Kiiks-kiiks
Kiirelt minu kiiksudest, sest Helle saatis mulle teatepulga.
– Kui ma tunnetan raskusi või kui keegi kahtleb mu ettevõtmises, siis asun topeltusinusega tööle. See on üks hea kiiks, kui valitud suund ikka on õige… ja enamasti on. (Aga milline suund see ikka vale on? Mõni viib edasi otse, mõni ringiga.)
Selline udujutt, aga see puudutab paljusid asju, alates välismaa-reisidest ja lõpetades praegu selle maja remondi korraldamisega.
– Muidugi ei suuda ma midagi ära visata! Trepialune panipaik on täis kilekotte plastikpakenditega ja ma ostan täna-homme sügavkülmiku, et neid plastikkarpe kasutada… marjade ja toormooside jaoks. Ma ei tea, kas külmiku ostmine (kasutatud kodumasinate poest) on lõppkokkuvõttes keskkonnasõbralikum, aga näh, plastikkarpi prügikasti panna ei suuda.
Ja kui kusagil teiste prügikastis plastikut näen, siis on mõnda aega kurb meel. Ja hoian keelt hammaste taga, vähemasti üritan.
– Ma pean vannis lugeda saama. Aastatega on oma nipid kujunenud, nii et paber väga märjaks ei saa.
– Ma tahan magada lahtise aknaga. Kui aken on kinni, siis on raske uinuda, isegi talvel olgu ikka vähemasti pragu sees.
– Ma lähen sisemiselt närvi, kui istun seisvas autos, millel mootor käib.
– Ma ei kannata pesemata nõusid, neile tuleb siis vähemalt vesi sisse lasta.
– Ma loen toitude tooteinfot, kuigi ma ei tea sageli, mis miski on (noh need E-d). Ma tahaksin kontrollida iga suutäit, mis mu lapsele laias maailmas sisse söödetakse, sest ma ei usalda.
– Mulle ei meeldi hiljaks jääda. Kooselu itaallastega pole seda suurt muutnud.
– Ma kohe ei saa ilma, et mul oleks peas üks reisiplaan, või kaks-kolm. Sellega olen juba harjunud, et need võibolla ei realiseerugi, aga ma kannan neid endas. Praegu näiteks soojendan mõtet “tagasi Kanaaridele” sügistalvel (koht, kus ma aastal 1999 päris pikalt elasin) ja “Liisule Argentiinasse külla” jaanuaris (sest dets-jaan läheme New Yorki mitmeks nädalaks, sealt on Buenos Aires ju peaaegu visata ;)) või “Tiinale Texasesse külla jaanuaris” (See ju New Yorgile peaaegu et lähedal ;)).
Kui elu tundub raske, siis mõnulen oma virtuaalreisides.
– Mulle ka meeldib oma plaane üles kirjutada. Nii väikseid igapäevasahmerdamisi kui ka suuri plaane. Küll on naljakas neid pabereid aastaid hiljem uuesti kohata.
– Ahjaa, lõpetaks taas ühe suure kiiksuga, nagu ma seda nimekirja ka alustasin suurega. Mulle meeldib alustada uusi asju ja mul on raskusi nende lõpetamisega. Lõpetatud saan ma need kas kohe alguses suure hooga või pärast pikka pausi, kui asi jälle uus tundub. Hiiglama suur osa ettevõtmistest aga jääbki sinna pausi faasi…
TOIMET. JUURDE: NB! Mul läks meelest ära, et teatepulka tuleb ju edasi anda. Edasi võiks oma kiiksudest kirjutada kiiksude kuninganna Daki.
Hee, kullake, see kolm punkti haaras endas rohkem söögitegemis- majapidamiskiikse. Kus sa nood jätsid 🙂
Ja sa said selle teatepulga minult ka… ühtlasi andsin Justinile ülesande 🙂 Ma arvasin aint, et sul pole aega praegu.
Ja siis kuidas remondiasjad sujuvad? Abikäsi? Täna? Homme?
Hei, ma pole kursis täpselt nende kiiksutamistega ja ma pole Su blogi lugeda mahti saanud mõnda aega (ups; loen takkajärgi). Aga muidugi võiks appi tulla sinna, kui sa tegelikult ka viitsid.
aga et majapidamisest, kohe lisan:
– Ma kogun retsepte ja ma ei kasuta neid peaaegu mitte kunagi. Vahel loen enne magamaminekut kokaraamatuid (ahjaa, enne silmade kinnipanekut tuleb ju lugeda) ja panen kollaseid klepse vahele headele retseptidele. Lõpuks teen ikka kõike peast.
– Ma ei salli tolmu. Aga see on vist lausa füüsiline probleem, ma olin lapsena astmaatik ja ma tunnen tolmuse toa ka tänapäeval hingamisega ära. Nii et ma lapitan ja pühin sageli. Tegelikult, kui ma elan ja töötan kodus pikad päevad, siis ikka iga päev. Nii et minuski on peidus Bree van de Kamp.
Ahjaa, ja kui ma teistele teed või kohvi teen, siis jätan automaatselt veerand tassi tühjaks, sest mõtlen, et sinna peab ju piima peale valada saama.
Ja mulle meeldib taignakaussi lakkuda. Rohkem kui kooki ennast süüa.
No nüüd aitab!
Kiiks-kiiks.
😉
Jube pull, esimene ja viimane kiiks põhisissekandes on meil sinuga ühised. Väljakutse on sageli pea ainuke käimalükkaja, eriti kui see formuleeritakse, et “ah, seda aska teha on võimatu.” Kusjuures, mulle eriti ei pakugu huvi, et Mina sellega hakkama saan, mind käivitab see, et näidata – no ei ole võimatuid asju-
Nüüd jõuab jutt pruugitud sügavkülma juurde. No ma ei tea. Kahtlane. Mina pruugitud kodutehnikat ei ostaks. See ei ole mul ei kiiks ega kääks. Vaid praktriline kogemus. Ei hakka teemat rohkem arendama, muidu tuleb kõik edasine jutt kodutehnikast.
Kas see kelder pole piisavalt jahe, et toitu säilitada. Meil on kõik asjad peale liha keldris ja väga oki toki on. Muidugi tuleb arvestada, et mu armas ema muudab enamiku taimseid produkte hoidisteks
Ehee, esimene-viimane on raudselt minu omad ka! 😉
Ilma esimeseta poleks ma valitud haridusteele läinudki. Aga no väga rahul olen valikuga praegu! 😉 Viimasega on aga vastupidi – rohkem on jama saanud, kui vaja…
Muide, paljud käitumuspsühholoogid nimetavad niisugust kiiksude uurimist “argikäitumise kaardistamiseks” ja “isiksuse profileerimiseks”.
On väga teretulnud, kui isikuse profileerimisega tegeleb inimene ise. See kergendab arusaamist ja aitab vastata põhiküsimustele – kust ma tulen, kes ma olen ja kuhu ma lähen. Lisaks on efekt teraapiline.
Ma olen algusest peale tajunud blogimises suurt kasutegurit blogija enese arengus, see “kiiksutamine-kääksutamine” on üks näide sest vallast.
Ja kelle blogi kuulub eesti loetavamate blogide hulka? Kes on oma elu ja mõtete ja tegude kirjapanekus julge ja avameelne.
See viimane lõik oli kompliment:)
Taignakaussi lakun mina ka. Aga see ongi nagu traditsioon vist rohkem, sest seda lakkusid kõik meie pere lapsed ning meie lapsed on selle kangekaelselt üle võtnud.
Ma siis elistan sulle iljem 🙂 Abistamise asjus.
Aga egas minu plogi pole nüüd kohustuslikus korras vaja lugeda. Vähe on üldsust huvitavat, mis ma sinna kirjutan 😉
Sinu üks kiiks on igasugused taimeteed ja erilised taimetoidud, näiteks spinatisupp. Ja üldse tugev kalle taimetoitluse pole.
Peab olema “poole”.
Veider küll, et ka minul on esimene ja viimane kiiks. Lisaks on mul veel pisikute kiiks, mis salmonellahirmus kaotas ära mu taignakausi lakkumise kiiksu. Lapsena kaklesime õega alati, kes saab esimesena torditaigna kausi enda kätte pärast seda, kui ema tordi ahju pistis. Aga mingil ajal haigestus meie naabritydruk sama teo tagajärjel rängalt salmonelloosi . Sellest ajast ei pääse meie pere lapsed ega suured taignakaussi lakkuma. Ära sina ka, Epp, laku, kui just munad kodust pärit pole.
Tuleb välja, et mul on sinuga mõned sarnased kiiksud- nimelt see kohvi valamise kiiks külalistele ja taigna ohjeldamatu söömine. Jumal tänatud – ma pole ainuke.
Eks need sellised igausugused kiiksud ja kriud aina tugevnevad nii kuidas see vanamehistumine-mutistumine meil kulgeb.
Sestap ongi lapsed nii armasad. Ei mingeid kiikse. Kas pole?
Nojah, peale selle, et nad kipuvad igat asja suhu toppima!? Oehh. See aga on ju tegelt hulleim kiiks!
Ah, ma olen parem vait …
(Kommenteerimine on ka kiiks.)
eelmisele
Nii armas ja vaimukas komm
ja mis puutub luize plogisse, mina küll pean seda huvitavax. Ausõna, armas luize.
Igale kirjutajale tundub, et oh, ma olen seda kõike öeld ja teind ja kirjutand ja mis kõik.
Kõrvalt lugeda on teine asi. Plogi on ju natuke vuajeristlik värk, mõtlen selle luigemist. aga piiluda saab tpslt nii palju, kui kirjutaja kardinat paotab.
NB! Mul läks meelest ära, et teatepulka tuleb ju edasi anda. Edasi võiks oma kiiksudest kirjutada kiiksude kuninganna Daki.