Head Jeesus Kristuse tapmise päeva

Eile, vaiksel reedel, istusin ma kodus ja töötasin arvutis, suheldes ka inimestega. “Häid kevadepühi” või “häid lihavõtteid!” soovisid päris mitmeid. Ma saatsin automaatselt ka vastuse kellelegi “häid pühi sullegi!” ja veel kellelegi…

Siis hakkasin mõtlema, et mis toimub. Mida me soovime.  Vaiksel reedel. Mis päev see selline kirikukalendris on.

Usk on selline teema, millest ma väga harva räägin.

Lihtsalt ei oska sellest rääkida. See, kas inimene “usub” või “ei usu” ja millesse või kellesse ta usub… kas see inimene isegi seda teab?

Mu sõpruskonnas Eestis on terve hulk inimesi, kes end teadlikeks ateistideks määratleb. Ja sageli on nii, et ma näen nende tegudest ja sellest, kuidas nad metsas kõnnivad, et tegelikult nad usuvad. See on võibolla lihtsalt nende enda südametunnistus, milleks nad oma usku nimetavad. Aga nad on omadega tasakaalus ja kuigi pealtnäha võiks neid nimetada ilmalikeks jumalakaugeteks inimesteks, on nad jumalale päris lähedal.

Ja siis on mul itaalia perekond kaugel maal Ameerikas, ametlikult ristitud ja koguduse liikmed, aga… Minu kõige mittevaimsemad ülestõusmised ja jõulud on nende seltskonnas toimunud. Ära on nende elust kadunud vanad kombed nagu paast, “lihavõtmine” toimub enne ja pärast: loomulikult pärast – pühapäevasel suurel söögiorgial – , aga ka enne seda. Jõulud on ainult plastmassi lõikumise ja paberi rebimise üritus. Kirikus ei käida.
Nad on esimest põlvkonda sellised. Midagi juhtus nendega seal katoliku koolis ja katoliiklikus lapsepõlves, aga ma ei suuda siiani aru saada, mis.

Ma ei arvagi, et kirikus käimine peaks olema kohustuslik kristlike tähtpäevade osa. Aga kui kogu pühade lärm käib ainult selle ümber, et kes mis söögi pühapäeval peole viib ja mis kellelegi kinkida (muide, me nimetasime eelmisel aastal Justiniga lihavõttepühad “kevadjõuludeks”, lapsukesele tehtud kingituste koguse alusel.)…

Ja see on minu meelest ka imelik, et mu sõpradel-tuttavatel toimus eile, vaiksel reedel, vähemasti kolm sünnipäevapidu. Muidugi on hea pidutseda, kui kolm puhkepäeva järjest. Ja muidugi, ma tean, et eestlased olla Euroopa kõige ilmalikum rahvas, kellest 75% ei usu.

Kui oled seltskonnas, puhverdatud sugulaste ja sõpradega, siis ei jäägi mahti ega vajadust mõelda asjade olemuse üle. Minu kõige vaimsem jõuluaeg oli see, kui mul ei olnud kusagile minna. Vanematekodust olin juba ammu välja kasvanud ja esimesest abielust olin ka välja kasvanud ja siis ma istusin üksi oma üürikorteris küünlavalgel. Vahepeal lehitsesin piiblit ja lugesin siitsealt.

Ja teate. Ma soovin kõigile elus vähemalt ühte sellist jõulu.

Nagu ma enne ütlesin, pole ma võimeline sõnastama, mida mina usun. Kindlasti seda, et vahepeal on vaja võtta aega mõtlemiseks ja tundmiseks. Sellepärast on kirikupühad head, et nad annavad meile võimaluse aeg maha võtta ja mõelda, kus ja kes me oleme. (selle viimase lause kirjutasin ma eile üles paberitükikesele ja see ongi see iva, mille pärast ma praegu blogisse tulin ;))

Kui me seda võimalust kasutame.

…Ja seda usun ma ka, et kunagi umbkaudu 2000 aastat tagasi elas Iisraelis üks eriline mees Jeesus. Ma ei välista ka tema jumalikku alget (aga ma ei välista ka minu või sinu jumalikku alget… mõõta ma neid ei oska).

Ja kindlasti löödi ta risti. Olen ise käinud Jeruusalemmas Kolgata teel, mäel, kust mehed, ristid seljas, üles kõndisid. Kogu see maa seal on täis Jeesusega seotud konkreetseid kohti. Selliseid asju ei saaks välja mõelda (paljud vist ütleksid, et Jeesus Kristus on otsast lõpuni väljamõeldis?) Vaielda võib mu meelest selle üle, kas Jeesus tapetust üles tõusis. Aga mitte selle üle, et ta olemas oli, ligimesearmastust kuulutas ja et ta tapeti.

Kui Iisraelis käisin, siis küsisin ühelt juudipapalt ka, kas nemad usuvad Jeesusesse

“Mis mõttes usume?”

“Noh et ta olemas oli…”

“Muidugi oli ta olemas! Ta oli üks eriline, imevõimetega inimene meie hulgast.”

Ristilöömine oli sellal täiesti tavaline karistus/tapmisviis. Mäletan, muide, kui olin laps ja jälle ühe koduse gripi ajal vedasin vanemate riiulist raamatuid voodisse ja kuidas ma seal linade vahel sattusin lugema raamatut, mis algas terve rea ristilöödavate meestega.

See oli mulle üllatus. Olin vist arvanud, et ainult üks mees on läbi aegade risti löödud.

Ja seda mõtet mäletan ka. Et ükspuha, kas Jeesus Kristus oli jumala poeg või lihtsalt hea mees, aga kui me, inimesed, oleme kogu aeg teistele inimestele niimoodi teinud, siis…

siis sai mu mõte otsa ja lihtsalt tundsin, et tahaks, et nii ei oleks. Aga kust seda paremat maailma võtta.

27 mõtet “Head Jeesus Kristuse tapmise päeva

  1. Anonüümne

    Osalt on see, et vaiksel reedel häid pühi soovitakse, pidusid korraldatakse (tibutordid-värgid), mune värvitakse ka sellest, et riik on rumalalt vaikse reede riiklikuks pühaks teinud – nt Itaalias, Soomes ja üldse enamikes Euroopa maades on vaikne reede tavaline tööpäev, vaba päev on hoopis ülestõusmispühade 1. püha. Ja siis lihtsal inimesel ikka tekib seos, et vaba päev = pidupäev.

  2. Mirri

    to anonüümne. Oot-oot, ega siis soov “häid pühi” vale pole. Võib ju ka ilusat vaikset reedet soovida! No, et sa saaksid tõesti mõtiskleda ja , et need asised asjad sind sellel päeval ei ahistaks!

  3. Eppppp Postituse autor

    Mõtlesin veel edasi sel teemal.
    Vaat sellepärast peakski olema koolides usundiõpetus, et me teaks neid asju: erinevate usundite ja kommete tausta. Eriti hästi on see info vajadus näha siis, kui erinevad usundid pühadesse kokku jooksevad.

    Maavalla linki lugesin, aitäh. Maarahva vanad munadepühad ehk kevadpühad on niisiis pühapäeval (pööripäevase täiskuu järgne pühapäev). Reedel pühi soovides on ikkagi kristlikke pühi soovitud – aga kirikupühade etiketi järgi sel päeval ei pidutseta, ei pühitseta. See on vaikne mõtlemise päev.

    Ja loomulikult võib soovida ilusat vaikset reedet 😉

  4. sofie

    Vaikne on minu meelest laupäev. Reede on SUUR. Aga kui selliste asjade teadmiseks peab tingimata koolis omaette aine olema, siis peale usundiõpetuse peaks ka kultuuriõpetuse ainekavva panema. J asiis veel liiklusõpetuse, käitumisõpetuse, (nii, terviseõpetus vist juba on… mis sellest kasu ka on olnud?)…
    Vaikset laupäeva teile kõigile ja homseks siis häid pühi;)

  5. Maria

    Ma mäletan kuidas ma lapsena mõtlesin, et miks inimesed pidutsevad sel ajal kui kunagi üks mees tapeti. See oli nii mõistusevastane.
    Räägiti ju küll, et ta tõusis üles, aga see oli midagi ebareaalset.

  6. Eppppp Postituse autor

    Võibolla siis on õige jah ainult suur reede. Aga mul on juba ammusest ajast meeles, et näiteks vanatädi ütleb mul “vaikne reede”. Mulle endale tundub see ka asja sisu paremini edasi andvat – kui lähtuda sellest, mida see reede tähistab.

    Kondasin enne natuke netis.
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=15509081 Ülo Mattheusilt huvitav lugu võimalikust Jeesus Kristuse taustast, huvitav teooria. Ja kevadpühade positiivsusest.

    Aga mida peaks koolis õpetama. Mis peaks sinna pikkadesse päevadesse mahtuma. Selle teemaga haakub Rein Pakk… Mitte küll otseselt sel teemal, aga mõneti küll.
    http://www.postimees.ee/070407/esileht/arvamus/253937.php

  7. Heler

    See Mattheusi lugu on huvitav. Ehk siis: Jeesust ei tapetudki ristil, ta jäi elama. See on ka üks versioon tema nö ülestõusmisele!
    Aitäh lingi eest, ma olen end (vist asjatult) Delfist eemal hoida üritanud, sest vahepeal seal on palju jama ka.
    Ja neile, kes ei loe sealt, ma tunnen täitsa vajadust panna see kõige põnevam koht kopina –
    “Peamiseks tõestusmaterjaliks Jeesuse ellujäämise kohta on Torino surilina. See on lina, millesse Jeesus väidetavalt mähiti pärast tema ristilt mahavõtmist ja millel on säilinud Jeesuse keha kujutis. Kersteni arvates osutab see kujutis, et Jeesust ei mähitud surilinasse mitte nii, nagu juutidel oli kombeks mähkida surnuid, vaid nii, nagu oleks see mähitud ümber elava inimese veritsevate haavade. Jeesus võeti ristilt maha samal ristilöömise päeva õhtul ega murtud tema jalaluid, nagu ristilöömise puhul tavaks. See võimaldas Jeesusel hiljem oma jalgadel, Joosepi ja Nikodemuse poolt toetatuna, kaljuhauast minema kõndida. Pärastpoole kohtavad Jeesust nii Maarja Magdaleena kui ka Jeesuse jüngrid. Luuka evangeeliumis ütleb “ülestõusnud” Jeesus oma jüngritele otsesõnu, et ta pole mingi vaim, vaid luust ja lihast inimene. Tõestuseks sõi Jeesus ka küpsetatud kala, sest surnud ju ei söö (Luuka 24, 38-43).”

  8. Atacama

    Minus on kahtlus, kas lihavõtted ikka peaksid Eestis riigipüha olema. Meil ei ole riigikirikut ju. Ja ma arvan, et tõsiusklikke on meil suhteliselt vähe. Jõuludega on natuke teistmoodi lugu – need ei ole nii kiriklikud minu meelest, seal on seda pööripäeva ja pimeda aja murdmise tähendust ka sees.

  9. Elina

    Mina pole õnneks seekord pühade kommertsliku poolega kokku puutunud. Ise tegin pashat, mida hakkame sööma homme, kui on õiged pühad. Minu meelest on ka see tore, kui lapsed mune värvivad.
    Suurel reedel löödi Kristus risti, täna teda leinatakse, homme tõuseb üles ja siis ongi ülestõusmispühad. Kes tahab, see usub ülestõusmist, kes ei taha, see usub muud. Kindel on aga see, et Jeesus on ajalooline isik ja tänapäeval on ta isegi kooliõpikutes sees. Isegi budistid ja moslemid ei eita, et ta on olemas olnud.
    Lugesin hiljuti raamatut “Hiirami võti”, mida soovitan kindlasti kõigil lugeda. Kõik seal raamatus ei ole kindlasti tõde, aga silmapilti avardab see küll. Sealt saab näiteks teada seda, et Torino surilina ei saanud olla Kristuse peal, sest tänapäeva teaduslikud vahendid on teinud kindlaks, et see lina ei ole nii vana.

    Usundiõpetusest arvan mina seda, et selle aine võiks liita ajalooga. Minu ajal õpetati ajalootunnis peale vajalike asjade ka kõikvõimalikku jama. Näiteks tundide kaupa seda, kuidas kuskilt Aasiast mingid väed sisse tulid ja välja läksid. Selle aja võikski kulutada näiteks usunditele. Minul aga vedas gümnaasiumis selle poolest, et meil oli õppeaine kultuurilugu, mis oli tõesti hariv ja huvitav.

    Jumalaga on aga nii, et osad usuvad, osad mitte. See on puhas uskumise küsimus. Mitte kellelegi pole õigust öelda, et jumalat pole olemas, kui samal ajal keegi teine on kogenud, et jumal on olemas. Eestlaste hulgas on usklikke vähem kui paljude teiste rahvuste seas, samas aga usuvad eestlased kinnisilmi kõikvõimalikke horoskoope ja soolapuhujaid. Iga inimene vajab midagi mittefüüsilist, millele toetuda.

  10. Lilly

    See reedene vaba päev veenis kunagi mu katoliikliku kasvatusega meest, et eestlased on ikka üdini depressivsed. Et kui keegi teeb pühaks ristilöömise päeva, siis on asi lootusetu 🙂
    Aga enamusele kristlistele tähtpäevadele saab nn paganlikud analoogid leida. Ehk ei pea ilmtingimata ristilöömise-ülestõusmisepühi tähistama.

  11. andry

    Oo, nii palju, millest võiks rääkida.
    Kas keegi on vaadanud algusest lõpuni Mel Gibsoni Kristuse passiooni. Minu jaoks on see üks mu kahest lemmikfilmist – teine on Wim Wendersi Berliini taeva all.

    Selle filmi võtete jooksul toimus mitmeid imelisi ja müstilisi sündmusi. Peale võtete lõppu võttis 76 inimest vastu katoliku usu, nende seas ka ateistsist näitleja, kes mängis Juudast.

    On olemas seisukoht, et Jeesuse hukkumise lugu on suurim lugu maailma ajaloos, et see on puudutanud kõiki inimesi, kes kunagi on elanud ja saavad elama ning et maailm on pärast seda teine.

    Ma ei ole maruusklik mingi, aga ma tajun, jah, maailm on pärast seda teine.

  12. VäikeMari

    Kas ma olen siis ainuke, kelle kooliprogrammis oli ka usuòpetus? Kus ònneks òpetati erinevaid usundeid. Ka kultuuriajalugu oli programmis.
    KUid nùùd, elades katolikus riigis on kòik ristiusuga seotud pùhad muutunud mu silmis vaid mingiks tobedaks nàitemànguks. Ning isegi viitsimine sùveneda asjasse kapitaalselt kadunud…
    Gibsoni film jàttis ka kùlmaks… mòttetu…Suutsin mingi osa vaadata, kuni igav hakkas ja vastu hakkas see gibsonlik vàgivaldus..

    Hulga huvitavamad on kòiksugu idamaade usundid…

  13. Mirri

    Lilly kirjutab ” Et kui keegi teeb pühaks ristilöömise päeva, siis on asi lootusetu :)”.
    Taevake, ja mis asi on siis “püha ” ja “pühitsemine”? Eesti keelne sõna juba ütleb, et see ei pruugi olla ei trall ega pillerkaar.
    Kas te ei tähista oma lähedaste surmapäeva? Kas teile pole loomulik see (püha) ettevõtmine minna sellel päeval nende hauale ja meenutada neid? Neil muidugi, kellel kõik kallid elus, ei teki seda suurt küsimust. Meie ntx käime meheema surmapäeval alati ta haual ja meenutame teda koduses pidulikult kaetud lauas, kuigi ta hukkus autoõnnetuses. Sest kalli siit ilmast minek on alati püha, ükskõik kuidas see lahkumine ka toimus.

  14. andry

    Armas Väike Mari.

    Ma suhtun Sinu kommentaari täieliku repsektiga, ja olen nõus, kui ütled, et gibsoni film on mõttetu. Aga seda Sinu jaoks.

    Mingi müsteerium on seal peidus, kui see 76 inimesele mõju avaldas, oled nõus.

    Ja veel on üsna hämmastav, et enamik mu inimesi mu tutvusringkonnast pole seda filmi kas üldse vaadanud või pole lõpuni vaadanud. See tähendab midagi.

    Mida? Mul on oma arvamus, aga hoian selle rõõmsalt endale.

    Kas keegi sellest BBC Kloostri dokist arvab midagi, mis ETVs kolm päeva jooksis?
    Häid pühi siis, kõigile.

  15. Eppppp

    BBC filmi kahjuks ei näinud, kogemata. Ja ma pole seda “Kristuse kannatuste” filmi ka vaadanud, sega meelega. Täiesti eelarvamus on (Gibsoni “Braveheart” lõpp ajas öökima, ja usun, et kujutan neid kannatusi niigi ette…)

    Aga tahtsin siia soovituse panna, üks teine omal ajal skandaali tekitanud film, mitte vägivaldne, aga sellest, et JK oli inimene ja tal olid oma ahvatlused ja soovid, ja et mis siis oleks, kui ta oleks neid järginud… See on Martin Scorsese “The Last Temptation of Christ” ehk “Kristuse viimane kiusatus”. Väga huvitav film just filosoofilises plaanis. Kuidas inimeses on kaks poolt, üks tahab lihtsat elu ja teine piitsutab missiooni täitma.

    Ja mulle üldse meeldivad igasugused kunstilised lähenemised, mida küll võib pidada katoliku kiriku seisukohalt jumalavallatuteks… Mis siis, kui Jeesus ei tahtnudki seda teha, mis ta tegi? Või mäng Neitsi Maarja müüdiga: milline oli Maarja ja jumala edaspidine suhe, mida Maarja tundis Joosepi ja jumala vahel olles? jms.

    Ma olen nõus, et see lugu on üks meile teada olevatest lugudest suurim, nagu sa, Andry, ütled. Aga igasuguseid Suuri Lugusid on ju veel. Me lihtsalt ei tunne teisi usundeid nii hästi, et nendest rääkida.

    Meil oli keskkoolis “kodanikuõpetuse” nime all kokku klopsitud tund, kus õpetati kõike alates usunditest ja lõpetades riikide ja rahvaste ja valimissüsteemidega. See oli mul lemmiktund, sest tundus nii otsast otsani tegelikku infot täis olevat. Aasta oli 1990ndate algus, kui valitses paras kaos ja ilmselt igas koolis tehti seda natuke omamoodi. Meil seisis ajalooõpetaja klassi ees ja lihtsalt rääkis ja luges ette, meie kirjutasime – ainuke õppematerjal oligi see konspekt. Õpetaja oli tubli, ajas kokku infot, mis mulle siiamaani kasuks tuleb. Ainuke häda oli, et käsi, see kirjutamisest päris väsis….
    Mismoodi see maailma asjade õpetus tänapäeva Eesti koolis korraldatud on, mina ausalt öeldes ei tea.

  16. Eppppp

    Mirri, see on huvitav küsimus. Mulle tundub, et sõna “püha” on laiem. Aga “pühitsema” tõesti viitab minu meelest pidutsemisele, rõõmustamisele.

  17. Mirri

    Hm. Ei, “puhitsemine” ei pruugi olla rõõmus tegevus. Mina arvan, et see on ikka lihtsalt _ mingi tähendusega päeva tähistamine_. Ja kuidas keegi midagi tähistab on väga individuaalne. Kuidas ntx inimene pühitseb päeva, kui tema ema viidi pühitsetud mulda jne jne, on sügavalt pühitseja oma asi. Kasvõi :”Lesk pühitses pulmaaastapäeva meenutades seda, mis…”

  18. Kadi

    Ilmselt on eestlased ikkagi vaimust väga vaesed, kui tõsimeeli tuleb jutuks et “pühitsemine” on mingi rõõmupidu pidamine. Pühitsema algmõte oli ikka püha asja meenutamine. Vaadakem kasvõi seda, kuidas NL peeti Maipühi või Oktoobripühi. Sissejuhatuseks on ikkagi PIDULIKUD KOOSOLEKUD st midagi hingele. Ilmsellt meie häda tulebki sellest, et kuna meile need aktused korda ei läinud, unustasime (või ei saanudki teada), et pühitsemise juurde kuulub vaimne mõtisklus asja olemusest. Muidu ei ole püha, muidu on niisama pralle.
    Ja kas trall ja joomine peab tingimata pühaga kaasas käima on küsimus.

  19. Maris

    Anonyymsele: väike veaparandus, juhul, kui õigesti aru sain su kommentaarist: Soomes on riiklikud pühad nii Suur Reede kui ka teine püha, esmaspäev. Ja juba tükk aega nii olnud.

  20. shalimar

    Ma mäletan oma lapsepõlvest, et Suur Reede on nii suur püha, et rohi ka sel päeval ei kasva. Loomulik ju, et sel päeval tööd ei tehta.

    Taanis, muuseas, on vabad nii neljapäev, reede kui esmaspäev. Ja kõiksugu jaburate uurimuste järgi on taanlased maailma (või oli see Euroopa?) kõige önnelikum rahvus. Nii et anname aga eestlastele ühe vaba esmaspäeva juurde ja rahva depresiivsus väheneb mürinal? 🙂

  21. Tatsutahime

    Tjah, aga Itaalias on üldine püha ja vaba päev hoopis Lihavõttepühade pühapäevale järgnev esmaspäev, aga mitte reede. Reede, vaba, ah? ütlesid mulle kohalikud niisuguse mõtte peale kummastunud. Inimesed tähistavad oma vaba esmaspäeva nii, et sõidavad oma linnast välja: Reggio Emiliast 30 km kaugusele Parmasse ja Parmast siis Reggiosse 🙂 Ja muidugi saab suure šokolaadist muna kingituseks, ma oma muna söön ikka veel, sest ta oli suur, noh. Muna sees oli lind ja muna ümber karu, ise olen rahul.

    Aga katoliiklusele omasest “püha nädala” tähistamisest ma kirjutasin juba oma blogis. Eks Itaalias ka rohkem paavstimeelsetes paikades on seda show’d rohkem ja mujal on lihtsalt tore kevadet tähistada.

    Minu jaoks isiklikult on lihavõtted alati tähistanud “kevade saabumise püha”, kust alates on selge, et nüüd läheb ilm stabiilselt soojemaks ja saab väljas seelikut kanda. Teate, hea on kui pühad on, kuni meid ei sunnita vaba päeva ainult ühtemoodi pühaks pidama (no need katoliiklikud rituaalid natuke sunnivad), seni on ju tore, kui igal aastaajal on oma põhjus aeg maha võtta ja mõelda, nagu Epp ütleski 🙂

  22. Pingback: Elust kirju » Blog Archive » Mida siis reedel ja laupäeval soovida?

  23. Pingback: Elust kirju » Blog Archive » Peaks end veel harima selle niiöelda “häid kevadpühi” teemadel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.