja maitsemeel on ikka see, mis Eesti järgi eriti igatseb.)
– Sellised glögipakikesed, millest saab teha punase veini abil glögi. No näiteks Rootsi pole neid mõtet saata, aga USAs pole hõõgvein eriti tuntud.
– DVDde saatmisega on see häda, et USAs võib su sõbral olla mängija, mis ei võta Eesti tsoone…. Ja siis saab ta su kingitust ainult arvutist vaadata. tasub siis enne järgi uurida, kas tal on kõike mängiv DVDmängija (nagu meil näiteks on 😉
– Ja eestikeelsed CDd on jah väga head. Kui on täiskasvanud, siis näiteks Olav Ehala ja Kiigelaulukuuik… Kui lapsed, siis just nimelt neid klassikalisi mõnusaid lastelaule. Marta lemmik on Entel-Tentel, samas Meie Mees talle peale ei lähe (üks külaline tõi, aga Marta ütlebn, et see on “koleda häälega onu laul”). Genialiste meil veel pole, aga kindlasti on see hea.
– Ja raamatud, eriti originaalselt eesti keeles kirjutatud. Mitte tõlgitud inglisekeelsed lastekad, aga just see päris.
– Ahjaa, ja muidugi ravimtaimede segud! Mingeid pärnaõisi või põdrasammalt siit ei leia, nii et näiteks minu õde on neid mulle pakiga saatnud. Ja sinepiplaastreid ka 😉
Kord tuli tal küll postkontoris midagi seletada, üks ametnik arvas, et pärnaõied läheb ravimite (drugs) alla ega tohi saata. Aga teistel juhtudel on ilusasti saata lubatud.
– Ja Andryl on õigus – emmele-issile võib alati mõne värske ajalehe või ajakirja panna, millegipärast on neid käe vahelt ikka palju mõnusam ja nostalgilisem lugeda kui netist 😉
oi, nii armas, et reageerite:)
Minu probleem on selles, et sõbrapere on täiesti ameeriklased, mitte eesti juurtega. Keelt ei valda, kultuuri ei tunne rohkem kui minu kaudu… Seega ajakirjadest ja CD-dest vähe tolku. Aga nad olevat eelmist Lottet küll edukalt arvutis vaadanud. Ootan huviga veelgi pakkumisi.
Ise olen saatnud meie ilusaid looduskalendreid (ise tahavad), puust mänguasju, ilusaid kootud kindaid (Chicago kandi kliima). Pere on õpetajad.
Armas Leenu
Kui asi nii, et sõbrad välismaised sul, siis aitab Arvo. Mõtlen Pärti. Eriti kui ostad Kammerkoori või mõne Eesti interpreedi variandi. Pärt hinnas on, kõik plaadiomanikud rõõmust hüplevad.
Kõiksugu maiustega oleksin ma ettevaatlik. Käis tütrekene meil Itaalias. End sõbrakesega ta sinna hääletas ja maandus perekonda, kus Eestis käinuid oli palju. Nood meenutama hakkasid nii Eestimaad kui elu olu. Üks oma sõbralt küsis:” Neid komme mäletad, neid eriliselt vastikuid?” “Ahjaa, need ananassi.”
On meie keelele komm ananassi õnnistus, kuid välismaine maitsmismeel võib olla harjunud teistugusega. Seetõttu kindel pauk vaid šokolaad on Kalevi.
Kuid tee kuis saad ja mõtle oma peaga:D
Kui looduskalendrid meeldivad, siis võiks ilmselt mõni Ann Tenno Eestimaa-album (http://www.anntenno.ee/trykised) ka meeldida? Ja kui Lotte-film peale läks, siis võiks “Lepatriinude jõulud” ka minna (kui nad seda juba näinud pole)? Navitrolla T-särgid?
Muusika on mu meelest rohkemgi maitseasi kui šokolaad… Näiteks suuremat osa minu ameeriklastest tuttavatest jätaks Pärt üsna külmaks.
Mõnele mu inglisekeelsele tuttavale on aga see Olav Ehala ja Kiigelaulukuuiku eestikeelne plaat meeldinud.
Siia ka selline pood – Balti asjad USAs. Missugune valik neil on Eestit esindamas. http://www.balticshop.com
How add your blog to google database?