Lubadused uueks aastaks
– Ei alusta enne uusi asju, kui vanad on lõpetatud.
– Jätan mõne vana asja pooleli, ametlikult, ega põe selle pärast enam.
– Ei jäta tööpakkujatele muljet, et ma olen kõikvõimas ja ülikiire. Võtan aega oma tähtaegadeks nii, nagu sisetunne vajab. Olen aeglane, kui vaja.
– Õpin olema õnnelik väikeste hetkede, mitte suurte saavutuste üle.
– Hakkan hommikuti putru keetma ja igasugused (pool)fabrikaadid jätan poodi.
– Hakkan vähem arvutit kasutama ja rohkem raamatuid lugema, kelgutama, kõndima ja muud reaalmaailmaga seotut nautima.
– Kolin Eestisse. Jään maailmakodanikuks, aga Eestis käin ära (sel aastal): Soomaal, Piusa koobastes, Narva-Jõesuus ja Peipsi-venelaste külades.
– Kuuks ajaks Indiasse tahaks minna, marsruutki paika pandud. (Aga hiljem tõmbasin selle oma mõttelisest nimekirjast siiski maha… Kui õnnestub, siis lähen, aga see pole lubadus. Võibolla järgmisel aastal…).
– Tegelen teadlikult sellega, et mitte ämmast pahasti mõelda ega teda mitte kiruda. Et meie laps ei saaks osa perekibeduse-DNAst. Muudan teemat kohe, kui kiusatus tekib!
– Hakkan iga päev Tartus Auras ujumas käima… Või vähemasti ülepäeviti.
Need olid minu mõtted, mis olid mu peas südaöösel. Ma olin voodis, laps kaisus, ja kuulasin, kuidas ülakorrusel käis karjumine: “Neli-kolm-kaks-üks, uaaaa!” ja shampuse avamine. Mulle meeldis olla omaette, kuigi ma ei osanudki seda seletada, miks see seekord õigem tundus. Kui Justin tuli mulle 12.05 uuuaastat soovima, siis oli see just paras ajastus. Ja ühe minuti pärast ta jälle minema lasta. Sest ma tahtsin lihtsalt mõelda ja olla.
Hommikul läks uni ära kell kuus, kõndisin ringi võõras majas, otsisin võõrast kapist võõrast teepuru ja tegin uue aasta esimese tee, piimaga. Istusin akna all ja vaatasin linde ja udu, mis jõelt tõusis. Maja naksus, justnagu keegi kõnniks kusagil veel. Paari tunni pärast hakkasid inimesed ärkama, pohmelli kurtma. Siis ma täitsin oma uue aasta esimese lubaduse ja keetsingi hommikuks putru. Ja teise lubaduse täitsin ka, tundes rõõmu väikestest asjadest ;).
Head uut aastat!
Head uut aastat sullegi!
Aga Piusa koobastesse vist enam ei saa :(.
Lähme Narva-Jõesuusse koos! 🙂
Ilusat uut aastat sulle!
ilusat aastat!!!
Kordaminekuterohket aastat ja jään ootama Su rohelist raamatut, sest tunnen, et väga tahaks kuskilt eesti keeles sellest kõigest kompaktselt lugeda.
Piusa koopad on küll väga ägedad. Mingisse osasse vist hakkab jälle sisse varsti saama või juba saabki. Setumaal tasub igal juhul käia! Ja Peipsi ääres muidugi ka!
Head uut aastat kogu Su perele!
Ühinen eelkirjutajaga Su rohelise raamatu ootuses…
Ehhee, mulle tuli kohe Pävvalehest loetud Hardo Pajula artikkel meelde. Uusaastaökonoomikast 🙂
Uut ja uhkemat! Mõni aasta peab pauguga ka käima 😀
Aga mina viisin oma eelmise aasta lubadused täide, Proua Tubli tegi Proua Ludrile ära 😉
Ilusat Uut Aastat!
Loodan, et j6uad P@rnusse ka 😉
Head uut (Eesti) aastat!
Aga mispoolest raamatute lugemine rohkem reaalmaailm on kui arvutikasutamine?
Liiga heaks ei tasu hakata, mõned nõrkused ja veidi pahelisust teevad ainult head.
Head uut!
iusa koobastega võib olla keeruline jah. Aga selle eest on muid toredaid kohti. Ja Soomaale palun lähme koos, muidu jääb mul igavesti käimata seal!
Vaata, et Sul kogu selle värgi juures enesehinnang lakke ei hüppa. Kõik jutt on loomulikult kiiduväärt, aga Jumalale on siiski teised inimesed sama armsad, kui Sina või mina. Ja seda on juba raske taluda. Head uut aastat ja kõike muud kah!
Epu häda on liiga madal enesehinnang. Tore oleks, kui see natuke tõuseks. Madala enesehinnanguga inimesed on sellised kanged sekeldajad ja teistele sisse sõitjad. Kes ei pea endast lugu, see ei oska ka teistest lugu pidada. Kõrge enesehinnanguga inimesed suhtuvad kaasinimestesse leebelt.
Notsu – ma ei tea, mis see on, aga minu jaoks on küll raamatu lugemine suuremat rahuldust pakkuv kui arvuti taga istumine. Kas see on lapsepõlvest saadud väärtushinnang või see arvuti tõesti kiirgab midagi välja, ma ei tea.
Kadi – ma ei oska oma enesehinnangut ise mõõta, mina lihtsalt elan oma elu nii, nagu oskan, ja vahel panen siia blogisse mõned mõtted ja sündmused kirja.
Aida ja Tim – võibolla ma ei oska hästi seletada, aga… ma ei tahagi alanud aastal “tubliks”hakata. Mõtlesin just sellele, et olen olnud liiga saavutustele orienteeritud ja liiga vähe protsessi ja pisikesi hetki ning pisikesi kohtumisi nautiv. See on muide seotud ka selle India taaskülastamise ideega, sest just seal sain ma tugevalt kätte tunnetuse, mis õnnelikuks ja rahulikuks tegi ja mis nüüd kipub vahel käest ära libisema. Sinna hulka käis just oma egost loobumine ja kogu maailma tunnetus. Nagu üks tark mees ütles “igaüks meist koosneb kahest osast:egost ja jumalast. Kui egol minna lased, siis tunnetad jumalust eneses ja teistes, seda jumalikku ühisosa teistega.”
See ei välista saavutustele orienteeritust (minu arust), aga mõtlemine on teistmoodi. Sa teed seda teistele. Mitte endale.
Luize – aga läheme Soomaale koos, igatahes! Ja Kajaga – Narva Jõesuusse 😉 Justin palus omalt poolt nimekirja lisada Narva ja Kohtla-Järve linnad ka.
Ja veel. Ka see pudrukeetmine ja ujumas käimine olid tol öösel mu jaoks seotud selle ideaaliga, mille ma Indias kätte sain. Tervilik inimene ümbritseb end tervisliku rutiiniga ja hoolitseb oma keha eest korrapäraselt 😉 Eksole.
(Mulle tundub, et kirjutan siia praegu trviaalseid jaburdusi. Aga mina olin ise näiteks üllatunud, kui sain pihta, kuipalju ajurveedas hinnatakse rutiini ja mismoodi rutiin on seal õnnelik olemise eelduseks. Ise olin sel ajal just faasis, kus arvasin, et rutiin võib arenguks halb olla… Aga sa pead lihtsalt õige rutiini looma.
Üks esimesi asju, mida mult ajurveeda arst küsis: kas te ikka iga päev korrapärastel kellaaegadel sööte? ja iga päev samal ajal tualetis käite? Ja iga päev samal ajal joogat teete? 😉
aga siis minge Sillamäele ka. Täiesti eriline linn. Samm ajas tagasi – või hoopis kuhugi mujale.
Arvuti on (vähemalt mul) füüsiliselt ebamugavam – ei saa ennast selle taga nii sõlme keerata nagu raamatuga. Aga eks nad ole simulaakrumid ja virtuaalsed reaalsused mõlemad.
Aga võibolla seekord India asemel Kambodža?
Lugesin Tõnni kirjeldust Kambodžast ja tahaks sinna kohe minna.
http://villa-lili.blogspot.com/2006/12/angkor.html
http://villa-lili.blogspot.com/2007/01/phnom-penh.html
http://villa-lili.blogspot.com/2007/01/angkori-mtisklus.html
http://villa-lili.blogspot.com/2007/01/angkori-mtiskluse-jtk.html
Uou, Epp mina làksin sest sügisest just õppima ajurveedat… Nii kodune oli lugeda sellest.. 🙂
Ja Tõnn ajas mulle ka Kambodza isu peale…
see pudruvalmistamine on hea mõte Sul; proovi nii: valmista neljaviljahelvestest (kiireim variant), lisa kas moosi (soovitavalt- pohla) või apelsinimarmelaadi ning kalla üle külma piimaga (vaata et piim värske oleks, muidu võib see lihtsalt tükki minna vms. ma ei teagi kuidas eesti keeles seda kutsutakse täpselt. Ja ära unusta banaaniviile! tulemus: yammi
Epppp!
Õnnelikku uut aastat sullegi! Vaatan nüüd postkasti, kas ehk oled vaevunud mulle meilima.
Kas New Yorgis on samuti lumeta talv nagu siin Häädemeestelgi?
Ma pole jõudnud kirjutada erakirju viimasel ajal eriti… Roheraamatu käsikirja tähtaeg kannustab…
Aga New Yorgis näidati lund viimati umbes 11 kuud tagasi. Eile oli värske soojapoolne kevadilm, kirsid on jälle mõned õiepungad lahti ajanud.
Hello! Good Site! Thanks you! jdowurtsscyrmh