Mälestusi Ebayst

Ebay, rahvusvaheline oksjonilehekülg. Mäletan, kuidas sellele korduvalt oma otsingutega sattusin, kui juba Ameerikasse olin kolinud ja kui oli vaja meie uude kodu ühte või teist asja osta. Olin just ära õppinud, et midagi ostes tasub kodutöö ja eelvalik teha internetis, sest suurtesse kaubanduskeskustesse minnes ei saa tootevaliku üle just lihtsalt kontrolli. Nii ma siis gugeldasin ühte ja teist majapidamistarvet ja sattusin aina Ebaysse – sest see sait on korraliku  internetireklaamiga. “Milleks maksta täit hinda, kui saab ka Ebayst?”

Esialgu ei saanud ma aru, mis see on.

Kuni otsustasin selgeks saada. Istusin, vaatasin, lugesin.

Ja sain liigagi selgeks. Tagantjärgi vaadates tekkis mul Ebay-sõltuvus. Need olid pisikesed ohutud odavad asjad, näiteks lapseriided ja mänguasjad, mida ma oksjon oksjoni järel siis võita üritasin. Rõõmu oli kaks korda: siis, kui võitsin ja siis, kui postiljon paki tõi. Ja rõõmu tegi muidugi ka lihtsalt otsisklemine ja sorimine… uute otsingusõnade väljamõtlemine ja uute unikaalsete asjade leidmine. Minu kired lõid välja eelkõige vanaaegsete mänguasjade ja laste disainerriiete vallas.

Eks see oli üks kodumaast ja eneseteostusest eemale jäänud lapse-emme identiteedikriis. Aga – hea, et niigi läks. Väga palju raha ma ei raisanud ja keskkonda ka mitte, sest Ebay üks külgi on just see, et sealt saad osta kõike ka kasutatult ja odavalt.

Mingil hetkel aga vaatasin reaalsusele ja meie PayPali kontole näkku. Sundisin end tahtejõu ja Justini abiga Ebayst loobuma – kuude kaupa ei läinud sinna leheküljele. Ellu tulid muud sõltuvused, näiteks blogindus.

—

…Kuni ma sel aastal sain aru, et nüüd pean ma ise Ebaysse müüma minema. Miks? Sest mida teha näiteks kõigi nende mänguasjadega – meil on neid kahe majapidamise jagu, nii Justini vanemate majas kui meie kodus. Saata kõik need konteineriga Eestisse?!

Ei. Valisime Martaga välja tema lemmikud, aga suur osa ta mänguasju läheb tagasi sinna, kust nad tulid. Ebay-maale. Las keegi teine saab rõõmu otsimisest, võitmisest ja postimehe tulekust.

Samamoodi vaatan nüüd ringi meie riidekappides. Tõele vastab see, et inimene kasutab 20% oma riietest 80% ajast! Ja kas siis on mõtet ülejäänud hunnikut tagasi Euroopasse transportida? Või kusagile siia kastidesse ebamäärast tulevikku ootama jätta?

Ei. Panen neid kahte hunnikusse: kenamad lähevad Ebaysse ja koledamad kiriku juurde heategevuskasti.

—

Just viimastel kuudel on ka minu 18aastane vennas hakanud Ebays äri tegema, kasutades minu kontot – sest kunagisest ostuperioodist on mulle jäänud hea reiting, mida me nüüd kahekesi müük müügi järel aina paremaks kasvatame.

Kogu Ebay fenomen on just nimelt see sina-mulle mina-sulle tagasikaja jätmine. Minul on 99,99 % positiivset tagasikaja. (Negatiivse sain kord ammu, kui meile saabusid müüjalt sigaretihaisused riided ja ma negatiivse kaja jätsin ja solvunud müüjalt samasuguse vastu sain).

Ebayst ostes tasub alati tagasikaja vaadata. Sest jah, olen ka petta saanud. Kord tahtsin Justinile osta kingituseks vanu National Geographicuid Balti mere riikide teemadega, õhinal leidsin, võitsin oksjoni ja maksin… Aga mida ei tulnud, olid ajakirjad. Kui siis müüja taustalinki taipasin klikkida, siis nägin, et juba kaks kuud pole keegi talt midagi saanud ja ta vaid kasseerib raha sisse. Ning teha polnud midagi muud kui talle veel üks negatiivne tagasikaja jätta. Nädal hiljem oli ta oma Ebay liitumise lõpetanud.

Niisuguste üllatustega tuleb Ebays arvestada. Ja sellegipoolest on ta maailma üks suurema liiklusega netisaite, kust miljonid müüvad ja ostavad. Sest tõenäosus sellise näraka otsa sattuda on väike – ja tuleb iga kord kontrollida oma partneri tausta!

Rõhuvas enamuses on Ebay aga see koht, kus inimesed üksteist kiidavad. Kust sa saad positiivset tagasikaja. Lugesin hiljuti raamatut “World is Flat”, kus räägitakse muuhulgas ka sellest, mismoodi uued tehnoloogiad võivad tekitada  inimeste vahele positiivsust ja võrdsust. Paljud invaliidid on leidnud eneseteostuse just Ebays asuvate väikeste netipoodide teel. Postkontorisse ei pea ise minema, võid postiauto kutsuda koju oma pakkidele järele, samamoodi on paljud neist netipoodide omanikest endale korraldanud hulgiladudest autodega koju kohale tulevad tooted. Jääb vaid logistika, mida saab teha kodus oma arvuti ees… Ja jäävad positiivsed tagasikajad teistelt.

—

Sest lõppkokkuvõttes on Ebay see koht, kus kohtuvad… mitte ainult tooted ja toodete otsijad, müüjad ja ostjad.

Seal kohtuvad inimesed.

Paljud on viitsinud ära täita lehekülje “about me”, kus saab lugeda näiteks elulugu sellest, kuidas endine heroiininarkoman leidis jumala ja karskuse ja kuidas ta nüüd müüb Peruu käsitööd… Või kuidas viie lapse ema kaotas oma abikaasa ja kuidas ta on pannud lapsed endale appi ja neil on kodune õmblus- ja käsitöökoda…

Hiljuti müüsin ühte reisiraamatut, oksjoni võitja aadressi ümbrikule kirjutama asudes oli üllatus suur: eesti nimi? Mailisin talle kiirelt ja sain eksalteeritud vastuse – ongi väliseestlane, kuigi eesti keelt eriti ei oska. Aga nüüd on Justini inglisekeelsel Eesti-blogil üks fänn juures, Pennsylvanias 😉

Või üks noor tulevane isa Californiast, kes ostis pehmeid mänguasju ja mailis mõni nädal hiljem meile oma lapse sünniteate ja foto.

…Aadresse üles ümbrikule kirjutades on mul alati see imelik tunne, et Ebay muudab maailma väiksemaks.

Ja need lood, mis tekivad peas. Miks ostab Mary Havailt endale suusamütsi? Imelik. Palju vähem imelik on see, miks ostab Ted elukohaga Nashville, Tennessee endale raamatu muusikakirjutamisest… Ja raamat “Kuidas olla õnnelik” läheb kusagile Iowasse, aadressile “keldrikorruse korter 9”. Mitu korterit seal kelrdis siis on? Ma loodan, et see raamat teda aitab, sest aadress kõlab päris masendavalt.

—

Oksjonite võlu on muidugi see, et mitte kunagi sa ei tea, mis juhtub lõpphinnaga. Hetke huviliste ring dikteerib kõik. Millegipärast hüppas üks mu tavaline pruun kampsun kõrgele. Ja täpselt samasugune sinine kampsun läks alghinnaga, mine võta kinni, oleks see nädal hiljem või isegi päev hiljem olnud vastupidi?

Ma olen loobunud rahaahnusest Ebay müügis – peaasi, et asjad saaks uue kodu ja et ma midagi minema viskama ei peaks – , aga mu noorema venna äri teeb mind ikkagi natuke kadedaks. Kusagilt Viljandist hangib ta mingeid plastmasskaarte (token cards) ja üle kogu maailma on tuhandeid inimesi, kes neid kaarte koguvad. Ja on nõus üksteist oksjonitel hoolega üle maksma.

Ebay saigi alguse kui kollektsionääridele mõeldud oksjonikülg. Nüüd müüakse seal kõike mõeldavat (ma ei suuda tõesti välja mõelda, mida seal poleks. Pesust kinnisvarani, autodeni ja ümbermaailmakruusideni.) Aga siiani olevat kõige parem tee kasumiks just seesama, mille mu vend Aap on avastanud: kui sa leiad midagi, mida sina saad odavalt/tasuta ja keegi teine maailmas kollektsioneerib seda.

Muide, ka nõukogudeaegsed nukud lähevad seal kallilt. Ja klassikaliste raamatute eestikeelsed tõlked, eriti kui needki on nõukogude ajast. Paljud ameeriklased koguvad Disneyanat, nii et pole imestada, et vahtkummist nõukogude mikihiir ja Eesti Raamatus välja antud koomiks “Miki-Hiir, Donald ja teised” saaavad korraliku oksjonivõitluse osaliseks. Kui tahate, vaadake ise: www.ebay.com (on ka Kanada, Austraalia, Saksamaa, Inglismaa ja võibolla veel mõned leheküljed) ja otsige seal.

PS Craigslistist ja Amazonist siis mõni teine kord.