Vabu assotsiatsioone

Kui tükk aega pole midagi öelnud, siis muutub paus tiineks. Ja ükspuha, mis sa siis pausi lõpetamiseks ütled, peaks sellest nagu midagi “sündima”.

Mhm.

See on üks neist põjustest, miks ma enam bloginud ei ole.

Aga see tiine pausi jutt tuletab mulle meelde, kuidas kord kolleeg Kiur Aarma (kelle toimetaja ma olin) kirjeldas seda, mismoodi Mati Unt oli talle teles intervjuud andmas (“Õhtul õhus” saates).

Küsimus…

Mati vaikib.

Ja vaikib. Muheleb ja vaikib.

Ja vaikib. Muheleb. Vaikib.

Kiur: “Alguses paus kandis. Siis hakkasin juba närvi minema, sest paus enam ei kandnud. Aga siis oli see paus juba nii pikk, et kandis jälle!”

Ja siis Mati vastas.

Nüüd istub Mati maailmalõpukohvikus, tema lesk Lii lubas kirjutada mälestused Matist, aga meilis just paar päeva tagasi, et ei saa, korduvalt on proovinud ja erinevatel kontinentidel, aga… liiga valus ja värske on. Ma ei imesta selle üle. Ma olen tahtnud kirjutada raamatut oma emast (ja enda nõukogude lapsepõlvest)… ja ka veel ei saa. Kuigi neist sündmustest on juba viisteist-kakskümmend aastat.

Enne kõndisin mööda asfaldilõhnalisi sulavaid tänavaid ja mõtlesin, et täna ma olengi õnnelik. Üks neid päevi, kui ma ei plaaninudki midagi. Ma tean, et mul on kolm nädalat üksiolemist (sest Justin ja Marta lendasid üleeile USAsse) ja mul on palju teha. Roheraamat. Tõlkimine. Meeste-raamat. Arvustuse kirjutamine. Aga sellele mõtlen ma homme! Aga täna, las ma kõnnin mööda Tartu kaltsupoode ja otsin oma tütardele mänguasju. Ainult ise tehtuid. Kusagil Saksamaal või Inglismaal või Rootsis on keegi kunagi selle nuku kudunud… Ja mänguasjakastide ees kükitades ja sobrades tulevad mõtted, sellised mõnusad lapsemõtted. Seda võiks nimetada inspiratsiooniks, kui viitsiks seda edasi arendada. Aga sellele mõtlen ma homme…

Ja siis kõnningi tänaval, õlal märss kellegi tehtud mänguasjadega. Ja mõtlen “mis on minu lemmikaastaaeg?” Miks mina kunagi sellele vastust ei tea? Mulle meeldib kõik – isegi sulav asfalt, eriti, kui seda talvel meenutada – , aga mingisuguse süsteemi võiks ju siiski sõnastada. Näiteks meeldib mulle suvine vihm rohkem kui talvine vihm. Ja sügisene muld lõhnab paremini kui kevadine. Aga kui peaks valima ühe aastaaja elamiseks, siis valiksin…

Siis jõuab mõte ummikusse. Aga ühte ma tean. Kõige rohkem tahangi ma praegu olla Tartus.

Lähenema hakkab see kuupäev, mil ma kaks aastat tagasi blogi alustasin. Lugesin seda ennist üle. Sissekanne nimega “Eilses, tänases ja homses”, kus ma tahtsin tagasi Eestisse. Siin ma nüüd olen.

Ahjaa, paar päeva tagasi nägin ma juhuslikult ühte teist Tartu-armastajat, Irja Tähismaad. Läksin ta juurde ja rääkisin. Millest me rääkisime, las olla meie vahel. Teie võite fantaasiat kasutada ;). Aga see oli ehk ka üks neist asjust, mis mu hajevil olemise viimastel päevadel õnnelik olemiseks on muutnud.

Sest vaadake.

Kunagi oleme kõik vanad (kes just vahepeal ära pole surnud), ja me kõik (võibolla ka need, kes vahepeal ära surnud) meenutavad kusagil popsutdes oma noorpõlve. Järsku on kadunud see mõõdupuu, et keegi oli loll või keegi tark või keegi keeras kellelegi käkki, selleasemel on lihtsalt nostalgiaudu. Kevad 2007… Kui keegi viitsib kuulata, siis jutustan, kui ei viitsi, siis meenutan niisama. Kuidas venelased mäsutasid Tallinna tänavatel. Ja kuidas ma pidasin blogi. Ja mis kõik siis ikka oli…

Aga praegu kõnnin ma mööda tänavaid ja jõuan asfaltimeistrite juurde. Sellepärast siis haisebki nii pigiselt. Mürin on kohutav, kui neist mööda lähen. Huvitav, kui palju kuuleb laps, kes on emakõhus? Ja mida ta sellest arvab? Võibolla kuuleb ta ainult vee ja vere kohinat ja minu südame toone.

Tegelikult ei tea seda ju mitte keegi, ainult need väikesed tulnukad ise, aga nemad meile seda ei räägi. Kasutagem fantaasiat ;).

Ja muide, ärge te mitte keegi minult küsige, kus ma kuu aja pärast sünnitada kavatsen. Sest ma ei vastaks, isegi kui ma seda täpselt teaksin.

Tegelikult pole ju seegi kindel, kus täpselt ma kuu aja pärast elan!

See on küll nüüd kindlam, kui näiteks nädal aega tagasi – nüüd on variante kaks, kas veel vanas korteris või uues majas, milles remont juba lõppenud. Pärast iiveldama panevaid kinnisvara-kukerpalle oleme me otsustanud, KUS meie kodu järgmiseks täpselt kolmeks aastaks on (jah, see on ka ikkagi üürikas, mille kasuks me otsustasime. Aga tagaaiaga majake Tähtveres, mille ise üürirahade eest remondime. Sanitaarremondime – nüüd ma tean naha ja karvadega, mis on selle ja kapitaalremondi vahe. Aga kolm aastat seepärast, et just niikaua kavatseb Justin oma TÜ Baltic studies programmis veeta.)

Kinnisvaramaakleritest on nüüd tükiks ajaks küllalt. “No-vaadake-kui armsad-kapikesed”-tüüp ja “Siit-võib-seinad-maha-võtta!”- tüüp ja “Aknad-kahjuks-veel-pakettidega-asendamata”-tüüp ja “Aga-mul-endal-on neljasaja-ruudune-maja”-tüüp jne. Kõik nad olid jutukad. Ja kõik nad tahtsid meile midagi müüa. Ma sattusin igal teisel korral vaimustusse, sest ilmselt on mul kehas hetkel liiga palju östrogeeni ja pesapunumise instnikti. Õnneks olime paberi peale kirja pannud kõik, mida oli vaja: kõndimiskaugusel katoliku lasteaiast ja omaette tagaaiaga jne. Ja kui järgmisel päeval vaimustus lahtus, helistas maakler tagasi ja ma rääkisin kainemalt. Lõpuks hakkas tunduma, et vähemalt osa Tartu maaklereid juba räägib meist omavahel (sain ühele meilile nipsaka vastuse ühelt tundmatult maaklerilt, kes ütles: “teie objeltilt objektile käimine on teada! Katsuge välja mõelda, mida te otsite.” Mis? Kuidas seda kodu siis veel otsitakse kui mitte “objektilt objektile käies”?)

Ühest majast on tõsiselt kahju, mis meist võtmata jäi. Kui keegi siin lugejatest otsib kodu, omab palju raha ja/või kuldseid käsi ning piiramatus koguses remondiaega, siis vaadake kinnisvarasaitidele – Anna Haava tänaval…

See oli nagu reis ajamasinaga.

Kõigepealt, ärge imestage, et see kuulutus on ainult kahe fotoga ja ilma hinnata. Sinna lihtsalt ei lasta kõiki ligi.

Justini ärgitusel ma ikkagi helistasin (talle meeldis tänava nimi) sellele kummalisele kuulutajale. Kõigepealt uuris maakler, kas otsin endale või arendamiseks. Ja kuidagi oskas ta kohe küsida ka seda, et kuidas mul säästva renoveerimisega sotid on, sest maja on muinsuskaitse all.

Säästva renoveerimisega on mul sotid muidugi väga head, kiitsin ma.

“Vaat, see on selline maja, kus on 95% detaile, ka mööbel, aastast 1933 puutumatult säilinud.”

Me jooksime autosse! Selliseid maju ei olegi Eestis võibolla rohkem kui see ainuke!

Ja oligi nii, nagu ta kirjeldas. Vana mööbel ja ahjud ja tapeedid. Nelja jala peal kahhekividest nelinurkne ahi näiteks. Keldris munakividest laotud põrand. Helepotisine köök, vanad kraanikausid. Ja vana sinine vann ja vanniahi jne. Päkapikumaja-aknad ja veranda…

“Ja siin on istunud nii Päts kui Laidoner kui Tõnisson…” juhatas maakler (kes, nagu selgus, oli ise maja omanike hulka, st suguvõsasse kuuluv). Maja ehitas omal ajal Tartu linna Eestiaegne ehitusnõunik Juulius (mm, perekonnanime suhtes on mälulünk hetkel), kes suri just parasjagu enne EV lõppu, tema tütar aga abiellus sellise mehega, kes venelaste hulgas soosingus – ja nii jäigi maja rüüstamata. Ei tulnud sinna uusi inimesi ega nõukogudeaegseid tapeete. Tädike elas vanaks sealsamas majas ja lahkus maailmalõpukohvikusse kolm aastat tagasi. Ning hiljuti otsustas suguvõsa maja ära müüa.

Aga jah, pärast seda, kui olime konsulteerinud umbes kümne eksperdiga (uste renoveerija, akende renoveerija, aiaehitaja,  torumees, kaks ahjumeest, elektrik, põrandamees, muidumees, säästva renoveerimise mees, muinsuskaitsemees, krohvimees, värvijamees…), saime aru, mida täpsemalt tähendab sõna “kapitaalremont” ja mida tähendab “säästev renoveerimine”.

Minu respekt nende inimeste suhtes, kes on suutnud restaureerida vanu majasid, tõusis igatahes veel. Kui kallis ja riskantne see on. Ja kuidas sellest saab su elu prioriteet… ilmselt umbes aastaks. Ja lõpuks läheb see ikkagi umbes kolm korda rohkem raha maksma, kui alguses lootsid.

Nii me mõtlesime. See maja on niisugune uunikum (vabandust! majaosa; teise korruse müüs tädike 1960ndatel, ainult esimene korrus on ajakapslis ja müügis), et seda tuleb remontida, piltlikult öeldes, siidkindad käes. Nii hoolikalt, kui saab. Aga Justin tahab end pühendada õppimisele (ja tööle nagunii). Mina tahan kirjutada ja teha kirjastust mõnuga (ja ema olla mõnuga nagunii).

Helistasin siis raske südamega ja tühistasin meie broneeringu. Raha polnud eelmisel õhtul saanud üle kanda, sest Hansapank hakkas jukerdama just siis, kui seda teha üritasin. Mina usun selliseid asju. Arvuti hakkab tavaliselt jamama siis, kui tal selleks põhjust on.

Ja mis veel ebaususse ja ebamaistesse kohtumistesse puutub, siis neid on meil ka olnud. Justin nägi kaks nädalat tagasi Varbla surnuaias ühte vana naist. Me arvame, et see oli mu vanavanaema Anna, sest just tema hauda me seal koristasime. Rätik peas, olevat ta seal korra seisnud ja siis selja pööranud ja minema kõndides haihtunud.

Minul jälle on olnud mingisuguseid äratundmisi, mis mind enam imestama ei pane, küll aga tegutsema. Käisin üle tüki aja oma sõbra, valge nõia Toomase juures – mitte enda pärast, sest minuga on kõik korras 😉 – ja puhastasime ühe maja ühest vaimust, kes ammu oleks võinud uuele ringile minna. Ma teadsin seda maja ja seda vaimu ja lõin tiibeti kellasid, kuni Toomas oma tiibeti kepikestega vehkis majaplaani kohal… Pisarad voolasid ja väga …. (sõna ei tule meelde, ütleme nii)… oli olla.

Seekord teed larpides ei rääkinudki me Toomasega inimestest, hoopis majadest. Sellest näiteks, kuidas Tartu Supilinnas on liiga palju veesooni ja liiga palju peksmise ja puskariajamise eneriaid, mida keegi pole puhastanud, nii et – kui elate Supilinnas, leidke endale parem üks valge nõid, kes teil toad ära koristada aitaks… Ja et Tartu endisesse vanglasse ehitatud korterid, oioioi… Toomas vangutas pead. Ütles, et vähemasti kahte nõida on korraga vaja, et nende seinade vahelt õhku “puhtaks saada”. Ja kõige hullem projekt, mis ta viimasel ajal kuulnud – et Ropkasse endisesse vorstivabrikusse tahetakse hakata kinnisvara arendama. Seal on tapetud miljoneid hingi. Ja seal tuleks nõidade talgud teha, enne kui inimesed seal loomade tapapaigas head elu elada saaks…

vabade assotsiatsioonide lõpp selleks korraks.

PS. Just praegu kõndismeie akende juurest mööda kamp noormehi ja keegi neist kisas “Sieg Heil!” See kõlas nagu… aguliromantika… getoromantika…

8 mõtet “Vabu assotsiatsioone

  1. Kristiina

    muide mina olen sattunud sellisesse korterisse, kus sisustus (tapeedid, kraanikausid, WC sisustus jne) on umbes samast ajast, 30ndatest säilinud. asus see kahetoaline korter…ehee, Tallinnas Valgevase tänaval. oli välja üüritud ja selle käigus ka väheke kannatada saanud, aga ajastuhõng oli sees ja kuidas veel. mis sest tänaseks saanud on, ei tea…

  2. "naabertänava - Anu"

    Varbla surnuaial puhkavad minu abikaasa vanemad … nii et me võime sealgi teinekord trehvata, kui Tartus ei õnnestu.

  3. anna

    ma olen aru saanud, et loomi tapetakse ikka tapamajades, mitte vorstivabrikus, seal tehakse vorsti. aga võib-olla olen valesti aru saanud.

    ja keda siin Supilinnas pekstakse?

  4. Eppppp

    Anna –

    Tapamaja on mu meelest vorstivabriku üks osa.
    Mäletan, kuidas vanasti käisin vahel vanaisaga kaasas, ta oli loomaarst ja kui mõni loom oli kolhoosi laudas “maha kantud” (ma tõesti detaile ei tea, miks; eks papa ise ta mingil põhjusel maha kandis, aga süüa loomake kõlbas), siis viisime ta Võhmasse vorstitehasesse. Mind jäeti autosse ootama ja vanaisa läks “asju ajama”, protsess, mille käigus see mullikas ka autost maha sikutati. Vastik hais oli seal tehases. Iga kord tahtsin autost välja ronida seiklema, aga kui ukse lahti tegin, tõmbasin kinni tagasi.

    No Supilinnas vist ikka on olnud läbi aegade rohkem tänavakaklusi ja koduvägivalda? Ma ei tahaks üldistada – õigemini ma ju edastasin siin teise inimese sõnu. Eestis pole vist kombeks rääkida klassidest, aga… no kui räägiks natuke, siis… Supilinnas elas vaesem klass. Voorimehed ja turuvarblased. Puskar ja salaviin. Ma saan aru, et nende aegade ja elanike “energiast” rääkis Toomas. Sellal kui Tähtveres on rohkem professorite ja õppejõudude energiat.

    Ehh – ma tegelikult KÕNNIN linnas hästi palju: tavaline asi on päevas mitu tundi maha kõndida.
    Autot üritame siin vähe kasutada, aga tol päeval jah, mis seal pattu salata…

  5. ilona

    veider, kuidas Varbla mainimine mulle mõjub…
    Mu lapsepõlvekodu, mu esimene kodu…
    Hiljem oli selline kodutunne vaid Tartus…

    Tean, et mõttetu kommentaar, aga kooslus Varbla-Tartu mõjuvad kuidagi müstiliselt, pani kohe kirjutama 🙂

  6. L@SSIE

    Jah, klaase vahetada korteris, kus kunagi Uku Masing elas, on juhtunud.Samas majas olla seina sees auk, mille tekitasid II maailma sõja lendurid.
    Asjad millest võib rõõmu tunda ja kasvatada lendureid II maailmasõja jaoks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.