Otsin ehk reisikaaslast (India, aprill)
Nii, kuna ma viimasel ajal olen kõigilt tuttavatelt küsinud, et “Ega sul pole tuttavat, kes läheb aprillis Indiasse?”, siis… oleks õige see ka blogis välja hõigata.
Lugu selline, et Justin läheb koos lapsukesega USAsse kaheks ja pooleks nädalaks (vist 3-19 aprill), tal seal kaks geenikonverentsi ja suured suguvõsa lihavõtted. Mina meerikamaale küll ei viitsi praegu kaasa minna, mul on Ameerikast praegu üledoos nagunii, ning ka sealne familglia ei eelda, et ma minema peaks…)
a olen ikka kõikunud kahe mõtte vahel: kodus, Tartus, hubaselt; või kasutada kätte kukkunud aega, kui üks laps on juba parajalt suur ja teine veel sündimata, ja minna külastama Indias Sai Baba aashramit, kus enne olen käinud kaks korda… ja kus on hea tasuta arstiabi ja ülikoolihaigla ja imehead loengud religioonist-filosoofiast-elust ja söögid ja odav elu ja huvitavad inimesed ja uutmoodi mõtted.
Mingeid seiklusi väljaspool aashrami mina ei plaaniks (aga mu reisikaaslane võib muidugi seda teha, seal on nagunii ootamas ees hulk huvitavaid inimesi, kellest suur osa tahab ka väljaspool paaripäevastel reisidel käia).
Kõige tõenäosem ja odavam oleks lennata Delhisse (Finnairi pakkumine 5595 krooni, vt www.estravel.ee) ja sealt rongiga alla lõunasse (mina eelistaks esimest klassi, kus saab mõnusalt magada ja Indias on kõik nagunii odav meiega võrreldes). Seal siis ca kaks nädalat kohapeal elada ja siis samamoodi tagasi. Delhis veedaks ilmselt päeva(d), aga mitte öö(d).
Teine variant, mida saab uurida, on lennata Lufthansaga Frankfurtist otse lõunasse, Bangalorei. See pilet võib tulla kallim, aga rongisõit oleks ühe ööpäeva asemel tund või paar.
Aprillis on sealkandis palav, aga mõnus ikka. Olen seal ka enne aprillis käinud. Ja see on ka kuu, kui ei ole teada, kas aashrami juhtfiguur Sai Baba on oma talve- või suveresindentsis (selle saab kohale jõudes lennujaamas telefonitsi üle küsida). Viimati, kui oli aprillis, elasin üle selle huvitava aja, kui ta kolis ja kui 24 tunni jooksul kogu aashram talle busside-rongidega järgi kolistas (paar tundi sõitu on erinevate kohtade vahel).
PS. Ma loodan, et siin allpool ei lähe nüüd mingiks õiendamiseks teemal “kes on Sai Baba?” Igaüks võib netist või raamatutest lugeda ja teha just need järeldused ja tunda just seda, milleks tema valmis on.
Ja oma elu seal aashramis (nagu ka põgusad eluperioodid Iisraelis kibbutsis ja Kanaari sartel hipikommuunis) ei hakka ma siin ka praegu pikalt pajatama, sest teate, teate, ka sellel teemal tuleb kunagi raamat (üks neist paljudest alustatutest… aga ega elu veel läbi ole, aega kirjutada on ;). Lood neist üllatavatest ja põnevatest inimestest, keda neis kommuunides olen kohanud ja keda ma pole osanud ega tahtnud Eesti meediale müüa…
Ja võibolla loeb seda siin praegu inimene, kel on vaja seekord kaasa tulla. Siis kirjuta mulle ja arutame. Ma pole ise ka 100% kindel (ainuke vastunäidustus on, et ma olen selleks ajaks kuuendat kuud rase; tööportsu saan ette ära teha või puhkuse võtta).
Tegelikult, nagunii tekib siin paljudel huvi, et mis see aashram on.
Võite vaatada nt http://www.trip.ee otsinguga “Sai Baba”
Ja kopeerin enda kunagise postituse sinna.
”
Ma olen nüüdseks käinud Sai Baba juures kaks korda, mõlemal korral ca poolteist kuud kohapeal elades. Panen siia kiirelt paar põhipunkti ritta.
– Kel vaja minna ja kel minekuaeg käes, sel sujuvad asjad väga kiirelt.
– Seda on väga raske seletada, miks, aga mind tõesti see ei huvita, mida Baba michaeljacksonlikest kalduvustest räägitakse. Mind huvitas see, kuidas ma ise mingi protsessi sees olin ja sisemiselt justkui puhastusin. Tuli see energia siis, kust iganes (Babast, teistest inimestes, minust enesest).
– Nõustun absoluutselt sellega, et see võlutuhk jms on teatud inimeste võlumiseks, vaimselt kaugemale arenevaid inimesi huvitab ta õpetuse sisu.
– Niisama lihtne siiski pole, et “ajab mingit suvalist armastusejuttu”. Jah, eesti keelde tõlgitud raamatud (ostke nt Loitsukellerist Tallinnas) on enamuses lihtsalt hoomatavad. Aga samas on olemas Indias ka Sai Baba korraldatud kõrgemad haridusasutused, kus uuritakse erinevaid religioone – sinna peaks olema vaba vastuvõtt kõigile, mu teada studeeribki ühes ülikoolis ka Eestist pärit noormees.
Põhiline iva tema õpetuses on, et kõik religioonid on võrdselt head – sa võid valida kas ühe kiire või kogu päikese, peaasi, et armastad ja teenid teisi.
– kas SB ütleb, et on jumal? Mina sain aru nii, et ta ütleb, et kõik me oleme jumala kehastused, tema ainult tugevamas kontsentratsioonis ning aitab tähtsaid asju meelde tuletada. Tavainimese (sinu) ülesanne on oma halvemast poolest (egost) võitu saada ja leida üles enda jumalik pool ning näha seda jumalat ka igas teises inimeses. Ja tähtsam kui palvetamine on inimkonna teenimine, heategevus.
– Ma ei tea, kui tõesed on jutud Sai Baba organistasiooni külje all toimuvatest varitehingutest, millele siin keegi viitas. Tean aga 100% isiklikest kogemustest, et tal on mitmel pool Indias heategevuslikud haiglad ja kliinikud, kus on tasuta arstiabi kõigile soovijatele. Ning lisaks on rida heategevuslikke koole, kus ma ühes isegi natuke aega töötasin.
Lisaks tean ka paari rikast inimest, kes tegid rahaülekande (USAkad) Sai Baba heategevusorganisatsioonidele. Ma usun, et see raha läks heategevuseks, olen selles tegelikult lausa kindel, näinuna, kuidas seal asjad toimivad.
– Kes tahab minna Sai Baba juurde, see leiab tee. Vaja pole mitte mingisugust paberit Eesti organisatsioonilt – kõik kohale jõudnud majutatakse odavalt aashramis. Vaja pole minna grupiga. Esimesel korral läksin ma Airiga koos ja elasime kahelises tpas niiäelda erakas. Teist korda läksin üksinda ja elasin niiöelda ühikas. seal aashramis kohatud inimesed on väärtus omaette. Siiani suhtlen osadega (Kust nad on? Iisrael, Iraan, Lõuna-Aafrika, India, Jaapan, Inglismaa, USA, Venemaa). Inimesed, kes sinna tulevad, üle kogu maailma, on eriskummalistes olukordades (kes on jäänud haigeks, kes kaotanud elu mõtte, kes läinud pankrotti) ja sellelt pinnalt tekkivad huvitavad jutuajamised, sõprused.
– Kui lähed SB juurde, siis kindlasti tasub külastada ka sealset raamatukogu (lugemist erinevates keeltes erinevate religioonide kohta) ja diskussioonigruppe või loenguid. Ma ei mäleta enam, kust sai viimaste kohta infot, aga seda saab kindlasti iga seal töötava vabatahtliku käest küsida. Loengud olid väga eriline kogemus!
Soovitan ka (naistel, sest mehi ei oodata, sry) osaleda vabatahtlike köögitöödes, see oli lahe kogukonna-elamus. Iga kord paar tundi enne ametlikke söögiaegu toimub kogunemine köögi juurde. Sellepärast seal elu ja toit nii odav ongi, et peaaegu kõik toimub vabatahtlike abiga.
– Kellel muusika hingekeeli puudutab, siis varahommikused ühislaulmised – isegi kui mitte ühtegi sõna aru ei saa ja lihtsalt kaasa ümised, tegu oli vist sanskriti keelega – on huvitav ilus kogemus.
– Seal elades ja juba mõni aeg enne seda tasub loobuda lihasöömisest. Kas hiljem jätkata vöi mitte, see olgu mu meelest oma valik. Aga ise kogesin seda, mida ka seal diskussioonigrupis räägiti – kui sööd liha, on jalad maa peal ja suudad maiseid otsustusi kiirelt teha, aga kui lihast loobud, siis on jälle vaimne areng kiirem ja hõljud… Ega seal Puttapartis kusagil liha saagi.
“
Sorry, aga pole tark kuuendat kuud rasedana Indiasse minna. Võta mõistus pähe! Ja vaene kaaslane, ta peab olema seltsidaamiks rasedale naisele nii ebasanitaarses riigis, kus tihti juhtub rongidega jubedusi. Ka sündimata lapse suhtes peaks tundma vastutust.
jah, Epp, arvan sama, et pole mõistlik minna, tule parem Suure-Jaani, ela minu juures, kogu loodusest jõudu ja mõtteid.
🙂
Tänan kutsumast, ja ega ma veel kindlalt tea, mis teen.
Aga – India pole sugugi nii ebahügieeniline! Umbes sama mis New York, ma ütleksin. Minu plaan oleks minna lennujaam-raudteejaam-aashram ja see on küll riskivaba, minu kogemuste järgi. Mis jubedused seal rongis siis juhtuvad? 😉 Rongisõit esimeses klassis Lõuna-Indiast Põhja-Indiasse on üks mu elu ilusamaid ja odavamaid luksreisi-mälestusi.
Mis aashramisse puutub, siis see on puhas, valge ja helge. Väga puhas. No ma ei muretse sellepärast.
Üksi minna siiski samas ka ei tahaks.
Aga mulle on juba mailile kirjutatud 😉 Eks näis.
Ma arvan, et kui Sa tunned, et Sa tahad minna, siis Sa lähed – ja see on Teile mõlemale hea. Kõik need laulmised ja kogu see religioosne õhkkond mõjuvad kindlasti hästi.
Muide, kas “Roheliseks kasvamine” on sellal juba lettidel:P?
Soovitan ka lugeda internetisaiti “Ärkamine Sai Baba lummusest”
Ma arvan, et Kalmer pidas silmas neid suuri rongiõnnetusi, mis seal aeg-ajalt juhtuvad ja kus ikka palju inimesi surma või viga saab. Arvan küll, et ohvrite suur arv tuleb sellest, et rongid on hästi täis, mitte et õnnetused rongi seisukohalt hullemad oleksid kui Euroopas.
Pigem oleks hoopis uudishimulik, et kui Epp hiljaaegu märku andis, et lapseootel on jälle liha järele isu tulnud (mis vist näitab, et organismil on seda vaja, rauda või valku või misiganes), kuidas siis paasturežiimil hakkama saab. Kas seal mune ikka võib süüa?
oma tuttavaks saanud rasedusmätta otsast vaadatuna tuli veel meelde, et kuidas vaktsineerimistega saab?
Otsisin just üleeile vanade kamraadide seast kaaslast Indiasse: praegu http://www.supersaver.fi pakub nii 2800 krooni edasi-tagasi pileti eest. Nädalaks-kaheks tuleks küll, aitaks tunglemises ja tassiks seljakotti.
Säsu, kas sa oled see mu vana sõber Säsu? Nii või teisiti, kirjuta mulle!
Kotitassimist ma näiteks ei põe. Mida ma niiväga ikka kaheks nädalaks sinna kaasa vean, see mahub kergesse seljakotti ära.
Möödunud raseduse ajal sõitsime täpselt samas faasis (6.kuu) mööda Rootsit ja Norrat kaks nädalat, rongidega ja bussidega. Ma arvan, et füüsiliselt oli see reis raskem kui planeeritav India oleks, sest siis vahetasime peaaegu iga päev asukohta ja lisaks tegin intervjuusid, oli tööreis.
Notsu – tead, ma seda liha ikka palju ei söö igapäevaelus, vähem vist küll, kui keskmine. Aga muidu Sai Baba aashrami kohta – see on pisike müüriga ümbritsetud linnak oma kodukorraga ja seal sees tõesti liha ei saa. Muna ka ei saa, aga tohutult häid india taimetoitusid saab. Ja väljaspool müüre asub linn (no tegelikult India mõistes küll küla) oma toidukohtadega ja sisse-välja võib vabalt käia. Seal saab küll oma lihahimu rahuldada 😉
Lee – lettidel äkki ei ole, aga kirjastaja käes küll 😉
siinkirjutaja teatab et on minemas 16. aprillist kaheks nädalaks Indiasse üks ligi 10-inimeseline seltskond, aga see vist ajakavasse ei klapi 🙂
plaan on rongi ja/või autoga üks ringike sealsel maal teha.
ära nüüd epp, ikka liiale mine! new york sama must kui india;))
ei teadnudki, et new yorgi veest kõhuhädasid saada võib!
Olen käinud indias ja reisinud palju ka mujal, pole kusagil räpasemat maad näinud kui india. sealne mustus ja hais ja see kuumane limane õhk paneb suisa öökima.
rasedana skandinaavias ringi paarutada on vist veidi teine tera kui suure kõhuga indias kõikide nende kerjuste ja haigete seas ukerdada.
No ma olen ka New Yorgis käinud, pole seal räpane midagi!!!!!! Indias pole küll käinud, aga nende reiside kohta on kuuldud igasuguseid lugusid… Ja nähtud filme.
Ja rase ei tohiks ikka kotti tassida, sorri, aga olen selles suhtes konservatiivne. See on lihtsalt mu reaktsioon. Ära niimoodi mine, elu on ees, nagu sa ka ise ütled.
Üks mõte veel.
Mis su ämm selle kohta ütleks, kui sa indiasse rasedana läheksid?
Mina olen nii Indias kui ka New Yorgis käinud. New Yorgis on korralike avalike söögikohtade köögid puhtad. Muidugi leidub tänavatel prahti, kui seda otsida. Selle prahiga tavaline inimene kokku ei puutu. India on lihtsalt ebasanitaarne. Söögisaal võib puhas olla aga nõusid pestakse ntx jõevees, vms. Ise nägin. Meil sai kogu grupp kohutava kõhulahtisuse. Kuigi pesime käsi spetsiaalse selleks kaasavõetud desinfitseeriva vahendiga ja olime igati ettevaatlikud.
kuulge ta ju räägib, et müüriga ümbritsetud ja puhas. Ja ta on ju seal käinud ja isegi köögis töötanud. Küll ta teab ise ka oma ohte. Ega kõiges ei saa ju nõu anda. Ega siis hingetasakaal pole mõni autoost ;D
oi, armas Epp,
Sa oled ikka nii eriline inimene.. mu juristi ajuehitus võttis kohe uued pöörded. jäin suisa mõttesse, kas ehk tõesti uuesti Indiasse minna.
jõuan 1. aprillil teise elupoolde, statistiliselt võttes. midagi sellist võiks olla suurepärane Teise Elu Algus. ja Sul ka, see Teine Elu on ju nii mitmeski mõttes Sinu sees.. meie kõigi sees.
Ma veel kord ütlen, et ma ei ole kindel oma minemises seekord, aga kindel sisetunne oli, et on õige aeg see Sai Baba info siin maha hõigata… kes teab, kes sellest siit lugema peab 😉 Ja kes minuga ühendust võtab. Ja mis sellest sündima peab.
katsun ette kujutada, mis oleks parem 2,5 nädalaks, võibolla tõesti jääda koju ja kirjutada ilukirjandust. Näis.
Aga.
Indias saab muidugi reisida väga odavalt ja räpaselt, me oleme ise seal põrandal maganud, samas lähedal kastidevabad inimesed põõnutamas. New Yorgis saab käia muidugi nii, et 5. avenüü ja Central parki lõunaosa, aga minge näiteks ilusa nimega Sunset parki metroojaama Brooklynis, näiteks. Või misiganes metroopeldikusse. Ja NYC metroo üldine hügieen on kindlasti kehvem kui India raudtee esimese klassi rongid.
Mulle meeldivad mõlemad kohad, aga ma jään enda juurde selles, mis ka ka enne ütlesin.
Ja kui läheks seekord, siis reisiks hügieeniliselt ja kiirelt aashramisse ja tagasi.
Eee, koti tassimisest rasedana… Kui sul on kodus 3aastane, siis üks kerge väike seljakott on pisiasi.
kotitassimises on sul tõesti õigus. Kui ma ootasin teist last, siis viimasel kuul jäi mehel põlveliiges haigeks, et ma tassisin oma alla kaheaastast pidevalt viiendale korrale ja kotte ka – see luksus, et sa lamad ja midagi ei tõsta on ikka ainult esimese lapse ootamise puhuks. Aga ka põhilised probleemid saadavad esimese lapse ootamist.
Hm, ja mis Giu sellest arvab??
Minu mees mind kohe kindlasti rasedana ei lubaks kuhugi nii kaugele.. Indiasse kohe kindlasti mitte!!
Ning kuuendast kuust alates on juba su kehal rauavajadus suurem kui nüüd, taimetoidust sa ei saa kogu seda rauda kätte ( mina rasedana hakkasin liha sööma).. võtad mingid rauakapslid kaasa? Ning muidu kaa.. ma saan aru, et mul on esimene rasedus ning elan itaalias kus ollakse hulga rohkem muretsejat tüüpi….. Ning eesti naised tahavad alati kangelasemad olla ja kõigega hakkama saada…. Aga kas pole mitte parem ja ohutum siiski oma kodus ahjupaistel kõhtu soojendada ning nautida rahu, mda varsti enam pole?
Kõik on muidugi isklik, kuid teatud asjad võivad rasedana hoopis teistmoodi olla kui me ette kujutasime.. Ma käin ayurveda koolis, ning kui enne mulle raskelt meeldis, kui minu peal teised katsetasid erinevaid massaze siis nüüd ei taha ma üldse, et keegi mind puudutaks 🙂 Samamoodi tegime mingit biotantsu moodi asja… uff, see ei sobinud ka mulle üldse, samas grupi teine rase nautis täiega ja oli üliõnnelik, et tema laps saab juba kõhu kõige selle osaliseks…Mina aga muudkui vabandasin oma lapse ees, et ta peab kõigi nende energiatega nüüd toime tulema.. 🙂
Kuid see on minu kogemus ning minu arvamus, eks sa ise tunned paremini, mis on just nüüd hea sulle ja su tulevasele tibule 🙂
Kui sa paar aastat ootad, siis ma tuleksin hea meelega kaasa…
Rauavajadus – ma söön Eestis palju hematogeeni (ja see muidugi veel üks asi, mis välismaalase silmi pööritama paneb… Härjaverega maiustama, uhh!)
Giustino on tolerantne selle India-plaani suhtes (noh ta on ka fotosid näinud mu reisist esimese klassi vagunis ja näinud ka aasharmist pilte, paar tükki ma tegin, kuigi seal tegelikult ei ole soovitav pildistada). Aga seda arvame muidugi mõlemad, et ta emale pole praegu mõtet rääkida.
Enne just arutasime varianti, et kui minna kogu perega kolmekesi või neljakesi Indiasse, pärast Anna sündi. Samamoodi siis puhtalt ja kallimalt, otse aashramisse ja tagasi. Koos lastega oleks seal muidugi hoopis teistmoodi (nii heas kui halvas mõttes). Seal on muidugi kogu aeg lastega peresid ja kõhtudega naisi.
Ah ei tea. Praegu tegelen hoopis eestimaise nohuga ja vaatan, mis suunas lähipäevil tuul puhub selle aprillikuu asjus. Tegelikult ju enamuse valikute puhul tuul ikkagi puhub ühes suunas, tuleb ainult pihta saada, mis suunas…
Aga mis rasedusse puutub, siis ma vist olen sedasorti ema, kes elab oma elu edasi ja ju need lapshinged on seda algusest peale teadnud, kui nad on teinud valiku minu juurde tulla ;).
Ma ei tea, kui paljud teist mõtlevad sellele, mismoodi nad tahaks elada siis, kui lapsed täiskasvanud. Mina igatahes mõtlen, ja tahaks, et nad ise ka o m a elu hakkaks elama, sest mul on endal palju teha. Liigset klammerdumist ja pühendumist mus ei ole, aga loodan, et parasjagu ikka on 😉
Ja ma ei ütle, et üks on hea ja teine halb. Elu on kirju… Nagu sa ka ise, Mari, ütled.
rauatablette ei maksa jah eriti võtta, see ainult viimases hädas. Väga raske koorem organismile on ülearune raud. Hematogeen on väga hea nagu ka muud veretooted.
Keegi Anonüümne eespool uuris vaktsineerimiste kohta. Mindki huvitaks see teema. Sa oled ju roheliste “kalduvustega” (heas mõttes :)) ning mõni roheline ei poolda vaktsiine. Kuidas Sinuga on?
Teema on lähedane mulle seetõttu, et üks mu lähisugulane, kes ka Indias käis, sai peale kõiki neid India reisiks kohustuslikke vaktsineerimisi endale elu esimese allergia, millest praeguseks on välja kujunenud raskekujuline õietolmuallergia – s.t kevadeti neelab peoga tablette 🙁 Peale selle on mõnest toiduainest tal nägu ja kael ka üles paistetanud – nüüd kannab süstalt koos mingi rohuga kaasas igaks juhuks, kui näiteks varjatud pähkli peale toidus satub vms…
kus see härjaveri on??
HEMATOGEEN
Suhkru ja magusainega.
Koostis: suhkur, maltoosi-või glükoosisiirup, kondenspiim, taimerasv, toidualbumiin,
magusaine (sorbitool), vitamiin C, lõhnaaine (vaniliin).
100g toodet sisaldab: süsivesikuid 77,9g; rasva 6,8g; valku 6,8g; C vitamiini 50 mg, rauda 10mg.
(raviminfo.ee)
Appike, ma ei tea, kas hematgogeenis polegi härjaverd? Ja meile on seda ju kogu elu räägitud!
Ma pole jah juhtunud seda info lugema, see on selline lapsepõlvest pärit usaldus.
Vaktsiinidest – kui ma esimest korda suurele reisile läksin (1999), siis sain ihusse küll kogu Mendelejevi graafiku, midagi korrati aastal 2001, kui esimest korda Indiasse läksin. Aga vaat need malaariatabletid, mis Indiasse kaasa ostsin, lõpetasin poole pealt ära (neid pidi vist võtma kord nädalas), sest see elu aashramis oli nii euroopalik, ei tundunud nagu mõtet. Sisetunne ütles, et need olid pahad mu jaoks ja nii ma neid ei võtnud.
Kui ma läheks dzhunglisse vms, siis uuriksin ja teeksin vajadusel uued vaktsiinid. Väga oluline on ka ise korralik info järgi kontrollida. Praegu arvan, et sellise reisi puhul, mis on valgete linade vahel esimese klassi vagunis ja eurooplasi-ameeriklasi täis aashramis, kindlasti ei teeks mingeid vaktsiine.
Ja rasedana ma ka ei teeks. Dzhunglisse ju ei ole ka plaanis minna 😉
Marta sai vaktsiinid aeglaselt ja hiljem, süstidele jäi iga kord kaks kuud vahet ja just vahetult enne ärasõitu sai lõpuks kõik tehtud (oli USA eakaaslastest 1,5 aastat maas). Annaga oleks mul plaan nii, et sünnist kuni esimese välislennuni ei laseks talle midagi sisse süstida, siis uuriks, kas ja mis on kõige suurem risk… ja sellest alustaks. Senimaani on laps ju sisuliselt turvakookoni sees, trajektooril kodu ja õu, ma suudan nii palju ise vastutada küll ja arvan, et vaktsiinide riskid nii õrnas imikueas on suuremad kui haiguste leidmise riskid. Edasi, lennates ja New Yorgis mitte just maailma kõige puhtamas lennujaamas… Seal ei saaks ma garanteerida, et haigusi pole. Kui ma saaks elada ainult oma talus, siis teeks ehk tõesti lapsele ainult teetanuse süsti, midagi muud ehk alles siis, kui ta laia ilma (kooli) läheb.
…Ükskord oli Martaga jama kah ja see oli muide väga suur versatpost minu roheliseks muutumisel ja info hankimisel. Kord tehti talle kaks vaktsiini korraga (9kuiselt, USAs) ja ta oli pehmelt öeldes üsna uimane, kaks päeva. Hullemast päästis vist C-vitamiin, mis peaks säilitusaineid neutraliseerima ja mida me siis hulgim sõime. Pärast seda ei julgenud ma üle aasta teda rohkem süstida lasta, siis aga lugesin asja kohta juurde ja otsustasin teha selle “aeglaselt ja rahulikult” graafiku.
Aga malaaria ei tule mitte aasialikust keskkonnast, vaid seda kandva sääse hammustusest. Ja sääsk peaks oskama ka üle müüri lennata.
Härjavere panemine hematogeeni sisse lõpetati minu teada ära seoses hullude lehmadega :). Nüüd on see ainult üks suhkrupomm, pigem tõesti lisada nõgeseseemneid ja -lehepuru toitudele.
ei noh. mina olen aru saanud, et see rauapreparaat seal hematogeeni sees ongi härja verest eraldatud, mistõttu see imendub paremini kui teised rauad. Et sinna lausa härjaverd oleks pandud, ei tundu mulle tegelikult kuigi usutav.
Ja kui làks juba jutuks, siis seletage lollile.. Mina olen alati teadnud,et raud ei imendu kui samal ajal kaltsiumit sisaldavat toitu sùùa… Seega kui sùùa rauarikast toitu piimaga, siis raud jààb imendumata.. Tore, aga kui hematogeeni sees on kondetspiim, siis kas kondetspiima sees polegi kaltsiumit? Vòi on see nii moondatud, et ei imendu ja laeb raual imenduda? Vòi on siis tùng?
Ja tunnistan ùles, et ma ka kohe googeldasin hemoteegni ja mòtlesin siin veel,et huvitav see hàrjaveri.. milline ta neist ainetest siis on.. toidualbumiin tundus ainus tundmatu kraam, kuid ei tundunud veremoodi ikkagi.. irw.
no see on tõesti tõsi, et kaltsium raskendab raua imendumist, aga siiski ei usu, et hematogeenis oleks nii palju kaltsiumit, et see võiks probleemiks olla. Aga kindlasti on kasulikum süüa punast liha kui ohtra suhkruga hematogeeni,. ja kasulik on ka verikäkk jne.
Aga see raud, mis on hommikusöögi helvestes on väga halb ja ei imendu ja tegelikult ei tohiks lastele neid anda rohkem korraga kui väike lusikatäis. Ma ennast hulluks loen neid koostisi, mõnedes krõbuskites on rauda vähem.
oehh, vàhemalt pole ma ainus maniakk, kes loeb alati kòik koostisosad ùle ja siis teeb veel omad hullud jàreldused 🙂
ja jah ja siis ma mõtlen, et pea aurab, aga midagi peab ju sööma 😀
Mismoodi neis helvestes rauda on? Vägisi on sisse pandud või? (st koos teiste E-dega)? Või lihtsalt kuidagi sisaldub neis terades ja sel juhul peaks igasugust putru ka vältima?
no pandud on vist juurde jah. Vaata karbi pealt. Pudrus ei ole. Praegu vaatasin huvi pärast – krõbuskites on 11,9 mg, siis tavalistes neljavilja helvestes on 3,3 mg. Ja see 11,9 on krõbuskites standard. Leiab ka väiksema sisaldusega nt. 8 ja mul on praegu siin üks pakk 3,6 mg. Siis panevad vist juurde jah. Ega ma ka ei tea.
Arvestage, et kaera rauasisaldus kuni 13mg 100 grammis kaeras ja kaunviljades umbes 6-7mg. Seega, kui helbed sisaldavad kaera, on seal automaatselt looduslikku sobivat rauda. Lihas pole rauda palju , sealihas vist umbes 2mg. Veri sisaldab 40mg. Maks sisaldab 28mg, keel 38mg, munakollane 8mg. Piimas on rauda vähe-0,15 mg. Kartulis 1,6 mg. Rauda on küllalt palju rohelistes köögiviljades, ntx heas spinatis kuni 4,5 mg. Kõik arvud ikka 100 g aine kohta. Neid sisalduvusetabeleid on erinevaid aga suhed (st kus rohkem kus vähem) on enam-vähem samad.
Aga laps saab raua emalt just viimasel kolmel raseduskuul ja siis peab ema sööma hoolega tomatit, hernest, spinatit, kapsast, kaerahelbeputru, munakollast, maksa ja keelt. Kolm viimast on kolesteroolipommid. Aga rauda on ju lapsele vaja, sest esimesed kuud elab ta ju ainult rinnapiimast , kus rauda on vähe ja ta kasutab oma maksas talletatud rauda. Mahlu hakatakse lapsele andma just ka raua saamiseks.
Täänpä räägitakse pealegi, et seda muna kolesterooli pole vaja karta, et see ei pidanud vere kolesteroolisisaldust suurendama.
siin on kirjas, kus ja kui palju rauda…
http://www.healthyeatingclub.com/info/books-phds/books/foodfacts/html/data/data5e.html
link ka
Igasuguste tabelite puhul, kus antakse taimede rauasisalduvust tuleb vaadata, mis maa andmed on. Taime rauasisalduvus sõltub _teatavates piirides_ ju pinnasest, kus ta kasvab. Osa tabelitest annab maksimaalse võimaliku, osa minimaalse ja mõned kohaliku. Minu omad olid pärit mingist USA maksimaalse esitusega tabelist. Aga lõpuks polegi ju väga oluline täpset mg% teada. Vajalik on teada, millised on inimorganismi poolt omastatava raua loomulikud allikad. Mingi vanaaegne kodutohter soovitas rasedal aneemia (rauavaeguse) puhul süüa päevas pool kilo toorest maksa. Aga spinatit ja kaerahelbeid pakutakse igasugu õpetlikes tekstides rasedaile juba ammustest aegadest. Mulle meeldis lapseootel olles hirmsasti nõgesesupp. Eest nõges on rauarikas.
Nõgesesuppi võiks küll proovida, pane oma retsept, siis kevadel teeme 😉
Aga vaat maksaga on mul viimasel ajal probleeme. Liiga palju on sattunud ette seda infot, et maks kui (lehma, sea vm) organismi filter… koht, mis püüab mürgid kinni. See ju maksa funktsioon on. Ja kuigi mulle ikka maitseb maksapasteet ja -kaste, tulevad need jutud mulle meelde ja isu läheb ära.
Hea küll, raud on siis kaeras sees. Aga – “Special vitamins added” krõpsukesed on USAs küll müügil (Eesti kohta ei oskagi ma praegu öelda), ma ei tahtnud neid ka süüa ja lapsele anda, kuigi loomulikult oli see müügiargument. Kuidas neid vitamiine sinna lisatakse? Ilmselt ikka mingi keemia abil. Ei ole sattunud selle kohta lugema.
Ma ka ei tea, kuidas tehniliselt see lisamine käib. Enamus vitamiine vist on puhtalt ka koos seisvad ntx C-vitamiin ehk askorbiinhape. Neid võiks ju lihtsalt krõbuskitaignasse panna. Mina olen kahjuks aga allergiline igasuguste vitamiinitablettide suhtes ja ei saa süüa ühtegi toitu, mis on rikastatud mingite vitamiinidega. Seega üritan kõike taimedest ja lihast-piimast kätte saada. Aga maksasöömisega on nii, et kui on raua puudus, siis mõni aeg võib vist lapse heaks maksa süüa. Tuleks valida noore looma maks. Üteldakse, et vasikamaks on praktiliselt puhas. Ega meil ju lihaloomadel ei lastagi vanaks elada, seega pole suurt ohtu. Turult peaks noorlooma maksa saama küll. Kui inimene müüb noore looma liha (selle tunneb ju ära), siis on see maks, mida ta müüb ka tõenäoselt noorlooma oma.
Uh, see jutt ajab mul lihahimu hoopis ära 😉
Aga see on omaette teema: tegelikult on paljud tänapäea lihasööjad sellised, kes “elavad eituses”. Ei taha toore liha lette näha.
Nõgesesupiga on nii, et ma panen nõgeseid praktiliselt iga aedviljasupi juurde. Nõgesed lisan keetmise lõpus olles need enne üle kallanud tulise veega ja siis külma veega ning ära hakkinud. Pärast nõgeste lisamist keedan suppi veel kaks minutit. Loomulikult peavad nõgesed olema noored.
Kuna mulle meeldib nõgeste ja odratangude kooslus, siis pakun ühe sellise retsepti.
2,5 liitrit puljongit, 500g veiseliha, 800 g noori nōgeseid, 1 porgand, 1petersell, 1porru, 2 muna, 4spl hapukoort, hakitud rohelist peterselli, 100g odrakruupe .
Panna liha ja kruubid puljongisse ja keeta , kuni söödavad. Nüüd lisada porgand, petersell ja porru. Kui need on pehmed siis lisada keeva veega üle kallatud ja hakitud nõgesed ja keeta paar minutit.
Serveerida hakitud keedetud muna, hakitud peterselli ja hapukoorega.
Kui meeldivad hapud supid võib pigistada supisse ka ühe sidruni mahla.
Olen kõige selle nõgese söömise jm-ga nõus aga fakt on et organism taimset rauda ei omasta või omastab väga halvasti. See jääb organismi nö lahtiseks rauaks. Lihas ei ole võibolla tõesti rauda nii suurel määral, aga seda suudame omastada palju paremini. Mul oli pojal suur raua vaegus sügisel, kui suvi otsa oli liigutud ühe marjapõõsa juurest teise juurde ja üle saime sellest ikka järjepidevalt liha süües.
Aga tegelikult saab seda raua sisaldust vereprooviga määrata. Epp kui sa liha ei taha, siis tee see proov ja äkki sul on kõik normis ja ei olegi vaja seda liha toppida.
See pole nüüd küll korrektne, et organism taimset rauda ei omista. Taimetoitlased ju elavad. Kuigi, jah, aneemia korral on toidusedelis ikka maks esikohal. Aga raua omistamisega on nii, et isegi ravimina sissevõetud rauast võib pool tulla organismist välja (tunnuseks on must roe). Mingi statistika ütles, et toidus sisalduvast rauast suudab organism omastada umbes 15%. Eks see sõltu ju suuresti indiviidi maohappe koostisest. Sest raud imendub peensooles teatava raudkloriidina, milleks muudab toidus sisalduvaid rauaühendeid maohape. Taimse toidu omistamisega peab organism loomulikult rohkem vaeva nägema. Aga see pidavat organismile väga vajalik olema. See vaev, ma mõtlen. Mulle luges küll arst pika puu ja juurviljade nimekirja, mis kõik on rasedale raua seisukohalt kasulikud. Lisaks muidugi munakollased, keele ja maksa. Isiklikust kogemusest veel see, et mu taimetoitlasest tütar pole aneemiline.
Ja kummaline on see, et tal on kaasasündinud tugev vastikus liha suhtes praktiliselt sünnist saadik.
Munakollane on ilmselt vähemalt sama hea kui liha, nii et ovolaktovegetariaanlastel polegi muret. 100% taimetoitlus, kus midagi loomset ei söö, on meie oludes vist ebaloomulik – kõige vingem taimse valgu allikas pidi olema sojauba, aga teatavasti ei taha see meil kasvada, nii et see eluviis nõuaks pidevat kaugtransat.
Eks see , jah, ole ebaloomulik ja teeb sellise lapse ema elu kaunis keeruliseks. Õnneks minu tütar muna ikka sööb. Aga kujutage ette, et keedate lihapuljongit, et petta see lapsele supi sisse. Pärast keetmist tuulutate ilusti korteri ära. Ja siis tuleb tema koolist ja esimene asi, mis ta tuppa jõudnud hüüab on, et ema sa oled siin midagi vastikut keetnud. Ja lihapuljongiga supp tekitab okserefleksi. Aga muidu on mu tütar kõigiti terve. Eks ma ikka olen hooles olnud nende amiinohapetega, mida taimedes ei ole, ja mis on hädavajalikud.
Kas seal alkot kah tarbitakse ?
ega seal indias ikka väga must ole. Kõik sõltub, kuidas ise asja võtad ja kuidas suhtud – su tunded ja hoiakud peegeldatakse vastu ja sellest lähtuvalt leiad, kas on must ja räpane või ei.
Malaaria pidavat levima india idapoolsetes osariikides ja kuna epp ei nuusutagi sinnapoole, siis pole kartust ollagi. Aashramid on tõesti puhtad, olen ise kahel korral selles veendunud. Kuid Epp, kui sa väga aprillikuu alguses lähed, siis võib nii olla et Sai Baba on just Kodaikanalis või sealt just tulemas. Kodaikanal on muidu väga ilus koht Lõuna-India mägedes, kus kliiima justnagu meil siin eestis… Pole välistatud ka SB paiknemist Witefieldi aashramis, nagu tal kombeks on oma neid vahetada…. Aga peili see täpne asukoht ikka enne välja, kui minek on, sest muidu tuleb ilmaasjata sõitu
Rauda peaks veel palju olema koorimata seesamiseemnetes, mida mu naine ja mina vahelduva eduga sööme. Mina küll niisama aga naisel on seda vaja olnud pärast lapse sündi jne. Palju müüakse kooritud seesamiseemneid, kuid need kus just raud sees, on just koorimata ja teha tuleks nii, et paned seemned õhtul vette likku ja siis hommikul võid sööma hakata. Risenta müüb neid koorimata seesamiseemneid, teised minu teada ei müü…
Hetkel on niisugune nohu, et tundub, nagu Sai Baba oleks saatnud teate, et seekord pole vaja tulla 😉 Aega veel mõelda on, sest neid odavaid India pileteid on lisaks Finnairile veel leitud (aitäh saatjatele!)
Oll – kui sa sinna aashramisse kohale jõuad, siis võib juhtuda, et sa ei tahagi alkoholi, sest saad teistmoodi huvitava laksu. Aga küsimusele vastates: aashrami müüride vahel seda ei tarbita, ei müüda (ahjaa, kaubamaja on seal küll, aga see on avatud vaid paar tundi päevas, et vältida ahvatlusi). Samas on aashramist väljas ikkagi oma elu. Seal on kommertsalustel toidu- ja joogikohad, kus müüakse ka märjukest.
Hi all!
So interesting site, thanks!
Bye
Hi
I am Lucy, I have found your website while searching for some info at Google. Your site has helped me in a big way.
mina tuleksin sinuga hea meelega kaasa:)
Oot, see on vana postitus kahjuks.. Aga me räägime Indiasse SB juurde minekust küll ja kui konkreetsem plaan selgub, anname ka blogis teada.