Hüpata vette!

Mul on üks paha harjumus.

See on vist sama vana harjumus, kui internet mu elus.

Tulen arvutisse, tean täpselt, mida pean kirjutama, aga seeasemel hakkan oma sipelgaradadel uitama. Pisikesest ringist saab suur. Vaatan all tiksuvat kella ja mõtlen, et täistunnist alustan. Siis tuleb meelde, et jube ammu pole orkutis käinud, vaataks, mis seal toimub. Ja endal läheb tuju aina sandimaks… Sest enesedistsipliin teeks mu tuju heaks.

Kõige paremini istub kirjatöö ikkagi siis, kui internetti pole. Näiteks köögilaua taga laptopis.

Kui sa lihtsalt pead hüppama!

Minu meelest on kirjutamine vägagi ujumise moodi. Kui ennast sisse lajatad, siis esimesed minutid on harjumise aeg, edasi hakkad nautima. Aga vahel jäädki ainult randa peesitama ja katsud vett vaid varbaotsaga…

Meil on üks sant uudis ka. Esimene tibu on loetud. Justin ei saanud seda stippi… Väga lootsime, oli ka põhjust (talle helistati koju, et kas ta ikka on materjalid ära saatnud… saatis küll, viimasel päeval.)

Aga noh, tulevad uued tibud.

Oleme ka reaalselt arutanud varianti, et mis saaks siis, kui ta ei saa stippi Eestis õppimiseks. Näiteks selline lahendus: Justin jääks New Yorki ilma meieta kaheks kuuks, et elada vanemate kulul ja tulevasteks õpinguteks kogu oma palk kõrvale panna.

Mul oleks küll päris kummaline aasta alguses lapsega kahekesi Tallinna lennuväljal maanduda. Nii heas kui halvas mõttes kummaline.

Aga seda, mis siinne itaalia perekond Eestisse kolimisest arvab… seda teemat ma täna ei puudutaks. Sest siis läheks meel sandimaks.

Eestile mõeldes on positiivne tunne. Seal on meie tulevik lähemaks paariks aastaks. Kaugemale ei näe nagunii, kuigi vahel mängime naljaviluks mõttemänge.

Ma olen vist tulevikku fikseerunud. Alatasa mõtlen ja kujutlen. Üks sajast stsenaariumist läheb ka täide.

Vahepeal on veel töövõimalusi tekkinud. See tulevikkude näilik paljusus ajab mind naerma ja ahastusse. 

Või jättagi otsustamata? Hoopis vabakutseliseks hakata (jääda)? Sellega on see võlu, et sa oled vaba. Ja see valu, et sa oled vaba. Planeerid oma töid valesti ja kontroll libiseb ära… Ikka kipub liiga palju asju kuhjuma ühtekokku, sest oled liiga palju “jah” öelnud.

Pealegi, proportsionaalselt töökoormusega võrreldes saad sa honorare ikkagi vähem kui ühes konkreetses kohas palka saades. Vähemalt mina ei oska ega viitsi iga konkreetse loo honorari pärast kaubelda. Maksavad mis maksavad.

Ja see tulevase uue lapse mõte? See on justkui intiimteema, millest blogides ei räägita. Aga kui võtta nii, et suva (ja ainult nii vist saabki blogimist võtta), siis… Mina tahaks kindlasti ühte last veel. Mitte rohkem. See oleks nagu kompromiss ülerahvastatud maakera ja enda bioloogiliste instinktide vahel, kompromiss kahe vastutustunde vahel.

Aga kuidas seda last ikkagi plaanitakse. Ma arvan, et see on paljudele peredele naljakas mõte. Neile meiesugustele, kellel esimene laps tekib nagu pühast vaimust, loogika ja matemaatika vastaselt, ühesõnaga JUHTUB. Siis tundub ikka, et teine laps ka peaks juhtuma.

Kui Marta juhtus, siis olid meil plaanid kindlad – Justin oli leidnud inglise keele õpetaja töökoha Tshiilis ja see oli üks põhjuseid, miks meil oli vaja abielluda kiirelt (et ka mina saaks koos temaga viisat taotleda). Aga siis… ups. Jäi ära see Tshiili. Jäi ära ta vanematele teatamine ja see nabanööri järsk läbilõikamine.

Tuli hoopis New York. Kolme aasta jooksul oleme siin elanud neljas kohas. Ja tundub, et Tshiili ei lähe me mitte kunagi.

“Life is what happens to you while you are busy making other plans…” (J.Lennon)

 

6 mõtet “Hüpata vette!

  1. daki

    Minu meelest pole lapse planeerimises midagi veidrat. Ainus hirm on, et kui hakkad planeerima ja ootama ja seda ei juhtugi – siis see frustratsioon on “kogemata-beebist” teada saamisest kohutavam, ma arvan. Sest kui laps tulebki ootamatult, aga sa teda tahad, siis saad ka esimesest ehmatusest üle. Aga kui sa ootad ja loodad ja plaanid ja ei tule ega tule ega tule… Mis siis? Esimene mõte: mul on midagi viga. Teine mõte: tal on midagi viga. Kolmas mõte: kas mulle ei olegi seda ette nähtud? Ja kui, siis miks, mida ma olen teinud, et seda ära teenida?

    Mõnes mõttes on see põhjus, miks ma ei julge lähiajal mõeldagi rasestusvastaste mahavõtmiselt. Oleks tore küll, kui juhtuks, aga asjad on juba nii, et kui ootad, ei ta siis juhtu…

  2. Tiia

    Dämnit, et seda stippi ei saanud – aga õnneks on nii mitu muna veel, nii et neid annab veel lugeda 🙂 Nii palju vaeva läks ka sinna sisse, et midagi peab ju välja tulema ka.

    Plaanid on samas väga head asjad – jääb mulje, nagu olekski sul kontroll oma saatuse üle. Eriti armas mõte on lapse planeerimine, mulle on alati tundunud see väga mõnusana, et mõtled välja – nii, sel ja sel hetkel siis hakkame perele lisa tekitama. Ja nii sünnibki. N.ö. nagu peab, aga mis on pigem vist siiski erand kui reegel, nii palju kui ma ennast ümbritsevatelt inimestelt olen kuulnud. Huvitav oleks sellise asja protsenti teada – kui paljud lapsed on planeeritud… Ja noh, diagrammi ja timeline’i seinale polegi otseselt vaja teha, lihtsalt takistused eemaldada ja oodata, mis see saatus sellest arvab 🙂

  3. VäikeMari

    Pole mÕnusamat aeg, kui tita planeerimine. Selline ootusärevus lisab ka palju vürtsi juba natuke kulunud suhtele ( pole ju midagi parata, aja jooksul ikka natuke kulub). Ning iga kord kujutada ette, kuidas spermapoisid võidu panevad, et ikka jõuda munani:)
    Tuleb vaid kohe rahulikult asja võtta, sest see on teada asi, et võib ka kohe mitte näkata. Mul oli küll põnevust kui palju, triipe püüdes… Õnneks ( või kahjuks, natuke ootusärevust oleks ka sobinud, olin selleks valmis) tulid minu triibud kohe….
    Saatus nagunii otsustab, ning ega me teda eriti muuta ei saa…. Kuid samas on ka paljud titad tulnud just sellepärast, et on lastud saatusel otsustada…. Ootamatu on see hetk,ka siis kui olid selleks valmis…
    Seega mina soovin ilusat triibupüüdmist!
    Küll Giu saab ka stipi ja rasedena saad ju ka kirjutada kodus arvuti taga….

  4. Elina

    Lugupeetud haridusminister Mailis Reps rääkis kusagil, et kes siis tänapäeval lapsi niisama saab, lapsi ikka planeeritakse. Imelik sellist asja kuulda, tekib tunne, nagu ise oleks oma planeerimata, kuid siiski oodatud lapsega päris maalt ja metsast. Minu meelest on õudselt lahe, kui sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Ise usun, et tegelikult juhtuvad nad inimese jaoks õigel ajal, kuigi ta ise alguses ei pruugi seda arvata. Planeerima hakates aga tekib pinge jne. Mõtlen nii, et kui lapse saamise vastu midagi ei ole, siis lihtsalt unustad kõik kaitsevahendid ja ühel hetkel avastad, et saatus on sulle kingituse teinud.
    Omalt poolt (ehk oma seisukohast) soovitaks Sulle nii, et mine tööle – usu mind, see kõiksugu põnevate inimestega kohtumine on väärt natukeseks vabadus kaotada – ja ära uue beebi tulekuks lihtsalt kätt ette pane. Tööl käimine on vahelduseks kindlasti positiivne kogemus.

  5. Eppppp Postituse autor

    Ma ratsionaalselt tahangi tööle minna. Kindlasti. Marta saab kolme-aastaseks ja ma olen temaga enamvähem kogu aeg ninapidi koos olnud. Ma tahaks teha huvitavat tööd, mitte kohe uut kolme aastat ette võtta…
    Ega tahaks ka sellist pisikest käkki tööandjale keerata, et tööle asudesvaid paari kuu pärast titeuudistega välja tulla.

    …Aga kõige selle juures, pole midagi parata, tunnetan üha teravamalt, mida mõeldakse bioloogilise kella all 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.