Blogimisest, ausalt

See blogi on üks liialt avalik koht. Oli ikka teine tunne küll omal ajal kaks aastat tagasi msn-spaces-keskkonnas kirjutada: klikkisin ja sinna kusagile ta lendas. Vastutustunne välja öeldud sõna eest oli väiksem… ja teadupärast saab hea kirjatüki ikka siis, kui sa unustad igasuguse vastutustunde sõna ees.

Teine oli tunne ka hiljem, kui ma juba teadsin, et lugejaid on palju, aga kui ma ise elasin veel Ameerikas. Reaaalsusetaju oli ikka seesama, et – klikkisin ja sinna kusagile ta lendas. Netireaalsus ja igapäevane elu olid kaks erinevat asja.

Nüüd on nii, et kangapoes tunneb müüja ära ja nõuab, et “te võiks ikka jälle rohkem kirjutada!” Mida ma kirjutan? Ämmast? Tülidest abikaasaga? Uutest identiteedikriisidest? Aga äkki pole ma pooltki nii edev inimene, kui te arvate. Ja ehk olen ma nõutu, kuidas ma üldse sellisesse olukorda sattusin.

Vaadake.

Iga lugeja eraldi võttes – hea küll, mite päris iga – on hea(tahtlik) tore inimene, kelle vajadusi uute lugude järgi ma täiesti aktsepteerin, teoorias…

Aga kokku tundub miski siin ikkagi juba tükk aega vale. Õigemini, see pole enam see, mis ta kunagi oli. Kord avasin ma enda elu. Nüüd on mul tunne, et see eppppp-keskkond on pigem nagu avalik foorum. Eile näiteks rääkisime siis sellest, mida Tartus välismaalastega teha.

Muidugi, ma aiman, et neid, kes ootavad, et “ta võiks jälle rohkem kirjutada”, neid on rohkem kui see kangapoe müüjanna (kellele siinkohal soojad tervitused ja palun mitte võtta isiklikult ;)).

Nüüd olen ma ise vist see, keda inglise keeles nimetatakse “web celebrity”. Netiprominent. Milline rasvane sõna. Ja see on ilmselt netiprominendi-sündroom, mida juba tükk aega läbi elan.

Sageli tahaksin selle blogi hoopis kinni panna ja/või alustada uut, anonüümset. Kus ma kirjutaksin sellest, mis t e g e l i k u lt toimub. Mitte et ma siin blogis valetaksin. Tegelikult toimuvaid protsesse on ju alati mitmeid ja mitmeid.Polnudki õigupoolest midagi öelda 😉 Tänan läbi lugemast. Mu 3-am-mõtteid.

19 mõtet “Blogimisest, ausalt

  1. kessu

    ilmselt kui te kunagi ameerikasse tagasi kolite, tuleb ka distantsi tunne tagasi ning on jälle lihtsam kirjutada.
    ja ka imestamist-uudistamist on võõramal maal rohkem.
    ja ilmselt kirjutamise vajadust…

  2. kaja

    eestis olles kirjutad teistsugustest asjadest – keskkond on kodune ja tuttav. ma arvan, et peaks kirjutama siis, kui midagi öelda on, kui endal peas tekib ahhaa tunne…ja see ei ole ju paha, kui maailmas on paik, kus meeled puhkavad ja elu natuke rahulikum on…ilma ahhaadeta.
    nii et ära põe. kirjuta siis kui sul midagi öelda on…ja las need teised siis ka arutavad siin kaasa.edu:)

  3. tiia

    minul tuli sel suvel Eestis käies selline imelik tunne, et ma ju kirjutan endale, aga ma ju olen kirjutanud ka kellegile ja see keegi võib olla minu körval. (kuigi ma kirjutan anonüümselt, aga ikkagi) ja et äkki see inimene tahab mulle midagi öelda, kritiseerida (mille täiel rinnal, ei kahel, vastu võtan 😉 )

    siiski see kaugus ja see bitimaailma visata midagi , on midagi muud, kui olla lähedal.

    nii see on , olla avalik või anonüümne, selles ongi küsimus- blogi Hamleti dilemma
    sellest sõltub kirjutamise stiil

    aga see sõltub ka inimesest, kes ise midagi tahab avalikuks tuua ja mis sellele järgneb.

    -teadlikult anonüümne mina 🙂 –

  4. Luule

    Tere Epp!

    Mina küll Sind ei tunne.. ehk on Sul sellest kergem. Ise olen Manilaiult ja ka blogin. Tead kui raske on vahel , kui olen oma allasaja elanikuga saarel naabrinaise kohta oma blogisse halvasti kirjutanud. Ükskord sain isegi silmaaluse siniseks… Ja veel need turistid! Ma arvan, et nad käivadki siin saarel just mind vaatamas.. mind, kes ma blogin.

    Luule

  5. Naabrinaine

    No neid näpuga näitajaid ikka on! Enda õigustuseks pean ütlema, et mina küll Luule silmaalust siniseks ei löönud. See võis hoopis Vilma olla… aga ma ei tea muidugi.

  6. Kristiina

    Kergem variant oleks ehk comments off või nagu Daki teeb – osad postitused passwordiga. Siis jälle peab valima kes pääseb ligi, kes mitte..

    Web celeberty´ga panid kümnesse.. siiski jutt peaks tulema südamest ja vabalt, mitte sunnitult. Minugi poolest räägi kas või päevalille seemnetest, peasi, et ise rahul oled 🙂

    Palju on ka muutunud – Anna, remont, kirjastus jne see võtab ka oma aja. Seda blogi võetakse kui raamatut, mille peatükke Epp kirjutab ja näljasena oodatakse lisa 😛

  7. VäikeMari

    Kallis Epp, sa juba ammu oled tegelikult sellest rààkinud ja juba mitu korda oled otsustanud mitte enam blogida… aga siis ònneks oled ikka jàtkanud.
    Saamas ma saan sust aru.. enam vàhem.

    Ma nàen, kuidas Anita blogil kàib iga pàev umbes 60 inimest lugemas aga mul pole òrna aimugi, kes need olla vòivad. Eks mu tutvusringkond kàib ja ka Toni oma… aga kòik need anaonùùmsed kes kàivad vahest tekitavad mingit teatud hirmu ( nagu su àmm juba).. mul lapse pildid kòik netis ùleval… Kuidagi liiga avalik tunne on, nagu oleks veits alasti. Samas ei saaks mu ema ja onu hakkama koodiga blogi lugemisest… Ning siis ema rààgib kuidas tema mingid suvatuttavad kòik kàivad lugemas ( inimesed, keda ma ei tunnegi) ja tal polegi enam rààkimise ròòmu, sest kòik on juba kòigile teada…
    Sina seevastu oled minust no vàhemalt 50 korda kuulsam.. Ning elad veel kòigele lisaks vàikelinnas…

  8. mcv

    üks tark onu ütles selle kohta, et see on see kaheaastane(?) it-alaste uute ja poppide asjade kurv, mis tuleb, näeb ja vallutab…ning siis täielikult maha jahtub ja kedagi enam ei köida.

  9. keelek6rv

    aga hakka jah anonüümselt uut blogi kirjutama, täitsa kahju oleks, kui sa poe päriselt kinni paned (olen vist juba komplimenteerinud su mõnusat jutuvestmisoskust).. ära ainult unusta fännidele teatada, mis aadressilt Uut Ja Anonüümset Sind leida võib :))

  10. marje

    Epp,
    rahvas n6uab sind. Ja see on ju v2ga tore. P88ra kohe n6udlus rahaks, kirjuta – aga ainult raha eest. Kirjuta artikleid, raamatuid, jutusabasid. Blogid ju ongi turustamisvahendid.

  11. tavaline inimene

    “olen fänn”, “rahvas nõuab sind” jne… see ajaks mind isiklikult öökima.
    Normaalne oleks omada täielikku kontrolli oma blogi üle – kirjutan, kui tahan, ja seda, mida tahan (kuniks see kedagi teist ei riiva või pole seadusvastane). Sul on õigus avada end ja oma elu sel määral, nagu soovid. Tundes, et sa enam ei soovi seda teha, on sul täielik õigus lõpetada. Pole kellegi asi midagi nõuda. Küll aga on sul õigus oma elu enesele tagasi nõuda. 🙂

    Mina loen blogisid kui kirjandust, meelelahutuseks. Vahva on avastada sarnaseid ja erinevaid mõtteid. Ma ei ürita olla (soovimatuks) sõbraks ja jälestan inimesi, kes (neti)kuulsuste ligi kleepuvad.

    Aga üks on kindel, laste kohta ma ise peaksin päevikut, mitte blogi (siiski, laheda erandina tuleb pähe leevike, mis on stiililiselt piisavalt privaatne). Neil peaks endil olema võimalus valida oma elu avalikkuse üle. Kuniks nad seda ei suuda vanuse tõttu, oleks nende elu ainult lähedastele avatud.

  12. andry

    sa oled lihtsalt uude faasi kasvanud, kaks raamatut, kaks last, veel kaks raamatut.
    Su sisekõhklused on paratamatud.
    Pead hüppama uude kvaliteeti.
    Loe teiste kirjanike blogisid. Nt http://www.neilgaiman.com/journal/
    Soovitaks Sul oma blogi ümber organiseerida.

    Mis puutub avaliku elu tegelaseks olemisse, palun pea vastu. Meie tütar Maarja läks Jaapamisse, pakkis asju ja vahtis MTVd samal ajal. Seal moššis parajasti Ajusaagim.
    Viskasime siis kildu.
    Mina: Nüüd sa, vaene laps, pead terve aasta Anu Saagimi ja Piret Järviseta elama.
    Tema: Oeh, jah.

    Meil Eestis ei ole positiivset avaliku elu tegelast. See on koorem kanda, see on raske, aga Issand ei anna meile risti, mida me kanda ei jaksaks.

    LUV U

  13. Eppppp

    Oh jessuke, mina pole eriti avalik tegelane ega ka mitte eriti positiivne.
    Ükskord üks tuttav ütles: ainuke võimalus oma rahva hulgas üdini positiivne kangelane olla on sportlastel, pärast võitu. Igasugused kultuuririndel sibelejad peavad nagunii arvestama sellega, et neil on lisaks toetajatele ka vihkajad.
    Blogi ümberkorraldusest olen ka mõelnud, igasuguseid variante (nt teha see hoopis kirjastuse tööblogiks), aga siis jälle mõelnud, et las olla, nagu on…

  14. Infi

    Las ta olla jah. Rähkled natuke – korrastad oma elu uutele rööbastele – ja mingi hetk tuleb see blogimisetahtmine ka jälle tagasi. Peamine – punnitada pole tarvis. Kirjutad siis kui ENDAL tahtmine tuleb või kui midagi olulist siinsetele teavitada soov. Elus käivadki asjad faasidena – ju sul praegu selline faas, kus blogimine nagu pisut kõrvale jääma kipub. Samas, saab laps suuremaks, kaob kirjastuse tegemiselt uudsuse võlu – võtad mõne uue ja huvitavama väljakutse – ja mine tea, tekib soov ehk jälle oma muljeid-mõtteid teistegagi jagada (ja blogis on see jagamine palju rohkem laivis kui näiteks raamatu kaudu – ka sellisel suhtlemisel on oma roll täita ja omad võlud).

    Ja tõepoolest – väljamaa tegemised tunduvad huvitavamad nii kirjutada kui lugeda, sest – mujal ju ikka on arvatud rohu rohelisema ja taeva sinisema olevat :). Põnev ju – ikkagi teistmoodi maailm kui meie enda oma ja harjumuspärane.

    Ja kirjastuse tööblogi stiilis asju on niigi palju juba – see poleks üldse huvitav :P. Kirjastuse uudised põimituna aga pisikeste igapäevaelu tähelepanekute ja “pärlitega”/pärlitega – see on hoopis teine tera ;).

  15. andry

    infi jutus on iva. Kirjastuse tööblogisid on ja nad on igavavõitu jah. Aga nii on see Eestis.
    Seesama link, mille oma kommi poetasin, on ka kirjastuse blogi ja igav pole tema ühestki otsast teps mitte

  16. andry

    ja avaliku elu tegelaseks olemine, kui juurikapoe müüja sulle tere ütleb ja möödakäijad piiluvad majaakende poole, et seal elab see Epp, kes blogib, ei tea, kas teda näha ka saab, mida muud see siis on, aru ma ei saa.

    Äkki olin ebatäpne, mitte positiivne avaliku el tegelane pole sa, vaid inimlik avaliku elu tegelane.

    Käbi Laretei, üks minu suuri ja armsaid iidoleid, kirjutab ühes oma raamatus, kuidas ta Eestis kohtas mõistmatust, kui avalikult ja ausalt oma elust ja mõtetest kirjutas, ja mujal maailmas soosingut.

    Meie kultuuris pole palju neid, kes julgevad enesest kirjutada.

    See kõik on muidugi minu väike ja kitsas arvamus, sina pea end lahkelt selleks, kelleks sa end pead. Ole, kes oled.
    Sellest paremat eriti teha ei saagi.

  17. Infi

    Andryle: See Neil Gaimani blogi ongi minumeelest sellises stiilis nagu ma Epppppu blogi jätkuvat kujutleks oma positiivseimas visioonis. Selline #Kirjastuse uudised põimituna pisikeste igapäevaelu tähelepanekute ja “pärlitega”/pärlitega# nagu ma kirjutasin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.