Kommentaarid Veeuputusest ja kodussünnitusest kohta

Kirjutas RMils

RMils — Fri, 24 Aug 2007 10:28:20 +0000

How add your blog to google database?

Kirjutas tiinakas

tiinakas — Wed, 21 Mar 2007 15:36:01 +0000

oehh, ei saa kohe kommenteerimata jätta tiia lauset..”…neil naistel, kes pöörduvad haiglate poole, et seal spetsialistide abiga oma lapsed ilmale tuua…’

spetsialistide abiga;))))
kas kogu muu elu käib ka ‘spetsialistide abiga’? et hommikul kiire kõne arstile, seejärel juristile, siis toitumisteadlasele jne;))

Kirjutas kati

kati — Wed, 21 Mar 2007 06:40:22 +0000

Vastuseks Tiiale – ülejäänud 50% on keisrid. Loomulikult haiglas tehtud. Ega kodussünnitus ei välista haiglasse pöördumist, kui abi vaja on. Aga otsmikseisuga ei hakka laps ju tavaliselt üldse laskuma, kui ta välja ei mahu. Sel juhul minnakse venimajäänud sünnitusega haiglasse ning täpne otsmikseis on ikka selgunud keisrilõike käigus.

Kui loogikareegleid järgida, ei saa minu väitest, et kodus sünnitavatel naistel on peas kõik korras, kuidagi tuleneda väidet, et haiglas sünnitavatel naistel pole peas midagi korras või on seal midagi vähem korras Ma pole seda väita üritanud. Kuigi seda ma arvan küll, et kodus sünnitavatest naistest on vast 100% sünnituseks põhjalikult valmistunud, haiglas sünnitanud naiste hulgas on see % ilmselt oluliselt väiksem. Ja see kajastub kindlasti ka sünnituse tulemustes (isiklik veendumus ).

Aga lõpetuseks üks raamatusoovitus ka. Ina May Gaskin “Ina May’s Guide for Childbirth”. Minu arvates üks paremaid raamatuid nii ämmaemandatele õppimiseks kui naistele sünnituseks valmistumiseks (ja ma olen neid raamatuid ikka lugenud).

Kirjutas Eppppp

Eppppp — Wed, 21 Mar 2007 05:30:58 +0000

Üldiselt ma arvan ka, et igal naisel on peas üht-teist korras
…väga hea moraal kogu loole igatahes

Kirjutas Tiia

Tiia — Wed, 21 Mar 2007 03:59:08 +0000

Oehh, ma ei saa praegu lihtsalt kommenteerimata jätta Kati eelmist juttu, kus paar asja jäid häirima:

“Ja no näiteks otsmikseisud sünnivad haiglas pea eranditult keisriga, aga kodus võib sündida ca 50% ikkagi vaginaalselt.”

Ja mis teeb ülejäänud 50 protsenti – do-it-yourself keiser? Ja kuidas sa kodus aru saad (s.t. ämmaemand), et tegemist on just otsmikseisuga? Pea on ju ikkagi õiges kohas, aga nägu sealt naljalt ikka ei kompa. Või siis minnakse haiglasse? Või läheb 50-l protsendil kehvasti (mõlemal juhul paneb küll kortsu sellesse koduturvalisuse statistikasse)? Ja ma tõsiselt kahtlen, et sama palju riskirasedaid sünnitab kodus, kui haiglas, nii et need äratoodud uuringufaktid tunduvad olevat kergelt kahtlase väärtusega ja otseselt ühe seisukoha poole kiivas. Kõike, mis uuringute nime all välja antakse ei maksa ka puhta kullana võtta – uuringud võivad vahest olla subjektiivsed ja raskesti kontrollitavad, kust võiks leida (puuduvaid) faktoreid, mis tegeliku tulemuse pea peale pööravad.

“No ma ise mõtlen, et võib-olla neil naistel, kes kodus sünnitavad, on peas kõik nii korras, et neil läheks haiglas ka sama hästi, kui neid seal just ei takistata ja toetatakse.”

Ma usun, et üht-teist on peas korras ka neil naistel, kes pöörduvad haiglate poole, et seal spetsialistide abiga oma lapsed ilmale tuua…

Üldiselt on see üks nokk kinni – saba lahti teema, mida võibki vist arutama jääda ja mõlemal puhul on hulgi plusse-miinuseid. Lihtsalt, üks isiklik otsus. Ega need lapsed tulemata ju lõpuks jää.

Kirjutas ann

ann — Mon, 19 Mar 2007 21:49:29 +0000

ma olin teise sünnituse ajal poolhaige, sünnitus algas öösel, olin vaid 2 tundi maganud – no ma ei kujuta ette mis oleks saanud juhul, kui oleksin pidanud end kusagile haiglasse vedama, küsimustele vastama (fertilitases seda küll õnneks tegema ei pidanud, pealegi asus ta tookord mul hästi lähedal, nii et kahe pressi vahel jõudsin kohale), ja kõige hullem asi (esimese sünnituse ajast mäletan) end riidesse panema – kodus sain sünnitada omas tempos, keegi ei mõõtnud midagi sundkorras, ktg puudumisel polnud ka sellega ahistajaid – mõnus, ma olen jube rahul kodussünnitusega, mitte et mu haiglassünnitusel midagi viga oleks olnud – aga alati tuleb usaldada sisetunnet, samas aga hoiduda kinnisideedest – et ma olen nüüd vapper ja sünnitan kodus, ma olin avatud võimalusele, et kui ämmakas ei saa tulla või enesetunne läheb kehvemaks, et siis võib ju ka haiglasse sõita

Kirjutas Bally

Bally — Sat, 17 Mar 2007 11:20:08 +0000

I also like fitness bally [url=http://www.forumforfree.info/bally/]bally[/url] coach purse [url=http://www.forumforfree.info/coach/]coach purse[/url] bowflex [url=http://fitness.inventforum.com/]bowflex[/url]

Kirjutas Altair

Altair — Fri, 16 Mar 2007 09:44:45 +0000

Üldiselt on asi siiski nii, et Sinu eest ei saa keegi otsustada. Sa ise tead kõige paremini, kui palju Sa ennast selles küsimuses usaldad. Kui sa tunnetad oma keha 100% ja leiad ämmaemanda, kes on nõus Sind kodus aitama, siis, eeldusel, et laps on õiges asendis, võib kodussünnitamine tõesti olla just Sinu jaoks. Mina näiteks ei julgeks iialgi kodussünnitust ette võtta, kuid ma arvan, et põhendatult. Mina ei ole enda keha suhtes kindel. Ma ei oska isegi öelda, mis mul täpselt millalgi valutab Nii eelistangi, end pigem arstide hoolde usaldada, kes vähemalt teavad, mis kus asub Ja peale viimase sünnituse verekaotust ei saa mulle vist ka pahaks panna, et ma tahan olla arstiabile võimalikult lähedal. Inimesed on erinevad. Minu tõde ei pruugi olla sama, mis Sinu tõde ning vastupidi.

Muuseas, minul oli raskem just nimelt teine sünnitus. Ja ma ei ole oma tutvusringkonnas ainus sellise kogemusega naine. Inimeste erinevust mainisin juba enne, eksole? Ei ole mõtet üle kordama hakata.

Kirjutas Ela

Ela — Thu, 15 Mar 2007 16:57:41 +0000

Nagu siin teistegi kogemustest on näha – ei ole vaja muretseda selle pärast, et esimene sünnitus raske oli. Enamasti on järgmised kergemad. Mul oli esimesel sünnitusel samuti tilguti abiks, kuid järgmised kaks olid normaalsed. Laste sünnikaalud läksid mul aina raskemaks, kuid sünnitused ise kergemaks.

Kirjutas ave

ave — Thu, 15 Mar 2007 06:13:30 +0000

Mina olen pärast oma kolmandat sünnitust täielik kodusünnituse fänn. Minu esimene sünnitus oli pikk, veniv ja geel, lootekott katki, tilk veeni-sünnitus. Olin noor, kogenematu, lasin endale ette öelda, mida peaksin tegema.Mäletan, et olin lõpuks nii väsinud, et ei kobisenudki, kui kästi lauale minna. Loomulikult sain ka sellise sünnituse puhul keelu mitu nädalat mitte istuda , sest rebendeid ja lõikamisi oli ohtralt.
Teine sünnitus oli mõnevõrra kergem. Ka sünnitusmajas, aga mullivannis mõnuledes valude ajal (mõnulemisest oli asi ikka kaugel ) ja ikka lõpetades sünnituslaual ja veelgi rohkemate rebenditega, sest esimese sünnituse armid rebenesid ka lahti lisaks lõigetele. Ainult 2 nädalat ei tohtinud istuda, siis hakkas tasapisi paranema ka.
Meie kolmas laps pidi sündima ikka haiglas, aga kuna mul oli 2 pika sünnituse kogemus, siis kavatsesin olla kodus niikaua, kui võimalik. Me tegime just kodus vannitoa remonti ja mu mees tahtis selle ikka lõpuni teha. Mina ei tahtnud üksi kiirabiga haiglasse sünnitama minna ja valutasin kodus. Enamuse ajast veetsin ma meie naabrite kuivkäimlas, sest nii oli kõige mugavam. Mingil hetkel, kui mu sõbranna tuli meie lastele järele, et nad oma koju viia, ütlesin talle, et ei tahagi haiglasse minna, kodus on nii mõnus olla.
Mingil ajal, kui mu valud ikka liiga sagedaseks läksid, lubasin mehel kiirabi kutsuda, aga siis hakkas juba kiire – pahinal hakkasid veed tulema ja siis tulid pressid… Mu mees ehmatas ära, mina pressisin, aga mingil hetkel ma ilmselt ehmatasin ja presse enam polnud, siis saabus juba kiirabi ka appi ja me saime oma tütrekese ikka kätte. Meid sõidutati kohaliku haigla sünnitusosakonda ja me olime nagu filmitähed – kahel pool kanderaami spaleer. Titel polnud häda midagi, minul oli 3 õmblust, mida ämmaka arvates oleks võinud ka mitte õmmelda. Istuda sain kohe ja enesetunne oli ka super.
Ma imestan siiani, kui kindel ja rahulik ja mõnus oli ise oma tegevust juhtida. Kuidas ma tundsin mingit seletamatut kindlust ja rahu – ma saan hakkama, see pole midagi hirmsat. Kuidas kuskilt tulvas minusse mingit kummalist jõudu, kuidas ma tundsin, kuidas mu laps sentimeetrihaaval liikus – see oli midagi seletamatut.
Kui mul poleks seda krampi sisse tulnud, oleks kõik veelgi nauditavam olnud, aga kui kiirabi tuli, siis oli laps õlgapidi kinni ja sellest ka need 3 pistet.
Aga haiglas oli ainult mõte, et tehke midagi, et ta kiiremini tuleks. Möönan, et ma olin siis veel noor ja kogenematu ega osanud end ise aidata, aga haigla lihtsalt tekitas minus sellise krambi…
Ja oma lapsed saatsin ma meelega kodust ära, ei tahtnud, et nad protsessi liiga lähedalt näeks. Kui mu vanem poja ütles, et emme, sa ulud nagu hunt, sain aru, et see aeg on nüüd käes, rohkem pole neil vaja näha.

Kirjutas kati

kati — Thu, 15 Mar 2007 05:53:00 +0000

ene, võrreldakse sama riskigrupi rasedate sünnitusi. Ja nagu ma viitasin, tuli ühe uuringu järgi välja, et ka kõrge riskiga raseduse korral on suremus kodus või sünnituskeskuses väiksem kui sama riskiga raseduse korral haiglas. No ma näiteks ei tea, kui kõrgeks riskiks hinnatakse kaksikuid või tuharseise, aga neid sünnitatakse väga edukalt kodus. Ja no näiteks otsmikseisud sünnivad haiglas pea eranditult keisriga, aga kodus võib sündida ca 50% ikkagi vaginaalselt.
No ma ise mõtlen, et võib-olla neil naistel, kes kodus sünnitavad, on peas kõik nii korras, et neil läheks haiglas ka sama hästi, kui neid seal just ei takistata ja toetatakse. Vähemalt neis maades, kus kodus sünnitatakse vähe, on kodus sünnitaja väga ette valmistunud. Samas Hollandis ei pruugi see nii olla, kui kodus sünnitamine on normaalne nähtus ja loodetakse ämmaemanda abile.

Kirjutas ene

ene — Wed, 14 Mar 2007 21:02:08 +0000

asjaolu, et uuringute põhjal haiglate turvalisus alternatiivsete sünnituskohtade omast ei erine, võib tuleneda ka sellest, et haiglates rohkem riskigrupi rasedaid-sünnitajaid (suhkru-, südame, neeruhaiged, üle- ja alakaalulised, rasedustüsistustega, sõltuvustega, lapse väärasenditega jne) alternatiivkohad ikka tervetele ja tugevatele… mis on põhjus, mis tagajärg?

Kirjutas kati

kati — Wed, 14 Mar 2007 20:51:02 +0000

Nojah, nende uuringutega tundub mulle lihtsalt, et vähemalt mõnigi võiks näidata haigasünnituste suuremat turvalisust, kui see tõesti turvalisem oleks. Aga see selleks.

Lihtsalt, minu jaoks on probleem – kuidas usaldada süsteemi, mis on aastakümneid ilusa naeratuse saatel pakkunud tõelist saasta? Kuidas uskuda, et praegu pakutav ei osutu hiljem samasuguseks jamaks? Ei tea. Aga praegu ma olen igastahes seisukohal, et meediku väide kodussünnituste kohta oma haiglasünnituste kogemuste põhjal ei ole pädev. Selleks peavad endal olema kogemused kodussünnitustega, et järeldusi teha. Nii et ma eelistan selle koha pealt usaldada arvukate kogenud autorite arvamusi.

Kirjutas Lee

Lee — Wed, 14 Mar 2007 17:45:28 +0000

Ehh… Kodus- ja haiglassünnitamistest olen kunagi mitmeid lugusid kirjutanud – ikka positiivne argument või kogemus versus neagtiivne. Ise sünnitanud ei ole, vastu võtnud olen kolm sünnitust, neist kaks haiglas arstide järelevalve all tugiisikuna ja ühe korra maanteel ja ainsa aitajana. Maanteel läks kõige lihtsamalt. Ja ometi ei saa väita, et maantee parim koht sünnitamiseks oleks:). Ikka vist naistes endis asi kinni:).
Mis aga vägistamiskogemusse puutub, siis kellel see olemas, võib seda ilmselt elus kõigega võrrelda, mida ta hiljem kogeb – sünnituse, lahutuse või ka lähedase suitsiidiga. Või ka hea kogemusega – et see oli nüüd küll parem kui vägistamine:). ((Vabandan, kui kellegi tundeid riivan, aga ausõna, naerda on kergem kui nutta.))

Kirjutas claire

claire — Wed, 14 Mar 2007 16:26:05 +0000

Loote asendi määramiseks küll raseduse lõpus ultraheli vajalik pole. Asendi peaks iga ämmakas suutma kõhtu katsudes kindlaks teha. Mul pea igal lõpu kontrollil ämmakas ( norras jälgib rasedust ämmaemand mitte arst) ütles, kus miski kehaosa kõhus asub. Isegi mu mees tundis katsudes hästi, kus pea ja kus jalg .
Keegi eespool mainis, et põhjamaades on kodussünnitus propageeritud. Vähemalt Norras küll mitte. Pole kuulnud siin ühestki naisest, kes planeeriks või oleks kodus sünnitanud. Pole isegi meedias vastavaid teemasid kohanud, kuigi muidu sünnitust, perekonda, arstiabi kättesaadavust jm sotsiaalküsimusi puudutavaid teemasid on ajakirjanduses rohkem kui küll. Ja minul, kui alati haiglaid kartnud inimesel, on oma esimesest sünnitusest siinses haiglas vaid ülipositiivsed kogemused. oigemini mitte just sünnitusest endast, mis teadagi valus ja mulle vähemalt ebameeldiv, aga just haiglapersonali suhtumisest. Kõik olid arusaajad, midagi ei sunnitud ja kogu tegevusest on tagantjärele jäänud meelde vaid äärmine professionaalsus sünnitajale abi osutamisel. Just sellepärast kavatsen ka oma augustis sündiva beebi just samas haiglas (Oslo Rikshospitalet) sünnitada.

Kirjutas m

Wed, 14 Mar 2007 15:45:48 +0000

ega ma väitnudki, et kogu surmade vähenemine on tingitud meditsiiniabi kvaliteedi paranemisest, aga on olemas probleeme, mis tänapäeval enamasti surmaga enam ei lõpe, aga mis varem tihtipeale nii õnnelikult ei läinud – kõikvõimalikud sünnitusjärgsed infektsioonid, mille korral rakendati mingi aeg vanasti ka põhimõtet, et mäda on terviseks; suured verejooksud misiganes põhjustel; tuharseisust sünnitus on tüsistusterohke ka tänapäeval, selleks enamjaolt valitakse keisrilõige, mis on ka riskirohke, aga paremini juhitav; olukorrad, kus laps on ema vaagna jaoks liiga suur (seda oli ka vanasti, kuigi lapsed siis olid väiksemad); raskete kaasasündinud väärarenditega lapsed.
nende ülevaateartiklitega on see häda, et tõestada on võimalik kõike, mida tahta tõestada. võtan ühed – jätan teised. haiglas sünnitamine pole loomulikult ka ohutu. on kaks asja, mida ma suudan kohe ilma uurimata välja tuua on: 1)haiglates levivad sellised nakkustekitajad, mida kodudes pole (raskemini ravitavad) ja 2) inimene on haiglast tõesti rohkem stressis (ma isiklikult ka ei taha haiglas haigena olla, aga mind valdab praegu küll täiesti paaniline hirm, kui ma mõtlen, et peaks kodus sünnitama kunagi), aga inimesed on erinevad.
selliste asjade mõõtmine on väga keeruline. kõige usaldusväärsemaks uuringuks peetakse prospektiivset (ehk seame eesmärgi ja siis hakkame uurima, mitte ei analüüsi toimunut) kontrollrühmaga (et on üks rühm, kes saab ravi/mingit tüüpi käsitlust ja teine rühm, kes ei saa) uuringut, kus uuringutesse on inimesed jagatud juhuvalikul, rühmad on võrreldavad ja seejuures ei tea ei inimene ega raviv arst, kas uuritav saab reada ravi või mitte. kas saaks teha uuringu, kus on täiesti jälgimiseta rase, kes sünnitab kodus, ja teine, kellel rakendatakse kõiki tavameditsiinipraktika protseduure? tuhandel naisel näiteks. eetikakomitee ilmselt sellist uuringut ei lase teha… (ütleks selle kohta inimkatse). kõigil eelpoolnimetatud põhjustel.

ja see on ka õige, et on asju, mis on olnud nö dogmad, aga mille õigsuses on viimasel ajal kahtlema hakatud, aga see ei laiene kõigile meditsiinipõhimõtetele.
kodusünnitajate toetuseks niipalju, et vedage seda asja mõistlikult, mitte distantseerides ennast ja eitades kogu ülejäänud variantide sobilikkust. fanaatikutega ongi tihti see probleem, et absolutiseeritakse oma põhimõtete ülimuslikkust ja ei suudeta seetõttu luua konstruktiivset dialoogi. fanatism hirmutab paljusid, kes rahulikumalt lähenedes oleks selle põhimõtte toetajad tegelikult.

sünnitus ei olegi reeglina hädaolukord, aga sünnitustegevuse käigus võivad tekkida hädaolukorrad, mis võivad väga halvasti lõppeda. ja siin üldiselt loodetaksegi abi meditsiinisüsteemilt. aga kuna seal ei tööta selgeltnägijad, kes teaksid täpselt, kuidas läheb, siis… aga sellest ma juba rääkisin.

Kirjutas anna

anna — Wed, 14 Mar 2007 15:38:13 +0000

“18. sajandi lõpus oli keskmisel naisel 35. eluaastaks sündinud 7-8 last. keskmiselt pooled, kuid sageli enamik neist oli selleks ajaks ka surnud.
selline olukord on murtud ja demograafiline revolutsioon saavutatud tänu meditsiini arengule, rolli mängisid ka toitumise ja hügieenitingimuste paranemine.”
ma nüüd ei annaks pead, et see on täpne tsitaat, aga see on lause mu uusaja ajaloo konspektist ning õppejõud esitas selle tsitaadina. huvi korral võin ta käest küsida, kellele see täpselt kuulub.
pealegi seostaksin mina nii toitumise kui hügieeni arengu suurel määral meditsiini arenguga, vähemasti arengu algusaegadel küll.

üleüldiselt oleksin vaevalt kõike sõnastanud paremini kui m. igal juhul nõus temaga.

ja Epp, emotsionaalne suhtumine on täiesti normaalne, kui mul on olnud oht emast ilma jääda. siin nagu hästi ilma emotsioonideta ei saa.

Kirjutas kati

kati — Wed, 14 Mar 2007 15:16:10 +0000

m – oled sa kindel, et kogu selle surmade vähenemise võib kirjutada haiglate teeneks? Ma ei suutnud praegu leida, aga minu arvates hinnatakse sünnituse turvalisuse tõusu peamiseks põhjuseks ikkagi elamistingimuste (sh toitumine jms) paranemist. Ja mitte ükski paljudest tehtud uuringutest ei ole näidanud, et kodus sünnitamine oleks karvavõrdki ohtlikum haiglast, hoopis vastupidi. Ma panen siia ühe lingi artiklile, milles on mõnest neist uuringutest päris hea ülevaade antud – ja selgub, et isegi väga kõrge riskiga sünnituse korral on kodus või sünnituskeskuses sünnitades suremusprotsent madalam kui haiglas sama riskiastmega sünnituse korral. Ma ei mõista, miks uuringud ei toeta haigla suuremat turvalisust, kuigi kontroll on haiglas tõesti suurem?

http://www.midwiferytoday.com/articles/homebirthuk.asp?a=1&q=homebirth+safety
Samalt leheküljelt artiklite alt homebirth safety märksõnaga otsides saab päris mitu huvitavat selleteemalist artiklit.

Mul on väga hea meel, et on olemas haigla, kuhu saab pöörduda, kui on vaja meditsiinilist abi (ka sünnituse või raseduse ajal). aga sünnitus ei ole reeglina hädaolukord ja minu arvates on vale käsitleda seda potentsiaalse hädaolukorrana.

Kirjutas m / ps

m / ps — Wed, 14 Mar 2007 14:50:07 +0000

ma tegelikult ei ole grafomaan. ja kommentaare ka enamasti ei kirjuta, aga teiste kommentaarid siin on hingega kirjutatud ja ei lahmi nii nagu delfis tavaks. sisuline arutelu olemas.

Kirjutas m

Wed, 14 Mar 2007 14:47:41 +0000

iga probleemse olukorra lahendamisel lähtutakse meditsiinis sellisest põhimõttest, et tuleb olla valmis halvimaks. otse loomulikult tähendab see seda, et tagantjärele analüüsides rakendati enamikule liigseid invasiivseid protseduuure. ning sünnitus oma loomult on selline asi, mille korral tahaks, et asi saaks võimalikult loomulikult ja ilma lisauuringute, -protseduuride, -sekkumiseta tehtud. see on nii loomulik soov. neid, kes tahavad, et neile protseduure tehakse, on enamikuga võrreldes vähe. põhiküsimus on selles, kuidas ära tunda neid inimesi ja seisundeid, mille korral on vaja rakendada invasiivset sekkumist ja mille puhul mitte. kui see oleks must ja valge, oleks kõik ju hirmus lihtne. aga see ei ole must ja valge. ja riskiolukordade õigeaegseks leidmiseks ja nende tekke ennetamiseks tähendab see, et 8 inimesel kümnest tehakse mingit asja lihtsalt igaks juhuks. kui olla selle 2 hulgas, siis on vaatenurk ju hoopis teine… aga seda, kumba rühma me kuulume, saavad nii inimesed ise kui ka meditsiinitöötajad teada pärast seda, kui asi möödas on. tagantjärele tarkus. ja tegelikult ei ole meedikutel selgeltnägemisvõimet. õpetamise ja kogemuse omandamise mõte on, et ollakse rohkem treenitud neid olukordi leidma.

inimesed räägivad oma sisetundest seoses eesseisvate sündmustega. kui asi läheb nii, nagu sisetunne ütleb, siis pärast öeldakse, et miks teised ei kuulanud seda. aga igaüks võib nüüd mõelda, et kui tihti on üldse asjad läinud teisiti, kui sisetunne ütleb? minu enda sisetunne minu enda elu kohta (mul peaks tekkinud ka sisetunne selle kohta, kuidas läheb minu hoolealustel haiglas…) on küll äärmiselt ebatäpne näitaja. siinkohal ma ei taha sisetunde tähtsust alahinnata, aga kui üritada asju objektiviseerida, siis see pole kahjuks määrav argument (kuidas tunda ära väga rasket haiget? – ta ei kaeba midagi ega soovi midagi ega taha ühtegi abistajat näha. ausõna).

ja ikkagi me pöördume meditsiinisüsteemi poole, sest et sealt abi saamise tõenäosus on suurem. siinkohal me räägime statistilisest tõenäosusest. aastasadu tagasi oli naise ja lapse surm sünnitusel tavaline. seda esines mingi (kahekohaline) protsent sünnitustest. tänapäeval loetakse vastsündinu suremust promillides, ehk et eestis sureb umbes 6 last tuhandest sündinust. emade surmasid on umbes üks aastas ehk üks ema siis ligikaudu vist 12 000 emast. sünnitus on muutunud turvaliseks. see ei ole olnud alati nii. on sünnitatud igal pool ja paljudel on hästi läinud, aga tänapäeva mõttes lubamatult paljudel see nii ei läinud. ja selline tulemus on saadud kontrolli suurendamisega selle loomuliku protseduuri üle. ja tänapäeval on jõutud sinnani, et see kontroll on liiga suur. see on see, millest räägitakse tänapäeval. et natuke lõdvendada seda kontrolli ja invasiivsust ja lasta sünnitusel loomulikumalt kulgeda. aga ka kontrollitult loomulikumalt kulgeda. palju neid naisi on, kes tegelikult tahavad kodus sünnitada nii, et kordagi pole käinud kontrollil? ma ütleks, et mõni tõepoolest on…
põhiküsimus on balansseerimine sellel piiril, et kas liigne kontroll ja sekkumine, mis terveid häirib, või rohkem vabadust ja rohkem tüsistusi. ja sellest saab teha mingi matemaatilise graafiku, vahe on selles, mis kujuga see on… iga uuring, protseduur, sekkumine on ellu kutsutud mingil heategemise eesmärgil (sellele muidugi võidakse vastu vaielda, aga see on jätkuvalt minu senine kogemus). võibolla ma tõesti olen väga invasiivse meditsiini austaja, aga kui on analüüsitud neid haiguskäike, mille puhul lõpptulemus on olnud ebasoovitav, siis on mulle seni siiski jäänud mulje, et pigem ikka rohkem kui vähem…
ja veel üks selline filosoofiline küsimus on meditsiiniteenuse kvaliteet: inimlikkus / vähene invasiivsus / suurem kontroll / tüsistused / paremad tulemused / kõigile mingil tasemel ravi / üksikutele tipptasemel ravi… ootused on erinevad ja arusaam sellest on erinev. kas suhkurhaigel kommi süüa lubav haige on hea arst? või südamehaigel soolapekki? või pimedal autot juhtida lubav arst?
… see on selline balansseerimine köiel… et hundid söönud ja lambad terved…