Madalrõhkkond

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. On-on, siin on samad lood. Ma ei julge enam ühtegi valikut teha, sest kardan, et see lõppeb samasuguse vaikselt suremisega, nagu praegu. Ma julge isegi seda valikut teha, et KUI R. peaks nüüd enne jaanuari lõppu siia ikkagi tulema, siis kuhu me lähme ja mis meist saab.

    Millest ma, muide, kinni hoian, on seesama sinu “me novembri jooksul otsustame”. Millegipärast ma mõtlen nüüd ka, et novembri jooksul on aega otsustada.

    Tööga on õnneks see asi, et sealt saab alati ära tulla. Lisaks on sul see vabakutselise asi, mida sa ei peaks nullist alustama ja… Noh, laps. Muidugi. Tita jaoks on just siis õige aeg, kui tita tuleb.

    (Aga see resolutsioon on mul muuhulgas aastaid olnud. Sel aastal õppisin õnnelik olema ja löögina tabas see, kuidas ilma selle õnnelik-olemiseta ei oskagi enam elada… Kuidagi pidevalt kurb olles on lihtsam hakkama saada, kui olla korra üliõnnelik ja siis see võetakse sult ära. Ja nii koguaeg.)

  2. ma eelmisel aastal millalgil paanitsesin – lapsed haiged, üldse ei saa omi asju teha. Siis aga rahunesin – tegelikult on selline aeg lapse elus ca 3 aastat. See on elulises plaanis nii lühike. Tänavu kui Leena hakkab neli saama, saame väga hästi ka erinevates tubades oldud. Tajun kui lühike on see aeg, mida lapsed meilt tahavad – ei tasu selle pärast süümepiinu tunda. See on kõige tähtsam. Hiidpikk on see aeg hiljem , mida oma asjadele kulutada, kui lapsed iseseisvuvad. Tahaks vahel inimestele (mh ka endale) öelda – et võtke aega elamiseks.

  3. Ma arvan ka, et too parast ei ole vast vaja liiga palju muretseda – alati saab ara tulla ja mujale minna. Eriti kui isegi siin kaugel olles on mitu pakkumist, siis kohapeal on ju koik voimalused veel lahemalgi ja inimestega isiklikum kokkupuude, jne.

    Kas sa listitegija inimene oled? Voibolla oleks otstarbekas teha nimekiri asjadest, mis teha vaja ja siis vaadata, milliseid annab natuke edasi lykata. Ja enam midagi uut vastu ei votaks kuni koik valmis ja jalad uues olukorras all. Et paris hulluks ei laheks…? Sest et kui on yle ookeani kolimine pluss veel sadatuhat asja, siis voib natuke sarisema hakata kyll. Mul on alati nii olnud, et just enne jarjekordset yle-ookeani kolimist on millegi parast alati kuhjunud tonn asju. Ja see ei ole monus…

    Ja see tosine/tydinud olo laheb kindlasti varsti varsti mooda. Kui asjad lahenenud on.

  4. Tervitus! NII tuttav tunne – see hirm, et MIDAGI ei jõua. Ja hirmu varjus ei jõua rõõmu tunda sellest, mis tehtud on. Ja soovitus – ära lähtu ühestki soovitusest. Need pole Sulle, need on soovitaja enesepeegeldused. Sina tee seda, mida Sa tunned, et tahad teha. Ja kui tõesti kelleltki nõu tahad, siis Justinilt või äärmisel juhul tema vanematelt. Sisering on ainsad, kes Sind tegelikult tunnevad.
    Ja palun suhtu kahesse eelmisesse lausesse ka nii, et need peegeldavad kirjutajat, mitte adressaati:).

  5. Triinuga ühel nõul – jõuab tööl käia ja tööd teha veel küll, praegu on lapsed väikesed ja mis seal ikka paanitseda. Kuigi see on vist inimlik:) Mina mõtlen tavaliselt nii, et kuidas teised jõuavad kõike korraga teha? Käia tööl, ülikoolis, kasvatada lapsi ja süüa teha ja mida veel. Mul raske leida isegi lugemise ja käsitöö tegemise jaoks aega. Aga samas ei jää ükski huvitav raamat lugemata ja ükski müts, sall vms valmimata:) Inimene pole vist kunagi rahul. Aga ma tean inimesi, kes arvavad, et see on kõige hullem asi, mis nendega juhtuda võib – et nad on endaga rahul. Sest siis tähendaks see paigalseisu ja mandumist ja arengu puudumist. Mina nii ei arva:)

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar