Ohhoo, tahvel taas elus!

…no hea, et nii läks. Ma katsun siis edaspidi oma tekstidest olulisema osa ka mujale salvestada, sest eile õhtuks suutsin küll juba pabinasse minna: “Mis siis, kui ma neid enam kunagi tagasi ei saa…”

Kopin siia selle, mis eile õhtul kirjutasin. Blogi järgi igatsedes.

KOOSNEN KILDUDEST

Mul on sageli tunne, et ma koosnen kildudest ja tegelikult saaks võtta missuguse iganes neist kildudest, et selle peale terve oma elu üles ehitada… ainult et mis siis ülejäänud kildudest saab?

Näiteks olin ma kord mitu aastat tagasi perspektiivse tulevikuga teletoimetaja. Ja nüüd, viis minutit tagasi  lõpetasin telefonikõne ühe produtsendiga, muidugi Tallinnas, kes küsis: “Miks sa Tallinnast ära kolisid? Miks sa tegid sellise emotsionaalse otsuse? Su karjäär on ju tegelikult siin linnas.” Ja midagi veel selle laadset. Kui ma talle siis üritasin seletada, et teletoimetamine ei olegi minu elu eesmärk ja ma võtaks mõne projekti tulevikus ette, kui see liialt aega ei nõua… Just for fun… siis ma tundsin, et ta ei saa minust aru. Kui ta saaks, siis ta toimetaks mu ümber ja viskaks need segavad killud välja. Tema ja NB, ka minu elu oleks kindlasti lihtsam, kui ma teaks, mida ma tahan.

Või näiteks olin ma kord perspektiivse tulevikuga noor lektor ülikoolis. Ja ma tean iga päev peahoone eest mööda kõndides, et kui ma avaksin meie osakonna ukse ja annaksin ennast neile tagasi, siis nad võtaksid mu. Siis peaksin pingutama sel alal, lõpetama ära oma pooliku magistritöö… Ja mu elu võikski olla praktilise ajakirjanduse ja loovkirjutamise õpetamine, noored säravad silmad ja see omamoodi inspireeriv energia ümber särisemas. Ahjaa, osakonna väikesed intriigid ja omavahelised jõujooned kah vürtsiks juurde. Ma tean ju seda küll. See võiks minu elu olla.

Või siis poliitika. Mõni kuu enne neid valimisi mõtlesin hüpoteetiliselt roheliste nimekirjas osalemisele, käis ka põgus selleteemaline kirjavahetus. Sisetunne ja paar elult tulnud vihjet (näiteks rasedustesti näol 😉 andsid mulle teada, et see pole õige mõte. Hetkel vähemalt ei olnud.
Ja ma tean, et see roheline mõtlemine on minu sees vaid üks kildudest (mis on vastuolus konsumeristliku telemaastikuga-ajakirjamaastikuga, kus ma liigun). Aga iga kord, kui ma olen sellesse kildu sisse läinud, kui näiteks loen mõnda keskkonna-raamatut või ka lihtsalt juhtun nägema kellegi prügipange, täis plastmassi… siis ma mõtlen, et võibolla oleks see kõige õigem, ennast just sellele killule ära anda. Ma suudaksin end tulevikus ette kujutada Tartu linnavolikogus roheliste esindajana (Riigikogus näiteks ei suudaks) ja suudan ette kujutada konkreetsed teemad, mille eest ma tahaksin seista…

Siis on veel inimesed, kes arvavad, et minu elu mõte peaks olema kirjutada veel väga palju naisteajakirjalugusid… Ja inimesed, kes arvavad, et ma peaks liikuma edasi tõsisemasse pressi, ikka reporterina…

Ja siis on veel see asi, mida ma tegelikult ISE kõige rohkem tahaksin. See on ilukirjandus. Sellega olen ma aastaid oma killukeste vahel sebimisi ära vabandanud. No miks mitte võtta seda ja toda pakkumist vastu, see annab ju huvitavaid elukogemusi, millest pärast saab kirjutada? Ma ei tea, kas selline asjadele põhjendamine on alatu teiste suhtes, aga ma olen seda teinud… tegelikult vist juba siis, kui teismeeas sõprade kutsele vastasin ja “diskole” läksin. Või kui ma hiljem reisima läksin ja raske oli, siis alati mõtlesin “Vähemalt kogemused, vähemalt on, millest kirjutada”. See on võibolla ainus läbiv niit, mis kõik need killud kokku koondab.  

…Ega mul siin mingit moraali olegi. Lihtsalt tundsin, et tahan selle siia korraks kirja panna. Ma millegipärast põen ja kannatan selle killustatuse käes. Tegelikult on ju Justin samasugune, aga näed, tema ei põe. Saab küll olla muusik-geeniajakirjanik-estofiil ühekorraga, üks ei sega teist.

Jätkan täna. Ma mõlgutasin veel edasi omaette seda mõttelõnga. Kõndisin Marta lasteaiast kodu poole ja vaatasin vastu tulevaid inimesi: kas teil on identiteedikriise? Kõigil teil kindlasti pole, arvan ma. On võimalik elada ära oma elu, teades oma kohta. Ja on need teie hulgast, kelle elu on samamoodi üks pidev identiteediotsimine nagu see minu oma.
Hea vähemalt, et ma tean, kus on lähemad 2,5 aastat mu kodu. Ja mis siis edasi: New York – sealse famiglia ootustele-vajadustele vastamine? Või midagi muud?
Kui ma olin 14, siis unistasin talupidajaks hakkamisest ja päris üle pole see unistus kunagi läinud. Aga ilmselt see jääbki naiivseks unistuseks, pealegi, kui seda täitma asuda, siis selgub muidugi, et ma olen juba liiga new york ja liiga teletoimetaja jne, et ma tegelikult ei sobikski maale oma vana unistust ehk kitsepiimaseebi talu tegema 😉
Ja Tartus räägin ma muideks liiga kiiresti (liiga New York) ja New Yorgis liiga aeglaselt (liiga Tartu). Jne.

PS. “Eneseanalüüs on eneseimetluse üks rafineeritumaid vorme” (Arvo Valton).

29 mõtet “Ohhoo, tahvel taas elus!

  1. kaur

    Tere tulemast tagasi 🙂 Las Justin või mõni arvuti-inimene teeb sulle su blogist “peegli”.

  2. luize

    Mina usun küll, et kõigil inimestel esineb identiteedikriise. Muidugi mitte samal ajal, aga ikka tekib teinekord kahtlus oma tegemiste ja iseenda suhtes.

    Ajakirjanik ongi mõnes mõttes prostituut, kasvõi selle tõttu, et inimestel on ajakirjanikke vaja, ent see ei sega neid kirumast. Ja reporter-olemine on ühest küljest küll põnev ja “tõsine”, teisalt jälle hea võimalus iseenese kaotamiseks. Uputamiseks koguni. Sa ju tead ise küll.

    Aga võibolla on sul see esimene-kuu-kodumaal-sündroom. Misiganes see võiks kõike tähendada.

  3. Toivo

    Isegi Kivirähk ütles et ta enam raamatuid ei kirjuta, ikka tahaks rohkem teatritükke … ja et talle meeldib seltskonnas nalja teha, mitte seda lugeda ega filmis vaadata. Raamatut lugedes ta ainult muigab endamisi (Õhtulehe intervjuus …)

    Ilukirjandust ei loe keegi? Ma ei tunne kedagi kes tunneks kedagi kes loeks eesti ilukirjandust ja oleks sellega rahul. 🙂 Arvad et sul on olemas suutlikus ja võimed seda suundumust kõigutada. 😉

  4. triin

    mina loen ilukirjandust ja eesti oma ka. Miks mitte? Ja tunnen ka paljusid, kes seda loevad.
    Aga sellist inimest ma küll ei tunne, kellel identiteedikriise ei ole 🙂

  5. Eppppp Postituse autor

    Toivo, ma ei lähene asjale selle nurga alt, nagu sina kirjeldad… Ma lähenen selle alt, et mis minu enda kõige õnnelikumaks teeb. Ja see on ilukirjanduse kirjutamine.

  6. Terje

    Need killud teevadki meist, inimestest täiusliku olendi. Ja identiteedikriise on ka kõigil aeg-ajalt. Või pidevalt. Soov ennast tõestada võitleb pidevalt sooviga lihtsalt olla ise ja elada endale.

  7. Eppppp Postituse autor

    Muide, ma ei arva, et suures keeles kirjutajal lihtsam on. Seal on ju jälle kirjutajate arv ja konkurents palju suurem, raskem on mingisuguselegi orbiidile pääseda (ma tean kahte noort wannabe-kirjanikku USAs ja tundub, et nemad kadestavad minu võimalusi. Et vähemasti on mingisugused reaalsed võimalused end avaldada).

    Teiseks. Palju ei tule lugejaid eesti keeles kirjutatele nagunii ja see annab ju VABADUSE ja mängulusti kirjutada nii, nagu tahame. Mulle tundub, et inglisekeelses kirjutamismaailmas, kus “jackpot” on nii suur, on ka kirjutama asumisel kramp sageli suurem.

  8. Toivo

    Sain aru. Mul oleks hea meel kui loetavat kirjandust oleks rohkem.

    Soovisin natukene provotseerida, kuna kirjanikuhakatisi on isegi rohkem kui poliitikuhakatisi. Kui palju peab raamatul olema lugejaid et saaksid ennast nimetada kirjanikuks? 2? 10? 10 000? Mitu puud on mets? Mitu km teed peab mees maha kõndima et … ? Sellepärast on ausamad ja sellevõrra isegi rohkem kirjandus need päevikud, kus kirjeldatakse oma lapse esimesi, teisi ja kolmandaid samme. Vähemalt tead, tulevikus on selllel 1 lugeja.

  9. kaur

    Mina küll ei usu, et mu laps kunagi oma praegust (minu kirjutatud) blogi loeks. Isegi kolmest vanavanemast loeb blogi täpselt üks. Üks vanaema solvus ühe artikli peale ja pärast seda ignoreerib minu blogimist demonstratiivselt, vanaisa jälle ei vaevu internetist mingit ilukirjandust uurima. Naine ka ei loe. Nii et isegi “minu laps / koer / kass” päevikute loetavusega on probleeme 🙂

  10. kaur

    Loetavat kirjandust rohkem? Loetavat kirjandust on minu arust maailmas väga, väga palju. Küsimus on pigem, kas kirjanikud kui nähtus jäävad praeguses video-meedia-maailmas ellu ja kas meie lapselastele ka keegi raamatuid kirjutab.

  11. seke

    inimeste nägemus teiste inimeste asjadest on sageli omakasupüüdlik. muidugi sooviks iga firma või toimetus (või ülikoolis osakond) näha oma kollektiivis noort, energiat täis ja õppimisvõimelist inimest, sest nii on neile hea. sellistes olukordades tulebki endalt küsida, aga mis mulle hea on? mida mina tegelikult tahan?
    oma lapseootusega planeerin ka töö asju ümber ja olen juba mitmelt mitmelt inimeselt kuulnud arvamust, et kindlasti hakkab mul lapsega kodus olles igav ja äkki ikka tahan teha mõnda uurimust/projekti kaasa…või siis juba uuritakse, kuhu lasteaaeda mõtlen oma lapse panna tulevikus, kuigi laps pole sündinudki 🙂 ….kummaline, mul pole endal kordagi pähe tulnud, et mul peaks lapsega igav hakkama, seda enam et elame maakohas. ja miks ma peaks tahtma kohe oma last võõraste inimeste kasvatada andma, et saaks ise karjääri teha ehk kuulsust ja raha kokku ajada (et siis seda raha laste peale süütundest raisata). ma ootan lausa seda aega, et saaks kodus mõnusalt kangasteljed üles panna ja kaltsuvaipu kududa ning igasugu muid huvitavaid asju teha, milleks töö kõrvalt praegu ei ole energiat tegeleda.
    jõudu sulle!

  12. seke

    ps. ma ei mõtle, et laste peale kulutatud raha on alati raiskamine, kuid olen näinud paljusid vanemaid, kes poes süümepiinade vaigistamiseks lapse igat soovi täidab ja mõttetut jama kokku ostab, mille vastu laps juba päev hiljem võib huvi kaotada….palju lahedam ja loovam oleks lapsega koos asju teha…

  13. Annu

    heas mõttes kadedusega loen, et sul on nii palju erinevaid võimalusi tööd teha:)
    minul ei ole. ma olen mõelnud, et kui ma kunagi paari aasta pärast kahe lapse emana tööle lähen, äkki peaks päris uude kohta minema. minu praegune töö ei ole väikeste lastega emale eriti sobiv: igapäevane läbipõlemisoht, pidev kokkupuude erinevate nakkushaigustega (tubekuloosi kardan kõige rohkem) ja mind on tööl olles füüsiliselt vigastatud ka (verbaalne rünne nagunii). edaspidi võiks kuidagi rahulikum elu olla, aga ei näe selleks võimalust, oskusi midagi muud teha napib.
    õnnelik inimene oled, et sul on valiku võimalus, vali nii, et ise rahul ja õnnelik oled.

  14. Sten

    Mul on vist ka identiteedikriis.
    Ma üritan sellele mitte mõelda ja loodan et see läheb aja möödudes/vanemaks saades ise üle….
    😀

  15. andry

    Ma nagu ka kirjutamiset ja kirjanikuks olemisest.

    Tead, see on kirjandus, mis siin tahvlil ja american driimis ilmub. Liiga uudse vormiga, et seda ära tuntaks veel.

    Musi

  16. anna

    andry, esmane ja elementaarne IDkriis, teismeliseas, siiski läheb aja möödudes ja vanemaks saades üle, sest mõistus ja mõtlemine arenevad ja see loksutab asjad paika lõpuks.
    see on mul enesel ja paljudel mu eakaaslastel minuga üheaegselt üle elatud, kindlasti ka paljudel siinkommenteerijaist, aga paljud siit pole ilmselt enam 20, et seda mäletada.
    jah, ma tean, et siin pole sellest juttu, aga “kriis” ID mõttes pole klassikaline kriis, vähemasti selle esimeses etapis, loomulikus ja ettenähtus, mitte.

  17. LM Hiinamaal

    Kaur kirjutas:
    “Üks vanaema solvus ühe artikli peale ja pärast seda ignoreerib minu blogimist demonstratiivselt, vanaisa jälle ei vaevu internetist mingit ilukirjandust uurima. Naine ka ei loe.”

    ja sellest on kahju. on ka mul palju tuttavaid, kellest ma ei tea, kas nad mu blogi loevad. või lugeda tahavad. aga aeg-ajalt tuleb välja, et ikka loevad. vist.

    headest sõpradest arvasin paremat. paraku peab üks sõber Türil mind kommentaaripedeks (a la autopede) ja ei loe põhimõtteliselt blogisid, kuna see pidavat räpase tunde jätma (algul oli ta küll hoolas Inno ja Irja lugeja). teine sõber Tallinnas, kes soovis, et ma oma blogis tema koolitust reklaamiksin, tunnistas eile, et ta “teeb hommikust õhtuni tööd ja pole aega veel mingeid blogisid lugeda”.

    emal maal internetiühendust pole. õde Tartus kinnitas äsja, et ta loeb. paar ‘kontrollküsimust’ näitas aga, et tegelikult ikka ei loe. ütles siis, et aga alguses luges, esimesel päeval.

    mnjah. sellest on nüüd homme kuu aega, kui ma eesti keeles blogin. Zone kaunter näitab täna 1,116 külastust, Site Meter 1,274. miks me oma inimesed meid ei kuula? kas me räägime liiga palju?

  18. Aivar

    K6ige kaunimalt kiiskab ikkagi see teemant millel on rohkem erinevaid nurkasid. Iga kord kui kuulen m6nest inimesest kes on yhes ja samas kohas mingid 30 aastat j2rgem66da t66tanud (v6i siis kasv6i yhe ja sama abikaasaga abielus olnud!) ja kiidab, et on hirmus 6nnelik, siis tunnen ma yhekorraga nii kadedust kui kaastunnet sellise inimese suhtes.

    Eks m6ni teemant saab ainult yhe kylje pealt lihvitud, teine aga ymberringi.

  19. andry

    Ei lähe see esmane ja elementaarne ID kriis ka ISE üle. Tavaliselt targad täiskasvanud aitavad sellest läbi, kel veab. Kel ei vea, need jäävadki selle kriisi sisse, see kapseldub nagu mädakolle hambajuurika all. Sry, aga nii see on.

  20. Aivar

    Muideks, kas sa oled m6elnud, et selline “kriis” et ei tea mida tahad jne. on tegelikult tingitud ylitugevast elujanust. Soovist elada elu t2iega, ahnelt haugates mitte millestki loobumata, nagu tulet6rjevoolikust neelates. Loomulikult on see uimastav ja samas ka pidev kriis ja kiiresti muutuv eriolukord. Samas iga ettevaatlik valik ja nii 6elda “spetsialiseerumine” on ju tegelikult sisuliselt muust asjadest ja elust loobumine. Kes loobub varem ehk saab t2iskasvanuks “6igel ajal” v6ibolla ei tunnegi kunagi mingeid erilisi kriise. V6i siis tunneb neid alles kuskil elu l6pus v6ibolla kui vaatab tagasi ja m6tleb, et oleks v6ind seda ja teist teha ja proovida. Vaata m6ne inimese elu, see on nagu plahvatus. Kannatused, kriisid ja kahtlused on ikka jube m6nusad. Millest muust siis veel laule ja lugusid kirjutada oleks? Jimmy Buffettil on selle kohta l6busnukker laul s6nadega: “I’d rather die while I’m living than live while I’m dead.” Nautigem oma kriise ja teadmatusi. 🙂

  21. Kerli

    Oi kui tuttav on Epp sinu mõtteid lugeda – kes olla ja millist tahku valida. Ja kui siis valimiseks läheb, löön kuidagi põnnama ja ei suuda end sellele tahule anda, sest on kartus, et teiste tahkude jaoks ei jää energiat ja hingesopis tahaks veel hoopis midagi muud, samal ajal reaalne elu nõuab hoopis midagi kolmandat. Ma olen ka tähele pannud, et sellised mõtted on mul tulnud just seoses välismaal elamisega. Ühest küljest läheb maailmapilt laiemaks, tunduvad ka laiemad võimalused, teisest küljest on jälle raskem pühenduda ning ka võimalused piiratumad (keel,tööload jne.)

    Olen vahel mõelnud, et see erinevates riikides elamine ja hakkamasaamine panebki inimesed rohkem oma identideedi üle järele mõtlema ja sellega tegelema. Kui käid Eestis korralikult 9-17 palgatööl, siis ei pea just tihti tegelema küsimustega, et mida teha järgnevad 8 kuud, kui abikaasa on hõivatud doktoritöö kirjutamisega Taanis, sina aga ootad oma tööluba, ilma milleta sa suurt midagi teha ei saa. õi eksin ma?
    Või kui lähed abikaasaga 6 kuuks kaasa USA ülikooli ja samuti ei anta sulle luba töötada. Siis istudki maha ja mõtled, et mida tarka siis selle ajaga peale hakata,kes ma olen ning mis on mu roll …järgnevad 6 kuud. Ja samal ajal saad Eestist huvitavaid tööpakkumisi, millele aga eiavalt ära vastad, kuna süda ütleb, et naine peaks ikkagi mehe kõrval olema. Siis juhtubki nii, et satud tegema asju, mida varem kunagi ei ole teinud ja pole mõelnudki teha, ning korraga avastad, et sinus leidub veel mõni tahk. Olime näiteks USA-s abikaasaga 6 kuud (Läänerannikul, Berkeleys), tema tegi oma uurimustööd ülikooli juures ja mina olin kaasas. Tööluba mulle aga ei antud ning seega pidin midagi välja mõtlema, et see aeg kasulikult ara veeta. Otsustasin aktiivselt vabatahtlikuks hakata, mis lõppes sellega, et olin rohkem hõivatud kui abikaasa. Lisaks vabakuulajana ülikoolis, aitasin Berkeley maheturgudel, töötasin 3 päeva nädalas ühe MTÜ juures, lisaks veel ühes ökoorientatsiooniga second hand riidepoes ning Berkeley ökoloogia keskuse raamatupoes. Kõik oli imehuvitav, kogemusi sain, imetoredaid ameeriklasi kohtasin ning see aeg oli väga tore. Inspiratsiooni tuleviku tegevusteks sain küllaga. Ameerika on maa, kus igal ühel on võimalused ning mulle tundus tihti, et loeb inimene ise, mitte sinu kraad või diplom. Samas aga oleme Taanis tagasi ja nende kogemustega pole mul siin midagi peale hakata, sest siin on ka koristajaks olemise jaoks vaja diplomit ja välismaalase nimega CV läheb otseteed vist mutiauku!!!Seega tuleb mingi oma asi teha, mis viib taas kord identiteedi küsimuse juurde. Kas ja milline ettevõtja ma olen jne. Lisaks ei ole see oma asja tegemine võõras ühiskonnas nii kerge kui omal maal. Või tuleks hoopis mingis tahus tegutsema hakata ja mitte nii paljju mõelda ja unistada?

    See ülalpool tuli nüüd vist suht segane jutt, aga just sellised mõtted tulid mul pähe kui sinu mõtisklusi lugesin. Mõnus on vahel ennast teise mõtetest leida, enamus inimesi ju ei ava ja räägi sellistest mõtetest nii tihti. Kuigi oleks tore, elu oleks palju huvitavam ja võib-olla tunduks selle taustal siis ka Ruhnu karu uudised erutavamad:-)

    Aga raamatu idee on imehea, anna minna! Üks lugeja on juba ootvel:-)

  22. Eppppp Postituse autor

    Kerli, su elu kõlab kõrvalt vaadates väga põnevalt, aga ma kujutan ette, mis tunne selles supis sees võib olla…
    No hakka algatuseks oma blogi pidama, kui aega ja kogemusi-mõtteid hetkel üle on? 😉
    Ja kindlasti pead Taanis ökoinimesed üles leidma, sinu taustaga kindlasti leiaksid seal mingit rakendust… Muidugi, võibolla ma alahindan Taani ühiskonna ksenofoobsust…

  23. Kerli

    Abikaasa mul soovitab mul samuti oma blogi pidama hakata, ainult et siis ei jää enam aega sinu oma lugemiseks:-)

  24. Pingback: /++//++//++//++//++//++/ » Blog Archive » Roheliste üldkogust, pikemalt

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.