Intervjuudest ja palavikust
Aga üleeile nägin ma suvaliselt keset suurt New Yorki tuttavat.
Naljakas oli see, et ma olin just enne selle konkreetse tänava ületamist mõelnud, et näh, pean talle ju täna helistama, aga telefoninubrit pole mobiili salvestatud.
Ja täpselt sedasama tänavat on ületamas ja mulle rõõmsalt vastu astumas… Ma ei usu oma silmi!
“Neeme, sina!” Tema jah. Neeme-Raud-New-York, talle pidingi helistama.
Uskumatu kokkusattumus.
—
Ja eile tegin siis temaga portreeintervjuud, lobisesime mitu tundi mõnusalt, larpisime teed ja suppi, kuni kasett sai mõlemalt poolt täis.
Kui hea on teha intervjuusid, mida pärast ainult sina ise kuuled! Lasta inimene tema aasale lahti, las kepsutab ja meenutab, siis mingi hetk suunata, täiendada, vastu meenutada; hoida pilk kõige selle kohal ja kujutada ette, milline portreelugu siit tuleb, ning olla samas nii lõõgastunud ja vaba nagu lihtsalt niisama juttu ajades.
—
…Aga pärast seda oli meil rollide vahetus ja ma kukkusin suure kaarega oma mõnusast olekust alla.
Teleintervjuu. Telepostkaart New Yorgist, mis on aastavahetusel ETVs eetris… ehk siis kõige hirmuäratavam eetriaeg, praimim kõigist prime time’dest.
Ma arvan, et enamus siinseid lugejaid ei ole pidanud andma teleintervjuusid. Ja võibolla mõtlete, et mis see siis ära ei ole. Või olete andnud intervjuud spontaanselt, tänavaküsitlustes, kui keegi teile ligi hüppab. Või siis olete lihtsalt telegeeniline ega saa seetõttu aru, mis on minu probleem.
Telegeenilisus on absoluutselt olemas. Seda teab igaüks, kes teles töötanud on. Mõni inimene mõjub kaamera ees paremini kui teine. Mul on kurb kahtlus, et mina olen see teine, aga ega täpselt ei tea ka. Ja kahtlus ise, see ongi ju kõige hullem ja vastikum 😉
Mul on olnud kogemus teletoimetajana – operaatori selja taga turvaliselt, olukorra üle kontrolli omades. Pärast materjali arvutis monteerides ja omaette vaadates, et näe, sellele sobib, see võiks kasvõi iga päev intervjuusid anda. Ja teise kohta, et – mida ta seal küll pabistab. Ja miks ta küll kaamera poole piilub, kui ometi öeldi, et vaadaku reporteri otsa, mitte kaamerasse?!
Veel on mul kogemusi raadioeetri-tööst. Sume stuudio, ainuke väljund maailma on mikrofon su ees… ja kui esimeste minutite jooksul ka on närv sees, siis saab jalga vibutada, sest keegi nagunii ei näe (üks vana raadioguru kunagi õpetas, et põlv ja hääl ei saa korraga väriseda). Mõne minuti pärast on värin nagunii läinud.
Aga teleintervjuu – see kohe kõlab nii, et ehmatab inimesi, kuigi nad püüavad vaprad olla. Mäletan, kui olin otsestuudio telesaadete toimetaja (Õhtul Õhus, Kahvel), siis oli iga saate eelarves muuhulgas suur pudel konjakit. Klaasikeste kaupa pakuti seda siis neile, kes stuudioukse taga oma järjekorda ootasid, nende hulgas igasugused prominendid, kes sageli tundusid pabistavat nii, nagu oleks see neil esimene kord. Ja üks minu töökohustusi oligi nende meele lahutamine ja närvi mahavõtmine 😉
Praegu just tuli meelde, et kunagi osalesin ma sealsamas koduses TV3 stuudios ka Kuldvillakus, samuti väike konjak hinge all ja toimetaja poolt enne soojaks räägitud… Sellest korrast jäid ainult head mälestused, ilmselt konjak ja rahustav jutt enne tõesti toimivad 😉
…Aga Neeme Raua ja tema intervjueeritavate elu siin New Yorgis pole niisama lihtne. Kohe seletan. ETV-ER on loonud New Yorki oma alalise koha, aga Neeme on siin ühteaegu nii reporter kui ka operaator. See tähendab, et ta peab kõigepealt panema kaamera statiivi peale, tegema valgusbalansid, sättima teravust – tegema kõike seda tehnilist operaatoritööd, mille ajal reporter peaks tulevase intervjueeritavaga juttu ajama ja teda nö soojendama.
Intervjueeritav, eile siis mina, keksisin aga suure jõulukuuse ees jalalt jalale üksinda kaamera ees ja mida aeg edasi, seda kõhedamaks läks. Kui siis lõpuks rääkima hakkasime, siis… siis ei olnud see enam mina.
Võibolla see tunne ongi normaalne.
On teletegijaid, kes ütlevad, et tele on parim meedium just seepärast, et seal on inimesed “nemad ise”. Ma vaidleks sellele vastu. “Nemad ise” on inimesed ikka ilma meediumita – silmast silma. Ja kõik meedia – tele, raadio, ajakirjalood, lehenupud, blogi – annab nagunii mingi kallutatud fookusega pildi.
Võibolla kui ma laadiksin siia üles selle kassetitäie juttu, mis me diktofonile rääkisime, siis seal olime “meie ise”. Aga juba siis, kui sa tead, et pressiajakirjaniku diktofoni asemel on su ees raadiomakk, räägid sa teisiti. Etled, kuigi ei tahaks.
—
Metroos kodu poole sõites tabas mind miski. Siiani ei saa aru, mis see oli. Kodus vajusin riietega voodisse… teate seda tunnet, kui saabaste jalast ära kangutamine on kangelastegu, mille üle uhke olla?…
Siis tuli Giustino ja ehmatas: “Miks sa nii tuline ja punane oled?”
Ei saanudki aru, miks. Mingit köha ega nohu ega valu kusagil polnud. Lihtsalt kõrge palavik. Esinemispalavik? Elupalavik? Kõik pildid jooksmas korraga silmade ees: ootavad tähtajad ja tülid ämmaga ja unenäoline teleintervjuu. Siis hakkas kõik virvendama ja vajusin veel.
Hommikul ärkasin ja mõtlesin: kas eilne päev oli ikka olemas või mõtlesin ma selle välja?
Ma olen intervjuusid andnud küll, aga see on rohkem niisugune.. noh, ma juba tean ette, mida ma räägin ja mida on vaja edastada. Nii et sellist pabistamismomenti ei ole nagu olnud. Pealegi, enamasti lähevad asjad ju linti ja ma ikka korrutan endale enne , et “mis valesti, see uuesti”. Ja tavaliselt olen ma üsna julge ja kui tunnen, et pagan, nüüd läks natuke nihu, siis ikka ütlen, et “teeme, palun, uuesti”. Aga ükskord oli operaator “AK” juurest laenatud, ja too operaator oli rohkem seda tüüpi asjaga harjunud, et “siuhh-võtame-valmis-nägemist”. Noh.. siis võttis küll võbeluse sisse.
Enamasti ma mõtlen lihtsalt sellele, et mida mina ise telekat vaadates tähele panen, et mida hindan või kritiseerin või märkan ja nii edasi.
Ja siis katsun vaadata, et ma ikka intervjuudes ennekõike endale meeldin, küllap siis pole teistel ka väga lugu 🙂
Mina just otseselt intervjuusid pole andnud, aga kaamera ette olen korduvalt sattunud. Esimene kord oli Esimesel Line tantsu päeval Sassi tallis. Töötasin siis veel seal. Päev läbi olin korraldanud igasugu asju ja siis inimesi sõidutanud. Õhtupoole tuli teha osade külalistega üks tiir metsavahel. Olin surmani väsinud ja hobune oli niii kõrge ja mina siis ronisin sinna otsa kui tigu. Ja hobusele selga saades avastasin oma nina alt kaameramehe. APPI!!! Elu häbiväärseim hobuse selga ronimine oli peale lindistatud. Aga kusjuures pärast telekast vaadates polnudki niiväga jube.
Teisel korral sattusin kaamera ette ka Sassi tallis. Seal tehti kellegiga intervjuud ja mina siis pidin ratsutama. Noh, et oleks midagi vahele näidata. Tegime uljaid tiire ja hüppeid ühe valge poniga kohutavalt libedal ja sopasel platsil. Ja pärast tuli välja, et kaameramees unsutas rec nuppu vajutamata…
Samas olen rohkem kaamera taga olnud. See koht meeldib mulle rohkem. ETV st laenatud prohvikaameraga on paar suve saanud ühte üritust üles võtta. Ütleme nii, et ma tunnen ennast kaamera taga küll hästi, aga olen ikka äpu küll. See rec nupp on mulgi jäänud paar korda õigel ajal sisse lülitamata…
Ei ole ühtegi intervjuud teles küll teinud, aga kujutan tunnet ette küll – osaliselt muidugi tänu sellele heale kirjeldusele siin 😉 Igal juhul mina lähen juba kergelt närvi, kui keegi tuttav kaamera välja kraamib, v.a. juhtudel, kui tõesti joogid juba sees 😀
Aga ma arvan, et tuleb hea kindlasti – põhinedes sellel Reporteri lõigul, see oli päris armas ju.
Muideks, võibolla oli mingi imelik pisik õhus – Paul oli eile terve päev palavikus ja öö ka veel otsa, täna täiesti okoo. Ilma muude sümptoomideta…
oi, kuidas mulle ei meeldi, kui ajakirjanikud üksteist intervjueerivad – eneseimetluse tipp! selline asi peaks tegel´t ajakirjaniku eetikakoodeksi vastu käima.
Ma arvan küll, et ajakirjanikke tohib samamoodi intervjueerida nagu kõiki teisi inimesi. Eetikakoodeksi vastu see ei käi.
Aga selles suhtes ma nõustun kriitikaga – jah, meedias jooksvaid tegelasi peaks olema erinevaid. Mingil hetkel tekkis mul küll meedias töötades selline tunne, et ma ei ulatu piisavalt kaugele, allikad olid samast ringist: kas oma tuttavad, tuttavate tuttavad või varem meedias jooksnud tegelased. Praegu tagasi tööle minnes on mul parem tunne, vahepealse ajaga on kogunenud värskeid tuttavaid, kellega ja kellest tahaks rääkida.
Tahtsin veel öelda: ajakirjaniku professionaalsele arengule on mu meelest kasulik vahel olla intervjueeritava rollis. Sa võid küll koolis õppida, et näiteks “ära alusta intervjuud üldise lahtise küsimusega, see tekitab segadust” või “ära esita mitmeosalist küsimust, siis ei tea inimene, millisele osale vastata”, aga kui oled ise olnud vastaja rollis, siis saad neist kuldreeglitest järsku palju paremini aru.
Veider jah, et ajakirjanikud justkui ei tohiks ise olla küsitletavad. Näiteks Neeme Raua ja Epu puhul on nad lisaks ka inimesed New Yorgist, mis iseenesest on huvitav jututeema.
Ajakirjanikud ise ei ole tihti parimad jutuvestjad, vist selle tõttu, et harjunud rohkem ise küsima. Ja küsida on kergem.
Aga ennast kõrvalt kuulata tasub ajakirjanikul küll, raadio-rääkijatel on selles mõttes lihtsam, et jutt on kõik salvestatud, kuula palju tahad. Iseasi kesse viitsib…
Mulle ka meeldis see jupp, mis Reporteris oli, seega ära muretse – kindlaste oled see esimene! 😀
Ehheee, ennast kuulata-vaadata tasub alati, kusjuures piinlikkusest laua-allavajumine on minul tavaline 🙂 . Kunagi ülikoolis tehti miski aine raames suhtlustreeningut kaameraga, kusjuures alustati tüüptobedalt teemal “Enesetutvustus 2 min”. Aga kasuks tuli, näiteks parasiitsõnad tulevad hästi välja ja igasugu totrad zestid a’la nina nühkimine, kõikumine jne.
Jalalt jalale tammumist on ka silmast silma hetkedel
Vahest tundub, et oled sina ise. Vahest pole