Ohhoo, tahvel taas elus!

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Mina usun küll, et kõigil inimestel esineb identiteedikriise. Muidugi mitte samal ajal, aga ikka tekib teinekord kahtlus oma tegemiste ja iseenda suhtes.

    Ajakirjanik ongi mõnes mõttes prostituut, kasvõi selle tõttu, et inimestel on ajakirjanikke vaja, ent see ei sega neid kirumast. Ja reporter-olemine on ühest küljest küll põnev ja “tõsine”, teisalt jälle hea võimalus iseenese kaotamiseks. Uputamiseks koguni. Sa ju tead ise küll.

    Aga võibolla on sul see esimene-kuu-kodumaal-sündroom. Misiganes see võiks kõike tähendada.

  2. Isegi Kivirähk ütles et ta enam raamatuid ei kirjuta, ikka tahaks rohkem teatritükke … ja et talle meeldib seltskonnas nalja teha, mitte seda lugeda ega filmis vaadata. Raamatut lugedes ta ainult muigab endamisi (Õhtulehe intervjuus …)

    Ilukirjandust ei loe keegi? Ma ei tunne kedagi kes tunneks kedagi kes loeks eesti ilukirjandust ja oleks sellega rahul. 🙂 Arvad et sul on olemas suutlikus ja võimed seda suundumust kõigutada. 😉

  3. mina loen ilukirjandust ja eesti oma ka. Miks mitte? Ja tunnen ka paljusid, kes seda loevad.
    Aga sellist inimest ma küll ei tunne, kellel identiteedikriise ei ole 🙂

  4. Toivo, ma ei lähene asjale selle nurga alt, nagu sina kirjeldad… Ma lähenen selle alt, et mis minu enda kõige õnnelikumaks teeb. Ja see on ilukirjanduse kirjutamine.

  5. Need killud teevadki meist, inimestest täiusliku olendi. Ja identiteedikriise on ka kõigil aeg-ajalt. Või pidevalt. Soov ennast tõestada võitleb pidevalt sooviga lihtsalt olla ise ja elada endale.

  6. Muide, ma ei arva, et suures keeles kirjutajal lihtsam on. Seal on ju jälle kirjutajate arv ja konkurents palju suurem, raskem on mingisuguselegi orbiidile pääseda (ma tean kahte noort wannabe-kirjanikku USAs ja tundub, et nemad kadestavad minu võimalusi. Et vähemasti on mingisugused reaalsed võimalused end avaldada).

    Teiseks. Palju ei tule lugejaid eesti keeles kirjutatele nagunii ja see annab ju VABADUSE ja mängulusti kirjutada nii, nagu tahame. Mulle tundub, et inglisekeelses kirjutamismaailmas, kus “jackpot” on nii suur, on ka kirjutama asumisel kramp sageli suurem.

  7. Sain aru. Mul oleks hea meel kui loetavat kirjandust oleks rohkem.

    Soovisin natukene provotseerida, kuna kirjanikuhakatisi on isegi rohkem kui poliitikuhakatisi. Kui palju peab raamatul olema lugejaid et saaksid ennast nimetada kirjanikuks? 2? 10? 10 000? Mitu puud on mets? Mitu km teed peab mees maha kõndima et … ? Sellepärast on ausamad ja sellevõrra isegi rohkem kirjandus need päevikud, kus kirjeldatakse oma lapse esimesi, teisi ja kolmandaid samme. Vähemalt tead, tulevikus on selllel 1 lugeja.

  8. Mina küll ei usu, et mu laps kunagi oma praegust (minu kirjutatud) blogi loeks. Isegi kolmest vanavanemast loeb blogi täpselt üks. Üks vanaema solvus ühe artikli peale ja pärast seda ignoreerib minu blogimist demonstratiivselt, vanaisa jälle ei vaevu internetist mingit ilukirjandust uurima. Naine ka ei loe. Nii et isegi “minu laps / koer / kass” päevikute loetavusega on probleeme 🙂

  9. Loetavat kirjandust rohkem? Loetavat kirjandust on minu arust maailmas väga, väga palju. Küsimus on pigem, kas kirjanikud kui nähtus jäävad praeguses video-meedia-maailmas ellu ja kas meie lapselastele ka keegi raamatuid kirjutab.

  10. inimeste nägemus teiste inimeste asjadest on sageli omakasupüüdlik. muidugi sooviks iga firma või toimetus (või ülikoolis osakond) näha oma kollektiivis noort, energiat täis ja õppimisvõimelist inimest, sest nii on neile hea. sellistes olukordades tulebki endalt küsida, aga mis mulle hea on? mida mina tegelikult tahan?
    oma lapseootusega planeerin ka töö asju ümber ja olen juba mitmelt mitmelt inimeselt kuulnud arvamust, et kindlasti hakkab mul lapsega kodus olles igav ja äkki ikka tahan teha mõnda uurimust/projekti kaasa…või siis juba uuritakse, kuhu lasteaaeda mõtlen oma lapse panna tulevikus, kuigi laps pole sündinudki 🙂 ….kummaline, mul pole endal kordagi pähe tulnud, et mul peaks lapsega igav hakkama, seda enam et elame maakohas. ja miks ma peaks tahtma kohe oma last võõraste inimeste kasvatada andma, et saaks ise karjääri teha ehk kuulsust ja raha kokku ajada (et siis seda raha laste peale süütundest raisata). ma ootan lausa seda aega, et saaks kodus mõnusalt kangasteljed üles panna ja kaltsuvaipu kududa ning igasugu muid huvitavaid asju teha, milleks töö kõrvalt praegu ei ole energiat tegeleda.
    jõudu sulle!

  11. ps. ma ei mõtle, et laste peale kulutatud raha on alati raiskamine, kuid olen näinud paljusid vanemaid, kes poes süümepiinade vaigistamiseks lapse igat soovi täidab ja mõttetut jama kokku ostab, mille vastu laps juba päev hiljem võib huvi kaotada….palju lahedam ja loovam oleks lapsega koos asju teha…

  12. heas mõttes kadedusega loen, et sul on nii palju erinevaid võimalusi tööd teha:)
    minul ei ole. ma olen mõelnud, et kui ma kunagi paari aasta pärast kahe lapse emana tööle lähen, äkki peaks päris uude kohta minema. minu praegune töö ei ole väikeste lastega emale eriti sobiv: igapäevane läbipõlemisoht, pidev kokkupuude erinevate nakkushaigustega (tubekuloosi kardan kõige rohkem) ja mind on tööl olles füüsiliselt vigastatud ka (verbaalne rünne nagunii). edaspidi võiks kuidagi rahulikum elu olla, aga ei näe selleks võimalust, oskusi midagi muud teha napib.
    õnnelik inimene oled, et sul on valiku võimalus, vali nii, et ise rahul ja õnnelik oled.

  13. Mul on vist ka identiteedikriis.
    Ma üritan sellele mitte mõelda ja loodan et see läheb aja möödudes/vanemaks saades ise üle….
    😀

  14. Ma nagu ka kirjutamiset ja kirjanikuks olemisest.

    Tead, see on kirjandus, mis siin tahvlil ja american driimis ilmub. Liiga uudse vormiga, et seda ära tuntaks veel.

    Musi

  15. andry, esmane ja elementaarne IDkriis, teismeliseas, siiski läheb aja möödudes ja vanemaks saades üle, sest mõistus ja mõtlemine arenevad ja see loksutab asjad paika lõpuks.
    see on mul enesel ja paljudel mu eakaaslastel minuga üheaegselt üle elatud, kindlasti ka paljudel siinkommenteerijaist, aga paljud siit pole ilmselt enam 20, et seda mäletada.
    jah, ma tean, et siin pole sellest juttu, aga “kriis” ID mõttes pole klassikaline kriis, vähemasti selle esimeses etapis, loomulikus ja ettenähtus, mitte.

  16. Kaur kirjutas:
    “Üks vanaema solvus ühe artikli peale ja pärast seda ignoreerib minu blogimist demonstratiivselt, vanaisa jälle ei vaevu internetist mingit ilukirjandust uurima. Naine ka ei loe.”

    ja sellest on kahju. on ka mul palju tuttavaid, kellest ma ei tea, kas nad mu blogi loevad. või lugeda tahavad. aga aeg-ajalt tuleb välja, et ikka loevad. vist.

    headest sõpradest arvasin paremat. paraku peab üks sõber Türil mind kommentaaripedeks (a la autopede) ja ei loe põhimõtteliselt blogisid, kuna see pidavat räpase tunde jätma (algul oli ta küll hoolas Inno ja Irja lugeja). teine sõber Tallinnas, kes soovis, et ma oma blogis tema koolitust reklaamiksin, tunnistas eile, et ta “teeb hommikust õhtuni tööd ja pole aega veel mingeid blogisid lugeda”.

    emal maal internetiühendust pole. õde Tartus kinnitas äsja, et ta loeb. paar ‘kontrollküsimust’ näitas aga, et tegelikult ikka ei loe. ütles siis, et aga alguses luges, esimesel päeval.

    mnjah. sellest on nüüd homme kuu aega, kui ma eesti keeles blogin. Zone kaunter näitab täna 1,116 külastust, Site Meter 1,274. miks me oma inimesed meid ei kuula? kas me räägime liiga palju?

  17. K6ige kaunimalt kiiskab ikkagi see teemant millel on rohkem erinevaid nurkasid. Iga kord kui kuulen m6nest inimesest kes on yhes ja samas kohas mingid 30 aastat j2rgem66da t66tanud (v6i siis kasv6i yhe ja sama abikaasaga abielus olnud!) ja kiidab, et on hirmus 6nnelik, siis tunnen ma yhekorraga nii kadedust kui kaastunnet sellise inimese suhtes.

    Eks m6ni teemant saab ainult yhe kylje pealt lihvitud, teine aga ymberringi.

  18. Ei lähe see esmane ja elementaarne ID kriis ka ISE üle. Tavaliselt targad täiskasvanud aitavad sellest läbi, kel veab. Kel ei vea, need jäävadki selle kriisi sisse, see kapseldub nagu mädakolle hambajuurika all. Sry, aga nii see on.

  19. Muideks, kas sa oled m6elnud, et selline “kriis” et ei tea mida tahad jne. on tegelikult tingitud ylitugevast elujanust. Soovist elada elu t2iega, ahnelt haugates mitte millestki loobumata, nagu tulet6rjevoolikust neelates. Loomulikult on see uimastav ja samas ka pidev kriis ja kiiresti muutuv eriolukord. Samas iga ettevaatlik valik ja nii 6elda “spetsialiseerumine” on ju tegelikult sisuliselt muust asjadest ja elust loobumine. Kes loobub varem ehk saab t2iskasvanuks “6igel ajal” v6ibolla ei tunnegi kunagi mingeid erilisi kriise. V6i siis tunneb neid alles kuskil elu l6pus v6ibolla kui vaatab tagasi ja m6tleb, et oleks v6ind seda ja teist teha ja proovida. Vaata m6ne inimese elu, see on nagu plahvatus. Kannatused, kriisid ja kahtlused on ikka jube m6nusad. Millest muust siis veel laule ja lugusid kirjutada oleks? Jimmy Buffettil on selle kohta l6busnukker laul s6nadega: “I’d rather die while I’m living than live while I’m dead.” Nautigem oma kriise ja teadmatusi. 🙂

  20. Oi kui tuttav on Epp sinu mõtteid lugeda – kes olla ja millist tahku valida. Ja kui siis valimiseks läheb, löön kuidagi põnnama ja ei suuda end sellele tahule anda, sest on kartus, et teiste tahkude jaoks ei jää energiat ja hingesopis tahaks veel hoopis midagi muud, samal ajal reaalne elu nõuab hoopis midagi kolmandat. Ma olen ka tähele pannud, et sellised mõtted on mul tulnud just seoses välismaal elamisega. Ühest küljest läheb maailmapilt laiemaks, tunduvad ka laiemad võimalused, teisest küljest on jälle raskem pühenduda ning ka võimalused piiratumad (keel,tööload jne.)

    Olen vahel mõelnud, et see erinevates riikides elamine ja hakkamasaamine panebki inimesed rohkem oma identideedi üle järele mõtlema ja sellega tegelema. Kui käid Eestis korralikult 9-17 palgatööl, siis ei pea just tihti tegelema küsimustega, et mida teha järgnevad 8 kuud, kui abikaasa on hõivatud doktoritöö kirjutamisega Taanis, sina aga ootad oma tööluba, ilma milleta sa suurt midagi teha ei saa. õi eksin ma?
    Või kui lähed abikaasaga 6 kuuks kaasa USA ülikooli ja samuti ei anta sulle luba töötada. Siis istudki maha ja mõtled, et mida tarka siis selle ajaga peale hakata,kes ma olen ning mis on mu roll …järgnevad 6 kuud. Ja samal ajal saad Eestist huvitavaid tööpakkumisi, millele aga eiavalt ära vastad, kuna süda ütleb, et naine peaks ikkagi mehe kõrval olema. Siis juhtubki nii, et satud tegema asju, mida varem kunagi ei ole teinud ja pole mõelnudki teha, ning korraga avastad, et sinus leidub veel mõni tahk. Olime näiteks USA-s abikaasaga 6 kuud (Läänerannikul, Berkeleys), tema tegi oma uurimustööd ülikooli juures ja mina olin kaasas. Tööluba mulle aga ei antud ning seega pidin midagi välja mõtlema, et see aeg kasulikult ara veeta. Otsustasin aktiivselt vabatahtlikuks hakata, mis lõppes sellega, et olin rohkem hõivatud kui abikaasa. Lisaks vabakuulajana ülikoolis, aitasin Berkeley maheturgudel, töötasin 3 päeva nädalas ühe MTÜ juures, lisaks veel ühes ökoorientatsiooniga second hand riidepoes ning Berkeley ökoloogia keskuse raamatupoes. Kõik oli imehuvitav, kogemusi sain, imetoredaid ameeriklasi kohtasin ning see aeg oli väga tore. Inspiratsiooni tuleviku tegevusteks sain küllaga. Ameerika on maa, kus igal ühel on võimalused ning mulle tundus tihti, et loeb inimene ise, mitte sinu kraad või diplom. Samas aga oleme Taanis tagasi ja nende kogemustega pole mul siin midagi peale hakata, sest siin on ka koristajaks olemise jaoks vaja diplomit ja välismaalase nimega CV läheb otseteed vist mutiauku!!!Seega tuleb mingi oma asi teha, mis viib taas kord identiteedi küsimuse juurde. Kas ja milline ettevõtja ma olen jne. Lisaks ei ole see oma asja tegemine võõras ühiskonnas nii kerge kui omal maal. Või tuleks hoopis mingis tahus tegutsema hakata ja mitte nii paljju mõelda ja unistada?

    See ülalpool tuli nüüd vist suht segane jutt, aga just sellised mõtted tulid mul pähe kui sinu mõtisklusi lugesin. Mõnus on vahel ennast teise mõtetest leida, enamus inimesi ju ei ava ja räägi sellistest mõtetest nii tihti. Kuigi oleks tore, elu oleks palju huvitavam ja võib-olla tunduks selle taustal siis ka Ruhnu karu uudised erutavamad:-)

    Aga raamatu idee on imehea, anna minna! Üks lugeja on juba ootvel:-)

  21. Kerli, su elu kõlab kõrvalt vaadates väga põnevalt, aga ma kujutan ette, mis tunne selles supis sees võib olla…
    No hakka algatuseks oma blogi pidama, kui aega ja kogemusi-mõtteid hetkel üle on? 😉
    Ja kindlasti pead Taanis ökoinimesed üles leidma, sinu taustaga kindlasti leiaksid seal mingit rakendust… Muidugi, võibolla ma alahindan Taani ühiskonna ksenofoobsust…

  22. Abikaasa mul soovitab mul samuti oma blogi pidama hakata, ainult et siis ei jää enam aega sinu oma lugemiseks:-)

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar