Arhiiv kuude lõikes: juuni 2007

Üks asi on veel hingel

Teate. Mesilased.

Meie maja sees on auk, seal elavad metsmesilased.

Ja meil hakkab järgmisest esmaspäevast aktsioon nimega “fassaadi krohvi parandused ja värviga katmine”.

Mis neist mesilastest saab?

Seda nimetatakse vist olelusvõitluseks…

Pesapunumisinstinkt

Vahel ma ikka mõtlen sellele Anna Haava tänava majakesele, mida me EI võtnud. Miks ei? See oli ju nii stiilne. Äkki sellepärast ei võtnudki, et mul tekkis selle koha suhtes nii suur aukartus. Et vaat siin on siis Päts ja Laidoner istunud. Kas ma suudan seda renoveerida nii, et õige oleks? Ja teiseks, kas ma üldse südamepõhjas tahangi, et keegi seda renoveeriks? See oli seal nagu ajakapslis rändav pind, 110 puutumatut ruutmeetrit…

Aga meie Hiie tänava majakeses on aastaid valitsenud selline parajalt boheemlik, tudenglik õhk, millele ma julgen läheneda. Seinte peal on värvid värvide ja tapeedid tapeetide peal, igas toas on elanud tudengeid, karvaseid, sulelisi. Seal vahel oli veel kataloonlannast minia Marjona, kes värvis eesukse vahemeresiniseks, ja kusagil seal tudengite taga on vanapere ja noorpere, ning lapsed, kes siin kunagi elasid ja õunapuuaias jooksid. Loe edasi Pesapunumisinstinkt

Kas ja mida kingitakse (kesk)koolilõpu puhul?

Selline küsimus, tänapäeva Eesti kombeid kombates: kas ja mida kingitakse noorele inimesele sõprade-sugulaste poole kooli lõpu puhul?

Mina mäletan, et mina ise sain vanematelt serviisi, kullast äärtega ja “defitsiidi” 😉 Ja sain kätte elukindlustuse, 1000 rubla, mida ema-isa olid enamvähem mu sünnist saati kogunud, selle eest sain paari kingi osta (lõpetasin 1992 kevadel, kui raha väärtus kahanes iga nädalaga…)

Nüüd oli juttu kellegagi, kes ütles, et tema meelest küll ei tehta keskkooli lõpuks tänapäeval kingitusi. Ei midagi muud peale lillede.

USAs aga, vähemalt seal “Minu Ameerikas”, kingitakse kooli lõppemise puhul digikaameraid ja sülearvuteid, kinkekaartidest rääkimata.

PS. Jah, mu noorem vend lõpetab sel kevadel keskkooli, palju õnne!

Paar remondikildu

Töömeeste otsimine on taas üks uus uks issanda loomaaiaga tutvumiseks.

Nüüd on mul leitud Artur ja Morris, kaks noort kutti, kelle kohta ma kohe näkku vaadates teadsin (vara muidugi hõisata…), et nemad on õiged.  Et võib küll Kuldsest Börsist ka ehitusmehi võtta.

Ja siis on Deniss, kes on hästi viisakas ja räägib sellist eesti keelt, et mulle valgub näole tahtmatult naeratus. Loe edasi Paar remondikildu

Teispoolsusest veel

Kui hommikul uni ära läks, vedelesin voodis ja üks ebamugav mõte ujus sisse: “Upsik, ma kirjutasin eile öösel blogisse Toomasest, loodetavasti ei hakka keegi seal narrima ja näpuga näitama…”

Ikka veel on sees seda kompleksi, justkui võiks rääkida ainult silmaga nähtavatest asjadest. Ja kui oled midagi teispoolset näinud või ka lihtsalt usud sellesse, siis oled “ullike”. Aga vähemasti on see kompleks mul palju väiksemaks jäänud. Ja see ongi üks paras retro-kompleks, ajast ja arust. Mulle vähemasti tundub nii, et siin läänemaailmas on tasapisi ratsionaalsuse ainuvõimu aeg läbi saamas.

Või on see siis alati olnud nii. On inimesi, kes neist asjust räägivad. Ja on hästi palju neid, kel oleks midagi rääkida, aga kes igaks juhuks vaikivad. Loe edasi Teispoolsusest veel

Ühe majakese remondist, rumalaid küsimusi

Oma eelmise täiesti isikliku uitam-postitusega olen ma loodetavasti lunastanud teatud võimaluse: küsida jälle praktilist nõu. Et siis, kallid siia lugema tulijad! Eriti need, kel kuldsed käed, mõistus ja süda… Ma nimelt korraldan teatud kokkulepitud büdzheti piires ühele Tähtvere majale noorenduskuuri. Ja on igasuguseid küsimusi, mis ennist paberile sirgeldasin. Homme helistan isale, täna on liiga hilja.

– Kas 3,5 ruutmeetrilisele vannitoale on küllalt sellest, kui talle ca 50-60 cm ahju soemüüri “sisse sõidab”? Või peaks sinna remondi käigus panema lisakütte? Loe edasi Ühe majakese remondist, rumalaid küsimusi

Vabu assotsiatsioone

Kui tükk aega pole midagi öelnud, siis muutub paus tiineks. Ja ükspuha, mis sa siis pausi lõpetamiseks ütled, peaks sellest nagu midagi “sündima”.

Mhm.

See on üks neist põjustest, miks ma enam bloginud ei ole.

Aga see tiine pausi jutt tuletab mulle meelde, kuidas kord kolleeg Kiur Aarma (kelle toimetaja ma olin) kirjeldas seda, mismoodi Mati Unt oli talle teles intervjuud andmas (“Õhtul õhus” saates).

Küsimus…

Mati vaikib.

Ja vaikib. Muheleb ja vaikib.

Ja vaikib. Muheleb. Vaikib. Loe edasi Vabu assotsiatsioone