Eile küsisid vist küll kõik huvilised esimese asjana: “noh, mitu last on tulemas?” või “kas on kaksikud?”
See siis sellest, et Marta igal pool on korrutanud, et emme kõhus on kaks titat.
Isegi ultraheliarstile hakkas vastu vaidlema.
“Näe, siis on väike tita…”
Marta vahib ekraani ja vaidleb onule vastu: “Ei, kaks titat! Üks on poiss ja teine tüdruk!”
Õhtul veel kodus ka vaidlesime.
—
Ultrahelis läks niisiis hästi. Üks laps ongi loomulikult parem – lihtsam – uudis kui mitmikud 😉
Ja südametoonid olemas – maailma parim uudis.
Kolmas uudis meie jaoks oli ka tähtaeg, seoses veidi segase ajaga ja pillide lõpetamisega sügisel ei teadnud ma täpselt, millal võis see üks saatuslik rakk kõndima pääseda…
Lapse mõõtmine näitas erinevate tabelite järgi tähtajaks kas 24. juuli, 27. juuli või 28. juuli. Mis hea uudisena tähendab, et mul võiks iiveldusaeg kohe läbi saada!
(Ja tähtajast veel. Marta sündis täpselt kaks nädalat enne tähtaega, ja kui ma segi ei aja, siis meie ema sünnitused on ka kõik olnud enne tähtaega… Võimalik, et sünnib juuli keskel.)
—
Mõtted on endiselt kolimise ja lugude lõpetamise juures, pühendud lapseootaja pole aega olla. Ainult varahommikuti, kui uni ära läheb, siis vaatan lakke ja mõtlen. Näiteks seesama küsimus, mis on mul ikka vahel käinud. Juba lapsest saati. Kas lõpmatus saab olemas olla? Ja see vastus, mida mõista ei saa, aga tunnetada vahel saab: suur ja väike on seesama. Kõik kokku on üks ja seesama spiraal. Meie universum ja Linnutee peab kuidagi ära mahtuma ühe väikese raku sisse, kuigi me aru ei saa, kuidas. Aga ainult see saab olla vastuseks, sest – lõpmatust ei saa ju olemas olla ja lõpmatus peab olemas olema.
Üks pisike hulkuv munarakk, sama juhuslik, nagu meie maailm – kusagilt lugesin kord teooriat, et elu maal on juhus ja neid juhuseid on kusagil galaktikas veel. Ilusasti oli kirjutatud. Enamus planeete ei evi aga sellist elu nagu meie. Ja enamik munarakke ei hakka sellist elu kandma, mida meie eluks nimetame (vaestest spermatosoididest rääkimata 😉
Aga kui väga hoolega vaadata iga raku sisse, misiganes raku sisse, siis peaks seal olema universum.
..No mingid sellised kentsakad mõtted.
Või siis mõtlen, et kes see laps meil siis tähemärgi järgi tuleks. Kas õrnahingeline Vähk, kellest mina aru saan (minu sünnipäev ju 20. juuli). Või Lõvi, kellel vanemale õele lihtsam vastu astuda… Ja kas poiss või tüdruk. Kui ma last ekraanil aktiivselt vingerdamas vaatasin, siis oli tunne, et see on poiss. Aga sama tunne oli ka Martaga, nii et see ei tähenda midagi.
Ultrahelist jäi tegelikult natuke paha tunne ka. Kõht tuikas umbes pool tundi pärast seda. Sisimas ma ei usu, et ultraheli lootele mõnus on. Miks nad seal niimoodi vingerdavad ja ujuvad, kui neid selle heliga pommitatakse? Ja kui mina selle protseduuri füüsilise aistinguna ära tunnen, miks peaks eeldama, et laps seda ei tunne? Ka paar kuud tagasi südame ultraheli järel tuikas mul vasakus küljes natuke aega, ja teisiti, kui muidu südamevalu korral.
Aga niipalju ma seda ka ei kardaks, et ultrahelis käimata jätaks. Vähemalt korra või kaks tuleb seda veel teha – aga mitte rohkem. Neist naistest ma aru ei saa, kes käivad spetsiaalsetes kliinikutes oma loodetest 3dimensioonilisi videofilme tegemas (väga levinud äri siinkandis) või kes tahavad iga nädal arsti juures käia ja ultraheli-ülevaatust saada. Muidugi, võib olla erandeid, riskigruppi, aga siinkandis on erand pigem see inimene, kes arvaks, et ultraheli pole sageli vaja.
Naabrinainegi soovitas mulle oma arsti sõnadega: “Tema teeb ultraheli iga kord, sisuliselt iga nädal!” Ma võtsin numbri vastu ja teadsin algusest peale, et läheme sinna vaid korra. Edasi ootab juba Toomemägi ja ma otsisin sealt endale ka (perekooli foorumi andmetel) arsti, kelle kohta oli iseloomustatud, et ta liiga sageli läbivaatusele ei kutsu ja harva ultrahelisid teeb. Foorumis oli see kriitikana, aga – mulle nii meeldib.
PS. Kas te teate, et kunagi (kümnendis pole kindel, ehk 50ndail?) tehti USAs rasedatele rutiinset kontrolli röntgenis?! Enne kui mõisteti, et see võib sünnidefekte põhjustada ja röntgen rasedatele täiesti keelati… Ultraheliga ilmselt defekte ei tule, see oleks praeguseks avastatud (kasutatud rutiinse praktikana umbes 20 aastat). Aga ebamugavse kohta ei oska meie meditsiin midagi öelda. Seda saaks kommenteerida ainult need pisikesed lapsukesed seal kõhtudes.
ma olen meedikute käest kuulnud, et röntgen oli rasedate läbivaatamisel ka vene ajal kasutuses (jälle ei tea mis kümnendil), näideks “diagnoositi” niiviisi kaksikuid.
Mina neljasena korrutasin kõigile, et ema kõhus on väike vend. Emagi ei teadnud lapse sugu. Aga mul juba õde oli, vaja oli veel venda. Ja kui isa haiglast helistas, et sündis vend siis ma ütlesin, et ma ju tean 🙂
Alles aastaid hiljem adusin, et lapse sugu ei olene inimeste soovist vaid kromosoomidest 🙂
Hah, aga mina just teen looteanatoomia ultraheli 3D, miks mitte oma ainukest last ka ikka korralikult nàkku vaadata, kui tànapàeva tehtnika lubab? Kuid see ei tàhenda, et ma ùhe rohkem teeks, lihtsalt kuna vaja on teha see looteanatoomia, siis miks mitte juba korralikult ja tridimension?
Aga lahe vòib olla kùll nii hilja teada saada… sul juba need esimeste kuude àrakukkumishirmud mòòdunud.. Kuna mul algul oli oht, siis ma lugesin neid nàdalaid ikka suure ansiaga…
eestis on kombeks kaks ultraheli: 12. nädalal “kuklavoldi” mõõtmiseks ja 18. või 20. paiku, ei mäleta enam, siseelundite loendamiseks. rohkem riik ei maksa.
aga erakliinikutes nt tuvastatakse rasedust uh-ga (need arstid, kellele patsient eraldi pappi ei pea köhima, ehk riiklikud, oskavad ka ilma selleta aru saada, kas oled või ei ole…), lisaks saab riiklikes polikates käia tasulises uh-s (popp teema, käiakse noksi otsimas ehk sugu teada nõudmas). aga ikkagi saavad vist suht paljud naised ka ilma tasuliseta rohkem kordi. näiteks kui mingil põhjusel valvetuppa sõit, vaadatakse nii “toolis” kui ekraanil juntsu üle. haiglas samamoodi, kui raseduse ajal sinna peaks sattuma.
mina kohtusin oma kass arturiga vist kokku viis korda. kusjuures soo sain ikka teada alles kolm nädalat enne sündi, täitsa juhuslikult jäid kotid suurde plaani (tegelt otsiti nabanööri miski doppleri-nimelise uuringu jaoks).
riskirasedad on muidugi teine teema, neil tuvastatakse nii ja otsitakse või kontrollitakse siis algul päris tihti südame tööd.
mulle tehti esimese lapsega hullupööra uh-d. ja endal oli igakord nii vabastav tunne – ta on veel olemas ja ta süda lööb, äkki veame välja? vedasimegi:)
ultraheli kahjulikkusest on palju kirjutatud, lihtsalt 2 suvalist näidet
http://www.mercola.com/2001/dec/19/ultrasound.htm
http://www.mercola.com/2003/feb/19/ultrasound_scans.htm
tore uudis, et kõik hästi.
ma tegin ka leevikesega mõõdutundetult palju ultrahelisid, teise lapsega enam nii ei teeks vist. (5 ndl – tuvastati, 7ndl – vaadati jälle, kuna ise tahtsin ikka kindel olla, 12 ndl kukal, 20 ndl anatoomia, 34 ndl, kuna eelmisel korral oli platsenta ees, vaadati, kas on õigesse kohta läinud). samas nagu oleks võinud vast ainult selle 7 ndl ära jätta, teised on ju ikkagi vajalikud.
ma tartus ei käi ja tartu asjadest midagi ei tea, aga seal on mingi jakobi terapeutikum, kus väheke metsapoolsemad rasedad koos käivad, usun, et sulle sobiks seal hästi aega veeta.
Seoses sellega, et Marta järjekindlalt arvab, et on poiss ja tüdruk, tuli mulle meelde, kuidas mul õde ootas teist last, üks poeg oli sellal kuuene. Õde ise arvas ja samuti ka poeg, et sünnib tüdruk.
Kui mul ema siis õelapsele helistas ja teatas, et sa said venna, siis raius tema ikka, ei.. õe.. emme läks haiglasse ja tuleb õega koju.
Ema mul siis püüab seletada, et jah, arvasime, et saad õe, aga saad hoopis venna.. Kutt oli minuti jagu vait ja ütles: “Kurat, issil läheb kahe pojaga küll raskeks!” 😀 😀 😀
Lapsesuu! (Y) 🙂
Need kaks linki olid päris huvitavad, eriti soovitan lugeda teist.
Panen siia lõigu:
”
A recent study from Brisbane showed that ultrasound at a major women’s hospital missed around 40 percent of abnormalities, with most of these being difficult or impossible to detect (Chan 1997). Major causes of intellectual disability such as cerebral palsy and Down’s syndrome are unlikely to be picked up on a routine scan, as are heart and kidney abnormalities.
When an abnormality is detected, there is a small chance that the finding is a false positive, where the ultrasound diagnosis is wrong. A UK survey showed that for 1 out of every 200 babies aborted for major abnormalities, the diagnosis on post-mortem was less severe than predicted by ultrasound, and the termination was probably unjustified.
”
Ehk siis: haiget last diagnoosida ultraheliga on raske ja – diagnoos võib vale olla.
Mina olen alati arvanud, et kui minu lootel diagnoositaks mingisugune võimalik väärareng, siis mina jätaks lapse alles. Seda enam, et kõrvaldatud saaks tõenäosus, mitte 100% kindlalt haige laps.
Kui haige laps tahab tulla, siis on tema kasvatamine kindlasti emale-isale õpitund selles elus.
…Ja kui niisugune otsus on juba eos valmis, siis tõesti, milleks kõike seda mõõtmist ja ultraheli-skänneerimist.
—
Mul on sellest paha tunne, et see eilne ultraheli nii pikalt kestis. Vaatan välja trükitud piltide kellaaegu, vähemalt 10 minutit oli piltidel vahet. Eestis tehtu kolm aastat tagasi küll kiiremini mu meelest. Ja ma olin juba eile peaaegu ütlemas, et kas kiiremini ei saaks, näha ju, et laps vingerdab, laseks tal rahus olla… Aga siis olin ikka viisakas edasi… Sellised momendid ajavad mind tagantjärgi enda peale vihaseks.
Ma arvan, et selle ühe jäänud ultraheli (või ka rohkem, kui vaja) palun TEHA nii KIIRELT, kui võimalik.
See on minu järeldus, sisetunde ja äsja loetu põhjal; eks igaüks otsustab ise.
Ohh, Epp àra nùùd nii keeruliseks ka asja aja! Pole ta nii hull midagi! Ära liialda, ei tunne sa midagi, see on su elav ettekujutus! Ma olen ka väga hell igast mõjutajate suhtes, kuid UH ei teinud midagi, pigem oli pärast veel kõik hell sest sauast, mis sees käis ( esimene ultraheli tehti seestpoolt)…
Ok, selge see, et eriti head ei tee, aga ega ka halba, Netist võib leida ükskõik mis teema vastu targutajaid.
Ega see titt seal sees seepärast ei vingerda, et ultraheli töötab, vingerdab ju muidu kaa, pärast on ju ka kogu see põtkimine tunda!
Ning sa tead ka väga hästi, et hulga hullemini mõjuvad lapsele (ja sulle) sinu negatiivsed mõtted kui mingid tühised 10 minutit ultraheli….
Seda jah, positiivselt mõtlemine on oluline 😉 Aga ma mõtlengi, oli eile, mis oli, aga mul on nüüd enda jaoks nö plaan paigas tulevikuks. Kui vaja teha, siis ütlen kohe ette ära, et tehke kiirelt, ma ei poolda ega vaja pikka ultraheli.
Aga protseduuri tundsin ma ise füüsiliselt kindlasti. See võib olla muidugi individuaalne, aga minu jaoks pole siin mingit küsimust. Tundsin. Ja iga kord olen tundnud (mulle on ainult väliselt tehtud)
mu meelest on igasuguste asjade kahjulikkuse tõestamisega liialt kaugele läinud. tegelikult on ju kogu elu kahjulik – ükskord me sureme ju nii ehk naa ja kuna (arsti)teadus ei oska kõigile haigustele 100%liselt põhjuseid tuua, siis igaks juhuks tembeldatakse igasuguseid asju VÄGA kahjulikeks.
PS minu meelest (mis ei pretendeeri muidugi 100% tõele) diagnoositakse haigusi/väärarenguid ikka põhjaliku kromosoomiuurinuga, mitte UHga…
Umbes 15. -16. nädala paiku tehakse vereanalüüs double test, kui see on positiivne, siis tehakse lootevee analüüs ehk loote kromosoomuuring, mis siis on 100% kindel. UH on pigem tähtaja määramiseks, raseduse kulu jälgimiseks, kuid siiski ka raskete väärarengute tuvastamiseks. Ja üle 35 aastased naised on juba mingis mõttes riskigrupp ja neile soovitatakse ja tehakse üldiselt see lootevee analüüs ka. Aga kahjuks on tõesti statistika selline, et suuremat osa sündroomiga sündinud lapsi näiteks UH ja double test ei ole avastanud.
no Epp ei ole veel üle 35 aastane naine!
Nohh, üks korraga on ikka mõnes mõttes siis kergendus küll! Päris mitmes mõttes.
Nii lahe on seda esimest ultraheli näha! Kõik peaks tal nüüd juba olemas olema – kaed, jalad… Vingeee!!! Tahaks ise ka juba!!! 🙂 Tagasivaates meenub rasedusest ka ainult see positiivne. Ilmselt on loodus sättinud sisse mingi amneesia-mehhanismi, sest et ma lõpuosa küll eriti ei nautinud, aga laksust tuleb ainult see mõnus värk meelde.
Röntgeniga raviti kunagi isegi aknet – lugesin just, kuidas daam kirjeldas 5 minutilisi kuure, mida ta kord nädalas sai. Tulemusena jäi ta oma naha alumisest kihist ilma…
To: maris, ma seda nii ei mõelnudki 🙂 ma rohkem unekoti jutu selgituseks sellest, et millega mida ja millal määratakse. Et kui üldiselt kõigile üle 35 aastastele tehakse need analüüsid nagunii ja testid ei näita ikka suuremat osa, siis paneb see mõtlema, et kas on mõtet üldse torkida, seda enam, et lootevee analüüs võib nurisünnitust esile kutsuda. Ei teagi, kas teadmine on õnn või õnnetus.
Muidu olen aegajalt siia lehele sattunud, aga nüüd on nii põnev. Raseduse aeg on vist kõige toredam aeg üldse! Tervitused Epule ja teistele lapseootajatele!
kuna mul oli Martat oodates väga palju probleeme, platsenta asetus, oht raseduse katkemiseks, verejooks, haiglas säilitamas, ülinõrk olemine, st enamuse ajast olin pikali, isegi nõusid ei jõudnud pesta.
mu tubli mees koristas ja pesi kõik mis vaja, no tänu sellele saime nõudepesumasina, see selleks.
kogu selle juures tundsin peale igat UH end palju paremalt. poisiga tehti ka 5-6 korda ja siis kõhklesin, et kas oleks ikka vaja olnud, sest siis oli kõik korras. aga seekord tundsin, et minu enesetunde pärast on hea.
meil on arstil endal kabinetis UH olemas, seal küll neid kordi ei loetud, tehti pigem rohkem.
Kõik see lugemine siin – Epu blogi koos kommentaaridega — on tõeline kirjandus elust enesest!
Aga Epp, just praegu välgatas pähe, et suure tõenäsusega tood Sa oma väikese ilmale Toomemäel. On nii või? Sellel tähtsal kohal on sündinu minu neljast lapsest kaks, mina ise ja ka minu lähisugulased, tädilapsed ja vist veel teisedki. Tädi sünnitus (oli kuldne süda, kuldne hing!) oli nii kiire ja osav olnud, et tohtrid olid talle siis soovitanud sinna esisünnitajaks jääda. See oli esimese ilmasõja lõpuaastatel.
ma ei tea, mis siis saab, ja kuidas suhtun, kui ise päriselt ükskord seda va last ootan, aga praegu, meeletu foobikuna, arvan küll, et lasen kõik võimalikud testid-analüüsid teha.
ma olen väga-väga palju mõelnud, kas ma suudaksin sündroomiga last kasvatada ja ma tean, et ma ei suudaks. võib-olla on see julm, nii mõelda, aga ma ei saaks hakkama. ja neid juhtumeid on ikka olnud, kus absoluutselt mitte riskigruppi kuuluv naine on sündroomiga lapse saanud.
oma paranoiade eest võlgnen muidugi tänu Eesti Naisele ja Naistelehele jms sarnastele ajakirjadele, kus sellistest juhtudest palju räägitud.
ausalt öeldes ma isegi kardan seda, kui lapseootele jään kunagi, sest minust saab ilmselt arstide õudusunenägu. laps on juba mitu-mitu aastat mul kõige suurem unistus üldse ja kui midagi peaks valesti olema … mai tea. aga võib-olla on siis, kui last juba ootan, kogu mu suhtumine muutunud, kes teab.
igal juhul tore, et sul, Epp, kõik hästi on 🙂
Mina tundsin ka esimest last oodates hirmu väärarengu pärast, aga siis ma mõtlesin selle endale selgeks, võtsin selle hirmu endale vastu ja leppisin sellega.
Umbes nii mõtlesin: minu elu missioon (nagu vist igaühe oma) on õppida elu tundma. Ja haige lapse kasvatamine kindlasti aitab elu paremini tundma õppida.
Mis neisse kromosoomiuuringutesse puutub (pakuti nii vereproovi kui amniot), siis neist ma üleeile arsti juures loobusin, sellesama mõtte pärast. (Eh, ja tegelikult oli kiire ka ja laborisse oleks pidanud pool tundi sõitma 😉 Kui sealt ka midagi avastataks, see ei paneks mind lapsest loobuma.
Vaadake, sealsamas mercola lingis ka kirjutati, et uuringud näitavad – võimalike tervisekahjustustega lapsest aborteerinud naised on hiljem suuremas depressioonis ega taha juhtunust rääkida, võrreldes nendega, kelle laps sureb sünnitusel.
Igaüks teeb selle otsuse ise. Mina olen aru saanud, et minu elu ei peagi lihtne olema, kõik raskused on küpsetanud – ja kui peaks tulema midagi sellist, siis tuleb.
…väga hästi aitab selline mõte hirmude vastu.
Ja TEINE TEEMA. Muidgi on päris mitu inimest mulle mailinud, et privaatselt küsida selle pillide ja rasedaks jäämise seose kohta ja et kuidas ma siis ikka ei teadnud või kaua ma ei teadnud jne.
Ma mõtlesin ja otsustasin, et panen selle ka siia kirja, pole siin häbeneda midagi. Kui ma kujutan põhimõtteliselt ette ühte naist mõnes naisteajakirja tervisloos sellest teemast kirjutamas, siis pole see niiväga privaatne midagi. Julgen teistelt küsida, julgen ise ka rääkida.
Lugu siis selline. Ma olin pikalt rinnaga toitev ema kuni möödunud suveni. Kui loobusin, oli mu tsükkel endiselt “laisk”, nagu paljudel selles olukorras juhtub.
Sügisel käisin arsti juures ja sain rasedusvastased pillid, et need muuhulgas ka mu tsükli korrapäraseks ja virgaks teeksid. Pillid pole mulle muide kunagi hästi sobinud, või pole mul olnud kannatust ootamiseks, kuni nad sobima hakkavad…
Igatahes jätsin pillivõtmise peagi pooleli, sest nad ajasid mind iiveldama.
Tsükkel oli endiselt laisk, tähendab, olematu.
Ja iiveldus, see ei läinud üle…
Ma ei suutnud mõnda aega uskuda, et olen rase, sest õde oli just oma titeootuse uudise teada andnud. Lisaks oli elu siin niipalju muid sündmuseid täis (Justini vanematele kolimisest teatamine, Eesti Naises tööga alustamine), et palju ma sellest ei mõelnudki.
Aga tsükkel oli endiselt laisk, tähendab, olematu.
Ja iiveldus, see ei läinud üle…
Siis oli aeg tõele näkku vaadata ehk teatud testike osta. Pärast mida ma hoidsin uudise ka natuke aega enda teada, ei kippunud seda kohe tööandjale ega blogilugejale teatama.
PS Ultrahelisse minnes ma niisiis ei teadnud, kas munarakk pääses kõndima enne pille, nende võtmise ajal või pärast. Vastus on, et vahetult pärast.
PPS. Võibolla aitab see lugu mõnel rasestuda soovijal käima peale jääda 😉 Võtke poolteist kuud pille ja siis…
Ahjaa, Kalju – ilmselt jah Toomemäel, kuigi tagavaravariant on, juhul, kui algaks sünnitustegevus rahulikult, sõita Põlvasse, seal saab suurema tõenäosusega vette sünnitama (rohkem vanne ja vähem rahvast).
rasedusvastaseid tablette kasutatakse ka raviks, kui millegipärast ei rasestu – see ongi nagu jõukogumiseks või nii ;).
To Anna: Eks igaühele antakse kanda nii palju kui ta kanda jõuab. Et pole vaja tühja muretseda.
Kas sul on muud elu ka peale blogi ja siinse unistamise ja ameerikaitaallaste mõnitamise ja…
Eks seda vist on küsitud ja õiendatud, aga kahju on sust küll.
Epp, eks ta õige on jah …
triin, see oli küll väga hästi öeldud ja kokku võetud:) polegi nagu sedaviisi mõelnud kunagi.
aga rasestumisvastaste pillide kohta – paljud naised jälle kurdavad, et pärast pikemaajalist kasutamist on lapseootele jäämisega hoopiski väga keerulised lood – tsükkel ei taha kuidagi endises olekus taastuda, kaob hoopiski. väga segased lood nendega mu meelest, ise võtan ka, aga pole üldse kindel, kas peaks jätkama, kui on mingite jamade tekkimise oht (jälle üks mu järjekordne paranoia 😉 )
miksike, ma kirjutan enda blogisse pea täpselt sama avalikult oma mõtteid, tundeid ja arvamusi kui Epp – mis selles halba on? ja inimene, kes on ameerika-itaallasega abielus, kindlasti ju mõnitab neid. üldse ma ei mõista, kus või keda mõnitatud on.
see, kas sa unistad omaette või avalikult, on iga inimese oma asi. avalikul unistamisel on tihti lihtsalt väga suured eelised – leiad kaasaelajaid/julgustajaid ja samas ka maapealetoojaid, kui unistused võimalikkuse piire ületavad. sina ära end viimaste alla nüüd kindlasti arva, sind nimetaksin niisama klähvijaks 🙂
Olen kahe lapse emme. Ja nende väärarengute koha pealt olen alati mõelnud, et ei ole mõtet tühja ette karta. Pealegi ju usutakse, et kartmisega kutsud pigem kurja välja. Et see mida kardad, võibki tulla. Ja sellepärast ma endale mingeid paranoiasid tekkida ei lase kui vähegi võimalik. Mu teine rasedus oli ka mõneti probleemne, sest sain sellest teada üldse alles 20nda nädala paiku ja siis oli muidugi kõvasti mõtlemist ja meeldetuletamist, et kui korralik ma kõik selle aja ikka olin. Sinna sisse mahtusid nii uusaasta kui jõulud kui sugulase sünnipäev (noh, natuke alkot eksole ja värki), kui ka ränk külmetushaigus ja antibiootikumikuur. Nii et väheke ikka olin mures küll. Aga tüdruk praegu tragi ja terve. Niipalju kui mina praegu aru saan, ei ole need tegurid midagi ära rikkunud. Eks muidugi ka mõtlesin, et kui tuleb mingi väärarenguga laps, et mis ma siis teen. Aga siiski oleks ilmselt endale jätnud. Oma laps ikkagi, kellele ma teda ikka annan – ja esimese lapse beebiiga meeles veel nii hästi, et ei raatsiks sellist tappa. Minu jaoks on laps ikka sellest hetkest kui tema olemasolust seal kõhus tean, ikka päris laps, ei mingi rakukogum, mida me oleme ju tegelikult kõik, ainult suurtel on rakke rohkem. Janoh, rääkimata sellest, et 20ndal nädalal oleks abordiks nii ehk nii liiga hilja olnud.
http://www.perekodu.ee/54015?class=periods&action=list
Üks väga mõtlemapanev lugu sünnieelsest diagnostikast. Tegemist minu meelest umbes sama täpse alaga nagu ilmaennustamine. Perekoolistki loetud, et neid terve lapse sünnitanud naisi, kelle lapsel ultrahelis poolt selgroogu, käsi või jalgu ei leitud, on rohkem kui üks-kaks. Ja veel: double või triple test ei näita teile mitte midagi. Tegemist on tõenäosusega, st selliste näitajatega naistel on veidi suurem või väiksem tõenäosus saada teatava puudega laps. TÕENÄOSUS. Nii puude puudumine kui olemasolu pole selle testiga kuidagi tõestatav.
Mina tahtsin hoopis tähtkujust kirjutada.
Maria pidi sündima 13.juulil, ehk siis kindlalt Vähi märgi all. Rasedus aga venis ja venis ja ühel päeval ütles ema, et kui ta nüüd homseks ära ei sünni, siis tuleb Lõvi. Minu abikaasa teatas sellepeale, et oi, siis lähme küll kohe sünnitama, sest Lõvi küll koju ei tahaks. Ta vaene mees üldse ei mõelnud, et seisab Lõvist ämma kõrval :))
Aga Lõvi meile siiski tuli ja mina olen väga rahul. Järjepidev ja sihikindel ja mõnikord tõeline väike boss ta ju meil on, aga kes ütles, et need halvad omadused on 😉
UH-st niipalju, et siin ka pingutatakse üle nendega veidi, aga nii pikalt tehti ainult looteanatoomiat. Sealt sain ma endale üllatuseks ka 3D pildi kaasa. Väga vinge kui pildil on pea ja näojooned kõik näha. Kahjuks oli laps küll küljega, aga kõik, kellele näitasin, ütlesid kohe, et isa peakuju ja nina on. Proovi sa tavalise UH-pildi pealt sarnasusi kellegagi leida 🙂
Aa ja Põlva haigla kohta olen ma ka väga palju meeldivat kuulnud. Mehe õele, kes ka ootel on, soovitasin ka pigem sinna minna.
On totrus põdeda uh üle, mõelge kui seda ei oleks! igal nädalal on muidugi palju, aga kui palju sellega siiski näeb. Ja mis puutub arutlusse, et kui midagi halba avastataks, siis kas katkestaks või sünnitaks ja ei, ikka kindlasti sünnitaks jne..Neil arutlustel puudub igasugune idu. Olen selle asja paraku ise läbi teinud ja need otsuseid määrab väga palju konkreetne situatsioon. Abstraktsele arutlusele siin tegelikult ruumi ei ole. Down on ju vaid üks väärarengu võimalustest ja sel juhul on lootel võimalik ellu jääda. Aga juhtudel, kui elulootus on ka keeruline, siis pole seal palju valikut, kas katkestada või mitte.
See mis Epp depressiooni kohta ütles, mis sellele järgneb, on muidugi täiesti õige- psühholoogilises mõttes oleks kindlasti naisele lihtsam laps ära sünnitada, aga kas ka lapsele? Emotsionaalses mõttes tunnen end siiani süüdi, nagu aru saate, aga samas mitte teadlikult mõeldes.
andke andeks, et ma veidi teemast mööda kommenteerin [see lapse paistab siin oluliselt popim olema, kuid sellest ma kahjuks suurt ei tea]
nimelt see lõpmatus ning kõige mõeldava ära mahtumine ühte rakku, ei ole üldsegi uus kontseptsioon, mis veelgi enam viitab sellele, et temas peab mingi tõde olema [kui kaks või enam inimest üksteistest sõltumatult sama vastuseni jõuavad on tõenäoline, et see on õige vastus]
saksa filosoof Leibniz leidis, et maailm koosneb mondaadidest [lihtsaim võimalik substants, millel pole osasid, seega pole nad moodustatavad ega lõhustuvad] ning et “see lihtne algsubstants peab sisaldama endas ülimal määral kõik tulenevaid substantsides sisalduvad täiuslikkused, mis on tema tagajärgedeks” ehk igas monaadis [universiumi väikseimas osas] on sees kõik ülejäänud mondaadid [kogu ülejäänud universium].
Muideks, käisin just günekoloogi juures ja tema rääkis, et peale pillidest loobumist on 50% suurem tõenäosus rasedaks jääda, vähemalt paar kuud peale vahenditest loobumist. Ja teist asja rääkis veel, mida saab lühidalt kokku võtta: stressis emme juurde tita ei tule. Miski ajuvärk, et stressikeskus pidavat väga lähestikku asuma hormoonikeskusega, vmt. Jätsin endale ainult põhimõtte meelde, seletada enam ei oska:)
Aga mina olen kindel, et sul tuleb poiss. Ma ei tea, miks. On selline tunne algusest saadik.
Kas sa nimedele juba mõtled? 🙂
Äkki tahad tulla hoopis pereklubi ootajate sekka? http://www.pereklubi.com Perekoolis olen lugenud päris sapiseid vastuseid, kuid pereklubis seda küll pole. Nojah, seal ka registreerumisega, kuid oma foorumid olemas. Palju Sul nädalaid juba on? 12-13? Mul 11 käsil ja varsti lähen uh-sse kuklavolti mõõtma, see siis teine uh. kuid esimene kestis max 2-3 minutit, ei tea kuidas teisega, see vist sõltub sellest, kas laps sellises asendis, kus saab hästi mõõta. Mul oli ka alguses hirmutavaid mõtteid, kuna esimene tita tulekul, kuid mõtlesin, et seni kuni väike iiveldus ja isud käivad ning määrimist ega midagi kahtlast pole, on kõik ok. Ja nii suutsin ennast maha rahustada 🙂 Kõhuke ka kasvab, see ka kindel märk 🙂
Seke – mul peaks olema 12. nädal käsil. Pereklubiga ühineks, aga pärast kolimist, praegu on nii kiire…
Daki – vaata http://www.martaeng.blogspot.com ja
http://www.martaest.blogspot.com – seal on meil nime üle arutelud käinud mõlemas keeles. Tüdruk oleks ikka lihtsam, nimi ja riided on olemas 😉 Aga poiss oleks jälle suurem väljakutse.
mcv – see peab ju olema vastus, see on loogiline, just seetõttu, et lõpmatus ühtaegu peab olemas olema ega saa olemas olla…
nimeta – jah, see teoreetiline arutelu teemade üle, mis kellegi teisel oma naha ja südamega läbi elatud, eks ta ole natuke tobe jah. Samas, ega mõtlemist keelata saa… Hirmud ja nende lahendamine on vist küll iga lapseootuse osa.
Kas natuke kartsid ka enne ultrahelis kaimist blogida ja Martale beebist raakida??
Ikka natuke kartsin, peetumised on ju statistikat vaadates nii tavalised esimese kolme kuu jooksul (ma lugesin su blogi ka, kui sa oled Londoni-Liina… Üritasin kommentaari jätta, aga ei saanud… ).
Aga Martale me lihtsalt lobisesime kohe välja…
Ja blogisse kirjutamise suhtes mõtlesin ka, et kui ka tuleks välja, et on pahasti, siis ma ilmselt ikkagi kirjutaks sellest ka, nii et vahet pole… Ning ei hakanud ultraheli ära ootama, kirjutasin juba enne.
No kuna siit sellise vanemapoolse postituse avastasin, siis panen siia lõppu veel mõned lingid Ameerikamaa ämmaemandate ajakirjas avaldatud artiklitele. Pole selle UHga lood midagi nii roosilised, kui näidata tahetakse – pikaajalisi uuringuid võimalike mõjude kohta pole ikkagi eriti tehtud.
http://www.midwiferytoday.com/articles/ultrasoundrodgers.asp
http://www.midwiferytoday.com/articles/ultrasoundwagner.asp
http://www.midwiferytoday.com/articles/ultrasound.asp