Tagasi üle-eelmises elus
Külmkapis on heeringad. (Mida mu abikaasa jälestaks, aga ta on ju ära.)
Magama lähen kell kolm öösel. (Ja ma ei pea mitte kellegi ega millegi pärast ärkama, ainult iseenda pärast.)
Unedes näen endiseid aegu. Võibolla näen ma neid kogu aeg, aga tavaliselt ma ei mäleta oma unesid. Viimastel öödel olen olnud tagasi 18 ja just tulnud Tartusse. Vahel on see lausa hirmutavalt päris, ka üles ärgates olen ikka veel seal, nende inimestega. Nagu polekski ma vahepeal kusagil mujal ära olnud.
Veel mitu tundi võitlen tahtmisega võtta telefon ja helistada mõnele neist vanadest sõpradest oma “üle-eelmisest elust” (nagu ma oma vana Tartu-aega kutsun). Et saaksin temaga jätkata poolelt sõnalt; sealt, kust jutt unenäos katkes. Kuigi me pole temaga näiteks 12 aastat tegelikult rääkinud.
(Mida tähendab “tegelikult rääkida”, las jääb lahtiseks.)
—
Kahe nädala pärast on Justin ja Marta Ameerikast tagasi. Seniks jätkub kerge psühhedeelia.
Ma täitsa kujutan ette, mida Sa praegu tunned. Naudi seda täiega!
Ja heeringad – mul abikaasa juhtumisi ostis neid just täna ja pane koos sibulaga hapukooreteki alla. Nämm, nämm. Ma usun, et Su mees lõpuks armub kah nendesse elukatesse.
Hakkad koju jõudma.
Iseenda sisse.
Uuele ringile.
See on hea.
Söö sülti ka. Meil on alati nii, et kui mu naine läheb kuhugi minema, siis ma meenutan Viplala raamatut, kus härra Peters koeraks tinistati, ja proua Peters esialgu selle üle ei kurvastanud, sest sai ometi rahus telekat vaadata ja kana süüa. Mina nimelt keedan alati omale piimasuppi, keegi teine seda me kodus ei söö.
Isegi väga head abikaasad tahavad vahepeal üksi olla, see on üks heade abielude püsimajäämise saladus.
Naudi. Täiega.
millal sa sellest tartust oma raamatutest kirjutad? siis kui oled 81?