Hommikusi mõtteid
…Aga eile samal ajal olin ma haiglas.
See oli lihtsalt üks selline 24tunnine kukerpall, mille elu viskas. Ja mille jooksul ma ise kogu aeg oma sisetundega teadsin, et ma ei peaks siin haiglas olema, sest mul ei ole tegelikult (raseduse katkemise) ohtu. Aga lõppkokkuvõttes oli see muidugi hea, et ma sain endale ühe päeva – poolsunniviisiliselt, nagu see mul ka varem on juhtunud – , mis tuletab meelde, et inimvõimetel on piirid ja üle rabelda ei tohi. Emakas (naise üks peaorganeid 😉 tuletas selle nüüd meelde ja oli natuke aega pingeseisundis, et mina uuesti lõõgastuda taipaksin.
Või umbes midagi sellist.
Ja sain jälle seda haiglalõhna ja elu, mis käib vist küll igas maailma haiglas ühtemoodi… Nii nagu lennujaamad on kõikjal sarnased, on ka haiglad sarnased. Eluspiraal keerab end nii, et järsku on täpselt meeles kõik need korrad: kõhuhädaga Indias, nahahädaga Inglismaal, südamevaluga Ameerikas. Korraga oled sa suure süsteemi pisike objekt – ja ainus valik, mis sul on, kas neelad kõik süsteemi poolt sulle öökapile toodavad tabletid alla või teed seda salaja valikuliselt 😉
…Ja sain jälle kontakti oma lapsega, kes mul vist vahepeal hakkas meelest ära minema. Kui sa oled tühjas kõrgete lagedega palatis ilma lugemis-või kirjutamistarveteta (sest vaadake, ma ju ei plaaninud haiglasse minna, ma läksin lihtsalt nõuandlasse valvearsti vastuvõtule, sest kõht valutas) – ja kui sa seal siis ulbid, siis tuleb esimene laine mõtteid stiilis „Oi, sellele on ikka veel vastu kirjutamata!” ja „Ups, see asi on veel tegemata”. Siis saad aru, et kuna sul pole millegipärast isegi pastapliiatsit, millega need üliolulised reaalmaailma killud kirja panna, siis ei maksa neid praegu oma peas kanda. Kui pole pastakat, siis järelikult on sellel mingi oma mõte.
Noh ja siis tulebki meelde, et tegelikult on kõhus väike laps kasvamas, kes on nii tublilt kõik need kolimised üle elanud, ilma kordagi endale tähelepanu tõmbamata. Juba algusest peale „teise lapsena”, esimese lapse ja muude asjatoimetuste varjus kasvades. Milline laps temast küll tuleb? Ma kujutan ette, et Marta on tugev ja kange ja särav, aga Anna on pehmem ja õrnem. (Ma olen teda oma peas Annaks kutsunud, pärast seda, kui jõudsime mõtetega ummikusse: poisinime lihtsalt ei suutnud kokku leppida, samas kui Anna nimi on juba kaks aastat meiega olnud).
Nii et ma ei imestanud, kui mulle haigla ultrahelis öeldi, et „see on siin väga suure tõenäosusega tüdruk”. Aga rõõmu tegi küll! Kuidagi veel lähemale tuli see laps.
Ja muidugi tekitab see teatud omamoodi turvatunnet, kui sa näed järjekordselt ära, et su sisetunded toimivad.
…Üks naljakas teema. Kuidas küll Justini vanemad ootasid, et saaks meie esimese lapse soo teada ja kuidas nad lootsid tüdrukut oma poisse täis suguvõssa. Milline draama see oli, et me tähtsa teate neile tookord kodutelefoni autromaatvastajale jätsime, mitte mobiilile ei proovinud ja nad pidid veel pool tundi ilma selle infota elama. Kuidas Justini ema terve selle päeva veetis tüdruku asju ostes…
Ja kuidas läks eilne uudis? Kui ma olin juba haiglast koju lastud (sest ultraheli näitas muuhulgas ka seda, et emaka toonus on alanenud), siis kirjutasin meerikamaa sugulastele: „Olen haiglast juba väljas, midagi hullu polnud ja ITS A GIRL!”
Ei kippu ega kõppu.
Mitmed tunnid hiljem helistas Justini ema ja tahtis muidugi teada, et mis rohtu mulle haiglas anti ja kas see on ikka „kaasaegne ravi”, mida ma sain. Ja et kas ta saaks Marta uude tuppa midagi osta ja meile saata.
„Kas sa seda uudist ikka ka lugesid, et tüdruk on?”
„Jah… Aga…” ja teised teemad läksid edasi.
Papa Johnilt pole siiani kippu ega kõppu. Ilmselt lootis poissi?… Või polnud see hetkel lihtsalt tähtis teema.
Ma pole sellest isiklikult häiritud ega hakka seda muidugi talle ütlema. See on tore, et meie pere ja Justini vanemate vahele on paras eluterve distants tekkinud, samamoodi nagu see oli siis, kui esimest korda Eestis elasime. Aga mõtlesin selle teema peale ikkagi: on vist päris tavaline, et just esmasündinust saab vanavanemate lemmik ja teisena sündinu ei saa kunagi seda ülevoolavat fännimist tundma.
Mina näiteks olen ka esimene laps. Ja mu teisena sündinud õde Elo on mu tähelepanu juhtinud mõnele kõnekale faktile meie lapsepõlvest. Näiteks: mu noorema õe ja venna sünnipäevad olid väga lähestikku novembris ja mina sain alati vanaemalt-vanaisalt kingituse ka n e n d e sünnipäevaks. See tundus kõigile nii normaalne, pere reegel – et miks see üks laps siis ilma peaks jääma, kui teised kaks kinke saavad? Aga m i n u sünnipäeval juulis ei saanud nemad küll mingeid kingitusi! Ma ei mäleta täpselt, kuidas ja millega seda ära põhjendati, aga just nii see oli.
Ja mina olin ikka see, kes sai õest-vennast rohkem vabadust vanaema-vanaisa juurde nädalavahetusteks minemisel (mis meie keeles tähendas ka seda, et nädalavahetus otsa ei pidanud kodutöid nagu nõudepesemist tegema ja võis niisama lugeda või loomadega mängida… ühesõnaga priviligeeritud elu).
Ma arvan, et mu teisena sündinud õde, kellele pealegi kohe otsa ka vend sündis, oskab rohkem kaasinimestega arvestada kui mina. Aga mina jälle julgen oma arvamust rohkem kõva häälega välja öelda. Üks pole parem kui teine, me kõik lihtsalt saame endale oma elu mustri.
…Aga praegu ootame Eloga koos last, tähtaegade vahe on kaks nädalat. Ei kõla just väga ratsionaalselt, aga minu jaoks oli see algusest peale selge, et kumbki neist rasedustest ei katke – kui need kaks hinge on otsustanud niimoodi üheskoos siia ilma tulla, kui nad täiesti vanematepoolse plaanimata on sellise fenomenaalse ajastusega hakkama saanud, siis peab neil olema hüva pärituul 😉
Head sõbrapäeva ka kõigile mu virtuaal- ja muidu sõpradele!
Ja kõigile Marta sõpradele teadmiseks, et kohe taasavan ka tema blogi 😉
Head sõbrapäeva sulle!!!
Palju naeratusi ja kallistusi!!!
Palju päiksest ja kuud!!!
Palju tähti ja ilusaid valgeid pilvekesi!!!
ma just ükspäev mõtlesin Sinu blogi lugedes, et sul on nii palju rabelemist kolimise-töö-pere jne’ga, et peaksid end vist rohkem hoidma, rasedus ei ole küll haigus, aga targem on ennast mõnes asjast vabaks nihverdada.
Ja Anna on ütlemata ilus nimi ( minu lapse oma ka 🙂
Ilusat sõbrapäeva! 🙂
Huvitav on see, et tegelikult on pere teine laps palju pealehakkajam ja esiletrügivam kui esimene (eks see oleneb ka laste vanusevahest). Sest tema peab oma koha eest pereelus algusest peale võitlema. Teisena sündinu on ka mässumeelsem ja avastajalikum. Paljud uuendusmeelsed leiutajad on sündinud pere teise lapsena. Nägin kunagi üht dokumentaali, mis rääkis võitlejainstinktist, seal räägiti muuhulgas perre teisena sündinud lastest ja näidati katset kuidas erineva sünnijärjekorraga lapsed vanemate tähelepanu püüavad. Väga huvitav.
Intelligentsus ja sünnijärjekord on ka huvitav teema. Nt V.Kolga on seda uurinud.
Muidugi on kõik vaieldav, nagu ikka. Aga nii minu ja mu vanema õe suhe kui mu omade laste suhe on täiesti sellele dokumentaalile vastav.
Aga keskmine laps on omamoodi “vahele jäänud”. Et tal tuleb end vanema õnnakse suhtes tõestada samas jääb ilma pesamuna hellitustest.
Tegelikult on naljakas kuida su ämm-äi arvavad, et siin on kõik niii kohutavalt mahajäänud 🙂
Ja – Head sõbrapäeva!
ma arvasin ka et teine laps ei saa seda lõputut imetlemist, aga on saanud ikka. Oma peres võibolla vähem aga vanaemavanaisa käest saab küll. Vanem laps on juba nii isiksus, et teda ei saa niimoodi imetleda ja nunnutada kui noorem nunnutamise ikka jõuab, et kõigi tähelepanud kuulub talle. Aga eks see teine laps iseseisvam saab küll, sest oma vanemad on juba asjaga harjunud ja lasevad tal väiksekesel rahulikult areneda ;).
Head sõbrapäeva!
ah ja. mul juhtus esimesega samamoodi, et tegutsesin väga intensiivselt kuni haiglasse sattusin – pärast läks kõik rahulikult. Aga mul oli ka ülitubli arst, muidu ei oleks vist ikka nii rahulikult läinud. Ole tubli.
Ma olen Heidiga nõus – teine laps peab oma koha eest rohkem võitlema ja on pealehakkajam. Aga tegelemist saab ta tunduvalt vähem kui esimene, sest tal on venna näol mängukaaslane olemas, aga vennal omal ajal ei olnud. Nii et nagu Triingi ütles – teine areneb omaette:)
hoia ennast. ma olem sinust ilmselt paar nädalat maas, aga elan väga kaasa:)
muide, pere noorem laps on ju igavene pesamuna ja hellituste saaja (ütleb pere esimene laps:6)
Mulle on just alati tundunud, et pesamunad on rohkem tähelepanu saanud ja ära hellitatud kui esimesed lapsed. Tüüpiline on ju, et kui üheskoos mingi pahandus tehakse, siis saab riielda suurem, sest tema peaks justkui targem olema, väiksele antakse kõik andeks ja ta jääb “väikseks ja rumalukeseks” ehk justkui süüdimatuks ka siis, kui ammu peaks mõistus peas olema.
Vahel on see mulle lausa traagiline tundunud, kuidas suurem laps äkki suurest osast tähelepanust ilma jääb ja peab paljuga ise hakkama saama, sest vanemad on väiksega nii hõivatud (mis on pratamatu). Kui panna ennast selle väikse “suure” õe või venna olukorda, siis võib ju seda armukadedust ja jonni täiesti mõista. Aga eks kõik sõltub vanemate mõistmisest ja empaatiavõimest.
Ja loomulikult on esimene laps eriline, sinna ei saa ka midagi parata.
Igatahes tore, et teil kõik hästi on ja palju õnne tütreootuse puhul! Marta on ka kindlasti rahul!
Minu laste vanavanemad on jällegi millegipärast just pesamunaga hästi ninnu-nännu tuurides. Isegi mu äi, kes muidu on selline krõbe ja karm üle-kaheksakümne meesterahvas, on üpris heldinud meie pisikest piigat nähes :). Võibolla on asi ka selles, et esimene laps oli poiss, aga igatahes praegu ma pean täitsa jõuliselt ise asja tasakaalustama, et kohe-kohe mürsikuikka jõudev poiss ka ikka vanvanematelt tähelepanu ja ärakuulamist leiaks. Ja mulle tundub ka, et pesamunast tüdruk (kes hetkel on küll alles kaheksakuune) on märksa nõudlikuma ja kangema iseloomuga kui poiss oligi (kuigi poiss pole ka mingi valge ingel). Poiss virises ja nuttis beebina, kui midagi saada tahtis, tüdruk prõmmib jalgadega vastu põrandat ja kärgib :). (Kuigi muidu on selline päikeseline plika iseenesest.)
Head sõbrapäeva ka minu poolt kõigile!
Olete väga-väga tublid kõik – ühelt kontinendilt niimoodi teisele kolida on väga raske katsumus.
Nii tore, et tüdruk tuleb! Siis on põhjust ka kolmas laps saada! 😉
Mina ise olen pere vanem laps, õde noorem. Lühidalt: minul oli küll palju vabadust, aga samas õel oli kõike muud palju rohkem. Mina olin tubli õpilane ja ka muus osas tubli, sellegipoolest sain kogu aeg pahandada. Õde võis õppida kui halvasti tahes, ikka midagi ei juhtunud. Õde suutis enda eest paremini seista, ta ei võtnud vanemate iga tänitamist nii tõsiselt.
Üks ema, kellel on poeg ja tütar, rääkis, et tema ämm ei tee tüdrukust õieti väljagi, aga poissi täiesti jumaldab, kuigi tüdruk on väiksest peale palju tublim olnud.
Näh, tahtsin ise alustada sõbrapäevasoovidega, aga Sa ise olid juba ees kõigile virtuaalsõpradele soovides. Ikka siis minu poolt ka soojad sõbrapäevasoovid! Kunagi kui Sul rohkem aega on, tahaksin pärida selle angloameerika kombe kohta, mis Eestis ka tasapisi toimib.
Kas Sa olid Toomemäel? Kui, siis tuttav koht. Minu kadunud tädigi (kuldne süda, kuldne hing!) tõi oma lapsed ilmale seal ja oli nii tubli, et talle tehti seal ettepanek jäädagi sinna esisünnitajaks.
Kui Sul on tüdruku nimeks valmis Anna, siis selle peale tegi mu süda jõnksu, Minu ema oli Anna.
oi, tore, et Epp on jälle elusalt ja tervelt virtuaalmaailmas tagasi!
mulle kohe üldse haiglad ei meeldi.. olin kunagi nõukaaja lõpus Toomemäel paarinädalaste tsüklitega naistehaiglas; küll see oli imelik elukorraldus. huvitav, kas vene õed on ikka veel blondeeritud juuste ja tugeva meigiga? 😉
meil on õega 2 a vanusevahet, tema minust noorem. perekonnas said vanavanemate tähelepanu aga mõlemad võrdselt: minul oli emaema Paides, temal isaema Türil. vahetusi toimus üliharva. ehk ka seepärast, et minu nana suri, kui olin vaid kaheksane.
elujärg läks aga nii, et noorem õde on koduhoidlikum ja mina maailmarändur; temal on suht paigalise palgatöötajana pea puberteediealine poeg, riiklik haridus ja ‘ämma maja’, minul suure rännukogemusega erakooli diplomid, oma firmad ja pangalaenuta kinnisvara.
eks vaatame, kuidas edasi 😉 koduhoidjana on mu õde raudselt parem. ja ma kohe kartsin, kui ta beebit ootas: minu väike õde ja rase! see oli tol ajal mulle midagi võõrastavat, ehheee..
Ma arvan, et nii palju kui on inimesi on ka õe-venna kogemusi ning teha miskit järeldust, esimesed lapsed on sellised ja teised sellised ja kolmandad ja neljandad … ei ole võimalik. Meil igal on oma isiklik õeks/vennaks olemise kogemus ja ka osadel ka see, kuidas kohelda mitut oma last. Mina olen ka vanem õde, õekõbi 6,5 aastat noorem. Mina mäletan siiani armukadedust ja kõrvalejäetust ja erinevat kohtlemist lapsepõlvest, ikka nii, et suur õde teeb ja vastutab ja on süüdi. Eks ma tegin ja vastutasin ja olingi 🙂 Ja praegu võtan seda kui fakti, mitte kui emotsiooni, nüüd vanainimestena saame õega häst läbi (mu meelest). Olen oma laste puhul (mul neid tükki kolm: T-P-P) üritanud seda vahetegemist vältida ehk siis ühe eelistamist teisele, mis ei tähenda ühesugust kohtlemist, ikka igale tema vajaduste järgi ja vanuse järgi ja igalt tema võimete kohaselt ;). Ja vältida seda, et suur õde peab väiksemaid hoidma. Üks nipp muide ongi see, et suurele õele toodi kinke väiksema venna sünni ja -päevade puhul ja veel väiksema venna sündides siis kahele vanemale. Kui külalistel ei olnud meeles, olin ise varunud miskit nänni. Sest ma mäletan seda tunnet, et minust keegi välja ei tee ja kõik, kogu nänn, tähelepanu jmt läheb väikesele õele 🙂 Seega ma arvan, et Epp, teie pere puhul oli see ehk vanemate tarkus, mitte esimese lapse eelistamine. Ja seda, et lapsi ühtemoodi võtta ei saa, olen ka kogenud. Vanema lapse kasvatusnipid ei toiminud keskmise puhul jne. Aga igaüks neist on miskit moodi esimene ja ainuke. Kõige esimene on esimene laps, teine on esimene teine laps 🙂 Nad ise ju võrdlevad ja tahavad olla esimesed, siis olengi nii öelnud. Ja oma kaootilise kommentaari lõpetuseks veel, et see vanavanemate tähelepanu suurus lapsele tundub jah olevat pöördvõrdelises seoses laste arvuga peres 🙂 Vähemalt meil on nii välja kukkunud. Aga kolm on ju ka selline kogus, et endalgi lähevad nimed sassi ja sünnipäevad meelest :P, mis siis meist põlvkond vanematest tahta 🙂 Ilusat sõbrapäeva ja mingu Sul titeootus ja ka kõik muu ikka hästi!
Tahjtsin kirjutada järgneva peale
. Aga mõtlesin selle teema peale ikkagi: on vist päris tavaline, et just esmasündinust saab vanavanemate lemmik ja teisena sündinu ei saa kunagi seda ülevoolavat fännimist tundma.
Siis lugesin Merlet, kes ütles asja ära
Ma arvan, et nii palju kui on inimesi on ka õe-venna kogemusi ning teha miskit järeldust, esimesed lapsed on sellised ja teised sellised ja kolmandad ja neljandad … ei ole võimalik. Meil igal on oma isiklik õeks/vennaks olemise kogemus ja ka osadel ka see, kuidas kohelda mitut oma last.
Siiski on olemas mingisugused kogemuste grupeeringud. Mingid rühmalised üldistused. Kuid Sinu sissekanne, Epp, tahab arhetüüpne olla. Mida ta pole.
Hästi elutark on mu meelest Inffi kommentaar, kus ta ütleb:
… , aga igatahes praegu ma pean täitsa jõuliselt ise asja tasakaalustama,….
Nii ongi, tasakaalu suhtes tasub alati valvas olla.
Elu on üks tore köielkõnd, mida kaugemale jõuad, seda paremini oskad, muide.
Tasakaalu tuleb silmas pidada ka töö ja eralu suhtes.
Raseduse teemal ei oska sõna võtta. Hoolimatamitmetest katsetest pole mul siiani õnnestunud rasestuda. Oh, kurb, nii kurb.
Musi
Ikka SInu
Valentina Tereshkova
hea, et titaga ikka kõik korras. ja head sõbrapäeva ka!
aga selle teise lapse kohta, et meie peres on asjad jällegi nii, et mina kui keskmine laps olin vanavanemate lemmik. vanaisale kohe veel eriti, või vähemasti näitas tema seda väga tugevalt välja, uskus minusse alati siis, kui keegi teine enam ei uskunud (no tüüpilised teismelisejamad kooliga jms). aga mulle näis, et ka vanaema valutas minu pärast rohkem südant kui teise nelja lapselapse pärast. tädi lapsed hoidsid üldse ise eemale, nii et vanavanemate kogu tähelepanu oli pööratud meie pere kolmele lapsele ja no ma eristusin sellest kolmikust.
aga meie puhul võib asi üldiselt olla jällegi selles, et olen kolmest ainuke tüdruk.
vanaisaga oli nagunii mingi eriti hea klapp ja suurepärane läbisaamine, seal polnud tegu lapselaste eelistamisega enam vms, see oli kõige lihtsam ja tavalisem sõprus, kuidagi väga ühel levelil olime hoolimata umbkaudu 60aastasest vanusevahest.
Head sõbrapäeva! Pidage vastu!
Minu arusaamise järgi on USA meditsiin Eestist ammu maas. Ei tea kas igal alal, aga olen näiteks Eestis hambaarstile öelnud mis tuimestusvahendi vastu ma Ameerikas allergiline olin ja nii arst kui õde vaatasid mind suurte jahmunud silmadega: “Oi, meie pole seda rohtu oma kümme aastat kasutanud!”. Sarnane kogemus on olnud nahaarsti ja günekoloogi juures (viimane oli eriti meeldejääv ja viis selleni, et USAs ma günekoloogi juurde vist iial enam ei lähe).
tahaks teie teise lapse puhul kolmanda lapsena peale õnnesoovide veel seda öelda, et kena on kui neid lapsi on paarisarv. Muidu on ikka kuskil see üks.
Tugevat tervist sulle ka.
Kas teate seda ütlust, et üks laps peres on vähevõitu, kaks aga kaugelt ülearu? 🙂
Tegelt moodustavad kaks väikeste vanustevahedega last toreda monoliitse (suurema osa ajast) meeskonna, kolmas laps tekitab juba väikese seltskonna, neljas …
Õnne!
Eks iga laps sünnib oma iseloomuga, mida siis elu siit-sealt voolima asub.
Oma 3 pealt olen saanud pigem tõestust üldlevinud teooriatele, vanim kõige kohusetundlikum, pesamuna kõige kangem, keskmisest kurtes jõuab jumalapäike enne looja minna. Samas on kõik nii erinevate iseloomudega kuid kokku tuleb vahva kogum.
Ei ole suuurem autoasjatundja ja viimased autod kõik uuest peast soetatud aga tehke proovisõit…
katsuge, kas käigud käivad kergelt, käivitub kohe hoobilt, et mootor töötaks korralikult, ka tühikäigul, nõrga aku saab muidugi välja vahetada, kontrollige hooldusraamatut, et oleks tehtud korrpärased hooldused ja õlivahetused jms.
vabandust, see viimane oli mõeldud auto teema alla 🙂
Jep, ilma proovisõiduta ei ostaks isegi meiesugused boheemid 😉
Laste teema juurde. Tegelikult on see tõsi jah, et niipalju on erinevaid peremustreid ja üldistada ei tasu. Meie peres olin mina vanavanemate hoida varases eas ja sellest saadik nende lemmik, ja nüüd tundub Marta seda s(t)aatust jagavat.
—
Meie nooremale tüdrukule aga saab osaks kindlasti hoopis teine s(t)aatus. Ja üks huvitav asi, tema esimesed eluaastad saavad olema peaaegu nagu kaksiku-elu, sest ilmselt me hakkame õega kahepeale oma lapsi hoidma… Õde sai muide ka just teada, et ootab tütart. Tal peaks kaks-kolm nädalat enne mind sündima.
Minul siis ka sarnane olukord, umbes kuu aja pärast peaks sündima teine tütar (tehtu lvu, nii et kindel lugu). Esimene tütar on vanaema suur lemmik, on ka väga tema nägu ja tegu. Nii et ma ka mõtlen, et kuidas hakatakse teisesse tütresse suhtuma. Kõneainet sel teemal praktiliselt pole olnud. Aga elu näitab. Suguvõsast muidu on kuulda olnud, et oodati poissi. Aga see ei tähenda mulle suurt midagi, kaks väikese vahega tüdrukut on minu meelest väga lahe:)
Ise olen pere teine laps, ja omast kogemusest ütleks, et teine laps areneb kõvasti kiiremini kui esimene:) Hea vanema tuules minna. Mina hakkasin paljusid asju (a la saapapaela sidumine, lugemine jne) varemgi tegema kui minu 2 a vanem vend. Ja iseseisvam ja -teadlikum olen ka terve elu olnud. Aga see juba pigem iseloomude asi, mitte sünnijärjekord.