Teispoolsusest veel

Kui hommikul uni ära läks, vedelesin voodis ja üks ebamugav mõte ujus sisse: “Upsik, ma kirjutasin eile öösel blogisse Toomasest, loodetavasti ei hakka keegi seal narrima ja näpuga näitama…”

Ikka veel on sees seda kompleksi, justkui võiks rääkida ainult silmaga nähtavatest asjadest. Ja kui oled midagi teispoolset näinud või ka lihtsalt usud sellesse, siis oled “ullike”. Aga vähemasti on see kompleks mul palju väiksemaks jäänud. Ja see ongi üks paras retro-kompleks, ajast ja arust. Mulle vähemasti tundub nii, et siin läänemaailmas on tasapisi ratsionaalsuse ainuvõimu aeg läbi saamas.

Või on see siis alati olnud nii. On inimesi, kes neist asjust räägivad. Ja on hästi palju neid, kel oleks midagi rääkida, aga kes igaks juhuks vaikivad.

Näiteks tegin ma kord ajakirjale “Tervis” artikli kirurgide tööst. “Mis toimub operatsiooni ajal?” oli vist selle pealkiri ja rääkisin erinevate tipptegijatega võimalikult inimlikult nende tööst. Kui lugu oli valmis, pidin kusagilt kärpima (nagu mul enamasti juhtub, kirjutan liiga pikalt). See, kust ja mida valmis loost maha võetakse, sellest võiks saada huvitava teadustöö, umbes et väärtuste ja hoiakute ja teemade prioritiseerimine… Mida panna pjedestaalile ehk ajakirja, mida mitte? Mina võtsin tookord välja just selle alapeatüki, kus kirurgid rääkisid teispoolsusega kokkupuudetest. Miks just selle? Ei tea. Aga eks kõik “need” teemad ole natuke ohtlikud ka, nii rääkijaile kui kuulajaile. Võibolla polnudki õige aeg ja koht seda osa kirurgide jutust edasi anda.

Minu sõbra Toomase juures käib ka palju arste, enda niiöelda “pragusid eeterkehas parandamas” ja “telge paika saamas”. Kõige riskantsem töö ongi vist kirurgidel, sest nemad balansseerivad seal kahe maailma vahel, kus igasuguseid asju juhtuda võib. Külge kleepuv äsja surnud inimese vaim, kes veel minna ei taha või ei oska, see on vist tavaline asi (nagu ma Toomase jutust aru olen saanud; ma ju alati küsin nii palju, kui kokku saame, ja panen tema vastustest enda versiooni kokku).

Ta klientide (tema ütleb “minu inimeste”) hulgas on mitmeid tuntud nimesid ja tipptegijaid. Nad ei räägi sellest oma igapäevaelus. Neid (õigemini meid) ühendab näiteks teatud tehnikate kasutamine – kuidas endale valguseloitsu hommikul öelda või kuidas ennast iga päev vaimselt puhastada. Sellised asjad peaks Toomase meelest kuuluma iga inimese hügieeniprotseduuride hulka ;).

“Mis neid inimesi ühendab, kes siia tulevad?” küsisin ma vist ükskord ammu.

Esimest korda tulija on alati kriisis, rääkis ta. Aga sellest üksi on vähe. Paljud inimesed suudavad elada “seljakotiga” aastaid või aastakümneid, nad võivad kasutada 5% oma võimalikust energiast ja elada nii, et “paha vaim on peal” vms.

Kes siis ikkagi tuleb? Tavaliselt see, kellel on olnud varasemas elus mingisugune haiguse või surma või teise poole nägemise kogemus, isegi kui nad selle oma teadmistes ära on blokeerinud.

Nad lihtsalt teavad, isegi kui nad ei usu, et teavad.

Muide, see mees, kellelt ma meie Tähtvere maja üürin… Esimesel hetkel temaga kokku saades oli mul tunne, et ta on eriline. Raske seletada, mis mõttes, aga midagi temas oli. Ja mitte lihtsalt see, et ta on tark mees ja ülikooli õppejõud. Ja kindlasti mitte see, et ta mulle mehena oleks tohutule meeldinud (kuigi siit võiks küll aretada teooria, et sa astud kinnisvarasuhtesse ikkagi ainult nende inimestega, kellega mingisugune positiivne keemia on, eksole)… Seal oli midagi veel. Ja kui ma sain paar päeva tagasi teada, mis see oli, tundsin dežavuud: muidugi! Sellepärast siis!

See mees nimelt oli peaaegu surnud olnud. Kaks kuud koomas, ja siis välja tulnud.

Ka Toomas ise sai enda võimed ühe väga raske haiguse ja kriisi tagajärjel. “48 aastat olin ma uskmatu ja elasin tavalist elu, siis tuli pauk.” 

Mulle tundub, et ka meie emal oli pärast enda koomas (või peaks vist tema puhul ütlema, operatsioonijärgses teadvusekaotuses) olemist teatud võimed: sinu mõtete sulle ette ütlemine või neile vastamine, kui need sul alles peas on…

Ise olin ma kuueaastane, kui ma midagi sellest “teisest poolest” ära nägin. Kukkusin paadisillalt vette, imeline rahu ja roheline tunnel. Ja valgus. Tunneli lõpus oli käsi, millest ma üritasin kinni saada, või oli see – siinpoolsuses – lihtsalt paadisilla tala, millest üritasin haarata. Käsi läks eest ära ja ja mina muudkui tõmbasin, tõmbasin, liikusin edasi seal tunnelis… Igatsesin sinna lõppu jõuda, aga see libises eest.

Kui jälle midagi mäletasin, olin kodus linade vahel. Sõbranna, kellega paadisillal olime jalgu kõigutanud, oli kõva kisa teinud, samas tiigis kala püüdnud mehed olid kuulnud ja mulle järgi hüpanud.

Igasuguseid asju on hiljem juhtunud, mida retro-ratsionaalsusega seletada ei saa ja millest pole kõvasti rääkida julgenud.

Praegugi tuli selline tunne, et edasi ma ei räägi. Praegu mitte.

PS. Kõige lihtsamad vaimu-ja-hinge hügieeniprotseduurid: kallista iga päev, ütle endale iga päev peegli ees “ma armastan sind” ja kujuta endale iga päev valgusmull ümber, eriti kui olukord mustaks läheb.  😉

Ilusat pühapäeva! Ahjaa, üks väga lihtne ja toimiv koht enda puhastamiseks on – mis iganes kirik, ja mitte ainult jumalateenistuse ajal.

10 mõtet “Teispoolsusest veel

  1. Maria

    Kinnisvaratehingute kohta niipalju, et kindlasti loeb väga palju just inimeste st eelmise ja uue omaniku keemiast. Mina müüsin oma maja ja ostsin korteri just selle meeldivuse pärast. Ma arvan, et sarnased inimesed armastavad ka sarnast elukohta. See kui sa näed, et seal elas enne sulle meeldiv inimene on kuidagi turvaline. Ma ei oska seda täpselt seletada. Pole vist enda jaoks sed alahti mõelnud.
    Nii ka nende teispoolsuse teemadega.
    Olen aastaid seda kõike üritanud vältida. Ja meelega.
    Sellel on liiga palju põhjuseid.
    Aga kunagi oli see kõik minu jaoks vägagi selge ja isegi liiga…

    Edu!!!

  2. siuu

    see on küll tõsi, et sarnaselt inimeselt on hea kodu osta. meist, endisest kinnisvaratehingu partneritest, on peaaegu et sõbrad saanud.

  3. Mutt

    Ka mina sain oma pesa omanikuks tänu sellele, et korteriomanik ütles, et tal on minu suhtes parem tunne. Tegelikult oli juba enne mind üks mees seda korterit vaatamas käinud ja ka öelnud, et ostab ära, aga ikkagi sain mina selle endale. Omanik ütles nii ilusasti, et tal on tunne, et ma sobin selle korteriga kokku 🙂 Maakler küll üritas ajada veel, et ta ikka näitaks teistele soovijatele ka, aga omanik teatas konkreetselt, et tema müüb mulle. Ja ka minul oli kohe see “oma” tunne ja teisi kortereid ei läinudki enam vaatama. Ning ausalt – ka 6 kuud hiljem istun ma vahel keset tuba maha ja õhkan õnnelikult… 🙂
    Inimesed peaksid rohkem oma alateadvust usaldama…

  4. ritsik

    Meie ostsime oma maja äärmiselt ebameeldivalt omanikult 🙁 Ratastoolis võimukas lesk, kodust põgenenud tütred, keda isa oli ahistanud, vaimupuudega poeg, mustus ja lagunemine…..
    Jõle! Aga maja ja tohutu aed justkui haarasid meid endasse, “näe veel 5 meetrit sinna õunapuude vahele ja siis tuleb krundi piir,” ütles maakler.
    Hoolimata juttudest, mida naabrid eelmiste omanike kohta on rääkinud, tegin südame kõvaks ja mõtlesin: oli mis oli, minu kolme lapse uus puhas energia on nii võimas, et midagi halba ei jää siia pidama. Ja praegu, pärast viit aastat väsimatut remonti ja aiatööd tundub mulle, et maja on meid omaks võtnud ja kuidagi tänulik isegi. Ometi keegi hoolitseb ta eest, keegi sööb jälle aias õunu ja istutab lilli…

  5. Anonüümne

    Tõesti hea on siin uusi postitusi näha.

    Minu emal on ka muideks selline võime, s.t. vastuseid ette ei tule, aga omi mõtteid kuulen temalt küll alatasa. Mitte nii, et oh ma just mõtlesin seda eile, vaid nii, et mul oli just suu lahti, et samu sõnu välja lasta. Ja väga tihti teeme omaette mingeid plaane ja kui teineteisele neist räägime, siis tuleb tihti ette, et teisel on osa sellest juba tehtud. Enamasti on see naljakas, aga vahest kui tuju on kehv, siis ajab närvi ka 🙂

  6. Anonüümne

    Üks tõsiselt tark inimene lausus:
    kui sul on küsimus, on kusagil olemas juba ka vastus

  7. Marii

    Nii tore jälle lugeda sinu tegemistest:) ja mõtisklustest!
    Ilusat suve ja palju päikest Su perele!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.