Need koledad hrushtshovkad

Käisin hiljuti Tallinnas. Ilm oli kehv ja kõndisin ehk vales kohas (bussijaam-Postimehe maja), aga sain päris paraja laksu.

Kole!

Kõndisin mööda kahest majast, üks puumajake ja teine stalini-aegne, mõlemad Lastekodu tänavas, kus me kunagi mõni aasta tagasi käisime korterit otsimas. Ja mõtlesin: küll on hea, et ma siia ei kolinud. Sest nüüd nägin ma kuidagi eriti selgelt, kui kole tänav see on.

…Probleem on eelkõige hrushtshovkades, mõtlesin ma hiljem, sama teed pidi tagasi kõmpides. Ja ka järgmisel päeval Tartus kesklinna selle pilguga tunnistades.

Üldiselt tundub mulle, et Tartu kesklinn on kompaktsem ja paremas korras. Aga probleem on sama, mis Tallinnas. Kui  suudaks välja mõelda, mismoodi odavalt ja tõhusalt saaks need vesihallidest tellistest kolemajad üle vooderdada ja võõbata! Ka Tartus asuvad nad bussijaama lähedal, Turu tänaval näiteks. Ja Pepleri tänaval riivavad nad ka iga päev mu silma.

Kõige hullem silmariivaja on muidugi otse Tartu vanalinnas, Jaani kiriku kõrval asuv Eriti Kole Maja. Oma silmaga olen näinud, kuidas turistid imepoose võtavad, et kirikut ja hrutshovkat ühe pildi peale saada. Omaette kurioosum ju.

Loomulikult tekib küsimus, kes peaks nende majade renoveerimise eest maksma. See on omanike, aga ka kogu linna küsimus. Kõige teravamalt ongi see diskussioon ilmselt selle Jaani kiriku naabermaja ümber tekkinud. Lühidalt öeldes: keegi ei vaidlusta, et see maja on linnale häbiplekk ja linna eearvest tuleks mingil määral seda fassaadi ümbertegemist rahastada.

Aga seal majas elab tõesti palju vaeseid inimesi, ja ilmselt ka mõned taiplikud jõukamad inimesed, kes saavad aru, et nad on jõupositsioonil linnavalitsuse santazheerimiseks. Nii et – “las linn maksab”, on majapoolne sõnum (iga korteri väärtus suureneks muidugi hüppeliselt kohe pärast fassaaadi remonti).

Isegi kui linn jääks nõusse ja maksaks selle ühe maja remondi kinni, siis jääb neid samaduguseid koledusi kesklinna piiresse veel küllaga. Mis peaks siis olema nendele lahenduseks? Kas need koledad majad jäävadki lihtsalt veel aastakümneteks vaatepilti rikkuma? Ma ei tahaks siia kirjutada, et ma häbenen neid oma välismaalastest sõpradele-sugulastele näidata, sest see pilt ausõna päris isiklikult segab mind ennast ka. See pole ainult “vaadake, millised me teistele näime” ja “turistide ees häbi” teema.

Võibolla võiks lahendus olla umbes selline:  linnavalitsus käendaks ja toetaks majaühistute laenutaotlusi, samas saaks linn siis ka määrata ja suunata, et need majad renoveeritaks samas stiilis.  

Muidugi tekiks probleeme. Et millised majad konkreetselt siis kvalifitseeruksid sellistele laenukäendamistele ja millised mitte?

Ja muidugi saab juba algusest peale öelda, et igal linnavalitsusel on olulisemaid prioriteete kui kesklinna ilusaks tegemine.

…Aga iga kord, kui ma neist hrushtshovkadest mööda kõnnin, siis ma ohkan ja mõtlen, et pagan, kui saaks, tõmbaks neile kardinad ette… Võibolla see tunne läheb üle, esteetiline närv tuimestub ajapikku, Eestis kohapeal kauem elades.

112 arvamust “Need koledad hrushtshovkad” kohta

  1. Väike keelenõuanne. Nende majade hüüdnimi tuleb Nikita Hruštšovi nimest ja seega on need hruštšovkad, mitte hrutšovkad.

    Sellest jubedast kombest eesti š asemel inglise sh kasutada ma praegu rääkima ei hakka, aga arvan, et vähemalt ajakirjanikud kui põhilised keelekasutajad võiksid sellest taasiseseisvusaja algusaastate lastehaigusest juba üle saada.

  2. Otsisin selle Jaani tn kolemaja kohta ka artikli üles:

    http://www.postimees.ee/070207/tartu_postimees/243501.php

    Vaatasin ka kommentaare… Huvitav: “Paarikümne aasta pärast vaatame seda maja hoopis teise pilguga.”
    Kas tõesti oleks nii? Võibolla ma tõesti olen pimedusega löödud, et neid maju lihtsalt ajastu stiilipuhasteks märkideks pidada ei oska?

    Huvitava keeruga tuleb siia konteksti nüüd Sakala ümberehitamise (loe:lammutamise) teema. Ka ju ajastu arhitektuur. Ja mille mina jätaks alles nii, nagu ta on, sest – ma pean seda ilusaks, omanäoliseks (ja miks ma üleeile otsustasin Tallinnasse mitte minna? sest ma ei taha seda lõhkumist näha. Boikoti ja nohu segu siis minu poolt ;)).

    Aga – nende majade tulevikku hinnates jääb peale ikkagi esteetiline dimensioon. Vähemalt mulle ja hetkel.

  3. Olen ise Barcelonas imepoose võtud, et Sagrada Familia ilma koledate kõrvalmajadeta pildi peale jääks. Odava ja koleda arenduse eest ei ole kaitstud miski ega keski.

    Jaani kiriku naabermaja mure aga laheneb ise. See maja kaob sealt varsti – ütleme 50 aasta jooksul – lihtsalt ära. Kiriku ajaskaalas on see “koleda naabri aeg” ebaoluliselt lühike viiv, selle pärast ei tasu küll muretseda.

    Ja probleem on eelkõige praegu, meie silme all ja meie rahadega tehtavas kinnisvara-arenduses. Ning mitte Lasnamäes ega Mustamäes, vaid valglinnastumises. Misiganes Tallinna lähedases vallas ringi käia on palju valusam kui Lastekodu või Laagna teed vaadata.

  4. Vat mind need Hrustsovkad ei häiri. Nende vahelt saan ma ilusti vaadata Toomemäge. Kui need lammutataks, ehitataks sinna asemele koledad uued kortermajad. Ja kõik juba päris mõnusalt suured puud raiutaks maha.
    Neisse majadesse tuleks elama uued inimesed, kelle elu sisu on nende auto. Ja seetõttu ka autoparkla. Nende elu teiseks sisuks oleks töötegemine. Mistõttu nad on tegelikult tusased ja mornid.
    Üleüldse käib Tartus alati kaasas uute majade ehitamisega kaasas totaalne haljastuse hävitamine. Ilmselt kardavad kinnisvaraarendajad, et kui nende teosed ükskord pärvavalgele tulevad, siis tõmbavad tänulikud kliendid nad puu otsa kõlkuma.

  5. Kaur – Valglinnastumine muidugi omaette probleem, ja erinevalt hrushtshovkadest palju rohkemat kui esteetiline.

    Aga ma ei usu, et ma üksi neid koledateks plekkideks linnapildis pean? Minu arust, kui rääkida kesklinna linnapildist, siis on see küll päris probleem. vai mis.

    L@ssie – aga ma ei tahaks ka lammutamist. Tahaks, et fassaadid ilusamaks tehtaks 😉

  6. See Jaani kiriku kõrval olev hruštšovka on küll inetu ja peaks ikka midagi ette võtma. Mina aga ei ole päris nõus Martin Pauga, kes pigem arvab, et elanikud ei pea eriti midagi panustama. Mina arvan, et peaks küll. Ma ei mõtle täie rauaga, seda nad ilmselt tõesti ei jaksa. Aga praegu on nad tõesti sellisel väljapressimise positsioonis, a l mind need väikesed aknad küll ei häiri, et tehke kui tahate.

  7. Kui on eesti asetusega klaviatuuri seade määratud, siis susisejad on AltGr+s š ning AltGr+z ž

  8. Elasin aastaid (parimad aastad, lapsepõlveaastad?) sellises majas. Hiljem, Tartus Pepleri tänaval, sai mitmes taolises tudengikorteris pidu peetud… teatud seosed, mälestused sellest ajast… pigem nostalgia, mitte kolemaja-tunne.
    Mitte igas hruštšovkas ei ela vaid vaene mutike ja siniste raamide taga venelane… üks mu sugulasi elab näiteks renoveeritud hruštšovka-korteris päris eduliselt… tõsi küll, tal pole enam seda väikest kööki..
    Tartus ju renoveeriti Narva mnt. ühikad, sama oleks ilmselt võimalik teha hruštšovkadega. Aga kas on mõtet? Pisut tolerantsemat mõtlemist vaid vaja… minu silmis on linnalähedane Legoland palju-palju koledam…

  9. Minu arust ei ole need Turu tänava hruštšovkad nii koledad kui Pepleri omad. Majadel endal pole võib-olla vahetki, aga nad on ilusamini paigutatud (poolviltu) ja jäävad osalt haljastuse varju. Üks nende hea omadus on veel see, et nad moodustavad Turu tänava liikluse ette müüri, nii et majade taha jääb suhteliselt vaikne tagahoov.

  10. Selle konkreetse Lutsu tn (Jaani kiriku kõrval) maja kohta tean mina ka, et seal elab palju vaesemat sorti inimesi, kes juhuslikult nõuka-ajal sattusid elama nii magusasse piirkonda. Nende jaoks on selline fassaadi remont ilma linna abita tõesti võimatu – ja ka mõttetu, nad on harjunud niimoodi elama. Sama asi oleks Tallinnas Lastekodu tn korteritega. Ja muide Tallinnas seal Katariina käigu juures vanalinnas on ka nõukogude ajal ehitatud maju, aga nad näevad vist küll paremad välja kui see Tartu jaani kiriku naaber.

    Üldiselt arvan, et mingil üldisel linna abiga (laenukäendamisega) renoveerimisel võiks teoreetiliselt mõtet olla küll, aga ma ei kujuta ette, mis suurusjärkudest räägitakse nt ühe maja kohta ja mitu neid maju kokku on jne. Näiteks kui on kesklinna piiris kokku sada sellist maja ja ühe maja jaoks vaja viis miljonit, siis on kokku vaja viissada miljonit…

    Aga kui valida, kas need majad maha tõmmata või ilusamaks teha, siis mind pooldaks muidugi ka teist varianti!. Samas ma ei kujuta ette, mis seisus on konstruktsioonid? Kas need nõuk.aegsed majad kukuks nagunii varsti ümber või on see üks linnalegend?

  11. Minu arust ei peaks Tartus Jaani kiriku kõrval üldse mingit maja olema. Ja selle võiks rahulikult “ära kaotada” sealt. Ilmselt arvaks ma siis teisiti, kui seal elaksin.
    Selle fassaadi muutmise plaan on linnal juba ammu ja vahepeal oli täitsa olukord, et kohe hakataksegi tegema. Aga kuna ehituse hinnad on meil nii nagu nad on, siis praegu on asi pooleli. Ühesõnaga, ideekonkurss ja mis siin kõik oli, vahepeal arutati ka mõne korruse maha võtmist, aga sinnapaika on kõik jäänud. Olen nõus, et linn võiks omalt poolt toetada, aga selgusetu on, kui palju. Ja millist projekti siis.

  12. Heler – see viissada miljonit (näiteks) ei tuleks ju siis otse linna rahakotist? Pangad tahavad alati oma raha müüa, küsimus oleks just selles käendamises ja selles, et kes protsessi eest vastutab. Nii nagu Kredexi abil aitab riik käendada noorte perede eluasemelaenusid.

    Seda, mis olukorras nende majade konstruktsioonid on, ma ei tea, hea laia ringi küsimus. Sama räägitakse ju kõigi “mägede” kohta, et varsti nad ümber kukuvad, aga mingit tõsiselt võetavat analüüsi ma pole sel teemal lugenud ja samal ajal käib nende korterite ost-müük päevast päeva. Nii et ma hästi ei usu, et konstruktsioonid nii kehvakesed oleksid.

    Vooderdamine-soojustamine on ka keskkonnahoidlik teema, küttekulud vähenevad.

    Luize – olen nõus ja tean, aga ma just mõtlen laiemalt, mitte ainult selle konkreetse maja teemadel.

  13. Mulle ka on hruštšovkad sümpaat, seda enam, et olen nende sees näinud väga häid interjöörilahendusi.

    Brežnevkad on ka olemas. Need on LIB aegsed Eestu eramud, kus peeti kinni pindala määrast ja karparhitektuuri mõjudest.

    Hea meel, et Tahvlile jälle kirjutada saab.

    Musi Epule

  14. Noh, ütlen ka sõna sekka. See konkreetne Eriti Kole Maja on ka mind juba aastakümnete tagant kriipinud. I keskkooli minu klassi (X) aken oli otse vastu Jaani kirikut ja küll oli valus vaadata, kui sinna selline maja oli püstitatud. Aga noh, aeg oli selline, millal ehituspoliitika nägi niisuguseid ehitisi ette. Selle maja sidumisprojekt tehti tollal Eesti Projekti Tartu osakonnas, sidumisprojekti autoriga olime aastaid kollegid Eesti Maaehitusprojekti Pärnu osakonnas
    Hästi tabad õigeid probleeme, Epp. Tegelikult kahest Sinu mainitud variandist oleks radikaalsem ja parem seal plats puhtaks teha. Linnapoliitikud otsustagu.

  15. mind see maja aga vat kohe üldse ei häiri. kõnnin sealt iga päev mööda ja minu meelest on ta nagu äge vürts seal. maja fassaadil pole ka midagi viga, samasuguseid hallides toonides maju on terve linn täis (roosakas ülikooli kohvik tehti ka miskiks kahvaturoheliseks, no miks ei võinud olla rõõmus roosa?) viga on just nendel akendel, sest, nagu eelpool mainitud, elavad seal enamjaolt vaesemat sorti kodanikud, paljudel pole raha kardinategi jaoks, uutest akendest rääkimata.

    muidugi ma olen kümme aastat elanud ka sellises paneelmajas, ju siis on südamesse kasvanud, aga nt. minu jaoks pole üldse välistatud kunagi justnimelt pepleri tänavasse kolimine, ikka just nendesse majadesse.
    annelinn on minu jaoks jällegi miskipärast hoopis teine teema, see mulle ei meeldi, sest seal on ainult suured majakobakad, umbkeelsed venelased, olematu loodus ja räpased muruplatsid ümber majade.

    meie kodu oli vanasti luunja aiandite juures, seal on kuus viiekorruselist paneelikat ja muidu ülikaunis vaikne linnaserv. ja vot seal oli ilus ja hea ja sellepärast need paneelihunnikud mulle meeldivadki 🙂

  16. a, kas see on see maja seal Jaani kiriku kõrval vä. Seal on ta keruline vaadata arhitektuurilise naabruse pärast lhtslt. Viimane sõna sattus trükituks heebrea keeles, ilma vokaaleta

  17. Tahaks siia majade teema vahele küsida, et kuidas arvate ühe maja lammutamisest Tallinnast. Sakala keskusest. Mis oli minu arust ilus maja. Ja mõnus maja kultuuriürituste jaoks. Aga see lammutati maha. 21. sajandil – mil minu aru saamise järgi enam tugevaid ja stiilseid asju maha ei tõmmata, hoitakse kõike väärtuslikku – lammutati maha ajalooline hoone.

  18. no aga hruštšovkad on ju ühe ajastu majad. ja see ajastu oli selline. milleks välismaalaste ees ajalugu häbeneda? minu meelest on praegu ehitatavad majad palju koledamad. need, mida tehakse kipsplaadist. ja keegi ei tea, kui koledad need veel 10 aasta pärast tunduvad või milliseks on muutunud.

  19. Eestist v2rskelt naasnuna kommenteeriks vaid, et olgu selle arhitektuuriga kuidas on, rohkem nagu maitse ja ilumeele asi. Probleem kui selline aga on eestis hoopis selles, et k6ik on ligadi logadi ja r22mas ja inimesed vaid rehmavad k2ega. Mustus l66b igal pool yle pea kokku ja ise nad r22givad, et k6ige sellega v6itlemiseks vaja raha ja aega mida aga rahval ei pidavat olema. Ja just seda ma eriti ei usuks. Tundub, et iga maltsa viltuvajunud peldiku tagant v2ljat6mbamiseks oodatakse mingeid muinasjutulisi eurorahasid. Inimeste tolerants igasuguse ja sita ja lohakuse vastu eestis on lihtsalt yle m6istuse. Aga, eks selle k6igaga harjub 2ra ka. L6pupoole panin ise ka juba sama s2rki kaks korda j2rest selga ja ei pesnud enam igal pool kraani n2hes impulsiivselt k2si ja m6istatuslikult mustendama kippuvaid kyynealuseid. Nii, et t2heldasin mingit isiklikku arengut selles suhtes.

  20. Küllap sama palju, kui inimesi, on ka nägemusi sellest, milline peaks olema linnaruum. Kummaline on see, et ilu mõistet, mis on vist üks subjektiivseimaid kriteeriume üldse, üldse linna hindamisel suhu võetakse. Mina arvan, et linn on ajalooõpik – ta näitab meile, mismoodi teatud perioodidel residentaalsest ruumist ja seeläbi ka inimesest mõeldi. Ma arvan, et mida mitmekihilisem on linn, seda rohkem intellektuaalseid stiimuleid pakub ta linnas uitlejale. Seetõttu peaks aja märkidena alles hoidma IGASUGUST arhitektuuri ja maksimaalselt nii palju kui võimalik, kuivõrd on üpris raske suhteliselt “noori” ehitisi (Sakala, hruštšovkad) arhitektuuri- ja kultuuriloolise väärtuse mõttes fokusseerida. Maha võtta jõuab alati. Olulisem on ehk hoonete tehniline seisukord ja loomulikult ka säästlikud küttelahendused, mitte “ilu”, mis asub vaataja silmades. Näide: sinu arust oleks loft kusagil endises tööstushoones maru vahva, sinu vanaema jaoks aga oleks selline elukeskkond “kole”. Mina eelistan, et hruštšovka oleks edasi vesihallist tellisest ja kirjeldamatult määrdunud värvi vuukidega – kas mitte kivimaja soojustamine pole ka ehitustehniliselt võttes õigem seestpoolt? Eeldusel, et hruštšovka üldse on kivimaja, eks, et “kivi” pole ainult vooder 🙂
    Minu arvates oleks kahetsusväärne, kui linnaruumist kaoks ära hruštšovka sellena, mis ta tegelikult on, ja asemele tuleks disniländlikult meigitud ei-lind-ega-loom, odav ja keskkonnavaenulikest materjalidest, vaestele inimestele mõeldud kiirlahendus, kastreeritud hruštšovka. Selliseid ju on, näiteks Pelguranna kandis. Mind huvitab alati, mis selle odava ja keemiast lõhnava meigi all on – miks arvab keegi, et see on ilusam ja “õigem”, kui aus, kole ja halbadest ilmadest paakunud silikaattellis, pluss veel see, et meik varjab hästi ka võimalikku informatsiooni maja tehnilise seisukorra kohta. Plastmassilõhnaline maja Jaani kiriku kõrval oleks veel suurem kurioosus kui praegune, peaaegu kunstiteosena mõjuv, šokeeriv vastandus.
    Muide, praeguses hallis “igaveses veebruaris” tundub suurem osa maju koledad. Suvel näevad nad palju helgemad välja 🙂

    Pika jutu kokkuvõtteks tahaksin öelda, et linnaruumis tuleks minu arvates arvestada:
    a) ausust linna arenguloo demonstreerimise mõttes, ajaloolist ausust – linn peab vaatajale rääkima, milliseid aegu ta on läbi elanud. Linn peab olema iseenda ajaloo giid
    b) ehitiste ehitustehnilist seisukorda
    c) ehitiste tervislikkust kasutajale / keskkonnasäästlikkust
    ja veel palju muid asju, aga kindlasti mitte “ilu”, vähemalt mitte enne, kui keegi on defineerinud, mis asi see ilu on.

  21. Aitäh, Lee, olen sinu kirjutisega väga nõus. Kuigi, jah, mingid autoriteetsed eksperdid deklareerisid, et maja tuleb soojustada väljast. Jutt käis tegelt küll paneelmajadest. Seespoolt soojustamine pidavat mingit tõsist kurja tegama. Meie korteruühistu nimelt tahab soojustada nn tartu maja Annelinnas. Aga see on teine teema.

  22. seespoolt soojustamisega on see probleem, et seestpoolt tuleva soojuse vähenedes hakkab külmumine-sulamine toimuma seina sees, mitte seina peal

    ja kaua telliskivisein nii püsti seisab

    kui väljas asfalti vaadata, siis on näha, millega sulamine-külmumine hakkama saab

  23. ma ka elan silikaattellisest majas, aga meil ei ole mingit vajadust lisasoojustuse järele.
    Aga olen ka Lee jutuga väga nõus. Meie linnaosas on kõik kihistused – on staliniaegsed majad, hruštšovkad, on brezhneviaegsed paika mõõdetud eramajad, uueaegsed kipsised ridaelamud ja rikkurite megamajad. Ja tegelikult on see kõik huvitav ja tore. Jalutajale lõputut vaatlemist.
    Lõpuks on see ju meie maa ja hakata lihtsalt silmailu pärast maju lammutama, see tundub lõputult jabur. Muidugi räpasust võiks vähem olla, aga see, et turistid absurdumit pildistavad, see küll ei peaks häirima. Mul on ka üks pilt Torontost, just taolise absurdumiga ja Moskavast on neid pilte hulgim. Aga kindlasti tunduks tippjabur, kui keegi üritaks kõiki selliseid kontraste siluda ja ilustada ja ühtlustada – siis peaks iga paarikümne aasta järelt linna uue värviga ülekäima, et muidu ei sobi kokku.
    Vaat mis 60ndatel tehti – lammutatigi kõik vana mitmel pool Euroopas ja Põhjamaades maha – meil õnneks polnud raha, sarnaseid linnaehituskavasid realiseerida.
    Sellised kontrastid annavad linnale ajaloolise perspektiivi. Eks ajakuludes võidavad nad eluõiguse, kui nad enne pole maha lammutatud või ülevuntsitud. Kui mõelda nt mõneda vanade hoonete peale, mida on mitu sajandit jutti ehitatud ja mis seetõttu on lausa kakofoonilised – aga milline võlu ja milline perspektiiv (nt Augsburgi katedraal või ka Sevilla katedraal, mis esimesena meenusid).
    Aga räpasust jah võiks vähem olla. Ja teed võiks korras olla, kui nüüd linna muljest rääkida. Mulle alati tundub, et kui asfalt on linnas ilus sile, siis on linnaga kõik korras, aga kui on lõputult lapitud ja auklik, siis – no nagu hambad. Kui hambad on katki ei aita Armani ülikonda ka… Meil on vabaduseväljak ka lipp lipi peal lapp lapi peal – vaatasin, kui seda siin enne paraadi puhastati – plats võiks ikka tasane olla.

  24. No selge, see on siis teie arvamus. Väga võimalik, et mul ongi praegu just see välismaalase ja turisti silm, mis lihtsalt polnud tükk aega neid maju näinud.
    Teoreetiliselt olen väga selle mitmekihilisusega nõus, aga… ilu on ikkagi vaataja silmades. Ja praktiliselt need majad häirivad mind, vähemasti praegu küll.

    Neid Lee mainitud Pelgulinna üleklantsitud hruštšovkasid pole ma näinud. Oma naiivsuses loodaks, et neid saaks teha kenamaks ka keskkonnasõbralike materjalidega. Huvitav, kas selline diskussioon on käinud ja kuhugi jõudnud ka mujal idablokis.

    Lisaks on veel paneelmajad, ma ei teagi, mis ajastust need on. Annelinnast osa näeb tegelikult päris rõõmus välja, see jõeäärne, kus on värvid ja kus see värv pole maha koorunud. Samas on majad Karlova-kesklinna piiril (vist Kalevi tn alguses näiteks) mis on paneelidest, kunagi värvitud ja nüüd nii armetud ära koorunud. “Miks neid üle ei värvita?” küsis Justin, kui seal kõndisime. “Aga kes peaks värvima?” küsisin vastu.

    Lõppkokkuvõttes me välistasime sealtkandist ühe kena puumaja korteri, sest see oli just nende imelike paneelmajade juures. Võibolla oleme jah snoobid, et otsime seda “miljööväärtuslikku” ja “armsat”, mida iganes see peaks kellelegi tähendama…

    Aga ma lihtsalt ju fikseerin siin, millest ma läbi tulen, Eestis kohanedes.

  25. Ja see, millest Aivar räägib – ma täiesti saan aru! Räpasuse suhtes on tolerants kindlasti päris suur siinkandis.
    Oleneb millega võrrelda. Enamuses Aasia riikides on see tolerants samuti väga suur. Samas, kui võrrelda Põhja-Euroopaga, USAga (eriti eeslinnadega-väikelinnadega), siis on Eestis ikka väga palju sellist suvalist käega löömist.

    Minu kogemused eelkõige siis korteri (kahe korteri! Meil ju nüüd pisike kontor ja kodu ka) otsingutest Tartus. Kenad, potentsiaaliga puumajad… “Kas teil fassaadi remont on plaanis?” – “No pole tal häda ju praegu midagi.” – “Koridori remont?” – “Seda on kümme aastat tagasi värvitud, praegu küll plaanis pole.” – “Ega ole plaanis seda välipeldikut maja taga maha tõmmata?” – “No ikka kunagi, praegu kindlaid plaane pole…”
    Muidugi oli ka selliseid maju, kus olid plaanid, aga suur osa ei mõelnud. Kui katus ei leki ja vihmaveetorud ja muud torud-elekter on vahetatud, siis on ju kõik okei.
    Asi pole ju sellistel puhkudel ainult rahas. Näiteks sellesama koridori saaks üle värvida päris odavalt, lausa ise ja talgude korras, kui see legend tõesti tõele vastab, et “töömehi pole saada, kõik on ära välismaale läinud”. Aga see kole koridor lihtsalt ei häiri inimesi – et las ta olla selline kassipissihaisune ja ämblikuvõrkudega ja rääma tõmmanud värviga.

    Vat selline asi jäi meile silma.
    Lõpuks ikkagi leidsime endasugused snoobid naabrid ja endale sobivad korterid 😉

  26. noo tore et saan ka sõna võtta.
    elan ühes sellises. silikaattellistega “ülevõõbatud” majas. pelgurannas. usutavasti sellessamas, millele lee põlglikult viitab. ok, meie maja ei olnud enne küll paljas tellis, kolevuugid silma pritsimas – algselt miski krohvikord pealt koorudes silma riivas. nüüdseks on kiht soojustust ja selle otsas kiht värvi…
    meie elame maja keskel ja meie isikliku mätta otsast vaadates poleks ka vaja olnud ei soojustada, ega katust vahetada. ometi eelmisel aastal vuntsiti maja üle, soojustati just väljast ja katus sai ka uus. kallis kaasa mul juba paar aastakest juhatuses ja võib numbreid ka laduda, kui kellelgi otseselt vaja.
    aga minu teadmised siis meie maja põhjal – üks otsakorter oli seestpoolt soojustatud. seinad hallitasid ikka. külm oli ka. soojusmöötmine (mida enne maja soojustamist tehti) näitas kuskohast tuppa külm tuli – seinte ja lae ning seinte ja põranda kokkupuute nurkadest. kui eelmine talv oli nii, et keskmised elanikud hoidsid aknaid lahti – palav oli ülekütmisest samas lõdiseti äärekorterites ja kurdeti niiskuse üle.
    arhitektuuri hoidmine ja säilitamine jäägu ikka mõistuse piiridesse. pole ju mõtet elada puulobudikus, sest see on “miljööväärtus”, kui saaks elada kokkuhoidlikumalt ja mugavamalt (soojus= mugavus) eelnevalt pisut investeerides.

    mis puutub laenuandmisesse-saamisesse, siis ühistutele antakse üsna kergelt. Kredexi käendusel. aga selleks peaks majas toimima ühistu ja ühistus peab valitsema üksmeel, või vähemalt enamusotsus, remondi tegemise suhtes. paraku paljudes kohtades ei suudeta omavahel koostööd teha – teadagi seda eestlaste “heanaaberlikkust”;)

    muide, kui palju peaks olema nn hruštšovkade ekspluatatsiooniaeg? musta-ja lasnamäe majadel, olen kuulnud, oli vist miski paarkümmend aastat ainult? peale seda peaks kopaga kokku lükkama v siis tugevalt investeerima et nad üldse püsti püsiks järgmised paarkümmend aastat…

  27. aa.. mis puutub “keskkonnasõbralikke materjale” siis vahtplasti asemel oli muidugi võimalus valida ka klaasvill. aga see oleks 2-3x kallimaks läinud. kui 2millise remondilaenu saad penskaritele veel kuidagi põhjendada, siis 5-6 millist neile kaela ei määri. vb poleks pank andnud ka. sest tulemus – energiasääst- oleks ju sama olnud. vähemalt otsestelt küttekuludelt.

    nii et kui on valida – kas kütta rohkem ja oodata kuni penskarid maha surevad ja “ostujõulisem elanikkond” korterid siia majja saavad -utoopia, teadagi- või remontida nüüd ja kohe, et saada kohe soojem tuba, kokkuhoid küttekuludes, ka otstest mittelagunev maja, silmailu peale selle, siis parem on vist valida viimane. või kuidas?

  28. kaks ei jää kolmandata…
    kui häirimisest rääkida, siis mind isiklikult häirib, ropult häirib, see koleehitis mis miskil hetkel tallinnas pärnu maanteele kesklinna politseijaoskonna kõrvale ja gümnaasiumi taha tekkis.
    ma kahjuks/õnneks ei käi kesklinnas eriti tihti, nii et selle torudel seisva maja otstarvet isegi ei tea.. aga lihtsalt kole on vaadata.

  29. unekott, see on inglise kolledži (mida sa ilmselt gümnaasiumi all silmas pidasid) võimla ja minu meelest on tegu väga efektse ja ägeda ehitisega. eriti just need harulised betoonpostid, mis imiteerivad sealsamas enne seisnud puid. lugesin kuskilt, et arhitektid ja insenerid olid tugevusarvutustega päris palju vaeva näinud – ega polegi naljaasi panna nii suur maja kahe puukujulise posti otsa toetuma.

    lihtsalt siis järjekordne näide maitsete erinevusest, eks:)

  30. aga kuidas peaks elamupiirkonnas, nagu Karlovas olema parkimine lahendatud?
    et kui tänava ääres, siis ei saa lund lükata ja ja kui õues, siis on ilus roheline õu kadunud.

  31. … aga kui kõik maailma inimesed viskaks särgi peale üht kandmist pessu, oleks keskkonnaga kööga. See, et mõned seda teevad, käib järelikult kellegi arvelt.
    Okei, söekaevuril läheb ilmselt tõesti särk ühe kandmisega mustaks, aga keskmisel linlasel?

  32. Mina elan preesnevi-aegses majas. Ma ei tee seal midagi muud, kui söön (šshnitšshlit ja šshokolaadi), magan, vedelen kušshetil ja vahin telekat ja šshompuutrit, käin dušshi all ja pesen šshampooniga pead. Jalutamas käin Šshnelli tiigi ääres.

  33. notsu, minul, keskmisel kontori-linlasel, läheb tumedat värvi särk pessu peale kahte kandmist. Kui ma seda harvemine peseks, tunneksin ma ennast sama räpasena, nagu Tallinna tänavad on.

  34. Veetsin oam lapsepõlve ja kooliea 2-toalises hruštšovkakorteris (just täpselt seal, kus sa jalutasid, Epp) ja tahaks märkida, et vähe sellest, et need majad on väljast koledad, on nende korterid ka seest ääretult ebamugavad, eriti terve perega elamiseks. Ruumi on kokku hoitud, kus vähegi võimalik, abiruume pole, köök mikroskoopiline, esika ka, vannituba küttekehata ja istevanniga, 1 tuba läbikäidav. Praegu muidugi annab üht-teist ümber ehitada, aga ruutmeetreid ometi kuskilt juurde ei kasvata. Nii et minu kaastunne kõigile hruštšovkade elanikele (kui nad pole just üksikud inimesed või lastetud paarid, need saavad ehk hakkama väikse pinna peal).
    Aga teisest küljest — lapsepõlvenostalgiat tekitavad need majad küll, vaatamata kõigile puudustele.

  35. Kaks kandmist kah parem kui üks…
    Olen kuulnud hirmu ja õuduse jutte, kuidas meerikamaal visatakse ka teksased pärast üht kandmist pessu (no saaks veel aru, et valge särk, eksole) ja põhjendus on stiilis “California kliimas higistad need ju kohe läbi”. No kes käsib kalifornia kliimas teksastega käia.

  36. Elan ise ka ühes neist hruštšovkdest. Kirjutama ajaendas mind MAri kommentaar: “vähe sellest, et need majad on väljast koledad, on nende korterid ka seest ääretult ebamugavad, eriti terve perega elamiseks. Ruumi on kokku hoitud, kus vähegi võimalik, abiruume pole, köök mikroskoopiline, esika ka, vannituba küttekehata ja istevanniga, 1 tuba läbikäidav.”
    Ajas naerma natuke 🙂 (mitte üldse halvas mõttes). Üks tuba läbikäidav, mõelda vaid, kole lugu. Nõukogudelik igand. Mitte, et tänapäeval keegi üldse teistsuguseid kortereid ehitaks. Tänapäevased tüüpkorterid oma köök-elutuba planeeringuga on minu arvates veelgi jõledamad. Kui nüüd võtta üks hruštšovkakorter ja see korda teha, natuke planeeringut ka muuta (köögi ja suure toa vaheline sein maha lõhkuda) siis ega see planeering tänapäevastest kipsmöeröögatustest suurt midagi ei erine. Samasugune kööktuba kahe sahvriga.
    Kolmekümne aasta pärast on nüüd ehitatud noore pere unistused ehk järgmise põlvkonna suus samasuguse arutelu objektiks. Kui nad nii kaua püsti seisavad.

  37. Kui ma viimane kord Väike-Tähe tänavasse juhtusin, siis käis seal ühe maha värvimine. Talgukorras. Inimesed olid kambaga ümber maja, lauad-redelid väljas, värvisid. Neil tundus mõnus ja lõbus olema. (see puumaja, mis on Kati vanemate majast Võru tänava poole, numbrit ei tea kahjuks).

    Nii et ikka tehakse midagi paremaks ka 🙂

  38. Meie Tallinna pesa on ka hrushtshovka. Meil on ruumi palju, kyllap sellep2rast, et maja oli varemalt yhikatyypi elamine, k6ik korterid umbes 100ruudused, mida siis jagas 2-3 peret.
    Maja on tellinud fassaadi remondiplaani. Plaan on 2ra vahetada r6dud, mis on t6esti koledad ja kohati ohtlikudki. Aga kuna majas on ikka m6ned inimesed, kes ei on yyriv6lglased, siis pank meie yhistule laenu ei anna. Praegu maksab iga korter remondifondi 800 krooni kuus ja t2nu sellele on meil v2rskelt v2rvitud trepikojad, uued fonolukuga uksed jne. Kokkuv6ttes v6ib 8elda, et mind kyll maja ei h2iri.
    Saaks vaid rahvas veidi rikkamaks (et raha suurteks remontt88deks kokku panna) ja veidi aktiivsemaks, et v2iksemad t88d ise 2ra teha.

  39. Eppppppppp, ma tean, mis sa tunned, kaugel maal igatsed ja unistad Eesti j2rele ja siis tuled kohale ja saad shoki, sest t2naval on koerajunnid ja koridorides on kassipiss ja igas linnas ja alevis on nii palju koledaid maju… Ja katsud kyll uhke olla, et no mis seal h2beneda, see on meie minevik ja olevik, aga… BORATI kodukyla tuleb siiski liiga sageli meelde Eestis ringi k2ies…
    Sellep2rast on Eestis k6ige parem kylas k2ia 6llevines ja jaanip2eval. See praegune talve ja kevade piiri aeg on ilmselt k6ige tr66stitum.
    Ja loodame muidugi k6ik, et iga kevadega j22b see Borati moodi t2navapilt rohkem minevikku!

  40. eee… no ma nüüd suvel lähen pikemale reisile … kohe huviga ootan neid kauneid ja puhtaid linnu, mis on suisa kontrast räpase eesti kõrval. võib-olla ma tõesti olen kogu selle rõvedusega siin harjunud, aga mina EI NÄE, et tartu oleks räpane.
    tõepoolest on eriti tobe hakata veebruaris-märtsis-aprilli alguses, kus kõik on vesine, raagus, porine ja lögane, hindama linna ilu.

    minu meelest on need paneelikad nagu tempel ühest ajastust. see aeg on olnud ja ma ei leia, et seda peaks eirama.
    Epp … meie maja, nägid seda küll, see on kole ju. kas sa tead, KUI keeruline on teha selgeks veerandile majast, kes on allapoole igasugust arvestust sissetulekuga inimesed, et PALUN, andke ühistule raha, PALUN, siis me saame maja soojustada ja korda teha, üle värvida. neil ei ole seda raha, ei ole, ja ei tule ka. üks pere on umbkeelsed venelased, nii vanad, et keelt enam ära ei õpi, suhtumine on ka selline. kust nad võtavad selle suurema sissetuleku?
    meie ühistu ei oota kusagilt mingeid imelisi eurosummasid, nagu siin mainiti. meie ühistu ootab uute kuuride ehitamiseks ühe inimese allkirja, kes seda EI ANNA. lihtsalt ei anna ja punkt. ja midagi teha ei ole – ei saa kuure ehitada.
    meil on kütteperioodil õhtu jooksul kaks-kolm elektrikatkestust – võimsust majale juurde osta ei saa, sest ühistul EI OLE RAHA. ei ole, ja ei tule ka, sest osad inimesed lihtsalt ei maksa.

    muidugi on hea minna küsida, et kas on fassaadi remont plaanis ja siis ära põlata, et ah, kedagi ei huvita ka. sageli on selle taga täpselt samad probleemid, mis meil, ainult kujutage ette – ka eestlasel on mingi eneseuhkus ja piinlik on tunnistada, et tead, tahaks teha küll, väga tahaks, aga lihtsalt ei saa raha kokku. ja kui ütleski seda, leiaks keegi nagunii, et see on kõigest mingi vabandus ja kuidas ei saa.
    samas tuleb ikka aru anda, et keskealistel ja vanematel on väga suuresti sees nõukaaegne elustiil, kus asjad olid hoopis teisiti korraldatud, ja sellest ei saa üle vaadata. neid ei saa süüdistada selles, et nad on elanud kaunis kommunismis ja enamjaolt sellega kohanenud, et kõike on kõigile võrdselt või pole üldse mitte midagi ja kõige lihtsam on lasta asjadel lihtsalt minna.

    jumal, kuidas mind vihastab, kui inimesed oma kodumaa ja oma rahva kohta selliselt räägivad – räpane, kedagi ei huvita, keegi ei taha.
    meie, kaks tudengit, tahaksime, teeksime, pingutaksime, klaasiksime aknaid, värviksime ise oma kuramuse maja ja ehitaksime aia ümber – aga meil ka ei ole raha selleks!
    ja ma tean, et me ei ole ainsad. aga mina ei ole siiani kusagil virisemas käinud selle üle, vaid kevadel toomegi klaasi ja otsime kellegi, kes kas või juhendab ja klaasime oma pööninguaknad ära, missest, et see pole üleüldse meie asi üksi või üksi meie teha.

    muidugi on lihtsam sappi pritsida kui ise end kokku võtta ja midagi ära teha, kasutegur on säärasel toimimisel lihtsalt tunduvalt väiksem.

  41. p.s. käisime sajandi alguses saksamaal klassiga ja õhtul linnas jalutades olime täiesti shokeeritud päeva jooksul tänavale kogunenud sopast – ajalehed, hamburgeripakendid, tühjad joogitopsid, üleajavad prügikastid jms. tartus polnud me siis ja pole ka praeguseks sellist asja näinud.

  42. Kes see siin nüüd ikka niiväga sappi pritsinud on, kõik siin räägitavad teemad on lihtsalt rubriik “Eesti elu” ja igaüks vaatab natuke oma mätta otsast.
    Ühistute toimima saamine on paras õnneloos – et kes seal su majas elama satub. Nägime ka selliseid maju kesk Karlovat, kus oli neli korterit nelja maksujõulise omanikuga ja majas oli sees ja väljas kõik tehtud, isegi vitraazhaken välisukse peale pandud ;)… Sellised majad on muidugi erandid, enamasti on kortermajades (olgu need siis tellisest, paneelidest või puidust) ikka see probleem, et keegi on piduriks. Üürivõlglastega majale ei anna pangad hästi laenu. Ja on pered, kel pole ei raha ega vajadust midagi muuta.

    Muide, enne just kõndisime Tartus Aleksandri tänaval. No on ikka koledad küll need majad, ka päikesepaistes. Seal on palju paneelmaju, pleekinud ja kooruvad, lihtsalt ülevärvimine teeks neile tõelise heateo… No eks ma harjun, sest vaevalt et keegi neid värvima hakkab ;(
    Puitmajade regioonid mõjuvad igatahes lootusrikkamalt. Kasvõi seesama koht, kus sina, Anna, elad.

  43. Ma lugesin veel korra su kommentaari, sa vist ikka süüdistad mind destruktiivses sapipritsimises. Ütleks veel seda, et:

    – Ma väga destruktiivne ju ka pole, üritasin ühe lahenduse välja pakkuda – linn käendama laene, ma ei tea, kui (eba)realistlik see mõte on, aga vähemalt üritasin olla konstrukiivne.

    – Ära põlgasime jah need kohad, eriti kui minu küsimuse peale “kas me naabritega koos talgude korras ei võiks seda koridori korda teha?” sain väga apaatseid vastuseid ja kummalisi pilke. Igal pool ei saanud, oli ka säravaid silmi! Seesama toake, mille me kontoriks ostsime, seal teemegi lume ära minnes majarahvaga vanade kuuride mahalõhkumise talgud.

    – Ma tean, et inimestel raha ei ole. Aga kasvõi needsamad ämblikuvõrgud ühiskoridoride lagedes, seal aitab veest… Ma loodan, et see ühistegemine ja vabatahtlik tegemine levib üha enam. Ja nõukogudeaegne “mõisa köis, las lohiseb” jääb minevikku.

    – Täiesti nõus, et enamus suurlinnu on õhtuks väga räpased. Hommikuks tavaliselt koristatakse ära. Ma ei arvagi, et Eesti linnad ses suhtes väga räpased oleks, aga… Täna käisime näiteks “Sõbra Keskuses”, selle ees on üks majakes aiaga ja aias vedeleb praht. Nüüd siis juba kolm nädalat olen seda näinud ja tuli täitsa füüsiline aisting aiavärav lahti võtta ja see praht sealt kokku korjata. Ei tea, kes seal elab ja miks see teda ei häiri???
    “Kah kaugelt maalt” räägib õigust, just sellepärast see teebki haiget, et oled kaugel maal kodumaad idaliseerinud 😉

  44. ma ei süüdista, mind häirivad inimesed, ja neid näib üha rohkem olevat, kes näevad küll, mis on halvasti ja valesti, aga midagi ära ei tee.
    näiteks see praht – kui ikka päriselt ja jätkuvalt häirib, siis mine korjagi ära, vaevalt, et keegi selle vastu on.
    nagu meidki häiris, et meie majaosa pööninguaknad on koledad ja klaasimata, nüüd teeme lõpu sellele. kui ei saa sinna akende ümber ka uusi voodrilaudu – missest, värvime need vanadki üle.

    ja siis veel, et KUI palju on tegelikult kas või siin Hernes kordatehtud vanu maju! minu meelest ikka üsna palju juba ja üha tuleb juurde.

    mis ma kokkuvõttes tahtsin öelda: muidugi võib välja tuua, mis on valesti. peabki. aga siis peab enesel olema ka tahtmine midagi paremaks muuta. ja mitte ainult tahtmine, vaid tulebki võtta kätte ja teha, tõmmata vana dress selga ja minna ja ära teha.

    ja minu meelest on Eesti väga kobe koht, mulle meeldib siin elada ja ma ei taha siit kunagi ära minna. ma olen alati siin elanud ja ei idealiseeri, aga armastan kogu südamest. armastan nagu armastatakse oma lähedasi – neist keegi pole ideaalne, kõigil on omad vead, aga see ei vähenda armastust. ja kui näen oma kodu, oma elukeskkonna või oma lähedaste puhul, et mina ise saan midagi ära teha, et parem oleks, siis teen ka. jah, muidugi ma võin vihjata, võin kas või vihastada ja äkiliselt välja pursata, mis mulle ei meeldi, aga siis üritan aidata. üritan ise ära teha. ei jää ainult sõnade juurde, vaid liigun tegudele edasi. ja ma oma varsaaruga leian, et nii ongi ainuõige.

  45. “… näiteks see praht – kui ikka päriselt ja jätkuvalt häirib, siis mine korjagi ära, vaevalt, et keegi selle vastu on…”

    Ei tea midagi, just mingi talunik laskis kahele poisile augud sisse, sest need olevat tulnud luusima tema maa peale tema armsa prahihunniku ja rauakolu juurde. 😉

  46. Üks tark mees on kord ütelnud, et “Kui sa täpselt ei tea, mida sa tahad teha, siis ära parem tee midagi”. Lihtsalt – igaks juhuks hoiatan, et on kuure, mis on kultuurilooliselt väärtuslikud, näiteks nood kuulsad kahekorruselised kuurid, mida hakkab Tartus märksa rohkem silma kui Tallinnas. Samuti on paljud vanad puitmajad “kordategemisest” väga palju kaotanud, mitte võitnud – kui ikka vaimustusega visatakse minema kõik see, mis maja juures väärtuslik on (aknaraamid, kremoonid, uksed, uksehinged, kojakapid, fassaadi originaalliigendus, dekoorielemendid jne jne) ja haaratakse innukalt pintsel, siis vahel saab maja haiget ja teda väärtuslikuks kultuurilooliseks objektiks, samuti väärtuslikuks kinnisvaraks tagasi pöörata ei ole enam võimalik. Mul on pigem hea meel, et paljud vanad majad (vana maja tähendab siis rohkem kui 60 aastat vana) on praegu kooruva värviga ja räämas, säästetud plastaknavaimustusest sõgedate proletaarlaste eest (“proletaarlased” siis siinkohal selles Bourdieu’likus tähenduses, eksju). Ei tasu värvima kiirustada, kui ei tea, mida, miks, millega ja kuidas peaks värvima. Hoonete pieteeditundeline kohtlemine ei ole midagi emapiimaga kaasasündinut, paraku. Nii et mida ma tahan öelda, Epp: JUMAL TÄNATUD, et meil on olnud niigi palju neid umbkeelseid, vaeseid, huvituid, initsiatiivituid, käegalöövaid elanikke, seda minnalaskmisemeeleolu, mis on taganud, et natukenegi kultuuriväärtuslikku elamuarhitektuuri kahekümnenda sajandi esimesest poolest on säilinud. Lähenemine, mida iseloomustab “palju raha, vähe mõistust” ning millega kaasneb arusaamatu tung siledate pindade, 90-kraadiste nurkade, värske “rõõmsa” värvi, sileda muru järele, iha kogu selle igava ühemõttelise selguse ja sirguse järele; hirm kõige ees, mis on natuke vana, kiivas, krobeline, päevinäinud, ning selle paaniline mahakraapimine, on kurjast ja paraku ka suuresti karistamatu, sest muinsuskaitseseadus(ed) Eestis kuuldavasti ei rakendu. Loomulikult tuleb amortiseerunud hoone osi restaureerida/renoveerida, jah! ka värvida, aga tuleb teada, kuidas seda maja jaoks kõige säästvamal viisil teha. Ja sageli ei saa seda teha kiiruga ja odavalt. Olete kindlasti märganud aknafirmade reklaami tekstiga “Hüvasti vana, elagu uus!” ja pilti, kus vanad puitraamid kaminas põlevad. Tule taevas appi!, ma ütlen. Ma ei kahtlegi, et enamik siinkirjutajaid on säästvast renoveerimisest kõrgelt teadlikud, aga linnapildis see paraku ei kajastu – olete vähemuses ning kole vägivald majade kallal on domineeriv. Selle põhjuseks on minu arvates see, et paljudki tänastest inimestest panevad ühte patta nõukogudeaegse ja sellele eelneva – kõik vana seostub selle ajaga, mil poes müüdi ühte sorti põrandavärvi, kui sedagi, ja hoonete korrashoid oli mitmeti raskem, kui mitte võimatu; samuti oli “mugavustega korter” midagi ihaldusväärset ja eesrindlikku, võrreldes puumajade linnaosadega. Kas keegi märkab seaduspära? Meie vanemate põlvkond tahtis “puulobudikust” mugavustega korterisse, mis oleks “aus ja hea”; meie oskame puulobudikke väärtustada, neis ilu näha. Küllap meist järgmine põlvkond leiab, et hruštšovka on erakordselt lahe, vähemalt camp – jätame need siis oma lastele vaadata 🙂 Napoleon tahtis ju ka ilusaid sirgeid avenüüsid ja lükkas keskaegse Pariisi kokku – nüüd nad siis peavad oma kolme musketäri Viinis filmima.
    Seega kordan veelkord – ärgem rääkigem linna puhul ilust! Ilu on segane asi.

    PS: kui keegi leiab, et ma armastan maju rohkem kui inimesi, siis see on kohati tõsi 🙂 Grafomaan olen ka.

  47. Lee jutule lisaks, näiteks Tallinnas Nõmmel on liiga liiga palju näha maju, mis on “korda tehtud” inimeste poolt, kes said vene aja lõpul rikkaks. Kahju kohe.

  48. Epp, ehk on kontrast sul sellepärast ka tugevam, et Karlova ja Supilinn on Tartus vist kõige erinevamate rahvakihtide näitajad. Et seal elab nii ettevõtlikumaid kui ja käegalöövamaid inimesi. Mine kõnni näiteks Tähtveres, sealgi on kooruva seinaga majasid, aga enamasti siiski ei ole.

    Ja see, et eri ravhas on ühes linnajaos koos ja kontrastitab, on küll üks Eesti väiksuse omapära. New Yorgis oli näiteks linnaosasid, kus su ämm ei luband autost väljagi minna, mäletad? Ja seal on kindlasti hoolimatuid ja räpaseid inimesi, ainult et sa ei lähe nende elumajade ligi lihtsalt. Ja puhtad inimesed ei lähe seal räpaste linnaossa elama. Nad ei taha, just sellepärast, millele siingi viitad.

    Mind vihastavad ka lohakad inimesed. Mind vihastavad mu oma naabrid, kes pilluvad konisid aknast välja või prügikasti kõrvale. Ja kusetavad oma koeri välisukse kõrval. Aga ma ei saa muuta inimese lastetuba. Ega seda, et inimene on rumal.

    Aga väita, et eestlaste viga on, et nad iga päev pluusi ei vaheta või iga kraani juures käsi ei küüri, noh, see on ilmselt lihtsalt suurlinna huumor.

  49. Naljakas, minul just ka üks suurem korteriotsimine selja taga. Tallinnas küll. Ja peale pikka kesklinna ja põhja-tallinna puumajade kammimist valisin ma… hruštšovka südalinnas. Ja olen jumala rahul.
    Pimedatest kassikusehaisustest trepikodadest rohkem ehmatasid mind paar nn korda tehtud puumajakorterit. Kus näiteks sauna keriseaur otse ülemise naabri põrandataladesse aurab. Hakkas hirm, et mis nende kipsseinte taga peidus võib olla. Selles mõttes oli kivimaja kindel kaup – teadsin, mis sealt oodata. väike, aga valge, kindlate seinte ja majavammita.
    Aga räpasusest… See võib olla küll rubriigist, et oma silmas palki ei…
    aga mina samuti olin mullu kevadel vapustatud sellest, et Stockholmi südalinnas on vist küll kogu talve konid märtsis tänaval. Et laiaks tallutud banaanikoor on maas ja jääb sinna päevadeks. Minu teada meil käivad kojamehed ikka hommikuti tänava üle? või ei käi? Ka Londonist on mul meeles need uhked valged majad ja mustad prügikotid iga marmortrepi kõrval nii kaugele kui silm ulatub… praht poolest saadik väljas ja ringi lendamas. seegi on ilmselt lugu sarjast idealiseerimine – olin londonit hoopis teistsugusena ette kujutanud…

  50. Mulle väga meeldis Lee kommentaar majade “vale kordategemise” kohta. Täiesti nõus, et puumaja, kus iga korter on vahetanud vanad aknad isemoodi plastakende vastu (vahel on nende raamid isegi erinevat värvi), näeb jube välja. Tragikoomiline lausa. Minu meelest Tallinnas Juhkentali tänaval nägin kunagi puumaja, mille fassaadist 3/4 oli kaetud uute voodrilaudadega ja üle värvitud, 1/4 aga katmata, kusjuures see oli veel alumise korruse osast (vist polnud omanikul raha). Vääga kummaline pilt oli.
    Aga hruštšovkade korteritest: on jah väiksed ja seal tekib ruumikitsikuse tunne. Mulle mõjus seal elamine nii, et iialgi ei tahaks ennast koos terve perega samasuguse väikse pinna peale pressida (nojah, kes ikka tahaks, kui vähegi muid võimalusi on). Samas olen nõus, köögi ja toa vahelt seina äravõtmine annaks avarust juurde, aga tol ajal inimesed kuidagi ei tulnud selle peale. Ja mõnele ei meeldi ka see “avatud köögi” variant: söögilõhnad toas, mustad nõud kogu aeg halastamatult nähtaval.
    Pole neid uusi tänapäevaseid korteried eriti näinud, üht olen, see on küll mõnusa planeeringuga ja avar. SUURE köögi ja SUURE vannitoaga. Aga kindlasti on ka teistsuguseid. Just oli kusagil päevalehes pealkiri, et kahjuks peavad eesti inimesed ikka sama väikeste pindada peal virelema nagu nõukogude ajal, sest pole raha osta, küttekulusid maksta jne. See teeb kurvaks.

  51. just täna vaatasin Tartus siis selle “kolemajade” pilguga ringi, ja JUBE, ma polegi vist Tartut sellise pilguga enne vaadanud, ei häirinudki niiväga need majade tüübid, kui üldine väsimus ning laokile jäetud ja see, et nö IGA SIGA ISE NÄGU tüüpi kõpitsemine teeb asja ainult hullemkas……eriti kole on minumeelest enamik Puiestee tänavast (see pool, mis jääb Peetri kirkust linna poole) ja selle kordategemisega on ka kuidas on…seal samas Puiestee tänaval on üks maja, mida ka nö soojustatakse/renoveeritakse….terve suve ja sügise seisid soojustusmaterjali kuhilad maja ümber. Lahtistele pakkidele sadas vesi kaela ja seinad olid küll villaga keatud kuid miski pealismaterjaliga neid katta jõutud ei oldud…mis sellisest soojutustsest kasu on …niiskus- ja soojapidavusest selle vett täis imenud villa puhul ilmselt enam rääkida ei saa, ja ega nüüd teab mis iludusega see nö renoveeritud maja ka silma ei paista. Lihtsalt majaelanikest, kes oma raha hea eesmärgi nimel on kulutanud, hakkab kahju. Kunagi jäi mulle silma/kõrva küll mingid linna poolt tellitud projektid, mille eesmärgiks oli just Annelinna majade ning Turu tänava majade kenamaks muutmine, oli seal välja pakutud üsna huvitavaid lahendusi, mis jätsid alles külll nö maja tüübilahenduse kuid muutsid fassaadid tõesti esteetiliselt kenamaks, mingite piltidena on meelde jäänud küll lihstalt üle värvimise tulemusel saadud kenam vaatepilt, kui klaasi ja tsosskonstruktsioonidega kaetud majaseinad (oli miskis elline veidi keerulisem lahendus, mis asendas ühtlsi ka rõdud uute moodsamatae ning turvalisematega…päris täpselt enam ei mäleta kahjuks) aga minu mõlujärgi olid need projketid tellitud just tüüplahendustele ja linnarahvale kasutamiseks mõeldud, a?la stiilis, et kui sul kon sarnane maja siis ole lahke ja kasuta meie pakutud ideed.- mis sellest tänaseks saanud on ei tea 🙁
    …. aga enam räämas majadest häirivad mind prügikastid majade ümber …no oleks lihtsalt kastid, aga seal ümber on IGASUGUST kraami, mis kasti ei mahu või polegi mõeldud sinna panekuks (vana mööbel, ehituspraht jms) või siis on juba kellegi poolet välja tiritud ja nö ümbersorteeritud…enne Aivargi vist kirjutas, et enam, kui räämas majad häirib see, et räpp on nagu loomulik asi linnapildis ja Epu lisa sellest, kuidas ühismajas nö ei häiri kedagi kole kassipissihaisune koridor on ka mulle täiesti mõistetamatu, sest seda saaks ju väikese pingutusega kenamaks muuta…tuleb oodata, et hakkaks kehtima need prügisorteerimise ja ladustamise ning jäätmemajade omamise nõuded ehk siis saab linnapilt kenamaks ja räppa selles osas vähemaks, ehk siis inimesed näevad ka, et puhta tänava kõrval luitunud ja kooruva värviga maja on lihtsalt kole…ja üldse, mulle tundub, et kui kõigest muust kirjutatakse räägitakse ja vaieldakse ka meedias ühtelugu ja äraütlemata plaju siis just kekkonna( eriti linna elukeskkonna) puhtamaks ja kenamaks muutmise kohapealt ainult nenditakse, et JAH on küll pahasti ja kolesti, aga miskit laimat diskussiooni nagu ei teki…või olen ma sellest kuidagi mooda vaadanud? ah jaa, nende jäätmemajade kihapealt,, (Epp vist mõni aeg tagasi kirjutas sellest prügisorteerimisest ka miskit) on ju nüüd linnal olemas kava, mille alusel saab jäätmemaja rajamisel linnalt kuni 75% rahalist toetust sellele ettevõtmisele, mis on äärmiselt tervitatav samm ju (meie KÜ igatahes tellis endale ära ja kui linna meie projekti 75 % osas doteerib, siis tuleb meil oma jäärmemaja ehitamise eest maksta vaid u 400krooni pere pealt, majas on 20korterit, ja sellegi raha saame võtta juba kogunenud remondifondist)…ja mõne aja pärast muutub prügi sorteerimine niiehknii kohustulikuks, seega olen täiesti jäätmemajade ehitamise poolt, saab ju selle sammugagi oma elukeskkonda kenamaks ja PUHTAMAKS muuta! keda huvitab täpsemalt, siis näiteks leidsin siit http://www.abihoone.ee kohalike omavalitsuse jäätmekavade jms kohta pätis palju infot.

  52. epp, mind häirib sinu kirjutuste juures, kuidas sa kogu aeg teiste õue peal oma tõdedega vehkled – ameerikas oli sul nina vingus, et ameeriklased sinu ‘õigeid’ eesti kombeid millekski ei pidanud. tulid eestisse tagasi – jälle ninapidi võõraste elus neile elamist õpetamas.
    ei ole sinu tõde see maailmatõde.
    ei pea kõik inimesed eestis sinu ameerikas õpitud võltsoptimismiga kaasa minema. võlts sellepärast, et ära tule mulle rääkima, et sa kolme aastaga nii ameeriklaseks muutusid, et eesti elust enam muhvigi ei jaga!
    vanasti nimetati seda kadakasaksluseks – maatüdrukud tuld linna sakste teenijateks ja järsku ei osanud enam eesti keelt ja kõik eesti elugi oli hirmus vuih.
    ja lee väga õige majadekommentaari taustal – aktiivne loll on kõige hullem variant! loodan, et te enne värvimis+ja lõhkumistalgute korraldamist ikka konsulteerite kellegagi.

  53. No vaata, mina lihtsalt kirjutan ja fikseerin, mida mina märkan: siin ja seal ja kolmandas kohas. Märkan head ja halba ja naljakat ja kurba jne.

    Mis kuuri mahalõhkumisse puutub, siis see on ühekordne kuuririda ja väga vana ja kole, sisselangenud katustega lausa ja ega meie seda korraldagi, see oli majal juba sügisel kokku lepitud. Olen absoluutselt puuakende pooldaja ja vanade autentsete puuregioonide armastaja, aga algne jutt, kui keegi mäletab, käis nõukogudeaegsetest kivi/blokkehitistest.
    Ise olen rahul, et selle teema tõstatasin, huvitav on olnud erinevaid tagasikajasid lugeda ja oleme kõik saanud siit edasi ise mõelda.

    Tegelikult ma tulin siia blogisse hetkel plaaniga kirjutada rubriiki “la famiglia italiana” üks lugu teemal “lapse nimedraama”, värsked emotsioonid sees… Aga Miisu kommentaar andis paraja reaalsuselaksu. See oleks selline jutt kindlasti tulnud, mille peale saaks hambaid teritada, aga – mis ma sellest ikka kirjutan… lähen ja elan oma auru parem mujal välja. Tegelikult on see blogi nagunii ammu minust suurem ja minu käe alt väljas fenomen. Vahel on päris kainestav saada selliseid kommentaare, sest muidu olengi siin liiga ettevaatamatu, kõike aina kirja pannes, mis pähe tuleb.

  54. Näed, reality strikes back – Eesti on nii väike riik, et siin enam vabalt isiklikest asjadest blogida ei saa. Ning sul on vist siin rohkem kohti, kus “auru” välja lasta – kas USAs oli põhiliselt see blogi?

  55. 🙂 Jah, eestis olles kaob inimese ymbert see m6nus anonyymsus mis on iseenesest nii vabastav ja nii kaif. Kui USAs on yksikud staarid siis eestis on, nagu Sal Saller laulab, iga mees omaette staar. Nii heas kui halvas m6ttes.
    Seep2rast on siin ka lihtne v66ra inimesega r66msalt r22kima hakata. Ei peeta hulluks. Katsu aga sa seda trikki Tartu vahel. Muah-ah-ha.

  56. Kui ma loen mõnd blogi või kirjutan kommentaari blogisse, siis ma teen seda enamasti tundega, et lähen sellele inimesele “külla”. Ja kui külla minnakse, siis enamasti pererahvas kohe peksa ei saa, kuna neil on külalisest erinev arvamus. Aga internetiavarustes see vist ikka ei kehti. Kahju ju.

  57. Minu arvates peaks moni tudeng uurima eneseimetluse-demagoogia-manipuleerimise-uksinduse-arvutisoltuvuse-bloginduse teemat. Epu blog on selles mottes imetlusvaarne materjal. Bloginduse alguses uksinduse valjaelamine ja arvutisoltuvus, siis tooalane kommentaatorite arakasutamine (meenutagem 9/11 New Yorgi lugu ja naiteid veelgi), siis solvumine eriarvamusel olevate kommentaatorite arvamuste peale, kommentaaride kinnikeeramine, siis jalle lahtikeeramine, sest oli vaja igapaeva elu nouandeid (etc. teki ostmine, auto ostmine, korterite muumine-ostmine). Jah = kogu see blog tundub kuuluvat inimesele, kes ei talu teisitiarvamisi (kirev suhe ammaga) on enesekeskne ja olude arakasutaja (tagasikolimine Eestisse – Lapsetoetused – NB!! ja tasuta magistriope!!) Aga pikka elu blogile – huvitav seep igatahes….

  58. Ouch. M6ni siin virutab serviti … Oli just tahtmine mainida. et eestis on kyll koledad ja r22mas majad aga inimesed on v2ga ilusad. T2naval on m6ni naine ikka nii kaunis, et nutt tuleb kurku.

  59. räägitakse et eesti naised on “maailma ilusaimad”. tegelikult on eesti naised euroopas paksuselt kuuendal kohal niiet tutkit vasja 😀

  60. Aga naisel peabki pehmust olema ja ilus nägu ning ilusad sääred. Mis selle kondiklibuga ikka teha. Tore, et kuuendad.

  61. Ma täpsustan üht väikest detaili: algselt, nagu Epp ütles, oli tõesti teemaks nõukogudeaegne maja; vanade puumajade peale viisin teema just seetõttu, et tuua näidet, kuidas võivad hruštšovkasid tajuda meie lapsed-lapselapsed – et äkki on Hruštšovi aegsetes jne. majades järeltulijate jaoks seda salapärast minevikuhõllandust, mis meie jaoks peitub sajandi esimeses pooles… Lihtsalt paralleel, aga.. whatever, mina ei taha kindlasti tüli kiskuda, mul on lihtsalt hea meel diskussiooni üle 🙂

    Siiralt teie
    Radikaalne Säilitaja 🙂

  62. Lee – mina ei arva küll, et sina siin tüli oled kiskunud 😉 Hoopis mõtlema panid uue nurga alt.

    Tatsutahime – mul oli ikka USAs ka kohti ja inimesi, kuhu auru panna, minu meelest pole eriti vahet (blogipidamises), kus elan. Ja ega keegi siis ometi tänaval mulle midagi pahasti ütlema tuleks, igasugune ütlemine käib eestlastel ikka internetis ja selles suhtes pole vahet, kus blogipidaja füüsiliselt asub…
    Üldiselt on blogipidamine väga huvitavaid kogemusi andnud, infot ka (näiteks teki, mööbli ja lasteaiakohtade asjus ;), neid inimesi, kelle tänu blogile olen leidnud, ei jõuaks üles lugedagi.
    See, et keegi vahepeal serviti virutab, käib ilmselt asja juurde, juhtus seda nii USAs elades kui ka siin elades.

    Ise – ma loeks ka huviga blogimise kohta tehtud ajakirjandusosakonna töid! Ilmselt sa oledki meie osakonnast, et niimoodi mõtled… ja et mu magistratuuri seisuga nii hästi kursis oled.

  63. Isele selgituseks. Kui oled nii kaua Eestist eemal elanud hoopis yhes teises riigis, siis on paratamatu see, et yhel hetkel avastad end kuulumas kahte yhiskonda korraga, samas … p2riselt justkui kummassegi kuulumata.
    Ka mina nurisen Kanada kohta, paljud asjad ei meeldi. Ja m6ned asjad meeldivad j2lle v2ga. Just suhelda on nii kerge ja h6lbus. Kui Eestisse satun k2ima, olen algul samasugune hypersuhtleja nagu kanadalasedki. L2heb n2dalake-paar, siis hakkan j2lle korraliku eestlase kombel silmavaatamist v2ltima ja t6mban suu kriipsuks. Ja oma kanadaseerunud silmaga m2rkan minagi Eestis p2isep2eva ajal purjus inimesi t2navatel ja kodutuid jne…
    See lihtsalt on nii. Silm teravneb, kui tuled v2ljaspoolt. Ja m6ned panevad need t2helepanekud oma blogisse kirja ka.
    Ei ole ju v2ga keeruline?

  64. marjele – ma kyll nyyd ei ytleks, et kolme aasta kohta saaks 8elda – “nii kaua Eestist eemal elanud”, et selle kaela saaks k6ike ajada.
    miks m6ni liigub sujuvalt riigist riiki, olles s6bralik ja tolerantne k6ikide elustiilide/kultuuride vastu ning teine ‘unustab’ kolme aastaga eesti keele ja naeb ainult vigu igal pool?
    tean inimesi, kes aastaid,aastakymneid v66rsil elanud ja ei ole neil mingit kultuurishokki tagasi tulles, ei minesta nad kassipissi haisu tundes, ei ohi kohalike matslikkuse t6ttu ega hakka kohalikku rahvast oma kodumaa usku p88rama.

  65. Epp, pea vastu!
    Ma ei tea kas seda eelnevat saab liigitada ‘Raske õppustel, kerge lahingus’ alla, midagi sinnapoole nagu oleks…. Armsad eestlased, hakake lõpuks teineteist armastama selle sõna sügavamas tähenduses, ei parem iseennast, sest siis on tasahilju võimalik ka kedagi teist armastama hakata…

  66. oligi arvata, et ükskord siin kired lõkkele lõõvad.

    kallid blogi lugejad, me oleme siin külalised ja meil ei ole kohustust siin

    käia.

    ma ei tunne Eppu ja käin siin lugemas niikaua, kuni tema teemad mulle

    huvi pakuvad.

    kui huvi kaob, siis leian järgmise blogi. Epul ei ole kohustust mulle

    meeldida ega mind lõbustada.

  67. hehee, siin läheb päris huvitavaks juba … selles mõttes peaks seda blogivärki ikka tõesti tõsiselt uurima. kui sul on avalik blogi, mida kõik loevad, kas sul siis on kohustus meeldida või võid välja öelda kõike, mida sülg suhu toob?
    ma olen ise palju mõelnud selle üle ja enda omas ma kõike välja ei ütle, ebakorrektseks eriti ei lähe, kuigi paar korda on juhtunud.
    a mis on jällegi korrektne? samuti väga keeruline öelda.

    kui Pii leiab, et ei ole kohustust meeldida, siis mina oma (küll palju väiksema) lugejatehulga ees tunnen, et mul natuke on kohustus analüüsida ja järelemõelda, mida ma kirja panen. sp ma ei taha kedagi solvata nt.
    jah, ma olen küll seal välja elanud end umbkeelsete venelaste teemadel näiteks, aga nemad ju niikuinii ei oska mu blogi lugeda 😀
    aga üldiselt mul vist üldse pole kombeks kedagi kritiseerida, näiteks on mulle vastuvõetamatu oma rahva kohta halvasti öelda, mida eespool juba mainisin.
    teiseks mõtlen ma üldse alati, kui tahaksin kedagi kritiseerida, kas ma ise olen ideaalne. ei ole. aga mis ma siis irisen teise kallal?

    ja mis tähendab, et teemad pakuvad huvi? teemad võivad negatiivses mõttes ka huvi pakkuda ja kui kommentaarid on olemas ka postituse all, kus sissekande kirjutaja on kedagi negatiivsest küljest näidanud, miks siis mitte negatiivse kommentaariga vastata?

    ja ma ei pea siin kindlasti praegu silmas konkreetselt sinu blogi, Epp, täiesti üleüldises plaanis mõtlen, samad mõtted on mul paljude teiste blogidega ka pähe tulnud.

    puumajade kohta tahtsin veel öelda, et me, kes me siin kevadel ise tegema hakkame: meil on ühistu poolt paigas kõik kuni värvitoonideni, mis maja välisilmet puudutab, aga pole raha, et värvi ja materjale osta, sp. me paneme siis praegu värviraha kõrvale ja kui soojad ilmad saabuvad, toome värvi ära ja asume tööle.
    aga see on jah õudne, kui igaüks oma majaosa oma suva järgi korda teeb ja kahjuks kas või võru tänaval on seda siiani palju näha veel.

    ja puitakende kohta: muidugi on need superhead ja -mõnusad, aga vanad puitaknad on enamasti oma elu lootusetult ära elanud ning uued maksavad kordades rohkem kui plastikaknad. nii et jälle tuleb piirang peale.
    aga pean tunnistama, et meiegi korteri aknad erinevad ülejäänud maja omadest ja mul on sellest väga piinlik, kuid siiani pole lihtsalt raha olnud, et aknad ära vahetada.

  68. tegelikult on minul just käsil blogide teemaline bakatöö (uurin/vaatan küll poliitikute blogisid aga toon ka võrdlusi nö teiste valdkondade blogidega jms)…no ma veel ei tea täpselt, mis ja kuidas välja tuleb, aga kui valmis saab, eks ma siis annan märku!

    Epule jaksu!

  69. Komentaatori nimega “Ise” väljaastumine on muidugi ürgeestlaslik ja see iseloomujoon ongi ilmselt põhjuseks, miks meid nii vähe on. 🙂 Meil ei ole kodanikuühiskonda, me ei taha olla seotud, me ei taha koos millegi poolt olla. Kui keegi millegi eest (või vastu) välja astub (Epp kassipissihaisu vastu) siis on ta kindlesti kellegi iseolemist häirinud. Ja häirijale tuleb koht kätte näidata. Ja nii jäämegi seoseta hulgaks, kellel kodumaalt lahkumine pole mingi probleem, sest siin saad iga algatuse eest vastu vahtimist. Aga inimese loomuses on vist oma tõe eest seismine. Minu meelest, kui kellelegi ei meeldi mingid ettevõtmised, siis tuleb _konkreetse ettevõtmise_ vastu astuda, mitte aga asuda ideega välja tulnud inimese _isikut_ lammutama. Epp on tore ja tema mõtted on vahvad (kuigi ma alati pole temaga ühel arvamusel). Aga nii see ju ongi , et erinevad inimesed võivad konkreetsesse asjadesse erinevalt suhtuda.

  70. olen liinaga väga ühte meelt.
    epp, kas sa ei ole mõelnud, et tahaksid siin näha ainult kutsutud külalisi (st panna blogi parooli alla)?

    Liina: (Kui ma loen mõnd blogi või kirjutan kommentaari blogisse, siis ma teen seda enamasti tundega, et lähen sellele inimesele “külla”. Ja kui külla minnakse, siis enamasti pererahvas kohe peksa ei saa, kuna neil on külalisest erinev arvamus. Aga internetiavarustes see vist ikka ei kehti. Kahju ju.)

  71. jah, mirri. mujal maailmas ei juhtu selliseid asju. mujal maailmas on inimesed kõik ainult sõbralikud ja head. mujal maailmas ei suhtu keegi asjadesse nii, et peaasi, et endal hea on. ei, see on nii ainult eestlastega. idioodid täielikud. õudne rahvas. ega negatiivsete kommentaaride põhjus ei või ju olla selles, et inimene lihtsalt ei taha halamist kuulata, aga näed kogemata juhtus ja jäi lugema. või selles, et talle tõesti on antud inimene ebasümpaatne. või on säärased asjad ka vaid eestlastele iseloomulikud?
    kes sa ise oled? pole eestlane? mida rohkem sa oma rahvast nii kirjutad, seda enam aitad sa ise oma kätega kaasa sellele, et säärane arvamus eestlastest üha süveneks.

    me pole kunagi koos millegi poolt? tõnismägi. tahad ajaloos tagasi minna? laulev revolutsioon. tahad veel tagasi minna? ärkamisaeg.

    jumal tänatud, et minu põlvkonnas enam selliseid halajaid pole. mu sõbrad, tuttavad ja tuttavate tuttavad on enamasti kõik uhked oma maa ja rahva üle. vähemasti on tuleviku suhtes kindel tunne esialgu, et ei ole peale kasvamas samasuguseid hädaldajaid.
    tõesti täiesti kohatu, rõve ja vastik on lugeda sellist juttu.

  72. Sitasti ütlemisest. Minu juured on sügaval Kõrvamaal, Pearu ja Andrese kraavide, soode ja mätaste vahel. Mis puutub sitasti ütlemisse siis kuskil sügaval hinges on see mulle isiklikult hästi kontimööda ja ma pean ennast kõvasti tagasi hoidma, et inimestele mitte riivata. Välismaal elades kaotad selle tahu oma minast, ja hea on eestis saada selline sahmakas nagu sauna laval vihaga vastu vahtmimist. See käib asja juurde. Ega keegi ju otse ei taha, et sa jalamaid maha sureks aga kerget munapiiksu tuleb ikka naabrimehele aeg ajalt teha. Kui maha sureb on inimestel kahju küll, aga kuniks elus sees, küll peksu kannatab. Siin rabade ja soode vahel ei saakski mingi õrnahingeke hakkama. Kõik tuleb paksunahalisteks treenida juba maast madalast. Küll Eppki kõik selle ilusti ära kannatab. See ongi eestluse sisu. Või olen ma Tammsaarest valesti aru saanud?

  73. Anna, see kui sa oled oma maa ja rahva üle uhke, ei tähenda, et kõik, mis selle maa ja rahvaga seostub peaks kindlasti meeldima. Kassipissihais või individualism näiteks, sest mõlemat saab ju muuta.

    Ja minu arvates ei ütelnud Mirri, et mujal oleks parem. ta ütles, et eestlased kipuvad üht asja halvasti tegema – nimelt algatustesse hakatuseks negatiivselt suhtuma. Teistest ei teinud ta juttu, mina loen sellest kommentaaris välja suure mure oma kultuuri pärast, kelle destruktiivseid algeid ta näeb (ja mida ta ehk natuke muuta tahab, mh, Mirri?) Oma kultuuri me ju võime muuta ja kritiseerida rahulikult ilma moraalsete probleemideta, sest see on meie otsustada, milline ta olema peaks.

    Ja Tõnismäel on nii poolt kui vastuseisjad, eestikeelses meedias olen ma ikka enam vastuseisjaid näinud… Ja palju neid ühise asja eest seismisi pärast laulvat revolutsiooni olnud on?

  74. Seesamunegi veel, et tuli kommentaare lugedes meelde üks ammune juhtum, kui Vigala koguduse liikmed oma altari üle võõpasid. Ilusaks beebiroosaks ja helesiniseks. Et saaks nagu nunnum või nii. Enne oli teine igav ja luitunud. Kole noh. Mingisugune link sellest on siin: http://www.postimees.ee/191105/esileht/183492.php

    Ja Epp, sina kui eestlane ja eelkõige kui ajakirjanik, õpi üks sõna ära – magistraNtuur. Kui sa mind ei usu, vaata ÕSist järele (http://www.eki.ee/dict/QS2006.tegemisel/). Ma üldse norimise pärast seda ütle, lihtsalt sa alati kirjutad selle sõna valesti (vähemalt nii palju, kui minule siin blogis on silma hakanud). Ja mul on lihtsalt valus vaadata, kuidas eesti keelt vägistatakse. Oma emakeelt võiks ju ometi õigesti rääkida osata.

  75. Kritiseerimisest – minu meelest tohib kõige üle siin ilmas arutleda, ka oma kodumaa ja rahvuse üle. Kuigi ma saan ka Anna nooruse tulisusest aru tegelikult.
    Ja mu õde käis enne külas, tema on siin blogis vaikiv lugeja, ta ütles, et tema meelest on siin kirjutavatel inimestel üks ühine omadus – “ninatargad”. Alates minust ja lõpetades nii nõustujate, edasiarutajate kui vaidlejatega. Aga olgem siis pealegi ühed kirjutavad ninatargad 😉 Miks mitte.

    Magistra(n)tuurist – mulle on üks korralik keeletoimetaja seletanud alles hiljuti, et mõlemad sõnad on lubatud. Nii olen ma ka kasutanud lõdva randmega, eelistamata kumbagi. Panin hetkel mõlemad sõnad http://www.neti.ee otsingusse – vastuste arv oli enamvähem võrdne, nii et keelepruugis on nad võrdselt, kusjuures ka ülikoolide ametlikel kodulehekülgedel kasutatakse mõlemaid variante. Nii et ma ei tea…?!

    Muidu igasugused keeleteemalised märkused-arutelud on alati teretulnud.

  76. armastan eestlasi, eesti keelt ka. ei neti.ee’d ega google.com’i ei tasu just erilisteks keeleteadlasteks pidada. on olemas keelenõu ja ÕS.
    vaatasin just ÕSi, seda viimast. on magist.ran’t ja on magistran.tuur, lisaks neile on magist.reeruma
    repliigi korras… on nina_tark ja on olemas ninatarkus. eesti keel ON lahe:)

  77. magistrantuurist ehk magistriõppest veel nii palju:

    Kõrgkooli õppeastet märkiv sõna magistrantuur kirjutatakse n-iga, ent soovitame kasutada lihtsamat sõna magistriõpe.

    http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4

    kiki, kas sa veidi karm ei ole? üks pisike täheapsakas ja kohe keele vägistamine? kuigi ma ise olen ka teatud õigekirjavigade suhtes ülitundlik, ei suuda magistratuur mind nii endast välja viia 😉

    ja õs ei olegi enam tegemisel, vaid täitsa valmis – http://www.eki.ee/dict/qs2006/ 🙂

  78. Jaani kiriku kõrval asuva kolemaja puhul aitaks vana hea nipp – maja tuleb kasvatada üleni ronitaimedesse nii et praeguseid seinu ei jääks ronitaimede alt enam üldse nähtavale. See oleks ka suhteliselt odav lahendus, mis jõukohane ka vaesematele majaelanikele.
    Kuigi jah, vaevalt et seegi suhteliselt odav variant realiseerub, sest ka ronitaimede kasvatamine nõuab majaelanike koordineeritud pingutusi, mille organiseerimine pole sugugi lihtne. Ning kõigepealt tuleks kogu maja katta ronitaimesid kandva võrega, mis peaks olema küllalt tugev et jääda püsima ka tormituultes.
    Kui kord juba on valmis tehtud kogu maja kattev võre, siis sellele tuleks panna kasvama mitmeid erinevaid ronitaimi, mitte ainult metsviinapuid.

  79. ÕS sõna “magistratuur” ei tunne.
    magistrant, magistrantuur e magistriõpe; doktorant, doktorantuur ehk doktoriõpe. huvitav, et keegi ei kipu doktoratuur ütlema..

  80. Ma asun siis ka magistrantuuri klubisse 😉

    Keelekõrva küsimus jäi enne vastamata – ei, ma pole viimasel ajal mõelnud kommentaaride paroolide alla panemist. Tegelikult on see ju huvitav lugemine, kuni teistele vastu vaidlevad inimesed teatud piirides püsivad (kui piirid minu jaoks ületatud saavad, siis on mul võimalik mõni kommentaar kustutada). Ma tean ise ka, et kipun asju teravalt sõnastama ja tekitan reaktsioone vahel. Aga las siis inimesed reageerivad.

    Minu jaoks on oluline see oskus, et ma suudaks lahus hoida, kes olen ma ise, ja mis toimub mu blogi kommentaarides. Üks olen ma ise, eksole, mu päris elu, ja teine on sotsiaalne fenomen, kus koorub välja igasuguseid teemasid ja allhoovuseid, sageli just tänu kellegi teravale reageeringule.

    Aivar – ninatarga vastand on muidugi ninaloll 😉

  81. Vaatasin just internetis uudiseid, et juba 40 inimest eestis oma kolemajadesse sisse põlenud. Epp, kas teil oma puumaja korteris suitsuandur on või olete “going native”? Ei ole naljakoht, muideks.

  82. Ei ole naljakoht… Meil on andurid jah, majas on värskelt laotud vanadest kividest korralikud ahjud ja elame esimesel korrusel. Minu isamaja on olnud tulekahjus (mis sai vist elektrist alguse), mul on see hirm sees küll. Näiteks ma ei taha elada kusagil kõrgel kortermajas, kust häda korral kiiresti alla ei saa. Ja kinodes vaatan enne filmi süvenemist alati järgi, kus on lähim väljapääs…

  83. Keelekõrvale
    Noh, ütleme nii, et ma suudan sõna “magistratuur” nähes rahulikuks jääda ja kellelegi kallale ei lähe 🙂 Igasugune keele vägistamine on valus vaadata, selle markantsemate näidete hulka kuuluvad muidugi põnevad vormid “tegematta” ja “nägematta” ja siis veel “varjant” ja “teenendaja” ja nii edasi. Need kivid pole muidugi Epu kapsaaeda, kuid ehmatavalt palju kohtab neid internetis sellegipoolest. Üks pisike “magistratuur” on selle kõrval tõesti suhteliselt väike asi.

  84. Võõrsõnastikus on magistratuur, mis on magistratuuris õppimise, magistritöö ettevalmistamise aeg, magistrikraadi taotlemine.
    Nii ongi kirjutatud.

  85. Kõik need vene ajal ehitatud mägede majad on surmalõksud. Ei mingeid varuväljapääse ega tuletõrjetreppe! Kui midagi peaks juhtuma siis ainuke väljapääs on aknast välja hüpata. Imesta ainult sovjeti aju kes selised inimvihkajalikud karbid välja mõtles ja heaks kiitis. Inimestele tuleks nendes surmatornides elamise eest peale maksta mitte selle eest raha küsida. Kuulen, et need olevat nüüd hirmsasti hinnas.

  86. Puitakna kasutusaeg on kolmsada aastat! Re-stau-raa-to-rit, mitte lõket!!! Kui palju on plastakna kasutusaeg? Pealegi uued puitaknad ei ole ka nii head, sest seda puitu ei võeta metsast nende reeglite järgi mahagi, kui vanal heal ajal. (See karje on vastuseks ühele paarikümne kommentaari tagusele kommentaarile)

    Säilitaja (endamisi jaurates vasakule ära)

  87. Tere, säilitaja! Ma olen nüüd natuke aega tõestanud ühele siinkommenteerijale – kes on üksiti mu paremaid sõpru – et minu meelest pole ta majal häda miskit:).
    Aga Sinu seisukohti olen varemgi näinud ja minu arvates on need mõistlikud ja huvitavalt kirjutatud.
    Jõudu, nimekaim! (lahkub rõõmsalt valel viisil vilistades teises suunas)

  88. Nö uues kaubamajas oli mõni aeg tagasi üleval just selle sama Jaani kiriku kõrval asuva hruštšovka fassaadi plaane. Ma ei mäleta, kas tegu oli mingi konkursiga, kuid seal oli mitu lahendust… Kas keegi ei sattunud sinna ehk veel tookord?
    Supilinna peeti ka vist mingil ajal parajaks urkaks, aga näe, nüüd on see üpriski popp kant. Ei imestaks, kui hruštšovkadeski ühel päeval midagi võluvat nägema hakataks;)
    Anna vist mainis korraks meeldimise kohustust – selle puudumist. Ka ühe blogiomanikuna leian, et nii, nagu inimene kujundab oma kodumaja omaenese käe järgi, võib ta kujundada ka oma avalikku blogi oma mõttemaailma järgi. Mõlemast käiakse mööda, mõlemas käib külalisi / kommentaatoreid. Kusagil on kindlasti sündsuse, eetilisuse jm piirid, aga need piirid on enamasti normaalsetel inimestel paigas (ntx siin blogis). Kui juba omaenese blogis kirjutada nii, nagu teistele meeldib, kas see pole siis samm tuulelipuks (võiks öelda ka inetumalt) muutumise suunas? Olen täna siin blogis esimest päeva lugemas ja kindlasti ei eelda, et Epu mõtted peaks ilmtingimata mulle meeldima.

  89. Tere vastu, teine Lee 🙂 Lee on tõeliselt kena nimi, aga paistab, et seekord on ta segadust tekitanud, vabandan! Edaspidi püüan end kuidagi eristada – olen näiteks Lee Säilitaja 🙂

    Päikest!

  90. Pingback-viide: forced deepthroat
  91. I’m glad I found your site! It’s nice! Would you please also visit my site?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.