Sõitsime ringi lapsepõlvemaadel

Minu jaoks on Viljandi linnal kaks kihti: üks -üsna õrnuke – on tänapäev ja teine on selline 15-20 aasta tagune tugev kiht.

“Et kus poes siin beebiasju müüakse?” küsisin oma kunagiselt kursuseõelt Edalt, kes Viljandis elab.

Seletab teine, et olla mingi uus huvitava arhitektuuriga maja Lossi tänaval…

“Aga mis seal VANASTI oli? Kas see on see noorpaaride pood?”

Eda mõtles hetke ja siis ütles märksõna: “Dünamo!”

“Aaaa, Dünamo!” Spordipoodi muidugi pole seal enam ammu (kuigi ma usun seda ikkagi ainult neil hetkedel, kui oma silmaga näen; muul ajal on see enda kogetud värviline lapsepõlv palju suurem reaalsus kui tänapäeva põgusad olevikuhetked). SiintDünamo poest ostsin ju kord endale oma  “Jermak” seljakoti! Nagu need asjad sel ajal olid, “keegi teadis öelda, et müüakse” ja tuli kiiresti kohale tormata.

Eriline nostalgia tabab muidugi hetkedel, kui mõni pood juhtub olema täpselt sama koha peal nagu ennevanasti. Ja kui seal veel sama lõhn ka on. Täitsa päris on ses suhtes Lossi tänava antikvariaat. Kuhu me kord õega salaja raamatuid tassisime, ilmselt minu eestvedamisel, tahtsime rikkaks saada… Kodus oli nii palju raamatuid, et ma pole kindel, kas ema ja isa sellest üldse kunagi aru said. (mälublokk).

Vanaisaga haiglas rääkimine oli samuti nagu ajarännak. Papa usub väga minusse, võibolla isegi ebaõiglaselt palju. Sellesama “Jermaki” tegi ju ka tema mulle välja. Ja ostis mulle sõnaraamatuid… oot, ma olen sellest kunagi kirjutanud… siin. Kallis papa. Ja ta tulebki uuesti oma raskest seisust välja. Suhkruhaigus, üks neer, krooniliseks kippuvates põletikes pankreas. Aga ikka vanamoodi tahab lugemist lauale juurde.

“Papa on sul kuidagi naljakas,” ütles Justin. “Iga kord, kui teda näen ja temaga räägib, on mul tunne, et ta muheleb.”

Aga nii ongi. Samas on seda huumorit raske edasi anda.

“Vanapapa, kas sina oled haige?”

“Natuke haige, natuke, ehhee”

No ei ole ju naljakas! Aga tegelikult on.

Ma usun, et Marta jääb papat mäletama, isegi kui midagi fataalset peaks varsti juhtuma. Hilja õhtul rääkis ta ka veel “vanapapast” ja sellest, kuidas nad haiglavoodis koos pikutada said.

Mulle tuli järsku meelde, et minu eredamad mälestused oma vanavanaisast, papa isast on ka voodiga seotud! Vanavanaisa armastas voodis pikutada koos koerte ja kassidega (heh, vanavanaema sinna ei mahtunudki, neil oli kambris kaks voodit – üks oli puhas ja korralik, teine oli alailma sassis ja täidetud loomadega ;)). Mäletan, kuidas vanavanaisa mul ka lubas korraks voodisse pugeda, ise istus voodi ääre peal ja ütles oma kergelt kange keelega (sest ta oli venelane, aga rääkis meiega eesti keeles): “No tjule siia, mjaahub, mjaahub!” Ise muheles. Mina ronisin voodi peale. Kass tegi korra silma lahti ja magas siis edasi. Võib olla, et see ongi mu viimane mälestus vanavanaisast.

Pärast haiglat sõitsime täna edasi Sürgaverre, mammat vaatama. Ma ei tea, mis imelik seisund küll täna oli, aga istusin nagu mälestuste soonte peal (on selline, kergelt hüpnoosi moodi seisund ehk, kui meenub rohkem…) Sinka-vonka teede peal näitasin Justinile: “Vaata, siin majas elas jahimees, käisime  siit kährikkoera nahka ema mantlile saamas” ja “Näe, näe, siin majas oli lehm, keda papaga käisime ravimas, ja kollased kassipojad olid ka.” Justinit on need jutud ikka lõbustanud, kuidas papa oli külavelsker ja kuidas me telefonikõnede peale koos maailma päästma panime, “Willisele” hääled sisse ja pota-pota minek. Selga oli mulle tavaliselt tõmmatud mõni onude vana mantel, mis mammal kõik kapi taga alles oli hoitud (ma arvan, et need villased lastemantlid on siiamaani seal kapi taga).

Elole tuli meelde üks juhtum, kui tema ka oli Sürgaveres (millegipärast olin mina pere lastest kõige rohkem seal): ükskord oli mul nii kiire lehmade päästmisega, et ei mallanud Willise ust ka kinni panna… Kukkusin kurvi peal potsti! uksest välja. Õnneks oli see kurv täitsa papa-mamma hoovis ja kiirus oli väike.

…Aga tegelikult on seal nende vanas majas käia kurb ka. Needsamad tapeedid, mis olid meie lapsepõlves, ainult et 25 aastat rohkem pleekinud ja määrdunud kui omal ajal. Sama käib kardinate, pottide, uste, aknaraamide jne kohta. Paar aastat tagasi üritasime korraldada remonti, aga see jäi ära papa-mamma vastuseisu tõttu. Hakka siin asju tubadest kokku tõstma ja jama endale tekitama! Sellises olukorras on raske öelda, kas tasub edasi ajada remondiasja või mitte. Äkki me tõesti tahtsime seda iseenda, oma esteetiliste harjumuste (et mitte öelda snobismi) pärast?

Teine kurb moment on meie külajoodikust onu (“tal on see sinu vene joodikuveri välja joonud!” sajatab mamma vahel ja papa muheleb.) Kartsin natuke, et milline Toivo on, kui 20 minutit ette helistades külla sajame. Aga vajus kaela ja kallistas ja rääkis mõistlikku juttu. Seda, kas ja kui napsune ta on, ei saa me enam ammu aru. Kaine pole ta aastakümneid olnud.

“Tegelikult on Toivo üks mu lemmiksugulasi siin Eestis,” ütles Justin pärast autos. “Sest ta alati tahab minuga rääkida ja küsib mu elu kohta!” Vaat siis. Ja kus ma esimesel korral häbenesin, kui Justiniga Sürgaverre läksin ;).

10 mõtet “Sõitsime ringi lapsepõlvemaadel

  1. Elsa

    Mulle nii meeldivad need su südamesoojad postitused inimestest, keda ma tean. Ja kohtadest… Tuleb ka koduigatsus peale 🙂
    Ning Viljandiga on mul alati sama naljakas tunne. Kuigi satun sinna vast paar korda aastas, on pidepunktideks ikka viidad minevikust.

  2. sammas

    Dünamo või noorpaaride pood? Tallinnas, mitte Viljandis, seekord Tallinnas, oli Harju tänava nurgal dünamo pood. Vanasti. Peale seda oli samas kohas noorpaaride pood. Ikka vanasti. Mis seal nüüd on? Ma ei tea. Mingi pood ? Võib olla? Kas keegi käib veel vanalinnas? Ma ei tea, võib olla.

    Viljandi. Jah, Viljandis võiks käia, vaataks kas piimasaal on alles. 🙂

  3. taavet

    Minu jaoks onViljandi ja Viljandi Folk sünonüümid 🙂 Kui satun Viljandisse folgivälisel ajal, siis muudkui imestan -et kuidas nii vaikne ja vähe rahvast?

  4. margit

    kas sa saaksid mulle oma e-maili aadressi saata, mul on paar küsimust Signe kohta.

  5. mnjaa

    Maakohtades elatakse sellist alternatiivset retro stiilis-elu. Jooksvat vett ei ole ja peldik on yle 6ue lauda k6rval. M66bel aastast 1961. Nii tore kuniks seda veel on. Varsti on k6ik need toad tyhjad.

  6. VäikeMari

    No lõpuks ometi üks selline ilus Epppppu stiilis jutt 🙂 Aitab küll neist muudest postitustest 🙂 ( mis küll paistavad enamusele meeldivad, vaadates kommentaaride arvu)
    Kohe läksid enda mõtted oma lapsepõlvemaadele….Küll mitte Viljandimaale.. Oehhh…

  7. Liana

    Ma tahaksin ka sel kevadel jälle kas või pooleks päevaks oma lapsepõlveradadele jalutama minna(Põlvamaal), kuigi enam ei ole seal kõik nii nagu vanasti, ei ole vanaema, kes ootaks köetud sauna, keedukartulite ja hapukapsastega, aga on mälestused ja need jäävad päriseks.

  8. anna

    minu meelest oli ka väga ilus postitus : ) tavaliselt ma ei oska teiste postitusi ilusateks hinnata, aga see küll oli.

    vastu vaidleks, nagu mulle kohane, mnjaale, kes arvab, et varsti on kõik need toad tühjad – ei ole. tean iseend, tean oma sõpru ja tänu oma tööle ning küsitlusele, mille seal eelmisel nädalal korraldasin, tean oma eakaaslasi laiemas plaanis – uus suund on maale tagasi.
    mina, elupõline linnapreili, ei kujuta ette, et ma jään siia kauemaks, kui kooli tõttu hädapärast vajalik. magistriga end kohe vaevama ei hakka, ikka maale ära! sest see suur linn – tartu – väsitab mind 😛 rääkimata siis tallinnast, eksole.

    seepärast mulle kangesti sellised maa- ja külajutud meeldivad ka : )
    Epp, kas Sa ise näiteks ei plaani kunagi maale kolida? sain aru, et Ameerikas vahepeal oli mingi variant ka kuhugi linnavälisesse kohta kolida? aga äkki hoopis Eestis?

  9. Eppppp Postituse autor

    Piimasaali Viljandis enam ei ole! (Oi, need õega koos koolist poppi tegemised, mis alati piimasaalis päädisid ;)) Seal on nüüd mingi ilmetu nime ja olemisega kõrts.

    Ma ka olen Folgil käinud, aga sel on oma reaalsus. See nagu ei kattugi selle päris Viljandiga… veel mingi omamoodi kiht.

    Tahaksin küll maale tagasi kolida. Ja olen üsna kindel, et kunagi kolime ka. Aga praegu… Sürgaveres käies vaatasime ka seda maja, millest ma unistasin (vana lasteaia maja) ja jõudsime kiirelt järeldusele, et Tartus on meil ikka palju parem praegu. Meil on siin oma tagaaed kiigu ja kase ja lillepeenardega, aga viie minuti kaugusel on teater ja kümne minuti kaugusel ülikool.

  10. Päikesejänku

    Oi, milline lapsepõlvenostalgia tuli selle piimasaali meenutamisega peale. Need imelised Viljandi suved – neil oli hoopis teine lõhn ja maik kui kustahes mujal. Varahommikused turulkäigud vanaemaga ja mu ema ristiema maja ümbritsevate mairooside hullutav lõhn. Viljandi oli ja jääb minu jaoks lapsepõlveparadiisiks. Plaanin oma ema emadepäevaks tagasi tema lapsepõlveradadele viia ja kindlasti põikame siis läbi ka vanaema sünnikohast Sürgaverest. Epp, tundub, et meil sinuga on vähemalt osa juuri küll väga lähestikku sattunud 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.