Meenutusi sellelt kummaliselt plastmassilõikamise ja paberirebimise ürituselt

Jõulud on nüüd siis läbi, kiirelt mõned mõttekillud siia, mis mind kummitavad. Oleme praegu neljandat päeva Justini vanemate majas ja muidugi jälle ühed täies purjes Ameerika jõulud üle elanud…

– Miks visata minema gaaspaber, mille sisse on pakitud jõulukuuse ehted, kui sedasama paberit saaks uuesti kasutada kahe nädala pärast, ehteid kokku pakkides? Kui ma seda küsin, siis kõlab see täpselt nii õõnsalt, nagu ma kartsin (mul on vaieldamatult kompleks, ma olen Vastik Nõme Veidrik, kes normaalsetele inimestele probleeme tekitab).

Ma lihtsalt mõtlesin, et kaks nädalat paberi alles hoidmist poleks ju nii palju. Eelmisel aastal põhjustasin tõelise kakofoonia, otsustades pakkepabereid ja kinkekotte 12 kuud alles hoida… Nagu ma aru saan, on see normaalsete inimeste jaoks solvav, saada kingitus vanas kinkekotis. Meie Justiniga igatahes solvasime sel juhul sel aastal kõiki pereliikmeid. Võibolla ma ei arvesta nende tunnetega, aga nemad ei arvesta minu tunnetega ka. Miks pakkida iga sokipaar einevasse pakkepaberisse? Ma üritasin ämmale ölda, et pakkigu minu asjad kokku, mul ei ole vaja 20 erinevat pakki, mida katki rebida. Vastuseks “Oh, mulle meeldivad vanaaegsed suurte kingitustega ja pakkidega jõulud!” Nojah, nad on siin kõik kasvanud nii, et lapsepõlve osa on rebida, rebida, rebida oma kingipabereid. See on nende jaoks nostalgia.

Sel aastal õpetasid nad Martale ka rebimise selgeks.

– Kingitused lapsele… Hea küll, ma olen palunud, et kinkige seekord väikesed asjad, me hakkame kolima üle mere – aga siinmail peavad kingitused olema füüsiliselt suured. Hea küll, ma olen palunud, et ärge kinkige patareidega asju, aga nad ei kuula nagunii ja ma olen väsinud… No näiteks suur karu, kellel on selja peal nupud ja kes siis plastmassist häälega räägib kolme erinevat juttu ja kelle patareid saavad esimese õhtuga tühjaks. Või nukk, kes mööda tuba ringi rullib ja teatab, et ta tantsib… Mõlemad tegid lapsele rõõmu mitmeks heaks minutiks (kuigi kogemus näitab, et neist patareidega ühefunktsioonilistest asjadest tüdib ta kiiresti).

Hea küll.

Aga ühest asjast ei saa ma mitte kunagi aru. Miks peavad kõik need keskkonda nagunii kurnavad mänguasjad olema veel kõvades plastmasspakendites, nii et sihtgrupp ehk laps hüppab jalalt jalale “Rutem, rutem!” ja lapsevanem end kääridega peaaegu veristades üritab seda kõva plastmassi kusagilt otsast lahti lõigata… Ja siis on need nukud ja karud muidugi veel traatidega kätest-jalust-kaelast selle plastmasspakendi külge aheldatud. Vaatepilt lapse silmade jaoks peaks üsna kohutav olema, ja enesvigastuse võimalus lapsevanema jaoks ka…

Ning – statistika n’itab, et 50% ära visatavast plastmassist on pakendid! Miski, mille funktsioon on… oot, mis on nukupakendi funktsioon? Kelle jaoks need nukud plastmassi sisse aheldatakse? Miks ei võiks nukud olla vabad? Ma kujutan ette, et vastus peitub logistikas – ehk on plastmasskarpe lihtsam ladustada, kui oleks nukke üksinda. Aga miks ei võiks olemas olla ladustamise süsteemid, mida saaks taaskasutada?

– Plastmassi ümbersulatamine on muide ääretult kulukas protsess. Üha rohkem saan ma aru, et see “but we are recycling!” korrutamine enesele on inimestel vaid üks suur enesepettus. Kuniks kogu kultuur on suunatud sellele, et tarbima peab rohkem, kuniks tarbimine tähendab “edu ja õnne”, seniks ei ole endale “recycling” korrutamine mingisugune vastus.

– Pidu katku ajal. Need pildid tulid mulle vahepeal pähe, kuigi üritasin neid minema peletada. Veel skisofreenilisemat olukorda oleks olnud raske välja mõelda. Ma olin viimased nädalad lugenud kümneid raamatuid keskkonnast ja üritanud enda käsikirja lõpetada, ma olin saanud veel rohkem infot sellest, kui suur probleem on prügimäed või kliimasoojenemine või õhureostus. Ja siis loksusin ma läbi ummikute kohale sellele kummalisele paberirebimise ja plastmassilõikamise peole.

– Seda, kuidas öises majas on valgus ja sõidavad ringi uisutajad, rongid ja kelgud (jõuluküla) – olen juba kirjutanud varem. Kurb on see, et ma peaaegu olen loobunud jõuluküla väljalülitamisest ööseks. Lihtsalt selline jõuetus on peal, nagunii see ei muuda midagi.

– Kirikusse sel aastal ei jõudnudki. Meil oli plaan jääda oma koju kuni jõululaupäevani ja minna oma kodukirikusse, aga siis saime ahastama telefonikõne, et vaja minna appi Justini vanemate majja. Kaunistama ja kartuleid koorima ja nii edasi. Siinsete jõulude stsenaarium on just selline: kisakära, ohjeldamatu toiduvalmistamine ja kõigi võimalike kohtade kaunistamine maja seest ja väljast, pakkimine, pakkimine, pakkimine, söömine, söömine, söömine, rebimine, rebimine, rebimine, prahi kokkutoppimine suurtesse kottidesse, järgmisel hommikul suured prügimäed iga maja ees ootamas prügiautosid.

Kõik. Kas mul läks midagi meelest ära? Kas jõuludel oli kunagi mingi muu tähendus veel? Eee…?

 

30 mõtet “Meenutusi sellelt kummaliselt plastmassilõikamise ja paberirebimise ürituselt

  1. Anonüümne

    Päris kahju Sinust. Et Su elu ja lähedased ka nii hirmsad peavad olema! Tuli meelde kaks ütlemist: hundikarjas tuleb uluda. Ja: mats maal, saks linnas, s.o. ei ole mõtet maal mängida peenutsevat saksa ja ei ole mõnus olla nn peenemas seltskonnas nagu mats. See ei käi küll täpselt Sinu juhtumi kohta, aga lihtsalt meenus sellega seoses. Lepi asjadega, mida sa ei suuda muuta (oma ämma ja tema suguvõsa tarbimisharjumused), tee ise paremini kui oled oma kodus ja lase ennast lõdvaks ja püüa asjast mõnu tunda, kui oled tema kodus (või ära ole seal, kui nii hull on asi). Usun, et ta tahab Sulle ja Su perele omal kombel head.

  2. mikk

    Epp, me kõik sureme nagunii maha, varem või hiljem, nautigem seda üürikest aega mis meile antud, isegi kui see nauding sisaldab kinkide pakkimist ja lahti rebimist.

  3. siuu

    vot sellest mänguasjade pakendamisest ei ole mina ka aru saanud. ilmselt ongi point logistikas.
    meie peres on isa spetsialiseerunud elektroonika parandamisele (kuna kasutamine üsna palju kasutatud mänguasju), kui ta seda teha ei viitsi, siis muutuvad igasugu häälitsevad ja liikuvad mänguasjad üsna kiiresti tavalisteks mänguasjadeks ja varsti ei mäleta enam keegi, millised nad algselt olid.

  4. Tanja

    Proovi järgmine aasta teha jõulukingituste nimekiri (sama põhimõttega asi nagu seda on pulmakingitused) ja kõikidele saada selekohane info laiali. Seda kasutades saad välistada paljude asjade kinkimise, mida sa oma koju ei taha.
    Üldiselt mina arvan, et alla anda ei tasu , tuleb lihtsalt kavalam olla. Ja muidugi prioriteedid seada, kõik ei saa ju prioriteet olla vali, mis on võitlust väärt muidu kuijuneb sinu võitlus lihtsalt näägutamiseks paaril korral aastas.

    Häid pühi.

  5. triin

    Seda lugedes mõtlesin, et sa tegelikult asjata muretsed, et ei oska siin Eestis oma jogurtitopsi kusagile ümbertöötlemisele viia, sest kõik muud asjad on siin hoopis rahulikumad – meile pole nt. ühtegi plastpakendis nukku kingitud. Ma ei ole neid poeski näinud – kõik on pappkarbis (võib olla minu viga, olen laisk poeskäija). Ja jõulukingiks sai iga laps kaks-kolm kingitust, millel polnudki nagu erilist pakendit – paber küll jah, aga seda ei visata ära.

    Ja meil nt. ei teki peaaegu üldse plastmassi – ma ei osta pudelijooki, ei osta salatit karbiga, jogurtit ostame suure paki või joogijogurtit kiles. No võid ostame karbiga ja õli plastpudelis, aga neid kulub väga vähe. Sestap pole nt. meie puhul see plastmassi kogumine kuigi oluline. Mahla ostame tetrapakis, aga seda kulub ka keskmiselt 1-2 nädalas. Ja paberi taaskasutuskonteiner on õuepeal.

    Kilet tekib ehk kõige rohkem – leib, sai, piim jm. Seda tahaks kusagile viia küll. Aga meil siin lähistes ei ole. Loodan, et see olukord paraneb peagi.

    Jutu mõte – et selles vallas pole sul vist Eestisse tulemist karta – siin lihtsalt saab palju-palju vähema prügiga hakkama, kui sinu jutu järgi seal.

  6. Eppppp Postituse autor

    Tanja – mul oli tehtud jõulunimekiri, Amazon.com-is DVD-d endale ja Martale, aga vaat, DVDd on liiga väikesed asjad (mitte hinnalt, aga suuruselt), seda nimekirja sisuliselt lihtsalt ei arvestatud ;(

    Triin – jah, ma saan aru, et Eestis on tarbimist vähem. Tore oleks muidugi, kui saaks tasakaalu, ma arvan, et kõige paremini on asjad Skandinaaviamaades. Tarbimine on mõõdukas ja taaskasutamine/ümbertöötlemine on hästi korraldatud.

    Mikk – Ma ei oska seda nautida. Ma saan naudingu elus muudest asjadest. Ja mulle tundub, et see ülitarbimine pole tegelikult kellelegi naudingut toonud. Just lugesin statistikat ka: maad, kus tarbitakse kõike rohkem, ja maad, kus on kliiniline depressioon kõige suurem -täpselt needsamad! Muidugi siin võib hakata vaidlema, et kusagil Indias või Aafrikas keegi lihtsalt ei tegele depressiooni diagnoosimisega, aga kuna ma ise olen näinud maailma mitmest otsast – vaest ja rikast, minimalistlikku ja ülitarbijalikku, siis ma oma sisetundega arvan, et jah, uuringute tulemus on õige… Palju asju ei tee õnnelikuks.

  7. Tatsutahime

    Minu Itaaliast p2rinev tuttav vaatas ehmunult kuidas ma kingipakki avan ja ytles “sa pead selle paberi v2hemalt natukene katki rebima, muidu toob see 6nnetust”.

    Mida vanad Petroned asjast arvavad?

  8. vagamutt

    Mul olid väga ökod jõulud (ehkki selleks tuli Texasesse sõita). Ämm kinkis mulle oma kihlasõrmuse, mida ta 48 a tagasi oli uhkelt kandnud.
    Ei muid kingitusi, ei mõttetut liigsöömist ega muud taolist. Kogu jõulukaunistus seisnes väikeses kuuses elutoa laual. Käisime jõululaupäeval hoopis pargis ja allikate juures pildistamas.

  9. VäikeMari

    Minu tutvusringkond on juba harjunud minu veidrustega, seega sõbrannad teevad kingid ettevaatlikult lahti ja annavad ka enda paberid mulle, ise veel naeravad, et järgmine aasta on nende kingid taas samas paberis.
    Ämm on ise suur kingituste ja paberite taaskasutaja, seega pole seal peres mingit probleemi ( ta pole seda oma rohelisuse pärast vaid laiskuse)

  10. anna

    Epp, aga DVD-d on ka plastmassi aheldatud, kuigi saaks ka teistesse pakenditesse, nt. pappkaaned vms 😉
    ja meie oleme ka neli viimast ööd oma elektriküünlaid aknal põletanud. muidugi põletaksin palju parema meelega elavat küünalt, aga kööktoas kahe kohevakarvalise kassiga, kellest üks eelmiste jõulude ajal juba sabast põles – ei mängi eriti välja. aga selline valguskuma aknal on väga ilus jällegi. ma leian, et kord aastas võib endale sellist asja lubada, liiatigi veel vaid nädalaks või nii.
    ja see on selge, et vanainimene ei harju ümber, mässa sa, palju tahad. mul oma keskeas ja mitte kuigi vana ema veel õnnestus ümber koolitada, esimesel jõulupühal leidsin ta pliidi eest korvist prügi sorteerimas – mida saab põletada ja mida ei. enne läks ka plastmassist jogurtitops ja vatitikk pliidi alla, nüüd enam mitte 🙂 aga jõulude puhul – see on sisseharjunud traditsioon, lapsepõlvest pärit. sundida inimest selliseid harjumusi muutma … ma ei usu, et see võimalik on. see on sama hea, kui keegi ütleks mulle, et imelik on kolmandat põlve jõuludeks maale vanaema majja minna ja ole oma perega linnas. ei iial! ma ei kujuta ette seda. nii et mõnes mõttes ma mõistan su ämma.

  11. luize

    Mina mõtlesin, et kui juba jõulud seal veetsite, siis on toimunud leppimine? Kuu tagasi oli sul ju suur mure, et kuidas veeta jõulud.

    Aga vaadates, millise hoolega mu õed ja õdede lapsed pakke lahti harutasid ja millise õhinaga vennapoeg käristas, mõtlesin, et nii, siit lähebki see harjumuste piir. Võibolla ka õpetatuse. Kõigest paariaastane vahe, aga väga märgatav.

  12. tiina

    Mind üllatab Ameerika käristamise komme. Meil tuli vanasti kingipaelad hoolega lahti harutada (muidu ei saa laisad tüdrukud mehele ;), midagi ei lõigatud ega rebitud. Paberid, mis olid tervemad (nt suurema paki ümbert) pandi ikka kõrvale. Praegu kasutame rohkem kingikotte, aga see paberikäristamine kõlab küll natuke hirmsalt.

  13. Mutt

    Eestis jah on see komme, et pakendipaelad tuleb lahti harutada, muidu ei saa mehele/naisele. Mulle just see harutamine pakub hasarti – põnevam ju kui paberi rebimine.
    Aga ega sa ei saa ilmselt oma mehepoolset suguvõsa ümber kasvatada. Harjumuse jõud on tugevam vist. Pigem pinguta selle suunas, et Martast hea ja korralik loodushoidlik inimene kasvatada. Teda saad sa mõjutada. Ja ma arvan, et kui Marta natuke suuremaks kasvab ja ise vanaemale ütlema läheb, et nii või naa pole ilus, siis see mõjub natuke rohkem, kui sinu õpetused. Sina oled siiski nende jaoks natuke võõras, Marta on aga juba oma. Ma oma õelaste pealt näen, kuidas nende kommentaaride peale pingutavad minu ja ka õemehe vanemad rohkem.

  14. Marii

    Ma saan Sinust täiesti aru, kuidas see mõttetu tarbimine, priiskamine ja prassimine sind häirib. Mind ennast häiriks ka ilmselt. Kõige hullem ja kurvastavam selle asja juures ongi fakt, et tegelikult sina oma mehe vanemaid muuta ei saa. Vaatan kas või oma enda ema – kui ta ikka on harjunud asju üht moodi tegema, siis ega ta ikka teisiti ei tee ka. Võib rääkida, seletada ja põhjendada, kuid inimene on harjumuste ori, ja eriti veel siis, kui need harjumused seostuvad neile lisaks veel mingi ebausuga (paberite rebimine). Meie jaoks seostuvad need aga keskkonnast mittehoolimisega, asjadekultusega jms. Ja rahulikult seda pealt vaadata pole võimalik. Ja ei aita ka teadmine, et me nii kui nii ühel päeval sureme. Oma elu elame ju iga hetk siin ja praegu, püüdes seda teha võimalikult ennast ja teisi säästvalt. Ja et ka meie lapsed ja lapselapsed saaksid selle maailma ilu näha, oskaksid seda hoida ja säästa. Ei saa leppida kõikide jaburuste, lolluste ja nõmedustega, kuid kahjuks on teiste inimeste hoiakute ja uskumuste muutmine üks keerulisemaid asju.

  15. Mirri

    aaaaaega Eestis ka pakkepaberiusk iga pool ühesugune pole. Mina mäletan, et minu vanaema (Mõnistest pärit) ütles, et kaajatsi kingid tuleb ruttu paberist vabastada, siis kasvab tugev ja terve laps. Kaajatsiks kutsuti pidulikku imiku esimest ülevaatamist tuttavate-sugulaste poolt. Siis käis küll suur ja kiire paberikäristamine. Kes siis ei tahaks endale tugevat ja tervet last!

  16. Maria

    No meie peres hoiti paberid kõik ilusti alles. Kui veel oleks mõni vanaema kodu alles siis leiaks sealt nii mõndagi. Millegipärast, aga meenusid mulle praegu vanaema maja pööningul olnud kastid raamatutega. Terve surue maja pööning oli paksu tolmu alla mattunud raamatuid täis. Neid oli seal sadu, kui mitte tuhandeid.
    Kõige rohkem oli laulikuid ja noote ja .. Kõik visati minema.. kahju.

    Meie peres oli ka palju kingitusi kuuse all. Kõik asjad eraldi kottidesse pakitud. Peaaegu kõik. Paberit ma üldse ei ostnud. Ja kotid ostsin võimalikult mitte jõuluteemalised. Barbied ja winnie poohid jne olid kottide peal. Sinna sisse siis kõik kingid. Lapsed võtsid kingid välja ja meie korjasime kotid kokku, et neid siis sünnipäevadel uuesti kasutada. Lapsed on juba selles eas, et on vaja sünnipäevadel käia palju. Ja siis kuluvad sellised kotid ära. Sinna ka siis kink lihtsalt sisse ja lapsega teele.
    Muide oma lapse sünnipäeval me ei paki kinki kunagi. Huvitav kas neil on sellevõrra vähem huvitav?

  17. annely

    minu peres ja tutvusringkonnas on ikka kinke pakitud – hoole ja armastusega. et saaks ilus ja meeldiks saajale. ja neid on samasuguse hoole ja tunnetusega lahti harutatud. kunagi pole keegi midagi käristanud vmt. vanaisa jah, ütles ikka, et paelad tuleb lahti harutada, muidu ei saa mehele.

    aga sa ütle, et pakkepaberi käristamine on kingi tegijale solvav ja et käristamine on sama ebaviisakas nagu matsutamine, suu täis rääkimine, karjumine jmt 😉

  18. kaur

    Aga annely (ja teised), MIKS peaks epp oma ameerika sugulasi ringi kasvatama? Kui sealmaal ei ole paberi käristamine solvav, siis las käristavad. Kujutad sa ette, kui sulle tuleks eestisse külla ameeriklane ja hakkaks sind veenma, et ka toas tuleb saapaid kanda? No ei ole vaja, eks.

    Raiskamine on teine asi. Aga ka siin arvan ma, et head suhted on tähtsamad kui kaklemine pisiasjade (jõulutuled ja lapse riided) üle. Üksikisiku ökoloogiline jalajälg sõltub eelkõige tema sissetulekust. Siis eluaseme suurusest, laste arvust, töökohast, reisimisest. Tarbimisharjumused ei ole kuigivõrd olulised. Ning takistada inimest tema poolt juba teenitud raha kulutamisel – on nii raske ja nii anti-american, et ei ole saadud stressi väärt.

  19. trinsa

    Aga meie saime sel aastal aru, et pakend ON oluline (laps 3,5a). Varem ikka taaskasutasime kinkekotte ja-pabereid täitsa muretult. Lahendasime olukorra enda jaoks nii, et et aitasime päkapikke, kes olid ajahätta jäänud – mees ostis Tallinnast Vunderist akrüülvärve ja pintsleid, töö juurest tõi vedelema jäänud pappkaste. Kastid värvisime ära – igast kastist sai omanäoline kunstiteos kas lumememmede ja lepatriinudega või lihtsalt mummude, päikeste tähtede või abstraktsete kujutistega, mida kingi saaja ka hiljem kasutada saab (kasvõi vanade ajalehtede kogumiskastina). Õudselt mõnus oli niimoodi perega koos tundide kaupa hoole ja armastusega mökerdada:))). Kastid jätsime ööseks kööki päkapikkudele – nad siis komplekteerisid kingitused ja teipisid kasstid kinni;).

  20. Tatsutahime

    Annely,
    aga paberi käristamine või matsutamine ei ole ju alati solvav. Jaapanis on väga solvav hoopis see, kui sa nuudleid süües _ei_ lurista ega matsuta, sest see viitab, et toit ei maitse sulle. Itaallastest ja paberikäristamisest ma vist ka enne kirjutasin 🙂

  21. Eppppp Postituse autor

    Kaur – mina küll nõus pole. Tarbimisharjumused on väga olulised. Sellesama sissetulekuga võid sa oma ökoloogilise jalajälje hoida väiksema või suurema, oleneb, mida sa ostad, kuidas pakendatud, kuidas sa reisid, millist autot omad, kuidas remonti teed jne.

    Teiste ümber kasvatamisest – ega ma seda vist teegi, nagunii ei õnnestuks. Ma pole selle üle uhke, aga jah… enamasti jätan suguvõsas need asjad ütlemata, mida öelda tahaks. Piinlen vaikides ;(

    Luize – ma arvasingi millegipärast, et sa seebile järge nõuad 😉 Tähendab, ma pole ametlikult ära leppinud, aga lihtsalt otsustasin, et lähen ikka sinna jõulueks, sest oli, mis oli, kisakära ja vaimne vägivald itaalia moodi, aga nagunii kolime varsti kaugele ja elu on lühike, et vägikaigast vedada.

    Ja juhtus hoopis nii, et jõuludeks polnud meie teema suguvõsas enam üldse oluline, sest vahepeal oli juhtunud uus “probleem”. Nimelt Justini tädi (ema õde) vihkab oma tütre elukaaslast (kellega nad on suhtes olnud kaheksa aastat, koos elanud kolm aastat), sest ta olla nõme, lühikest kasvu ja vana juut (neiu on 32, mees on 42, minu meelest täitsa seksikas mees, aga lühikest kasvu jah ja juut jah…). Tütar julges paluda oma tädilt ehk siis Justini emalt, kas ta võiks sel aastal oma boyfriendi kaasa võtta peole, Justini ema ütles “jah”, mille peale tema õde sai nii vihaseks… Lõpuks ei tulnud jõuludeks kohale ei nimetet juudi väimees ega vihane tädi, ei tulnud ka tädimees ega ta noorem poeg. Ja kaks päeva hiljemgi oli telefonitsi karjumist kahe õe vahel, ning nende ema sünnipäeval kolm päeva pärast jõule olevat mõlemad õed karjunud ema peale, et miks ema eelistab teist (sest ema ütles, et tema on selles konfliktis neutraalne).

    Uhh.
    Justin ütleb selle peale, et iirlased ja itaallased ei tohiks abielluda, sest kui itaalia kuum veri ja iiri jonn kokku saavad, on see väga raske juhtum. Iiri jonn ja iiri viha olevat legendaarsed. Näiteks seesama vanaema pole aastaid (või äkki lausa aastakümneid) oma vennaga suhelnud.

    Justinil endal on tasakaaluks saksa ja inglise verd ka sees, tundub parem kombo olevat 😉

    Ja meie – olgem õnnelikud oma rahuliku eesti vere üle 😉

  22. mann2

    Kas kinke rebida või harutada on pigem vist kultuurikeskonna küsimus, ja ma ei pahandaks ameeriklaste peale kui neil on selline komme. Siis peaksid ameeriklased eestlaste peale tulivihased olema, et paljudel eestlastel on selline komme igal nädalavahetusel maavanaemal külas käia.

    Kui muretseda kinkepaberi pärast, siis peaks muretsema ka iga loetud ajalehe pärast ja sellepärast, et kui oleksid parkinud auto 10 meetrit ühele või teisele poole, oleksid suutnud loodust säästa. Üle ookeani lendamisest rääkimata, see tekitab mul igatahes alati süümepiinu.

    Niipalju kui mina tean, ei ole olmeprügi siiski maailma keskkonnaprobleem number 1. Mis muidugi ei tähenda, et me ei peaks oma prügi hulka niipalju kui võimalik mõistuse piires vähendama.

    Mida tähendab “mõistuse piires”, sellest on eri kultuurides erinevad arusaamad. Oletame, et sulle tuleb tuleb külla tuttav hiinlane ja tal on kaasas spetsiaalne kalts, et mitte WCs paberit kulutada. Eestlase jaoks ületaks selline kesskonnasõbralikkus mõistuse piirid. Mõne ameeriklase jaoks tähendab köögis mingi kaltsu kasutamine paberrätikute asemel mõistuse piiride ja heade hügieenitavade ületamist. Kust läheb mõistuse piir ja kust algab koonerdamine? Ei saa öelda, et eestlased teavad seda kõige paremini. See sõltub ennekõike kultuurist ja ära pahanda ameeriklaste peale kui nad sinust alati aru ei saa.

  23. Eppppp

    Jah, tõsi ta on… Nõustun su arutlustega.
    Muidugi, ameeriklasi on ka igasuguseid. Ma kahjuks ei suhtle nende ökoringkondadega, vaid laristajatega 😉
    Aga üldiselt on mu juhtum hea näide nii kultuurilistest kui väärtushinnagulistest erinevustest… ja sellest, mis võib juhtuda, kui võõrale maale kolid… Või kui keskkonnateemalisi raamatuid loed. Paljud mu kirjeldatud probleemid on igal pool, mitte ainult USAs. Näiteks see plastikpakendite liiga kergekäeline kasutamine tööstuse poolt – üleilmne probleem.

  24. Eppppp

    Ahjaa, olmeprügi on ikka tõesti väga suur probleem. Prügimäed täituvad üha kiiremini ja raske on leida kohti, kuhu neid teha; pole veel suudetud leiutada selliseid süsteeme, mis garanteeriks täielikult nende ohutuse (teaduslikult on tõestatud, et nende lähedal elavatel inimestel esineb vähki sagedamini – nii õhk kui pinnavesi reostuvad); prügi kokkukorje läheb üha kallimaks, sest seda on üha rohkem, sealt tulevad kaudsed suurenevad kulud (bensiin, õhureostus) ja kuna prügimäed tuleb elamuregioonidest kaugemale saada (“not in my backyard!” suhtumine), siis läheb transpordikulu ka sellevõrra suuremaks.

    Ma katsun neist asjadest referaadi moodi ülevaate teha selles käsikirjas, mida ma ikka veel lõpetan…

  25. Enn

    me oleme oma peres juba mõned aastad kinkide pakumiseks ajalehepaberit kasutanud. Ekspressi reklaami- ja “selktskonnakroonika” lehed on nii tobedast paberist, et ahjus ka ei põle, aga pakkimiseks väga hea. lisaks saab paki peale tekitada iggast tredaid kirjasid…. 😛

  26. notsu

    Pisemaid kingitusi saab väga hästi ka ilusatesse šokolaadipaberitesse pakkida ja no kuuseehtimine, see on ju puhas jäätmekäitlus. Kui olla nõus natuke futuristliku puukesega. Vanast elektripirnist saab ilusa klaasmuna, kui sokkel hõbepaberi või läikiva tsellofaani või kommipaberi sisse krookida, ja vanast kassetilindist väga uhke hõbevihma. Üks kunstnikututtav disainis hapraid kuuseehteid ka tühjakspõlenud teeküünaldest. Ja olen kuulnud, et mõnel tuttval lähevad ka hukkaläinud CD-d kuuse otsa, läigivad ju ilusti 😛

    Aga meie tänavuse peo kõige ägedam pakkepaber oli tehtud sellest punutud plastikust, mille sisse puitbriketti pakitakse. Pakkija oli servad hoolega ära narmastanud, väga uhke nägi välja. Kassipojal kah hulk aega rõõmu takkajärgi sealt narmaid kiskuda.
    Ekspress on kahtlemata samuti teema.

  27. ökotädi

    Nojah. Olen ka püüdnud keskkonnahoidlik olla. Alleshoitud kingikotid näevad ikka üpris närused välja, kui neisse vastseid kinke pakkida. Eelmisel aastal pruugitud kingipaberil on vales kohas murdejooned. Ja see kõik jätab kuidagi ihnsa mulje. Nii et ma olen loobunud sellisest kokkuhoiust/säästlikkusest – see ei demonstreeri muud, kui et püüan justkui olla kole trendikalt öko mulle armsate inimeste heade emotsioonide arvelt.
    Muidugi tuleb tarbimisharjumuste muutmisega tegelda, aga Epp, ikka see vana küsimus – kas sa pead oma mehe suguvõsa selleks ilmarahva ees hurjutama? Mine tööle mõnda eesti päevalehte ja küsi enda toimetada öko-rubriik – ja keskendu positiivselt. Näiteks tegele Ida-Virumaa probleemidega, või paku kasvõi nõuandeid, kuidas kingitusi pakkida keskkonnasäästlikult nii, et pärast ei jääks närune tunne. Nutt ja hala tunduvad pigem oma isikliku frustratsiooni välja elamisena, ja sel ei pruugi küll ökoloogiaga pistmist olla. Miks ma saan su tekste lugedes iga kord mingi masenduse? Vaimne õhustik, muide, vajab ka säästmist ja hoidmist…
    Rohkem ei viitsi enam käia siin, mis parata.

  28. Eppppp

    Eks ma katsu ka konstruktiivsem olla, küll näed, ökotädi.
    Aga see, kui minu elu siin kohati masendust tekitab ja siis mu päeviku lugeja sellesama masenduse saab – äkki ka see aitab tarbimismaania vastu?
    Ma näiteks mäletan, kuidas ma rääkisin Lennuki kapteni Mart Saarsooga ja kuidas tema kirjeldatud pildid maailmameres ringi ujuvates prügihunnikutes mind kummitasid. See oli painav. Aga see oli lõppkokkuvõttes mulle hea, sest pani mõtlema ja valima.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.