Madalrõhkkond
Reedel pidi olema mu uus autoeksam… Ei saanudki eksamile, sest kõrvalistmel olev Justin oli oma load maha unustanud (tema lubasid oli vaja, sest tema pidi olema paberite järgi minu ametlik õpetaja, ja koju järgi sõita ka ei lubatud, nii et… Panin siis kirja uue eksamiaja, detsembriks.)
Marta on jälle haige. Mul käib pea ringi küüslaugu söömisest (see teeb vererõhu madalaks).
Õues sajab vihma. Oleme Justini vanematel külas sel nädalavahetusel.
Õhus on rääkimata jutud.
Eile oli aastapäev – täpselt aasta tagasi rääkisime neile, et plaanime Eestisse kolida. Ja nüüd mõtleme, et kuidas see teema küll uuesti üles võtta, kui nemad sellest teemast vaikivad. “See teema.”
Aga mitte ainult sellepärast pole kehv olla.
Jube palju asju oleks vaja teha, aga kui lapsel on punased silmad ja ninahääl ja ta tahab raamatuid vaadata, siis lükkan jälle kõik toimetused homse varna. Aga see jääb sisse kraapima. Tegemata. Tööd.
Ma poleks varem suutnud ette kujutada, millist ahastust valmistab see, kui laps jääb haigeks ja sa ei saa teda lasteaeda viia… neli tundi päevas oma asjade jaoks – jääb jälle ära. Ja millist süütunnet see tekitab, et ma tahaks oma lapseks “lahti saada”. Tegelikult ma hakkan teda igatsema juba paari tunni pärast.
Reede õhtul olid Justini ema-isa lapsehoidjaks ja meie käisime Manhattanil “minu raamatu jaoks välitöödel” ehk komöödiaklubides ja baarides. Aga kõigepealt jäime rongist maha, õigemini ise hüppasime juba liikuvast rongist maha, sest kummalgi polnud sularaha ja kontrolör jõudis juba meile öelda, et “siis tuleb teid järgmises peatuses maha tõsta”. Nagu halb unenägu. Järgmine rong Manhattanile läheb kahe tunni pärast ja oled kusagil igavas mõttetus suburbias, ainuke võimalus oleks Justini vanemate juurde tagasi sõita.
Kõige halvem oli aga see, et ma teadsin, et rahuolu või rahulolematus on ainult meie enda sees. Kui kaks inimest tahavad olla õnnelikud, siis võivad nad kaks tundi veeta Long islandi kõige igavama raudteejaama parkimisplatsi pizzaurkas ja olla õnnelikud seal.
Ja sama on kirjutamisega. Kui inimene tahab kirjutada, siis võib ta kügeleda suvalisel pingiserval ja kirjutada. Ainukesed eeldused on paber ja pliiats.
Aga meie olime nagu mingis apaatia ja nukrameelsuse lõksus, nii löödud sellest pisikesest faktist, et me rongi peale ei saanud. Isegi tülitseda ei viitsinud, nii nukrad olime.
Viimasel ajal olen ma selles lõksus üldse liiga sageli. Õnneks tõestas hilisem öö linnas siiski, et mu huumorimeelest ja eluliblikkusest on mingid jäänused alles. Aga ainult jäänused. Olen hakanud elu vist liiga tõsiselt võtma, ja samamoodi Justin.
Justkui elu oleks mingi projekt ja meie eesmärk on võimalikult palju ära teha, enne kui surm saabub. Võibolla ongi?
“Mul pole ikka aega olnud neid demoCDsid laiali saata!” vingub tema.
“Mul jääb vist see käsikiri õigeks ajaks saatmata!” vingun mina.
Selle asemel, et nautida, mis meil on (tehtud).
Mul on neid alustatud töid ja antud lubadusi praegusel eluperioodil lihtsalt üle kriitilise piiri. Need lubadused ja tähtajad kummitavad mind.
Lisaks teeb õõnsaks see, et ma peaks hakkama otsustama, kuhu kahe kuu pärast Eestis tööle minna. Ma kardan vale valikut teha. Ja koju tagasi pöördumise kultuurishokk pole meelakkumine – Justin on seda üle elanud, paljuski vist seepärast, et tegi oma töökoha valiku toona liiga rutakalt.
Inimesed, kellelt nõu küsin, annavad kardinaalselt erinevat nõu, nii et ma enam ei tahagi kelleltki nõu küsida. (kõige helgem tunne tuleb täna, kui mõtlen, et ähh, ei lähegi üldse tööle ja saan uue lapse, see on ainus, mille kohta ma tean, et see ei saa olla vale valik.)
Järgmise uusaasta resolutsioon peaks olema “õpin õnnelik olema”.
On-on, siin on samad lood. Ma ei julge enam ühtegi valikut teha, sest kardan, et see lõppeb samasuguse vaikselt suremisega, nagu praegu. Ma julge isegi seda valikut teha, et KUI R. peaks nüüd enne jaanuari lõppu siia ikkagi tulema, siis kuhu me lähme ja mis meist saab.
Millest ma, muide, kinni hoian, on seesama sinu “me novembri jooksul otsustame”. Millegipärast ma mõtlen nüüd ka, et novembri jooksul on aega otsustada.
Tööga on õnneks see asi, et sealt saab alati ära tulla. Lisaks on sul see vabakutselise asi, mida sa ei peaks nullist alustama ja… Noh, laps. Muidugi. Tita jaoks on just siis õige aeg, kui tita tuleb.
(Aga see resolutsioon on mul muuhulgas aastaid olnud. Sel aastal õppisin õnnelik olema ja löögina tabas see, kuidas ilma selle õnnelik-olemiseta ei oskagi enam elada… Kuidagi pidevalt kurb olles on lihtsam hakkama saada, kui olla korra üliõnnelik ja siis see võetakse sult ära. Ja nii koguaeg.)
ma eelmisel aastal millalgil paanitsesin – lapsed haiged, üldse ei saa omi asju teha. Siis aga rahunesin – tegelikult on selline aeg lapse elus ca 3 aastat. See on elulises plaanis nii lühike. Tänavu kui Leena hakkab neli saama, saame väga hästi ka erinevates tubades oldud. Tajun kui lühike on see aeg, mida lapsed meilt tahavad – ei tasu selle pärast süümepiinu tunda. See on kõige tähtsam. Hiidpikk on see aeg hiljem , mida oma asjadele kulutada, kui lapsed iseseisvuvad. Tahaks vahel inimestele (mh ka endale) öelda – et võtke aega elamiseks.
Ma arvan ka, et too parast ei ole vast vaja liiga palju muretseda – alati saab ara tulla ja mujale minna. Eriti kui isegi siin kaugel olles on mitu pakkumist, siis kohapeal on ju koik voimalused veel lahemalgi ja inimestega isiklikum kokkupuude, jne.
Kas sa listitegija inimene oled? Voibolla oleks otstarbekas teha nimekiri asjadest, mis teha vaja ja siis vaadata, milliseid annab natuke edasi lykata. Ja enam midagi uut vastu ei votaks kuni koik valmis ja jalad uues olukorras all. Et paris hulluks ei laheks…? Sest et kui on yle ookeani kolimine pluss veel sadatuhat asja, siis voib natuke sarisema hakata kyll. Mul on alati nii olnud, et just enne jarjekordset yle-ookeani kolimist on millegi parast alati kuhjunud tonn asju. Ja see ei ole monus…
Ja see tosine/tydinud olo laheb kindlasti varsti varsti mooda. Kui asjad lahenenud on.
Tervitus! NII tuttav tunne – see hirm, et MIDAGI ei jõua. Ja hirmu varjus ei jõua rõõmu tunda sellest, mis tehtud on. Ja soovitus – ära lähtu ühestki soovitusest. Need pole Sulle, need on soovitaja enesepeegeldused. Sina tee seda, mida Sa tunned, et tahad teha. Ja kui tõesti kelleltki nõu tahad, siis Justinilt või äärmisel juhul tema vanematelt. Sisering on ainsad, kes Sind tegelikult tunnevad.
Ja palun suhtu kahesse eelmisesse lausesse ka nii, et need peegeldavad kirjutajat, mitte adressaati:).
Triinuga ühel nõul – jõuab tööl käia ja tööd teha veel küll, praegu on lapsed väikesed ja mis seal ikka paanitseda. Kuigi see on vist inimlik:) Mina mõtlen tavaliselt nii, et kuidas teised jõuavad kõike korraga teha? Käia tööl, ülikoolis, kasvatada lapsi ja süüa teha ja mida veel. Mul raske leida isegi lugemise ja käsitöö tegemise jaoks aega. Aga samas ei jää ükski huvitav raamat lugemata ja ükski müts, sall vms valmimata:) Inimene pole vist kunagi rahul. Aga ma tean inimesi, kes arvavad, et see on kõige hullem asi, mis nendega juhtuda võib – et nad on endaga rahul. Sest siis tähendaks see paigalseisu ja mandumist ja arengu puudumist. Mina nii ei arva:)