Sel nädalavahetusel ilmus mult intervjuu New Yorgis elava eestlannast advokaadi Piret Loonega. Lugu on siin.
Aga siia panen üles materjali, mis lehte ei jõudnud, sest tuli ruumipuudusel välja kärpida.
Räägi mõni lugu, kuidas sa oled kedagi vabatahtlikult kaitsnud.
See oli üks surmamõistetu kaitsmine appelatsioonikohtus. Ta oli 17, kui ta inimese ära tappis. (Emotsionaalselt) Sa loed seda elulugu: see on poiss, keda isa peksis, ema peksis, tal oli ajukahjustus, viidi lastekodusse, võeti kasuperesse, saadeti tagasi… Tõesti kurb lugu. Kui oli kohtusistung, siis ei tulnud ei ta vanemad ega õed kohale.
Ja mida ta tegi, miks ta surma mõisteti?
17aastaselt põgenes ta ära lastekodust ja murdis ta sisse ühte eramajja… Ta oli valge, muide, ja see toimus Alabamas… maja juhtus olema ühe musta perekonna oma. Ema tuli koju koos oma lapsega, noormees kohkus nii ära, ta oli majast leidnud püssi… ja lasi selle ema maha 3aastase lapse silme ees.
Vandemeeste kohus mõistis poisile eluaegse vanglakaristuse. Aga mustanahaline kohtunik muutis otsuse ümber, Alabama osariigis on tal selleks õigus. Ta ütles selle välja: „Ma tahan olla esimene mustanahaline kohtunik, kes muudab ümber eluaegse vanglakaristuse, mõistes surma musta inimese ära tapnud valge inimese.” Nii et kogu see rassiline diapasoon ka.
Poisi oma advokaat, kes oli riigi poolt määratud, magas norinal kohtusaalis, ta oli tegelikult pankrotihaldur ega olnud kunagi ühegi surmamõistetuga tegelenud.
Me siis valmistasime sellele poisile ette väga head paberid… Aga kõige parem oli see, et vahepeal saabus ülemkohtu otsus, et põhiseaduse kohaselt ei tohi alaealisena tehtud kuritoo eest surma mõista. (Naerab lühidalt.)
…Kõige huvitavamad olid selle mehe kirjad meile, advokaatidele. Tal polnud vanglas teha muud kui lugeda raamatuid. Kui ta 17aastaselt selle inimese ära tappis, oli ta oma arengult võibolla 6. klassi tasemel. Aga vangis istudes hakkas ta arenema: kirjad olid hea sõnavaraga. Miks peaks selline inimene surema? Ta ise kirjutas, et kui selle naise lapsele ja lesele teeks tema surm asja kergemaks, siis oleks ta täiesti valmis surema. Loed seda ja tunned: ka tema on inimene.
Mina isiklikult olen surmanuhtluse vastu, nii nagu see Ameerikas on. Sul ei pruugi ausat shanssi olla, kui sa oled vaene ega jaksa advokaate palgata.
See lugu räägib mulle ka sellest, kuidas USAs igas kodus võib kapist tulirelva leida…
Ma ei pea seda õigeks, aga see on konstitutsioonis sees. 18. sajandi lõpus oli see ehk modernne seadus, aga nüüd on see aegunud. Paraku on põhiseadust peaaegu võimatu muuta, peame sellega siin elama!
Kust sa oma heategevusjuhtumid leiad?
Nii mu eelmises kui praeguses firmas on oma andmebaasid ja kontaktid. Vahel saan näiteks e-maili, et näete, sellised inimesed vajavad abi.
Aitan kaasa ka ühe mittetulundusühingu tegevusele, mis aitab hätta sattunud naisi – olen neile nii raha kui ka juriidilist abi andnud.
Mis sa abordiküsimusest arvad – see on USAs ju suur avaliku väitluse teema?
Lõuna-Dakota näiteks keelas USA konstitutsiooni vastaselt ära abordi. Me viisime sellesama ühinguga Lõuna-Dakota seetõttu kohtusse. See osariik on pindalalt suurem kui Balti riigid kokku ja seal tegutseb hetkel üksainus kliinik, mis aborte teeb! Kujutad sa ette: oled vaesuspiiril elav naine, pead 300 kilomeetrit haiglasse sõitma, pead seaduse kohaselt veel umbes 36 tundi ootama… Praktiliselt on abort tollele naisele võimatu.
(Paus.) Ma arvan, abort enamikul juhtidel ei ole hea valik, aga – see on naise enda otsus.
— —
Sul on mõlemad kogemused – mis siis on teistmoodi ühes lihtsalt korralikus kolledzhis ja Ivy League tippülikoolis nagu Columbias ja Harvardis?
Kui sa oled tõsine õpilane, kes tahab kusagilt hea hariduse saada, siis sa ei pea minema Ivy League`i, selle saab ükskõik mis ülikoolist. Aga Ivy League on nagu… (otsib sõnu) signalisatsiooni mehhanism. Ta tekitab eliiti. Ütleme näiteks tööandja vaatab inimeste CV-sid: keda võtta, keda mitte? Kuidas sina saaks talle signaliseerida, et sina oled tark ja tubli inimene? Kui sa oled käinud mingis suvalises ülikoolis ja saanud häid hindeid – no võibolla… Aga kui sul on eluloos Harvard ja head hinded, siis on kohe selge, kes sa oled. Ja sind kutsutakse intervjuule.
See on kognitiivne viis inimestel teha väga lihtsaid järeldusi sinu kohta. Kui sa oled suurel maal, kus kõik ei tea kõiki, siis peavad olema mingid mehhanismid, et inimestel teha vahet. Enamik töökohti siin ei käi tutvuse kaudu ja on vaja mingisuguseid silte. Ivy League on üks väga kindel silt.
Harvard Law schoolis õppides olime väga priviligeeritud. Firmad saatsid meile materjale, et tulge meile tööle, sõitsid kämpusesse kohale meid püüdma… Ma ise valisin, millise firma intervjuule ma tahtsin minna.
Olete kohe „samas klubis”, kui su jutukaaslane juhtub ka olevat Harvardist?
Kui ma räägin teiste advokaatidega, siis ma ei taha teistelt küsida, kus koolis nad käisid, sest äkki neil on piinlik enda kooli vastu öelda… Kui nad küsivad, kust koolist ma olen, ma ütlen, et Harvardist, aga tema on kusagilt kolmandajärgulisest kohast…
——
Kuidas käis su töökohavahetus? Milline on head hunting New Yorgi moodi?
Head hunterid helistavad sulle täiesti külmalt. Et me lugesime su kohta ja teame tausta, et sa oled nii äge, heast koolist ja heas firmas, kas sa oled huvitatud minema teise firmasse? Vahepeal sain lausa kaks sellist kõne päevas. Ütlesin ikka, et ei, ma pole huvitatud. Aga mingil hetkel, kui ma olin ligi viis aastat oma esimeses töökohas olnud, leidsin ma, et aeg on liikuda. Üldiselt liiguvad kõik 3-5 aasta jooksul. On näha, et sa oled hea töötaja, keegi pole sind lahti lasknud, aga sa ise liigud edasi.
Kohtusin mitme töövahendusfirmaga, käisin nende kontorites, vaatasin nad üle. Esimesed paar tükki mulle ei meeldinud… Uue töö otsimine on väga delikaatne asi. Sa tahad kindel olla, et sinu head hunter kuidagi ei reeda su praegusele tööandjale, mida sa teed, või et ta liiga paljudesse kohtadesse ei saada su CVd… See on lihtsalt hea toon, et pole laialt teada, kui sa uut töökohta otsid.
Head hunting on ikka täielik tööstusharu. Nad saavad päris korralikult makstud ka. Kujutan ette, et see agent sai minu vahendamise eest umbes 30-40 000 dollarit.
Mis siis tema töö oli?
Ta teadis, mis firmad otsivad minusugust inimest, helistas ja võttis nendega ühendust, enne uuris minult, kas ma olen nõus, et mind selle-ja-selle firmaga kokku viia. Ma ütlesin „Ei, neist kahest firmast ma ei ole huvitatud, aga neile kolmele saada mu info.”
—
—Kelleks sind peetakse New Yorgis, rahvuste supipotis?
Arvatakse, et ma olen kas Kanadast või Iirimaalt. Et ma olen native English speaker, mingi kiiksuga inglise keelt emakeelena rääkiv.
Kas sul inglise keeles on ka hõredaid kohti, kus end ebamugavalt tunned?
(Kiirelt ja kindlalt) Ei. Absoluutselt ei ole. Inglise keelt ma kirjutan ja räägin nii hästi, kui üldse võimalik on. Teatavasti olen ma väga tagasihoidlik inimene, kes ennast ei kiida!
Teinepäev proovisin aga rääkida poliitikast eesti keeles, proovisin argumenteerida ja väidelda. Kogu aeg käis mu peas ees inglisekeelne jutt ja ma pidin seda koperdades tõlkima. Ma teadsin, et kui ma inglise keeles sedasama juttu räägiksin, siis kõik kuulaksid mind ja ma mõjuks väga enesekindlalt. Eesti keeles aga lihtsalt pobisesin midagi kokku.
—
Advokaat Karl Geercken, Pireti kolleeg:
Milline jurist Piret on?
Piret on hämmastavalt kaugele jõudnud oma noore ea kohta – ta juhib advokaatide rühmasid väga oluliste kaasuste kaitsmisel. Ma ütleksin, et ta on ideaalne inimene koos töötamiseks: väga vaheda analüüsi- ja sünteesivõimega, oskab siduda varasemad faktid uute olukordadega ja seda ülimalt kiiresti.
Kas see on teie meelest Pireti elu raskemaks teinud, et ta on USAs välismaalasena?
Ilmselt on ta pidanud rohkem töötama, et kõrgele jõuda. Aga ma ütlen, mina isiklikult ei tunneta, et Piret oleks välismaalane. Tema inglise keel on filigraanne. Me küll teadsime juba enne ta tööle asumist, et ta on eestlane, see oli kirjas ta CVs. Ja ta tõi meile üle ühe Eesti kliendi.
Kuidas teile oma kolleegi nimi istub?
Oo, sellega oli meil kõigil alguses raskusi. Aga see nimi paistab välja. Kui sa korra näed sellist kummalist nime (hääldab püüdlikult) Pireet Loooonee – see jääb sulle igaveseks meelde!
See Piret Loone on lihtsalt imetlusväärne. Ja Epp Petrone kirjutis on ka tähelepanuväärne. Postimees oleks ikka pidanud ruumi leidma vähemalt selle Ivy League mõju kirjeldusele. See oleks meid jälle veidi valgustanud.
Ma ei tea, miks ajalehed pikemat versiooni ei pane oma online-küljele. Saan aru, et kärpida on vaja lehepinnale minevat lugu, et see paberile ära mahuks. Aga internetis võiks küll pikemad versioonid olla.
(Jah, olen ka toimetajatele öelnud.)
Siin on valgustuslikke momente õige mitmeid, osa mängivad meie ühiskonnas, osa veel (?) ei mängi. Tahtnuks jah pikemalt lugeda – kas tõesti ei saa põhiseadust muuta, et igal jobul ei oleks tukk kapis, kas tõesti saab suvaülikoolist hea hariduse, ja ma ei usu muide, hoolimata kogu lugupidamisest Piret Loone vastu, et ta keeles pole hõredaid kohti. Mingu ja vestelgu Bob Dylani või Tom Waitsi fännidega, kellede kõne koosned 100 prossa oma iidolite tsitaatidest.
Viimane on siiski rohkem noprimiseks, muidu jääb mulje, et tegemist on Miss Ideaaliga.
Lugupidamine mõlema vestelnu vastu.
Ahjaa, mulle tehti kunagi märkus, et kle, sul ei ole ju intervjuud, sul on vestlused. Jes, ma olen rahul sellega, eriti peale seda lugemistükki.
Musi musi Epule.
Tõenäoselt mõtles Piret, et ta suudab kõike, mis mõttes ja sõnalist väljendust võimaldab, inglise keeles ütelda. Mina jääksin oma eesti keelega ka ntx turusõimu puhul hätta. Ja igatsorti fännidega vestlemisest ma ei räägigi. Kui sõimust rääkida, siis kunagi soovitas minu matemaatikaõpetaja sellisel juhul lihtsalt järjest valjuhäälselt kreeka tähestikku üles ütelda, et sa kuradi alfa, beeta jne. Tema olla proovinud ja pidavat väga mõjus olema.
Kaurile
Ja muide, see ei iseloomusta kuidagi Postimehe kvaliteeti, et mis sisse mahub, mis välja jääb. Leht ei ole kummist ja mul omal on ka alati pooled põnevad asjad üle ääre.
Samas on mõlemas loos infi, mis ON oluline
Can I add to the list of WONDERFUL fantasy books? WATERSMEET, by Ellen Jensen Abbott. And lucky us, the se1;#l&e82q7us due out in September!Put me down for the The Tail of Emily Windsnap:)