Paar remondikildu

Töömeeste otsimine on taas üks uus uks issanda loomaaiaga tutvumiseks.

Nüüd on mul leitud Artur ja Morris, kaks noort kutti, kelle kohta ma kohe näkku vaadates teadsin (vara muidugi hõisata…), et nemad on õiged.  Et võib küll Kuldsest Börsist ka ehitusmehi võtta.

Ja siis on Deniss, kes on hästi viisakas ja räägib sellist eesti keelt, et mulle valgub näole tahtmatult naeratus.

Ja siis on need mehed, kellel polegi muud nime kui “torumeeskond” ja kus on vanem vunts ja noorem vunts. Vanem räägib, noorem ei räägi mitte kunagi.

Ja siis on veel teine torumees Alar, kes muudkui muheles omaette, kui ta minu versiooni torujürindusest kuulas.

Ja siis on Mare, kolmas maaler, kes iga mu lause peale noogutas hoogsalt ja ütles “jajah, jamuidugi!” Ja kelle värvitud on ka meie praeguse kodu seinad.

Ja siis on Jaan, elektrik, vaikne mees, aga siis teeb suu lahti ja ütleb: “Praegu tuleb elekter majja ju mingi juuksekarva otsas!” ja muid selliseid kilde.

Siis oli näiteks üks maalrimees, kes tuli sisse, vaatas toad üle ja teatas otse: “Liiga raske töö minu jaoks. Mulle meeldivad ikka uued objektid ja puhtad suured pinnad.” (Samas, kui Morris enamvähem palus, et kas ta saaks vana ust värvida ja renoveerimise kallal kätt proovida. Morris ollagi ehitustööst vabal ajal kunstnik.)

On inimesi, kellele meeldib uus. Mina kuulun sinna klanni, kellele meeldib vana. Ma polegi vist kunagi uues majas elanud?! Kõik otsingud on alati lõppenud kompromissiga stiilis “Las olla see väike risk vetsutorude ummistusega, aga – sel kohal on oma iseloom!”

Ja mulle kohe üldse ei meeldi asju ära visata, naeruväärsuseni hoiaks kõik alles. Olen olnud selline kivi, kes küll veereb, aga oma sablapuhmad kusagile maha jätab ja meeles peab (oot, mis kastid näiteks seal Suure-Jaani keldris ootavad?) Ja teiste sambla tahaks ka alles hoida.

See maja… Kunagi elas seal Vanaperemes ja Noorpere. Nüüd on Vanaperemees surnud ja Noorpere ise keskealine ja elab teises linna otsas oma majas. Noorpere kaks last kasvasid üles seal majas, aga nüüd on nad mõlemad välismaal ja leidnud endale seal õnne-armastuse-karjääri. Tüüpiline. Aga majas on elanud viimastel aastatel tudengid, ikka üks tuba ja üks inimene.

Ja kogu sellest kirevast elanikkonnast on majja jäänud igasugust kultuurikihti, mis peaks minema kas kuuri alla, meie kasutusse, prügikonteinerisse, suvalistele tudengitele… Seal on üks kardinatagune sisse ehitatud kapp, kus on kellegi vanad konspektid ja – NB! – kirjad. Kellegi vanad kirjad.

Lapsena meldis mulle käia vanavanaema pööningul. Ja täna seal kapis istudes tuli täpselt see pööningutunne.

 Aga muidu, remont on käima läinud. Justin on Ameerikas ja mina olen suutnud leida Eesti olude kohta ülikiirelt ehitusmeeskonna.

Ökoteemadega tuleb muidugi kogu aeg piike murda. Täna, torumees Alar: “Ostame ikka korraliku WCpoti.” – “Korraliku?” – “Need kahesüsteemsed on jamad, nendega ainult sirtsutad vett, võib ära ummistuda, kui ikka korralikult vett ei anna.”

Mhm. Siis ma helistasin oma sõbrale öko-Tiinale ;), et ta mulle ütleks, et see jutt on ju jama.

Siis helistasin torumehele tagasi ja ütlesin, et mina võtaks ikka selle riski ja ostaks kahesüsteemse poti. “Hoiame vett kokku.” – “No ega see vesi ju nii palju maksa!” – Ega ainult rahas pole asi, v e t t hoiaks kokku.”

Igatahes tuleb ta homme selle potiga, kus saab vett “sirtsutada”, kuigi vaevalt et ta täpselt aru sai, miks ikkagi.

samasugune teema on seinte värvimisega.

Mina Arturile: “Kas seda siin kohupiimavärviga saaks teha?”

“Aga miks?”

“No kas põhimõtteliselt saaks?”

“Nojah, aga see ei sobiks siia. See pole selline vanaaegne sein ju… Ja siis tuleks sein hästi krobeliseks saada, krohvi vist peaks alla panema.”

Mul jäi ikkagi mulje, et tegelikult oleks ikkagi saanud sinna esikuseinale ka panna kohupiimavärvi, aga töömehega vaielda saab ikkagi ainult teatud piirini, eriti kui sa tahad, et ta kohe järgmisest hommikust tööle hakkaks. Nii et sinna seina tuleb jah tavaline poevärv.

Aga laudpõrandad värvime linaõlivärviga.

PS. Kui kellelgi blogilugejaist Tartus on üle vanu ajalehti, siis võite meile anda!

PPS. Kui kellelgi Tartus on vaja mööblit (erinevaid tükke on välja pakkuda), siis ühendu ka minuga. Nõukogudelik retromööbel üldiselt, ei midagi erilist.

 PPPS. Ja kui lihtsalt on mõni inimene, ikka siinsamas linnas, kes tahab appi tulla, siis tulge. Legot  (loe: aiakiiku) kokku panema näiteks. Meilige kõigepealt.

13 mõtet “Paar remondikildu

  1. andry

    Ma hea meelöega ühendun suga, ehkki mööblit ei taha.
    Mitte selles mõttes, Justin ei pea närveerima

  2. mcv

    Tere,

    Kui sul on pakkuda: tumba, kohvilaud ja/või riiul siis ma põhimõtselt oleks huvitat.

    Tänan.

  3. Maarja

    Oijeerum, ma olen ka oma remondimeestega pidanud maha hunniku dialooge, kus mu iga teine lause algab sõnadega: see on vana korter. Ja sinna juurde: siin võivadki seinad natuke laines olla, siia ei tule kipsplaati/seineksit, jah ma tõesti kavatsen need liistud sinna tagasi panna jne. Ja vastu tulevad pikad pilgud, mis suunavad mind hullumajja või süüdistavad elu raskemaks tegemises. Aga lõpuks nad nagu mõistavad, et mul on õigus omas korteris napakas olla.

  4. Kaur

    Üleeelmisese postituses küsisid, kuidas PVC-d lahti saada. Ma konsulteerisin nüüd ühe inimesega, kes on seda teinud ja ta arvas, et kõige targem oleks pvc kõigepealt terava noaga (tapeedi nuga või midagi sellist, millel saab tera ära murda) ribadeks lõigata (ca 40 cm ribad) ja siis jõuaga lahti tõmmata. Kui PVC on ära võetud, siis on näha ka mis seisukorras põrand seal all on (tähtis on, et ei mädaneks, hallitaks).

  5. Eppppp

    Aitäh, Kaur!

    Ja mcv-le mailin. Tumba on kindlasti ja riiul ka. Kohvilaua vist jätame omale kasutada.

  6. andry

    a millist mööblit sa pakud.
    Köögilaud ajaks mind ka raskelt täkku täis
    Tooks selle kasvõi seljas Errverre

  7. K.

    ma võib-olla huvitaks ka mõnest mööblist.

    lendan pesast välja ja alustan nelja seina ja kraanikausikapiga, hea meelega vaataks üht ja teist…

  8. Ats

    WC potti tuleb ikka kõvasti vett lasta. Vastasel korral lisaks ummistusohule jääb potile külge kuse ja sita hais, mille eemaldamiseks vaja kasutada keemilisi vahendeid ja ikkagi ohtralt vett. Nii et minu meelest torumehel õigus, et pole mõtet veega tirtsutada. See ökonoomia ei tasu ära.
    Kokkuhoiukoht oleks olnud vanni asemele dušš. Aga see teil juba otsustatud küsimus, sest lastega on vann ju mugavam.

  9. Heler

    Ei tule kahefaasilise WCga mingit haisu!
    Ausõna. Meie oleme kasutanud ca viis aastat ja no problems. Kui rohkem asja ära uhada, kasutad ju suuremat faasi.

  10. Eppppp

    Vanu ajalehti pole rohkem vaja!
    Aga appi või jaaniõhtul meie tagaaeda vorste kärsatama – seda võib küll tulla 😉

  11. claire

    No jääb hais. Ausalt. Meil kahefaasiline, aga nr 1 puhul kasutame suuremat nuppu ja nr 2 puhul vajutame mõlemale korraga – st siis topelt. Mul vanemad sellised kokkuhoidlikud ja kasutavad sellist veesüsteemi nii nagu ette nähtud ja olgem ausad – kusehais tuleb potist, kuigi potti pesevad vähemalt korra nädalas. Sama probleeemi tavapärase kasutuse korral olen kuulnud ka mujalt.

  12. Catharina

    Ei jää haisu 🙂 Olen ise selline sirtsutaja tüüpi (eee, vee pealelaskmise mõttes siis :D), st enamasti lasen ikka vähe vett peale. Ja kõik on ok. Muidugi kaant oleme harjunud kinni hoidma – äkki need haisu üle kurtvad inimesed hoiavad kaane lahti?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.