Kas kass või koer või mõlemad või ei kumbagi…?!

1. variant. Kass.

Justin: Mina ei taha oma südames üldse mingit lemmiklooma. Mul on niigi palju vastutust oma elus ja nüüd veel ühe looma eest vastutada! Aga kui valida, siis… mina olen ikka kassinimene.

Epp: Mina olen see harvaesinev nähtus, kes on korraga kassinimene ja koerinimene. (jääb pikalt jutustama oma kassidest, keda lapsepõlve jooksul oli kokku umbes kakskümmend. Sest meie Massa oli fertiilne pikaajaline emane ja paljud pojad elasid mõnda aega meie juures, kuni uue kodu leidsid. Karksi peredes on siiani Massa järeltulijaid. Lisaks veel Pontsu, Siidi, Kribu-Aadu, papa-mamma juures Ints, Jants, Jass…)

Epp: Ja Massa sain ma ka sünnipäevaks. Kunagi hiljem sain Uisa-Päisa sünnipäevaks. Sa ju ütlesid, et ma võin ise endale sünnipäevakingi valida?!! (Kuna Epu sünnipäeva ajal oli palju tegemist, pole ta siiani muud kingitust saanud kui omasünnitatud beebi-Anna ;))

Justin: Kass on hea, käib oma radu, ei tüüta, aga kui teda vaja on, tuleb ikka kusagilt välja.

Epp: Oled sa kindel? Me peame ikkagi sõnastama: mille jaoks meil kodulooma vaja on?

Justin: Jah, milleks?

Epp: Eelkõige ikka selleks, et Marta saaks temaga mängida! Mina mängisin küll lapsepõlves kassidega, aga ma ei olnud siis mitte 3aastane, vaid pigem 10aastane…

2. variant. Koer.

Justin: Minule seostuvad koertega loomaarsti juures käimised. Eddie oli pool elu suhkruhaige ja Hannah´l on need hormooni- ja närviprobleemid…

Epp: See on ju sellepärast, et nad olid liiga uhked tõukoerad!

Justin: Miks sa küll abiellusid mehega, kellel on südame asemel kivi… Kui mina mõtlen “kutsikas”, siis ma mõtlen pissilaikudele ja koerajunnidele, kui sina mõtled “kutsikas”, siis sa mõtled aias jooksvale Martale.

Epp: Aga vaata Martat! Tal on pidev energia ülejääk. Kui me ikkagi lähtume sellest, et lemmiklooma oleks vaja temale, siis on koer parem kui kass. Keegi selline, kes temaga koos joosta ja mürada viitsib.

Justin: Junnid. Pissiloigud.

Epp: Hm. Kõige parem oleks leida kutsikas, kes pole enam liiga väike… Et mõistust juba oleks. Aga mitte ka liiga suur. Et ta ikka mürada viitsiks.

Justin: Mulle ei meeldi tegelikult koerahais. Mulle meeldib kassilõhn.

Epp: Mulle ka ei meeldi koerahais. Ja mulle ei meeldi, kui toad on karvu täis. Järelikult peaks me võtma väikesekarvalise koera.

Justin: Kas see koer hakkab elama toas või õues?

Epp: Kui me tahame lapsesõpra, siis ei saa me samal ajal tahta valvekoera… Ja kui me tahame ta kolme aasta pärast endaga kaasa vedaga, kuhu iganes me siis kolime, siis… ikkagi väike ja poolenisti toas elav on parem.

(Paus. Justin loodab, et Epp leiab endale mingi uue teema, aga Epp tegelikult istub sel ajal netis ja uurib koeratõugude kohta.)… Issand! Kutsika hind 18 000!…. Nii, teoreetiliselt, lennukisalongi tohiks kaasa võtta kuni 7kilose koera… Ok. Selge. Justin! Juuusttiiin! Tule, räägime veel koertest.

Osa koeri on liiga karvased.

Osa on liiga suured.

Osa on liiga kallid. Ja pealegi liiga ülearetatud. Jäävad veel haigeks.

Jääb vaid üks variant! Taksikoerad! Tule nüüd vaata pilte, kas sulle meeldivad mustad või pruunid?

Justin (ohkab, vaatab): Mustad.

3. Kass ja koer.

Epp: Aga sina tahad siis ikkagi kassi või?

Justin: Kassid ei ole haiged. Minu vanemate majas vähemasti on alati koerad haiged.

Epp: Mul tegelikult on üks blogilugeja, kes tahab meile kassi anda. Ilus must kass, sobiks selle musta kutsikaga kokku… (itsitab nõutult). No ütle, mis sa arvad?

Justin. Vaikib retooriliselt.

Epp (mõtleb). Tead, isegi mina kipun arvama, et kassi ja koera korraga võtmine siia majja on natukene liiga palju.

Justin (veidi irooniliselt): Tõsi või?

Epp (julgust saades): Nojah, aga huvitav, kui nad võtta just samal ajal, siis nad äkki kohaneksid teineteisega paremini…

4. Ei kassi ega koera.

Jah, siis on elu selline, et vastutust on vähem, peavalu on vähem ja rõõmu on vähem. Ja Marta jookseb ringi ja tüütab ema-isa, sest meie lihtsalt ei jaksa tema tasemel kaasa mürada. (Ma arvan, et mitte keegi teda näinutest ei vaidle vastu: on küll hüperaktiivne. Särav ja armas hüpik.)

Justin: Minu lapsepõlve suur osa on need loomalood. Ja sul ka.

Epp: Jah, aga kes siis ikkagi. Kas kass… (arutelu algab otsast).

77 arvamust “Kas kass või koer või mõlemad või ei kumbagi…?!” kohta

  1. Taks oleks tõepoolest parim valik. Ka minu järgmine on taks ( nojahh, ka Ruudi oli taks)… aga karmikarvaline ( see vuntsidega) sest karmikud ei aja karva ( küll aga peab neid trimmima 2 korda aastas). Kuna mul on ka lennuprobleem, siis võtan kindlasti mini või kääbiku ja emase ( emane on pisem ja linnas elades ei aja ta sind hulluks iga posti juurees petudes). Ning emasel on 2 korda aastas jooksukas, seevastu isane on iga emase jooksuka ajal hull ( minu trepikojas on 4 emast).
    Kui aga võtad kutsika, eks on juba üle 3-4 kuu siis parem juba suur koer, sest selles eas on kutsikal juba mingi iseloom ja mälestused tekkinud ning või olla natuke probleemne ( on mitu näidet tuua, sealjuures ka minu enda Ruudi). Parem juba täitsa tilluke ja totu, harjub paremini uue eluga ja perega ning närvisüsteem on korras.
    Hinnas rääkides, Lätist saab ilusaid karmikuid üldsegi mitte kalli raha eest. Kui sa aga hakkad Eestist taksi ostma, siis tuleb ettevaatlik olla, sest Eesti taksid on ülearetetud ning liiga suured ( üle 10 kilo) pärast on teil iga kord lennukis jamamist. Kui on soovi, siis me võime meiliteel selelst rääkida ( mul on ema 3 taksi omanik ja hull näitusehai=tunneb kõiki Euroopa takse ja nende kasvatajaid)
    Mul on ka eluaeg koeri olnud, aga tänapäeva koerad ei ole nagu meie lapsepõlve omad…Kasside kohta ei oska kaasa rääkida 🙂
    ja.. loomulikult hääletan ma koera poolt 🙂

  2. võtke väike armas krants 🙂 ja kunagi hiljem kassipoeg ka 😉 aga marta-vanusele on kutsikas vast parem kui kass, ta tahab kidnlasti hirmsasti mängida, aga kass siiski enamuse ajast magab ja ei tealu väntsutamist ka.

  3. Kuni kass on poeg, tahab ta ka suurepäraselt mängida.
    Mina olen kindlalt kassiinimene, seega mina ütleksin: võtke kass. Varjupaiga poole te ei ole vaadanud? Sealt saab igat liiki igasugu loomi. Ja ükspäev nägin turuväravas kah pojakesi, nii kassi kui koera omasid, aga kuna jube raske on kutsika võtmise vastu südand kõvaks teha, siis läksin suure kaarega mööda.

  4. Vot krantsiga on see jama, et ei tea kunagi kui suureks ta kasvab 🙂 ja lennuki pagasisse pole vist enamusel südant oma koera panna…

  5. Kassiinimese soovitus: muidugi kass! Aga kui mõlemad, siis tuleks enne kindlasti võtta koer, ja siis kass. Kass kohaneb olemasoleva koeraga, ent paadunud konservatiivina uue koera tulekut ei salli.

  6. VäikeMari, kirjuta mulle jah meilile! Võid ka siin kommenteerida muidugi 😉 – kas need kutsad siin pildil on nn karmikarvalised? http://www.kuldnebors.ee/kuulutused/kuulutused.mec?pob_post_id=5646041&pob_action=show_post&pob_cat_id=11148

    Ja kas sa tead, kui tulevikus see koer on nt 8 kg, kas siis tõesti salongi ei lasta? Ametlik piirmäär olla 7 kg.

    Luize, vaatasime küll Tartu koerte varjupaika, seal on üks taksi näoga 5aastane emane, tal olid ka pojad, aga need on ära antud. Ja ma ei kujuta ette, kas sellises vanuses koer mängida viitsib… Muidu hästi armsate soojade silmadega vaatab seal pildi peal.

    Mul pole krantsi vastu midagi, tervis on neil tugevam. Tegelikult ideaal olekski selline taks(ilaadne), kes pole liiga uhke ja kallis. Paberid ja uhke suguvõsa pole oluline.
    Aga jah, krantsi puhul on samas see oht, et ei tea, kui suureks ta kasvab.

  7. Jäi kõrvu kuidagi see fraas, et “Kass on hea, käib oma radu, ei tüüta..”…Palun-palun-palun, ärge muutuge sellisteks loomapidajateks, kelle arvates loom peab saama vabalt ringi joosta kus aga tahab…paljuneda kus aga tahab ja palju tahab… ja ära surra ka siis ju parasagu juhtub (loe: mis neid veterinaare nuumata). Iga loom vajab palju hoolt ja looma võtmine väga põhjalikku läbimõtlemist – ka varjupaigast võetud armsate silmadega kutsa EI pruugi sobida lapsele mängukaaslaseks – kas te siis viite loomakese varjupaika tagasi ja tekitate talle uue trauma?
    Ma nii loodan, et reageerin üle, aga on äärmiselt palju selliseid nunnusid loomavõtjaid, kel on väga…eee…laissez-faire suhtumine ja nunnusus põhikriteeriumiks – ja kelle lemmikud sugugi hästi ei lõpeta.
    Endal ka taksikoer kodus – kui seda tõugu plaanite, siis olge valmis koera päriselt KASVATAMA – taksid proovivad piire iga hetk ja kui nn karjahierarhiat paika ei panda, siis peate varsti koera käest luba küsima, kas te ikka diivanile istuda tohite. Mis ei ole tegelikult üldse naljakas. Ja kui taksi moodi koera tahate, siis võtkegi juba lihtsalt “moodi” koer, mitte selline, keda müüja nimetab puhastverd taksiks, mis siis et neid kurikuulsaid pabereid pole. Sihandestest taksidest võib igasugu imeloomi kasvada, ainsaks taksilikuks jooneks ehk keskmisest tiba pikem selg.

    Ja siis see jutt, et krantsidel tervis tugevam – no see on ikka natuke vanarahva jutt. Neid nn peeneid tõukoeri paraku kontrollitakse rohkem, seevastu nn vana head tüüpi krantsipidaja võttis siis, kui koer enam valvata ei jaksanud või loiuks jäi, püssi kätte ja läks metsa – tagasi tuli koerata. Paraku see on ka praegu nii – oma lemmikute tervise eest on rohkem mures tõuloomade pidajad (küsige loomaarstide käest), olgu siis või seepärast, et rahaliselt on neil rohkem kaotada. Muidugi, teatud tõugudel on oma terviseriskid – aga enne, kui loomale antakse nö võimalus kutsikaid teha, neid kontrollitakse. Kui krantsidel juhtub uups, siis pole seal taga reeglina mingeidki terviseuuringuid ja kuidagi ei saa garanteerida, et pesakond tuleb terve.

  8. A miks see kaalupiirang? Et saaks lennuki salongi votta kui te kunagi lahkute? see ju mitte veel niipea? tosi ta on, ega ma ei teagi, kuidas suuri koeri transporditakse, aga kuidagi lendavad nemadki. pagasiruumis puuris, ja ilmselt ka uimastatult. a selle yhe korra ehk elaks yle? voi te tahate teda pidevalt edasi-tagasi lennutada?
    et millest see jutt? (issand kui palju kysimusi.) ikka sellest, et minu meelest paremat koera kui saksa lambakoer ei ole olemas. sobralik. lapsi armastab. hasti dresseeritav. Nujah: samas suur ja karvane. a kui poolenisti oues, saaks hakkama. karvu tuleb jah imeda, a sa pidid ju koduabilise votma? haiguste kohta ma ei tea, eks nendega on loomadel nagu inimestelgi – monel on ja monel pole.
    kassidest – kui on steriliseeritud ja vaktsineeritud, siis nendega mingit muret toepoolest ei ole, a martale nad mangimiseks ei sobi kyll. Ma ARMASTAN kasse, ARMASTAN… endal on kaks. ja 6-kuune laps. ja mees kaib alatasa reisidel. ja ise kain poole kohaga tool. ja laps arkab yles umbes 8 korda oo jooksul. nii et kui ma taas olen sunnitud yle kassi koperdama, voi oosel kylge keerates koigepealt kassi enda pealt maha nygima, siis ma ikka urisen kyll. ja tuletan endale meelde, et ma ju ARMASTAN neid. ja tunnen ennast halva inimesena. (aus oleks markida, et karvu imeb ka mul koduabiline.)
    … et soovitus? Vota molemad:))) koer martale ja kass endale. aga ainult siis kui sul on piiritult emotsionaalset energiat.

  9. <p>Ma tegin vahepeal selle koeratesti ära, mida Lilly soovitas, aitäh. Tulemusena soovitati 56 koeratõugu, nende hulkas ka taksikoer ja minitaks. Osa soovitatutest olid väga haruldased, osa on praegu Eestis isegi pakkuda, aga kallid ja kuidagi liiga… mittekoeralikud. Ja osa läheb ikka üle selle kilode piirmäära (ma panin otsingusse small ja tiny, oleks vist pidanud lihtsalt tiny panema…)<br />
    Ei kavatse mitu korda koera üle mere vedada, ikka üks kord, kui me ise kolime. Aga ikkagi imelik mõelda, et koer kusagile sinna lennukimootori lähedale pagasisse antakse. Pärast hakka temaga veel psühhiaatri juures käima… (Justini ema koer tõunimega Petit Basset Griffon Vendeen on oma probleemidega koerapsühholoogi klient olnud ;))</p>
    <p>Mul on olnud elus kaks koera, mõlemad suured. Ida-Siberi laika ja Saksa lambakoer, mõlemad ilma paberiteta. Ja mõlemad õuekoerad.<br />
    Ahjaa, sellele mõeldes tuleb meelde, et suured koerad tahavad süüa ka rohkem 😉 Mitte et see väga hirmus asi oleks, aga üks faktor küll.<br />
    Suur koer jookseks aastase käima õppiva lapse ka pikali. Taksikoer ei jookseks ;)</p>

  10. Epp, sinu antud pildil on siledakarvalised ehk lühikarvalised. Selline on karmik http://www.taksiklubi.ee/foorum/album_pic.php?pic_id=3493

    Kussjuures pärast nädalat minu juures ei kohanud ma tõepoolet ühtegi karmiku karva 🙂

    Ma olen põhimõtteline “taksikoerad” paberiteta müügis vastane. Kuna Eestis on tõesti palju kutsikavabrikuid ning sellisel juhul sa ei tea ka kui suureks su peni kasvab. Ning kui ikka koer on krants siis peaks ta tasuta saama ( nagu mujal maailmas), olgu tal siis vanemad kui peened tahes!
    Minu Ruudi oli standartsuuruses taks ning kaalus 10 kilo. Itaalias polnud probleeme lennukile saamisega sest itaallased on juba sellised lõdvemad seaduse jälgijad. Eestis on mul aga tuttav. Igavene kamm iga jumala kord selle paari ülekilo pärast, ei soovita kellegile ( aga pagassi ei laseks ma elusees panna).
    Ning see, et taks nüüd ülepea kasvab on ka mingi jamajutt. Kasvab ülepea nagu iga kasvatamatu koer! Kui võtad looma majja siis on nagu teine tita ( ainult kasvab rutemini) ja vajab hoolt ja kasvatamist! Olgu ta siis taks, hundikas võimisiganes.

  11. Miks mitte chichaua? Väike, lõbus ja ääretult intelligentne. Võib teha ära igale teenistuskoerale nende tegevusalal. Samas käib suuruse ja sülesistumise koha pealt ka kassi eest 🙂
    http://www.chihuahua.ee/index.php?categoryid=19
    Taksidega on mu tutvusringkonnas olnud probleeme. Nende selgroog kipub nõrgaks jääma- vist aretuse tulemusel. Üks kasutab juba aastaid tagajalgade asemel rattaid ning kannab pamperseid.

  12. Mina vedasin oma 45kilose rottweileri meerikamaale ilma suurte viperusteta (kui mitte arvestada, et reisibyroost arvestati puuri suurus valesti ja imestati, mis vasikat ma ikkagi kaasa vean:P) Resimiseks on vaja transpordipuuri, mille leiab igast korralikust lemmikloomapoest. Koeri resimiseks ei uimastata – minu oma oli peale 14tunnist lendu v2gagi 2rkvel ja valmis tegutsema. Suuremate koerte puhul on lennu broneerimisel ainuke tingimus, et samal lennukil yhtegi teist suurt koera poleks. V2hemalt paar aastat tagasi oli soovitatav koeraga l2bi Amsterdami lennata – Londonis on karantiin ja Frankfurdis hoitakse koeri soojustamata ruumides (see on probleemiks vaid talvel reisides).

  13. Kääbus- või toypuudlile ei ole mõelnud? Puudel tahab küll kammimist ja pügamist, kuid karva ei tohiks ta ka ajada (ämmal-äial oli väikepuudel ja see karvaajamise tarkus sealt kuuldud). Võimalik, et see on vaid minu eelarvamus, kuid taksi pean liiga isepäiseks, et teda väiksete lastega peresse võtta.

  14. Kui ainult Marta jaoks võtate looma, siis pigem koer. Valus on vaadata, kuidas väikesed lapsed kassi väntsutavad. Kass ei ole selline “mängime ja jookseme koos” loom, ja tal on küüned. Ja variant üldse mitte kedagi pole ka ehk halb. Vähemalt mõneks ajaks. Kuni lapsed suuremad näiteks.

    Ise kassiomanik.

  15. Kui Martal on pidev energia ülejääk siis kas poleks mitte parem ta kuskile trenni panna? Igavesti lahedaid trenne on tänapäeval olemas.
    Noh, kasvõi niikauaks kuni ta koera või kassi või mõlemad saab.

    Meie kassid tuld perre siis kui nad olid juba vähemalt aastased. Nad on täiesti erinevad. Ühine on neil see, et kummalegi ei meeldi kui teda sülle võetakse.
    Üks kass käib omapäi. Teine kass otsib seltsi. Üks kass on diivanikaunistus, teine seevastu möllab ja maadleb niipalju kui võimalik. Kuid õues ta lapsega koos jooksma ei hakka.
    Ja karvatuuste on liiga palju kogu aeg.

  16. jah koeraga on täpselt sama, mis lapsega. Peab jube järjekindlalt kasvatama, vähemalt alguses. Ma vist ei suudaks, eriti väikeste laste kõrvalt, keda nagunii tuleb kasvatada 😉
    Aga üldiselt meeldivad mulle puudlid, sest need ei haise. Nüüd loomaarmastajatel kihvatab, aga ega ma ei plaanigi koera võtta. Meil on maal tohutu suur ja sõbralik ilma tõuta koer. Lastel tore, aga tegelikult tuleb pidevalt tegeleda. Õnneks on vanemad vabad ja tegelevad rõõmuga.

  17. Ma lausa ehmatasin, kui lugesin sinu kodulooma(de) võtmise plaanist. Loom on armastuse ja hoolitsuse suhtes peaaegu sama nõudlik kui inimlaps. Marta on liiga väike, ta võib-olla tõesti ajaks koeraga õues võidu ringi. Aga loom tahab rahu ka saada, samuti õpetust. Koeraga on rohkem tegu, teda ei saa mitmeks päevaks üksi jätta ja igale poole kaasa võtta.
    Kass on väiksena vahva, aga ka mitte elus mänguasi. Kindlasti tuleks kass (ja ka koer) steriliseerida, et mitte lasta neil kontrollimatult paljuneda.
    Ma saaks veel aru, kui sa elaksid maal.
    Mõtle ja kaalu enne, kui sa otsustad kodulooma võtta.

  18. Mina võtaks. Koera.
    Muidugi saab kõrvalt kritiseerida, et milleks koduloom – ja kindlasti õigusega. Argumendid põhimõtteliselt samad, mis lapse muretsemisega. Samas, kui süda ütleb ja ka mõistus põhjendusi leiab, siis on õige asi.

    Koera võtaksin sellepärast, et olen näinud väikeste lastega peresid, kus on koer. Ja peresid, kus on kass. Tuleb ainult hoolega valida, et võtta õiget tõugu koer. Võib ka olla krants, kui sa saad garantii, et ema-isa (mhm, vähemalt ema) on sulle sobivat kasvu ja iseloomu.
    Takside kohta muidu tean ka mina, et nad võivad olla parajad jonnipunnid. Üks hea pisike ja lapsesõbralik tõug on veel hiina harjaskoer, paljud usuvad, et nad ravivad haigusi. Ei aja karva, kuigi karvad on. http://www.hot.ee/harjaskoer/

  19. ahjaa veel. Mei on küll suur 1,5 aastane koer, aga ega ta ülearu ikka ei aita lastel energiat maandada. Ta mängib kui tuju tuleb. Ja tuju ei tule kaugeltki mitte alati. Pikki jalutuskäike teeb ainult alati rõõmuga.

  20. Epp! Lugesin Kaja liigutava loo läbi ja olen temaga väga ühel meelel.
    Sa tead, et meil oli Bibi, kes hiidvanana lõpuks sai puhkama(kadaka alla, mille ma ise istutasin). Ma ei võtakas enam koera, sest ma ei suudaks talle toredat elu pakkuda. Tahan ära käia ja ma ei viitsiks vist temaga pikki jalutuskäike teha.
    Kass on meil ka alati olnud. Teie Massa poeg, hall kass, oli väga hea loomuga, leebe ja intelligentne, aga tal oli vähk – see oli kole. Jälle magama panek.
    Praegune on pelglik, kardab võõraid, ei tule sülle, on nagu veidi paranoiline. Iga kord, kui tahan kodust ära minna, on mure, mis saab kassist. No 3 päeva elab üle, aga süda ikka valutab (mul).
    Koduloomad on toredad, nad õpetavad tolerantsust teiste loomapidajate suhtes (kui kurjad on ikka korterelamus need, kes loomi ei pea, nende vastu, kes peavad!) ja mõjuvad ka emotsionaalselt hästi. AGA nende jaoks peab olema aega. Võttes kodulooma, võtad endale vastutuse.

  21. hehee, nonii, loomateema! ma elan 30ruuduses kööktoas kahe kassiga ja talvel tuleb meile vana-inglise lambakoera kutsikas. vanainglane on koer, kes ei taha hoolimata oma u. 60 cm turjakõrgusest palju ruumi, sest ta on nagunii alati seal, kus pererahvas. kui istud diivanil, on ta põrandal su jalgade vastas (kui sa teda diivanile ei luba), kui õues askeldad, istub ta su kõrval või luusib ringi sinu läheduses. seega sobib ta väga edukalt ka väikesesse korterisse, mistõttu mul on naljakas lugeda, et üks koer ja üks kass ei sobi suurde majja, kui meil saab ühe toa peale neid kolm olema.

    teiseks. see on totaalselt totakas müüt, et tõukoerad on haigemad. ei ole. igal tõul on lihtsalt suudetud kindlaks teha, mis on neile omased haigused, nt. kui chow-chowl esineb rohkem silmahaigusi, siis vana-inglasel pole neid üldse. krantside ainus erinevus on, et neil võivad esineda kõik võimalikud koertehaigused, samas kui tõukoeral on need pisut piiritletumad ja sa tead, mida konkreetse tõu juures silmas pidada ja jälgida. krantsi puhul ei tea sa seda iialgi. et krantsid on tugevamad, kehtib minu meelest ainult kasside puhul, kus tavaline kodukass on tõesti reeglina alati tugevam ja haigustele vastupidavam kui mõni peen tõuloom.

    lisaks ei tea kutsikast krantsiga kunagi, milliseks ta kasvab. mina olen üle elanud selle, kuidas mu elu esimene koer tuli magama panna, sest hoolimata vanemate ideaalsest iseloomust kasvas temast koer, kes hammustas oma pereliikmeid. vaevalt, et sa Martale või Annale midagi sellist soovid. kui koer varjukast, siis lastega perre igal juhul täiskasvanud ja väljakujunenud iseloomuga koer.

    aga üldiselt pole mina ka inimene, kes lahterdaks end ühe või teise looma eelistajaks. mulle meeldivad peaaegu kõik loomad üleüldse, seega kui ma vähegi saaks, oleks mu kodus esindatud palju rohkem liike.

    ja lõpetuseks pean ikka nentima, et tore on olla kiire otsustaja. niisamuti üleöö tulid meile kassid, sest ma olin terve elu endale oma kassi soovinud ja et kunagi saanud polnud, võtsin kaks korraga.
    ja täpselt samamoodi liigse analüüsi ja kaalumiseta tuleb meile koer. muidugi tuleb ohverdada suur osa oma ajast ja ma ei tea, kuidas mu kassid nendega lepivad, ma ei kujuta ette, kui palju nii kasside kättemaksu kui koera titeloike mul siin koristada tuleb, aga missest! kui ma seda koera ei võta, jääb mind kuni oma maja saamiseni närima teadmine, et aga võib-olla ta võiks mul juba siiski ammu olemas olla.
    aga kui te kahtlete, kas te raatsite oma aja ja energia veel sellisesse kanalisse suunata, siis see ilmselt pole õige otsus. lapsele oleks küll muidugi tore ja ma vaidlen vastu sellele, kes eespool ütles, et Marta on koera jaoks liiga väike. selle loogika järgi peaks siis ju enne lastesaamist majapidamises olnud koera üleüldse ära andma 😛

  22. Helle, aga me elamegi ju nagu maal. Meil on suur aed maja ümber.

    Ja muide, esimene, kes hakkas ajama loomajuttu (eelkõige koerajuttu), oli Aap. Et tema tuleb selleks ajaks looma ja maja hoidma, kui meie kusagil ära oleme. Kuna ta nüüd samas linnas elab, siis on see ju lihtsasti korraldatav.

    Nii et minu meelest kvalifitseerume küll sobilikuks pereks loomakesele…

    PS Helle on minu tädi ja Aap on noorem vend, kes kolmandat päeva ülikoolis käib.

  23. Panen oma kogemuse ka kirja.
    Meil oli kõigepealt kass. siis tuli poole aasta pärast laps, siis aasta pärast koer ja kahe aasta pärast veel üks laps, Suusi on Marta vanune. Praeguseks hetkeks on nii, et kass juba laseb end lastel paitada ja kui poiss temaga mängida tahab (nt nööriotsaga meelitades), siis võtab isegi vedu teinekord. Koer on hakanud poissi pallimängukaaslasena aktsepteerima, kui kedagi suuremat silmapiiril pole. Muidu laste sõna ei kuula, samas pole neile kunagi liiga teinud, kuid nt kui ta pikali on ja laps teda katsuma läheb, siis võib urahtades püsti karata ja last ehmatada või isegi ümber lükata, oleneb lapse suurusest ja olukorrast. Kass imikutele kurja ei teinud, kui juhtus saba tite pihku, siis mäugus ja möirgas jubeda häälega, aga lapsele liiga ei teinud. Hoidis distantsi pigem. Magas nende juures, aga mitte kunagi nende peal.
    Koer on meil isane hundikas, ma arvan, et ma endale enam isast koera ei võta mitte kunagi. Loodus ikka kutsub teda pidevalt ja siis ei pea ükski aed… Samas tahab ta pidevalt inimeste seltsis olla ja et temaga tegeldaks. Kui sul on kaks last, siis sa pigem veedad selle aja lastega – paraku tuleb ka koerale tähelepanu jagada, et mitte hakata temaga psühholoogi juures käima 🙂 Kui tahad kuskile minna või reisida, ei saa alati koera kaasa võtta, siis on vaja “lapsehoidja” leida või loomahotelli panna. Kassiga on ses mõttes muret palju vähem – 3 päeva üksiolekut pole talle mingi probleem, ta ei lõhu maja ega mööblit – või kui, siis oluliselt väiksemal määral kui koer. Koera peab õpetama, ja see on vägagi aeganõudev töö.
    Mina võtaks igatahes kassi, kuigi mulle ka koerad meeldivad. Samas on ju ka alternatiive kalade, jäneste, tšintšiljade, lindude jms näol.

  24. Vabandan, kui väga rumala jutu nüüd siia üles panen, aga kunagi jooksis perekooli foorumist läbi, et taks (isane siis?) pidi hirmsasti armastama jala küljes kargutada (jooksuajal?), emastel loomadel on jälle jooksuajad – minu tuttavatel käib kodune peni siis ringi mingite sidemetega, muidu veristab toas kõik kohad täis.

  25. Epp ja teised, kas teate, et saab pimedate liidu kaudu asja uurides hakata tulevase juhtkoera kasvupereks. Siis ongi jutt kohe ainult ca aastast. Pärast seda läheb koer perest ära ja alghab trenn, et tast saaks pimedate juhtkoer. Otsitakse niiöelda loomale lapsepõlvekodu, enne kui ta kooli ja tööle asub. Samas on see hea variant ka peredele, kes pole kindlad, kas nad ikka saavad 12ks aastaks (koera keskmine eluiga) end köita. Aastane prooviaeg teile. Vt, siin näiteks on üks kuulutus, kus näha, et seda otsitakse http://www.lemmik.ee/index.php?0&popup=esitlus&kid=882

  26. Miskipärast ma arvan, et see aasta, mis juhtkoer kuskil nö kasvab, on tema jaoks väga kriitiline. No nt et iseloom nässu ei läheks – aga seda nässu lasta on ikka päris lihtne. Nii et võtta aastaks endale suur vastutus – juhtkoera kasvatamine – ei ole võibolla tegelikult see kõige lihtsam variant.

    Kui siin kurdetakse, et küll emane läheb jooksuajal lolliks ja isased on kogu aeg isased, siis – taevake, kas te steriliseerimisest pole kuulnud? Ei tee see operatsioon koerale mingit kurja (ok, kõik opid on opid, ka kõige lihtsamad…aga see selleks), kuid koer on pärast rahulikum, rõõmsam ja mänguhimulisem, eriti kui op teha noorel koeral. Enda kogemus väga positiivne ses osas. Lihtsalt kuulutada, et ei meie koera pea jooksuajal ükski aed on (sry) vastutustundetu.
    Muide, soovitan lugeda Koertekoda – seal enamik koeri reisib lennukis ka selles nö pagasiruumis nagu ei midagi,ei pea ka ravumeid looma täis toppima. Kui närvikava koeral korras, siis ei pea teda ka pärast imeravitseja juurde viima. Aga jällegi, see eeldab, et enne on koera kasvatamisega kõvasti tegeldud ja kas selleks 2 lapse kõrvalt aega jääb, on iseasi.
    Epp, kui sul justkui koerahoidjad on olemas, siis – kaalu realistlikult, kas lubajad ka päriselt saavad bonnetama tulla. Kui tudengil on nt sess…või ta peab parasjagu tudengielu elama…. Jälle olen skeptik, aga – meie koeral on bonnesid 4 inimest ja ausalt, ühega ei saaks küll hakkama, ikka tuleb kellegi midagi ette. Muidugi, sealsamas Kojas on ka küllalt inimesi/kasvatajaid, kes pakuvad ka koertehoiu teenust.
    Tegelikult – kui tõsiselt mõtted koeravõtmise poole kalduvad, siis külastagegi sedasama Koertekoda.Kui te ei rutta kohe ütlema, et tahate tõukoera moodi aga paberiteta koera, siis ollakse seal sõbralikud ja kenad soovitama, ausalt kohe.

  27. Justin: Mina ei taha oma südames üldse mingit lemmiklooma. Mul on niigi palju vastutust oma elus ja nüüd veel ühe looma eest vastutada!

    Mina arvestaksin Justini arvamusega.

  28. Ups, selgitus jäi kirjutamata.
    Minu meelest ka on koer või kass nagu uus pereliige. Ja uuel lapsel on siia ilma ikka siis kõige parem tulla, kui nii isa kui ema on selleks valmis.

  29. ütlen siis ka oma mõtted sekka. meil on 10 aastane bokser. ja 3 last, kes koera võtmise ajal olid alles väikesed. tüar vaid 2, 5 aastane. koer ja tüdruk kasvasid praktiliselt koos. mängisid koos,sõid ühel ajal ja magasid (ja magavad siiamaani) koos. võib-olla on meil eriliselt leplik koer, aga kõik kristini väntsutused talus ta meeleldi ära. oli nõus nukuvankris magama (isegi lutt oli suus), mängisid petust, kulli. minu sekkumised lõppesid sellega, et laps ja koer vahtisid kurvalt eraldi tubades ja varsti mängisid jälle koos. kui nad kasvasid, siis tüdrukul tekkisid oma käigud ning sõbrad, koer vananes ja magab nüüd enause aja. õhtuti mängivad senimaani koos. krisu ütleb ikka, et kersi on tema õde 🙂
    ja haigused ei ole meie tõukoera ka kordagi kimbutanud. arst ütles viimati, et väga heas toonuses koer olevat.
    ise arvan, et teie peres pigem koer, sest arvan, et koeraga siiski oluliselt lihtsam reisida oleks. ja vähemalt mulle tundub, et koerakutsikad on väikelastele siiski ohtumad kui kassid (küüned).

    ise olen nii koera kui kassiinimene 🙂

  30. Käisime täna õhtupoolikul vaatamas labradori retriiveri kutsikaid, kellele JP eespool viitas (tulevaste pimedate juhtkoerad, keda aastaks vaja kasvatada, selgus, et see pesakond elab meist kümne jalutusminuti kaugusel). Väga armsad kutsad, aga reaalne pilt kutsikast ja Annast üheskoos… Kuhu panna laps päeval magama, et koer peale ei hüppaks? Kas kutsikal on juba piisavalt aru peas selleks ajaks, kui Anna roomama hakkab? Tagatipuks teatas ka Marta, et tema tahab kassi rohkem kui koera.
    Nii et seis selline.

  31. Ähh, mina siin just paar nädalat takseerin soov.ee’st taksikoerasid! Mõtlesin, et Paulile hea lohutus kolimise puhul, juhul kui tal seda vaja peaks olema.

    Ta nõuab juba suvest saati koera, sellest ajast peale kui tegin saatusliku vea ja talle “Karlsson katuselt” multika kinkisin.

    Kusjuures koeraomanikud soovitavad mul kass võtta ja kassiomanikud ütlevad, et võta koer!

  32. Epp, kass ikka hüppab tunduvalt rohkem ja kõrgemale kui koer 😛 Meie kassid hüppavad ahju otsa ja vaheseina peale riiulisse, koer nüüd vaevalt on võimeline lapse voodisse hüppama, eriti kutsikas. Muidugi kui sa tahad ja talle selle väga lihtsaks teed, siis ta arvatavasti kasutab ka võimalust, aga pigem teeb seda ikka kass.

  33. Meil on kaks kassi (tubased korterikassid). Lapse voodisse nad ei roni (suurele sai magamistuppa tulek ära keelatud, kui beebi majja tuli – mitte et ma oleks arvanud, et ta last ründab, aga ta ajab tegelikult päris ohtralt karva ja ma ei tahtnud, et tite voodi neid pikki musti karvu täis oleks, mis lapse suhu võiksid sattuda – niisiis istub ta nüüd ukse vahel, kael pikal, ja jälgib niisama, et mis sees askeldatakse :)). Väike hopsleb tite voodist vahel üle, aga üldiselt eelistavad mõlemad elukad mängimist pigem omavahel kui rapsakate ja lärmakate lastega (keda mul on samuti kaks). Suur kass saigi majja võetud tegelikult poisi jaoks, kui too oli neljane. Mitte niivõrd sõbraks-semuks, aga selleks, et laps õpiks loomas mõtlevat ja tundvat elusolendit nägema. Ja minu arvates selle eesmärgi on loomake ka kenasti täitnud. Teine kass sai võetud esimesele seltsiks ja praegu nad mürgeldavad küll innukalt omavahel – mängivad tagaajamist ja maadlevad. Samas lapsele mängukaaslaseks üks keskmine kass ikka naljalt eriti olla ei taha – ja kui titt käputama õppis, siis pidin päris hoolega temal ja suurel kassil silma peal hoidma, sest kass on meil selline natuke isekas ja kui titt teda visalt käperdada üritas, siis virutas käpaga (küll küüned sees, aga kesteab millal nad ka väljas oleks olnud, ja seepärast hoidsin neil silma peal ja õpetasin kassile, et tuleb ära minna, kui titt läheneb, ja titele, et kassi ei käpita :)). Kassid on silmale lahedad vaadata ja pehmed ja mõnusad süllepugejad ja nurrumootorid – aga nad ei kannata lärmakaid inimesi ega palju näppimist. Karva ajavad ka palju – nende magamiskohta jääb ikka omajagu villa maha paari magamiskorraga juba meil.

    Koera meil ei ole (korter liiga väike minu hinnangul, ja poleks praegu mahti temaga jalutamas ka käia piisavalt). Koera puhul ongi see, et väga palju peab ikka tegelema. Ei saa nii, et elan oma elu ja ajan omi asju ja küll see koer ka kusagil omaette suureks kasvab (mis kassiga enam-vähem toimib). Taks, kui kange iseloomuga ja leidlik tõug, võib igavusest ja piisava ajutöö puudumisest igasuguseid pahandusi välja mõtlema hakata ja ülbeks ka muutuda, kui pererahval käed-jalad tööd täis ja tema kasvatamine vaid kolmeaastasele lapsele ja juhusugulastele jääb. Lõpuks ka last hammastega paika panema hakata, kui kasvatusse puudujääke tekib ja ta ENNAST ülemuseks pidama hakkab. Just sellepärast, et koeraga peab PALJU rohkem tegelema ja kasvatama-õpetama, ja seda ei saa mitte laps teha, vaid ikka täiskasvanutele jääb see kohustus, tasuks enne koera majja tassimist kõvasti mõelda, kas ikka on aega koera koolitada ja iga päev jalutamas ja sotsialiseerimas käia temaga just pere täiskasvanutel, et ei kasvaks koer üle pea ja sõnakuulmatuks ebameeldivaks pidevalt kõige peale haukuda lärtsuvaks ja ähvardavaks ülbeks elukaks. Kassi ei pea nii palju koolitama, ja kassipojana on nad üpris mängualtid. Samas ei kannata (ja kardavad) nad kisa-käraga peale lendavat last ega salli väga palju süllekrabamist või karvust kiskumist (mida võib teha pisike laps). Võib küünistada (selle vastu aitab küll küünte pügamine – samas sellist lõigatud küüntega kassi ei tohiks siis õuekassina pidada, sest ta ei saa ronida ja oma nahka päästa vajadusel) ja päris kurjalt hammustada. Ja minu suurim probleem oma kassidega on ikka see tohutu kogus karva, mis neist maha jääb, ja mida pisike beebist tolmuimeja siis enda külge muudkui leidlikult korjab. Aga päris armas on, kui arvuti taga istudes üks pehme karvane loomake kõvasti nurru põristades süles lesib ja ekraanile ilmuvaid tähekärbseid teraselt silmas peab, kõrvad kikkis 🙂 (nagu mul praegu on ;)).

    Kui on pere täiskasvanud valmis koera regulaarselt ja visalt koolitama ning igapäevaselt jalutama, siis Marta jaoks oleks kutsikas parem mängukaaslasena (aga koera kasvatamist ei saa Marta õlule jätta veel). Kui tundub, et töökoormus hakkaks täiskasvanutel koerakasvatamist segama, siis on etem võtta kass. Kassiga on vähem jandamist lihtsalt. Aga siis peab Martat koolitama, et kuidas kassiga ümber käia (rahulikult lähenedes ja loomale ka n.ö. “hingamisruumi” ja omaetteolemist võimaldades, kui ta selleks soovi välja näitab). Ja lõigatud küüntega kass (beebile-väikelapsele ohutum) peaks elama toas siiski soovitatavalt – muidu hulkuvad koerad murravad maha (auto alla jäämise võimalus vabapidamisel linnakassil nagunii suur).

    Ja kolimised kassidele suuremat ei meeldi – võimalusel üritavad vanasse koju tagasi minna. Iseasi, kui Ameerikas täiesti korterikassiks jääks siis, muidu on tõenäosus, et võib omapäi tagasi endisse koju minna üritada.

  34. soovitan siiami kassi. Meil on kolm tüdrukut, kass sai võetud suurima 4 sünnipäevaks, väiksem oli siis 1. Täna on lapsed 16, 13 ja 3 ja võib öelda, et kõik on koos üles kasvanud. Siiamil on täiesti teine iseloom kui tavalisel kassil, ta on lausa koeralik;) Mängib lastega, isegi preagu, 12 aastasena meie kolmese pesamunaga nagu kassipoeg! Vahel, väga harva, on natuke kraapinud, aga siis on lapsed tõesti ise süüdi. Ta on meisse niimoodi kiindunud, et tee kõike meiega koos(tervitab uksel, tulb vannituppa järele jne), magab laste jalutsis, nukuvankris jne. Tavaline kass sellist asja ei kannata, sest eelistab kodu inimesele ja on palju isepäisem.
    Taksi ei soovita. On mitmel tuttaval, minu arvates pole üldse lastega perekonna koerad. Närvilised ja domineerivad. Meil oli sakslane, ka tore loom, aga tahab väga palju tegelemist. Retriiverid/labradorid hea valik. Kass ja koer koos võtta on õige mõte, nad tõepoolest kasvavad koos sõpradeks, kogemus olemas. Ise plaanin njuufat võtta, teile jääb see vist suureks.

  35. Ieska (olles ise 3 saksa lambakoera omanik) soovitab koeratahtmise puhul esimese asjana oma ajavarud VÄGA kriitiliselt üle vaadata.
    Koer, eriti kui temas aretuse tulemusena veel piisavalt koera alles on, pole kindlasti pelgalt mänguasi. Lisaks junnidele ja loikudele, mis tekivad nagunii, on veterinaari juures käimise lõbu üsna kallis. Seda tõust, soost ja hambumusest sõltumata.
    Loomahotellid ON kallid.
    Krantsi puhul ei tea kunagi kui suureks/raskeks ta kasvab ja mis iseloomuga tulla võib.
    Varjupaigakoera minevik ON õnneloos.

    /— / Äkki kirjutan ka mailile? 😛

    P.S. Igal juhul KOER!!!

  36. taks on jah jube kangekaelne koer teinekord. ja minu jaoks on ta nt. liiga lärmakas ka. ise eelistaksin koera puhul ikka mõnda teada-tuntud lastesõbralikku koera.

  37. Anna – selle hüppamise kohta. Seda jah, et kass hüppab kõrgemale kui koer, aga kass ei ole selline massiivne puhang nagu on kutsikas. Ma sain eile nende retriiverikutsikatega hea ettekujutuse, mida tähendaks selline kutsikas toas. Praegu panen oma beebit näiteks diivanile, padjad ümber. See jääks ära. Ja sülearvuti jätmine kusagile diivanilauale jääks ka ära, sest kutsikas võib juhtmed läbi närida… Võibolla sattusime nüüd liiga “maa peale”…
    Nagu ütlesin, mul on elus olnud kaks õuekoera. Mäletan seda, kuidas selle hundikoera võtsime ja väga rangelt ta kohe esimesest õhtust õue oma kuuti suunasime. Kiunus ja vingus seal öö otsa, teise öö ka, siis harjus. Ja oligi kõik. Toas on kutsikaga aga palju suuremad probleemid… Äkki see stressi koefitsient tõuseks praegu tõesti üle lubatud määra.

    Täna oleme sellisel seisukohal (aga teema pole veel kinni löödud ;)), et võtaksime ikkagi kassi. Või kaks. Üks kass juba ootab meid, noor emane must kaunitar, leebe olekuga, kuigi raske noorusajaga (jäeti maha, kui inimesed maalt ära linna kolisid). Ta on harjunud olema koos teise kassiga (nii maal elades kui nüüd ajutises kodus oli tal teine kass kõrval) ja see siiami kassipoja mõte mulle meeldib. Nemad on jah nagu koerkassid.

    Ja siis on veel teema, et mis siis saab 3 aasta pärast… See, kes meile emase kaunitari annab, tahaks ta 3 aasta pärast tagasi võtta… Aga loomulikult saab ka kasse kolida perega kaasa kuhu iganes.

    Ja siis veel see, et kunagi võtame koera nagunii 😉

  38. Kopin siia musta kaunitari loo, mis saabus mulle meilile. (avaldatud autori loal 😉


    Tegelikult ajendas mind kirjutama sinu 6.augusti sissekanne, kus kirjutad, et võtaksid varjupaigast koera ja kassi. Ja et esialgu olete teinud plaanid 3.aasta peale. Asi nimelt selles, et ma siin eile õhtul just omaette veeretasin peas mõtteid, kuidas ühele kassikesele leida 3.aastaks kodu. Miks just kolmeks? Sest selleks ajaks saaks oma päris kodu, kuhu ta saaks elama tulla.
    Mis on selle kassikese lugu? Oli kaks kassipoega, kes oleks õnnetu vesise lõpu leidnud, nagu ikka tihtipeale maal tehakse. Sai siis kiirelt endale võetud ja hiljem leidsime ka uued omanikud. See oli umbes aasta tagasi. Sel suvel sain teada, et omanikud, kes elasid väikeses Lõuna- Eesti alevikus, kolisid välja, ja kuigi oma koera said eelmisele omanikule tagasi antud, siis peale asjade pakkimist keerati uks lukku, istuti autosse ja jäeti
    kassid lihtsalt hoovi peale:( Ja mina kuulsin sellest alles kuu aega
    hiljem ühel hilisel pühapäeva õhtul Tartus. Suutsin kuidagi pisarate
    vahel magama jääda ning hommikul kella 7 paiku istusin autosse ja
    sõitsin kohe kasse otsima. Ja kui olin autost väljunud siis aiaplangu
    tagant kostiski hale kassinutt. Kuna kaasavõetud kastike kassikest
    kinni ei pidanud, siis mässisin kasti veel tekikoti sisse. Kaks
    kassikest olid õde-venda ja selle hästi pisikeseks nälginud õekese
    ma sealt hoovi pealt leidsingi ja koju tõin. Ma pole veel lootust
    kaotanud leida ka vennake, keda seal pisikeses alevikus aegajalt
    nähakse, kes on väga pelglik ja juurde ei tule.
    Aga leitud kassike, kelle mu noorem õde ristis kunagi aasta tagasi Tibuks (ja vennakese Jussiks) on praeguseks kosunud ja on selline armas kassipreili. Ta on pigem pisemat kasvu, hästi pehme karvaga ja väga armsa malbe iseloomuga. Küüsi ei näita üldse (kui siis eriti suures mänguhoos) ja on just selline, kes sooviks õrnust ja hoolitsust. Liivakastis käib ilusti ja on väga korralik ja üsna vaikseke. Õues käiks ta ka hea
    meelega ja mõnikord roniks hea meelega sülle kerra.
    Igatahes, selline on lugu. Mina endale jätta teda ei saa, sest oma kass (kes ka leitud nii et sai asenduskodu pakutud, kuid kui oli vaja uus omanik otsida, ei raatsinud ära anda) tuleb varsti sügiseks koju. Õde oma perega tahaks endale need kassid võtta, aga hetkel elab-töötab poole aastast välismaal ning ülejäänud poole resideerub vanemate juures, kus ka juba olemas kaks kassi ja kaks koera, kes ainult üksteisega lepivad.
    Aga kassi ei saaks ta endale võtta vist enne kolme aastat, kui lapse lasteaia peale peab hakkama mõtlema ja paikseks jäämisele samuti, planeerides rajada oma kodu maale.
    Seega oleks pakkuda selline kassike, ta on tõepoolest armas ja kuigi ma saan aru, et väiksed lapsed majas, siis mulle isiklikult tundub ta olevat selline, kes lastega võiks sobida, sest pole selline isepäine ja tõrges, nagu näiteks mu enda kass:)
    Aga jah, mul on plaanis kass kenasti ära vaktsineerida ja ka vist
    operatsioon ära teha, et poegade tulemise pärast muretsema ei peaks.
    Ja muidu vajab ta ainult hoolitsust ja armastust.

  39. Epp, aga kirjuta sellest ka, et mis see pimedatekoera kasvupereks olemine endast siis kujutab. Said nendega kokku, nagu ütled? Kas nad maksavad kasvuperele? Mis juhtub siis, kui kutsikaga juhtub õnnetus? Kas kõik kutsikad sobivad selle aasta lõpus treenimiseks? Kas sul on kiindumise korral võimalik see kutsu endale osta selle aasta lõpus?

  40. Ma sain kokku jah. Armsad kutsad olid.
    Mingi leping tehakse jah, aga ma ei taibanud küsida, mis siis juhtuks, kui koer nt auto alla jääb.
    Omanikud annavad koerale kaasa varustuse ja annavad iga kuu 700 krooni toiduraha või siis ostavad-toovad kohale toidu. Aitavad igasuguste probleemide korral ja käivad muidu vahel vaatamas. Umbes aasta pärast (maksimum 14 kuu pärast) võtavad nad koera tagasi ja hakkavad teda trennima.
    Sobilikum on pere, kes ei käi pikki päevi tööl ja saab kutsikale võimaldada jalutuskäike, suhtlust, aias ringi jooksmist. Me oleksime olnud üsna ideaalne pere, aga kutsa beebiga kombineerimine on probleemne…

    Jah, üks probleem on muidugi kiindumine ja siis koera tagasi andmine. Üldiselt võtavad nad treenimiseks tagasi 90% koertest (kui on liiga kuri või liiga arg, siis ei võta). Seda ma ei küsinud, kas aasta pärast koera endale saaks osta, kui armastus väga suureks on läinud…. Aga ma küsisin, et kas aasta pärast saaks uue kutsika, teoreetiliselt, kui esimesega kõik hästi läinud ja kui loovutades jääb koju auk… Selle peale öeldi rõõmsalt, et kindlasti saaks.

    Võibolla loeb siit keegi, kes on selleks valmis.

  41. Soovitan ka väga tõsiselt kaaluda enne lemmiklooma võtmist. Me võtsime koera 4 aastat tagasi, kui kolisime linnast elama täiesti ULGUMAALE (vrdl ulgumeri) – Haanja taha, kaugele tsivilisatsioonist. Olen ise linnas kasvanud (Tartus) ja lapsepõlves meil alati koer olnud, seetõttu sai valitud iseloomu tõttu kuldne retriiver, et ta asendaks meie tol ajal 6-aastase tütre linna jäänud õuesõpru ja ühtlasi ka oma naise matnud ja majapidamise müünud ning seejärel meie juurde kolinud 80 aastase vanaisa aiamaja-naabreid. Tegelik algus oli nii, et ei 6a. ega 80 aastane suutnud kumbki ca 6 kuust kutsikat valitseda ega ennast kehtestada. Koer võis vabalt võtta lapse peast mütsi või joosta vanaisale jalgu, nii et murra või puusaluu. Läks aega, kuni nad ennast kehtestama õppisid ja asi laabuma hakkas. Laps õppis koeri valitsema tegelikult alles aasta tagasi (9 aastaselt), kui jätsime omale kasvama ühe oma koera kutsika. Praegu saab ta varsti 10 ja nüüd on tõesti tal koertest seltsi ja rõõmu. Nüüd nad veedavad kolmekesi omaette väga edukalt ja sisukalt aega. Arvan, et 3-aastane ja kutsikas omaette kuigi hästi mängitud ei saa. Selles mõttes pole kutsikast abi – ikka on vaja kõrvale täiskasvanut, kes olukorda kontrolliks. Kui on väikest kasvu kutsikas (taks) pole küll ohtu et hüppab näit üles lapse najale nii, et laps selili, kuid on jälle suurem oht, et laps väntsutab kutsika ära (see ju ka titt). Kui kutsikas ka viga ei saa, võib hakata last kartma või mitte sallima.
    Meil on kaks kassi ka. Küünistamise pärast ma ei kardaks -kui paar korda ära küünistab, on lapsel selge, kusmaal on kassi jaoks piirid. Usun, et kassiga on lihtsam.

  42. Tore, et te seda loomavõtmist ikka põhjalikult kaalute. Kui tahate, et Marta hakkaks koeraga tegelema, siis kannatage mõned aastad – 6-7 aastane võib juba päris asjalik koerainimene olla, kui võtta kergema loomuga koer, ofkoors.
    Pille – taksikutsikas kasvab aastaga täis, st standardtaksi puhul 8-9 kiloseks. Ja kui aktivistist taksik 2-3 aastasele lapsele vaimustuses otsa jookseb või plaanib teda nt üle lakkuda ja peast alustada (no meie taksile sellised tegevused meeldivad), siis see lapsuke püsti ei püsi. Oma kogemus.

  43. Kassi Ameerikasse kaasa võtta oleks päris tüütu ma usun. Kasside puhul on see ka, et nad ei harju suurest peast enamasti eriti uute kohtadega ning see reisimine ja lennusõit võib neile ka päris traumeeriv olla.
    Koeraga on ilmselt natuke parem see asi.

    Ja kolli koer on minuarust väga armas ning rahulik. Ei ole ta väga suur ega ka mingi sülekoer samas. Ning kollide puhul tuleb üliharva ette hammustamist või mingit sellist asja. Üldiselt on nad ülimalt sõbralikud, eriti lastesõbralikud. Ise olen ühe kolliga ülesse kasvanud ja see koer istub mul sügaval südames.

    On ka olemas Shetlandi lambakoer(pole päris kindel, et seda nii kirjutatakse). See on maakeeli nn. “mini-kolli”. Ta näeb välja täpselt nagu kolli, kuid ta on pisike.

  44. Koer, keda varjupaigapiltide pealt vaatasite, on ilmselt Salli (räägin, kuna käin seal vabatahtlikuks ja loomi veidi tunnen). Ta on lõbus loom ja ilmselt viitsib mängida küll. Puhta taksi kogemus on minul negatiivne – mu õe taks on maailma kapriisseim olevus, lapsi ei salli silmaotsaski. Mis ma tahan öelda – minge lapsega varjupaika ja vaadake, kuidas Salliga hakkama saate. Praegu (eile veel) oli tal üks kutsikas järel, mistõttu on ta kaitsev pereema ja seetõttu natukene ärev. Kui kutsikas koju saab, siis võib otsustada, kas Salli ise lastega sobib. Muidu on ta üks väikene tore loomake; õues olen temaga jalutanud ka rihmata.
    Mis suunas peate oma mõtlemist revideerima (minu meelest) – on koera/kassi võtmine lapsele mängimiseks. Loom ei ole mänguasi, eks. Ta on elusolend, keda peab respekteerima, kogu paketina. Ja algusest peale kultiveeritav arusaam, et loom on inimese jaoks (elik lapsele mängimiseks) on väga-väga väär. Loomad olid siin ammu enne; kui tahta nendega koos elada, siis armastusest ja austusest, mitte mingite aukude täitmiseks. Lapsele armastust teiste eluvormide vastu saab õpetada ka teisiti. No hard feelings, eksole – lihtsalt jäi kõrvu, et loom võetakse lapsele mängimiseks. Sa ilmselt ei mõtle seda nii, ma loodan.
    Varjupaigakoertest üldiselt rääkides – mina võtsin sealt 12-14 aastase koera (vanust ju ei oska täpselt määrata) ja leebemat looma ei ole ilmselt olemas. Nii leplik, et… Soovitan igatahes nende loomadega suhteid luua, nad tõepoolest on erilised.
    Kõike head!

  45. Mina vist ka ei ole oma südames üldse loomainimene – ehkki ma saan üldiselt kassidega väga hästi läbi ja just selle pärast, et kassid saavad eelkõige endaga läbi ja siis tegelevad teistega, koerad on sellised seltskondlikud.

    Koerad mulle ei meeldi ka, lihtsalt on selline negatiivne sätung nende suhtes – ja mõned koerad suudavad seda muuta, seni on neid täpselt kaks olnud. Üldiselt selle pärast, et ma ei saa neist aru. Üks nendest kahest, kellega ma leppisin oli mingi väike loomake, kelle elu eesmärk oli kõigile meeldida – ning ta mõistis, et mulle meeldimiseks ei tohi minu magamistuppa tulla. Ta ootas alati kannatlikult ukse ees. Lisaks ta oli väga kannatlik fotodel poseerija, töötasid nagu inimesega.

    Teine koer on hoopis hiiglaslik, ka ülisõbralik – ning ta ka on mingit pidi ära õppinud, et ma liiga vestlusaltis ei ole. Aga temaga tekkis mul teineteisemõistmine ühel suvepäeval, kui ma meeletu peavaluga lihtsalt lamasin ja isegi enam nutta ei suutnud. Siis ta tuli ja tegi mulle pai, noh oma koeramoodi, ning vaatas murelike silmadega.

    Aga ise ma ma teda vist küll selliseks kasvatada ei suuda, mõlema looma puhul olen mina tulnud koera ellu, mitte vastupidi. Seega – ma tõesti arvan, et looma võtmine töötab ainult sellisel kujul, kui kõik pereliikmed tahavad. Muidu tunneb see loom ju ka ennast kehvasti.

    Lapse energiat sab tõesti ju suunata teistel viisidel – sõbrad, mängud, tegevused, ….

  46. Ma saan aru et koera võtmine ei ole väga teema enam, aga oli vast pikk ja paelvu diskussioon, tahaks ikka ka ÖELDA.
    Taksi ei soovita. Taks on reeglina nö ühe peremehe koer (vastandina retriiverile nt). Mu venna taks lausa terroriseerib ajuti venna elukaaslast. Igati armas kutsu aga iseloom on talumatu.
    Ise tahaks hirmsasti retriiverit aga me ei mahu nagunii perega autosse ära. Suusaboksi koera ei pane ju ja pelgalt koera pärast suuremat autot osta ei ole ka võimalik. Väiksema alternatiivina on kaalumisel Jack Russell, näis. Suure koera puhul hitmutasid ka suured kulutused. No ok, koera pidamise kulud ei ole päris nii et kindel kulu eluskaalu kilo kohta, aga sööki läheb ikka suurele palju. Täna on 1000 eek kuus ok aga homme võibolla ei saa endale seda lubada.

  47. Palju nõuandeid selle tema puhul. Neid lugeda teeb südame päris soojaks. Minu teooria järgi ongi kahte tõugu inimesi: need, kes koeri armastavad (koerasõbrad) ja need, kes koeri ei salli. See ligitus on vägagi psühholoogiliselt õpetlik. Minu soovitus (tungiv): tuleb lähtuda põhimõttest – kui sa tahad sõpra, võta koer.

  48. Nagu Anna ja Marta blogist võib aru saada, on see Tibu teil nüüd juba kodus. Olge siis talle head inimesed!:)

  49. Su mehel on jumala õigus – loom tähendab vastutust, aga seda peaks teie perel juba piisavalt olema. Loom ei ole mänguasi, et võtame, las laps mängib. Kui lapsel on energiat üle, siis mingu trenni, tantsima.
    Selliseid kevadel lastele võetud loomakesi on kõik suvilapiirkonnad sügisel täis. Kutsikas või kiisupoeg kasvab suureks ja tahab vähemalt 10 aastat hoolt ja tähelepanu. Kas olete selleks valmis?

  50. jah albertikene, kass tõesti tahab kümme aastat hoolt ja tähelepanu. ega ju pole üldse nii, et juba aastane, maksimum pooleteisene kass on tüdinud mängimisest ja eelistab täiesti üksi ja iseseisvalt ja võimalikult vähese tähelepanuga päevade viisi kusagil põõnata ja vahepeal kõhtu täita, et siis uuesti põõnata.

    kui selle järgi vaadata, siis kass vajab ikka väga vähe hoolt võrreldes koeraga, ta tahab rohkem omaette ja omapäi olla, pole mingi põllesabas rippuja erinevalt koerast. muidugi on ka kasse, kellel suurem tähelepanuvajadus, aga minu kaks kassiprouat on küll pigem ikka üksi või suhtlevad omavahel, ainus kontaktirituaal meiega on see, et kui kuulevad, et hommikul ärkama hakkame, siis liduvad voodisse suure kisa ja käraga (nurrumise ja njäugumisega siis).

  51. Ok, teil on kass juba olemas, aga minu harja ajas punaseks taksivastane jutt! No ma ei tea, mis kasvatuse need taksid on saanud, kes kiledalt klähvivad või on muidu nii hirmsa iseloomuga! Eks need Eestis ülearetatud (või alaaretatud) taksid ole…pole enil endam ka taksi iseloomu..
    Ning… kui Martale peakski kunagi koer kingitama siis peaks see just olema taks sest taks on ainus koer, kes oleks talle võrdväärne kaaslane! Marta on ise nagu taksikoer, väike ja suure hingega ( ja iseloomuga)… aga ka kass oskab end piisavalt sellise aktiivse lapse eest kaitsta 🙂

  52. Ei jõudnud kõiki komme läbi lugeda, aga tahaks väga südamele panna: looma võtmine peab olema VÄGA läbimõeldud ja selleks peab olema suur-suur tahtmine. Nii kahju on loomadest, kes hiljem ära antakse, kuna “ei tulnud välja”. Tean peret, kust on eri aegadel kaks koera ära antud, mõlemad siis, kui perre sündisid uued lapsed, looma jaoks lihtsalt ei jäänud enam aega ja energiat.
    Ma ei kahtle su ausates kavatsustes, Epp, kindlasti ei ole sa selline, kes oma loomast kergekäeliselt lahti ütleks, aga minu arust oled sa end niigi ülepea kohustustesse mässinud: maja sisustamine, kirjastus, oma kirjutamine, ja last but not least, lapsed, kelledest üks on mõnekuine. Minu meelest nii pingelisel ajal pole õige looma võtta, aga see on vaid minu arvamus. Ja võtta looma lapsele mänguasjaks pole ka õige.
    Mina olen ka nii kassi- kui koerainimene. Antud olukorras vist soovitaksin teile kassi, kuna kassiga on tõepoolest vähem mässamist, ta nõuab vähem tegelemist, samas aga pakub palju rõõmu. Ja lennukiga transportida ka kergem.
    Jõudu otsustamisel!

  53. Siin neid mõningaid krantsivaenulikke kommentaare lugedes tuli meelde tuttava märkus, kui ta oli tõukoerafoorumitega lähemat tutvust teinud – pole veel varem kuskil sellist natsismi kohanud, kui tõukoerakasvatajate seas. Kuni selleni välja, et kõik krantsid tuleks steriliseerida. Õnneks siin ikka nii kaugele ei mindud, mind kõige enam torganud väide on vast see, et krantsikutsika eest ei tohiks raha küsida.

  54. aga mina ei ole siit küll ühtegi krantsivaenulikku kommentaari leidnud.
    ja kati, mis sa nende koerte ümber tiirled: kõiki tõuta kasse, keda ainult kätte saadakse, juba steriliseeritaksegi, juba ammu. miks selle peale keegi ei kisa?

  55. Nende puhul on tegu hulkuvate kassidega siiski.

    Aga tõesti, ega siin eriliselt krantsivaenulikke kommentaare polnud, kui välja arvata see , et krantsikutsikaid peaks tasuta ära andma, nagu nende puhul polekski oluline, kuhu perre ta satub (ja pere üks tõsiseltvõetavuse märk on just valmisolek koera rahaliselt panustada). Eks ma selle krantsivaenuliku suhtumise mõtlesin ise neile kommentaaridele juurde, mis kiidavad tõukoera krantsi ees. (nagu saaks miski, peale tõepoolest enam-vähem etteennustatava suuruse, olla oluliselt erinev. Ahjaa, võimalus käia koera võistlustel näitamas ja raha eest paaritamas, aga selle puhul pole küll kuidagi tegu koera headuse näitajatega.)

  56. vabandust, ei ole tegu hulkuvate kassidega! korraldatakse kampaaniaid ja propageeritakse kogu aeg seda, et iga tavaline, tõuta kass, oleks opereeritud.
    tegutsen ise MTÜ Tartu Kassikaitses, seega ma ikka enam-vähem tean, millest ma räägin.
    minu kassid ei ole kodutud ja hulkuvad, pole kunagi olnud. opereeritud on siiski mõlemad.

    ja tead, sellel kõigel on põhjus ka, miks seda propageeritakse nii koerte kui kasside puhul. mine ole natuke aega varjukas vabatahtlikuks või tule meile meie tegevuse juures appi, siis sa näed, miks.

  57. Aga miks siis propageeritakse? MA saaks aru, miks steriliseerida hulkuvaid loomi, aga kodu ja peremeestega loomi… Ei mõista, jah. Peremees, kes on selline, kes oma koera-kassi kutsikad tänavale jätaks, ei käiks never välja raha looma operatsiooni eest. Need aga, kes kutsikate eest hoolitsevad, miks nende loomadel peaks “tüki küljest” võtma? (peale selle üks tuttava kass just suri emakaeemaldusopi tõttu) Kassidega kogemust ei ole, aga koerakrantsi kutsikatele on alati suurem nõudlus, kui pakkumine olnud.

  58. “kõiki tõuta kasse, keda ainult kätte saadakse, juba steriliseeritaksegi, juba ammu. miks selle peale keegi ei kisa?”

    JA ma siiski julgen arvata, et Sinu see lause käis ikka koduta kasside kohta. Vaevalt te teiste kodudest kasse püüdmas ja steriliseerimas käite.

  59. sellepärast tuleks steriliseerida/kastreerida sisuliselt kõik, et nagunii pole võimalik kodu leida neilegi, kes on pärit hooletute peremeeste juurest või tänavalt, milleks siis teadlikult veel neid juurde toota?
    juba praegu pole olemas piisavalt kodusid, kuhu olemasolevaid loomi panna, sellises seisus on ülim lolluse tipp mõelda, et aga näe, mina hoolitsen oma koera kutsikate eest ja otsin neile kodud. kui sina oma koeraga kutsikaid juurde ei tooda, on lootust kodu leida neil, kes praegu varjupaigas või tänaval oma kodu ootavad.

    teine asi on see, et sina võid olla hoolitsev ja lasta teadlikult oma koeral poegida ja neile kodud otsida, aga sa ei saa garanteerida, et see kutsika uus kodu sama hoolivana püsib ja kokkuvõttes võib sinu hoole ja armastusega sündida lastud koer ikkagi tänaval lõpetada, kust ta siis varjupaika jõuab ja kõik hakkab otsast peale.
    sama kehtib ka kasside kohta.

    ja ma ei pidanud silmas hulkuvaid kasse, pidasin silmas seda, et opereeritakse kõik, kes satuvad teadlike loomaomanike kätte, rõhutan siinjuures uuesti, et mina sain ka oma kassid nö. kätte perest, kus opereerimine oli põlu all, seega ma sain nad sealt kätte, tõin ära ja lasin opereerida.
    ma näen sisuliselt iga päev hunnikutega pilte koduta kassidest ja koertest, mulle palun ära tule rääkima, kuidas opereerimine on mõttetu.

  60. Nonii, kuna mina mingil mààral alustasin seda “krantside dikrmineerimist” siis katsun natuke selgitada. ´
    See, et sõbra eest peab maksma on juba iseenesest väär, olgu tal siis peen tõug taga või mitte, eksole. Kuna aga teoreetiliselt ( ja rõhutan teoreetiliselt, sest tihti praktikas on teine diil) koertekasvataja ka aretab koeri ( ehk peaks laksma paaritada vaid tetud isendeid, et tõugu paremaks muuta või vähemalt säilitada heana) siis selle töö eest võib ka kutsika eest välja käia raha. Kuid kes laseb hoolimatult oma koeral poegida, ei-tea-mis isasega… ( seda teevad ka paljud koertekasvatajad kahjuks), siis ma leian, et sellise koera eest peremehele maksta on väär.
    Ning kuna Eestis ka paljud taksiaretajad ei tegele aretusega vaid titevabrikuga siis ma kirjutasingi,e t hea kui enne teha natuke taustauuringut. Muidu võibki alla 8 kilose koera aemel üle 10 kilose saada ( mis on tulemuseks, sest taks ei tohi üle 10 kilo kaaluda) ja selle eest raha välja käia on veel vääram.
    Seega diskrimineerisin nii pabretiega kui paberiteta koeri, eksole! Tuleb lihtsalt vastutada selle eest, kelle me kodustanud oleme ( kes nii ütles? :))

  61. Kui teema juba laiemaks läks….
    Ma ei saa aru üldse, et miks MITTE steriliseerida, kui pole kindel plaan mingit tõugu aretada ega suudeta garanteerida 1000% et sinu koer/kass jooksuajal õue peal pattu tegemas ei käi.
    Kas on sihandese arvamuse taga suur armastus kutsikate-kassipoegade vastu? ja et peavad just omad olema? siinkohal kajan kaasa Annaga – vaadake varjupaiku ja seda, mis neist kutsikatest saavad…milline on nende lugu…kuidas neid vahel karpidest ja prügikastidest leitakse….
    Või on taga naljakalt levinud arvamus, et “üks pesakond peab ikka olema”? See on lausa koomiline ju.
    Ma tean paljusid päris tõukoeri (st uhkeid, paberitega, kalleid, poosesid jne), kes opereeriti ära, kuna omanik ei tahtnud sugugi hakata kutsikatega jändama aga tahtis rahulikku looma. Ja ma tean ka inimesi, kes raske südamega imelise tõukutsika võtmisest loobusid, kuna kasvataja soov oli, et nii tore kutsikas peaks tulevikus (kui kõik näitusehinded ja terviseuuringud ok) kindlasti tõu parandamises osalema – inimesed lihtsalt polnud valmis sellises mastaabis koerama.
    Ja sry, aga täies tahtmises isase või emase peniga koos olemine on üksjagu tüütum, toon kohe näite – jalutasime väljas oma opereeritud taksikut….mööda kõndis kena piiga lahtiselt kaasa vudiva paraja isase koeravolaskiga – kes tuiskas kohe ühemõtteliste kavatsustega meie peni uudistama. Tüdrukul oli piinlik, sest küll püüdis ta volaskit enda juurde saada – ei õnnestunud. Me ei tahtnud seda teist koera (kes muidu paistis igati sõbralik) ju ka jalaga lööma hakata, lihtsalt pidime oma peni sülle haarama ja eemale minema….taustal piiga väited, et tavaliselt ta (volask siis) kuulab küll, aga vat vahel ei tee ikka üldse välja. No mis meil sellest jutust kasu. Ma ei räägi sellest, et lahtiselt ei peaks üldse tänaval jm koeraga käima (seda sätestab seaduski, eks), vaid sellest, KUI palju jändamist on ühe opereerimata loomaga, kui oled nö vastutustundlik loomaomanik. Ja kui keegi pooldab loomade nö vabaarmatust, siis – no offense, aga minu meelest on see vastutustundetuse tipp.

    Mis puutub sellesse, et tõukoerte kasvatajad on koledad krantsivastased…minul selline kogemus puudub, kuigi olen päris palju koerainimestega suhelnud. Mida ei kannatata ja millele püütakse vastu argumenteerida, on see, et rahva seas levib jutt, nagu oleks kõik tõukoerad a) jubedalt ülearetatud ja seetõttu paduhaiged b) palju lollimad ja c) mõttetute paberitega, mis maksavad pooe kuningriiki ja ilma milleta “tõukoer” on kõigist neist eelpool mainitud pattudest prii.Rääkimata muidugi see arvamus, et tõukoer justkui ei või olla sõber koer vaid käib ainult näitustel ja vahepeal on puuris kinni ja sööb ainult möödu järgi krõbuskit…seega ollakse pigem nende nn paberiteta tõukoerte vastu, keda aga palju produtseeritakse ja müüakse. Ja loomulikult ollakse loomade suvalise paljunemise vastu – liiga palju teatakse kurbi lugusid varjupaigakoertest.

  62. Kerin teemat veel törts tagasi ja räägin hiljutisest kogemusest taksiga (ma ei tea, kui puhtatõuline ta oli, aga üldmulje oli taksi oma).

    Jalutasime lastega vaiksel tänaval, väiksem laps kärus, 2,5a jalgrattal. Peatus meie lähedal auto – olid ilmselt perega vanaemale külla tulnud -, millest kargas välja too taks. Koer hakkas haukuma ja meie ümber suuremaid ja väiksemaid ringe tegema; laps, kellel on juba varasemast ajast koertega halbu kogemusi, oli äärmiselt ehmunud ja lausa nuttis. Perenaine tuli küll kohe autost välja, aga ei teinud mitte midagi!! Nii et see peletis jõudis lapsel kaks korda säärest kinni krahmata (esimesel korral sai vaid riidest kinni, teisel korral lõi hambad juba lihasse) ja pidi mind peaaegu ninast hammustama, kui last kükakilasendis varjasin. Tagantjärele kirun end, et oleks võinud lapse kohe sülle võtta, aga no ei osanud reageerida, olin ise ka parajas šokiseisundis … Aga tagasivaates oli kõige jõledam see, et perenaine ei teinud praktiliselt midagi, et koera eemale toimetada, ainult käratas mõned korrad ja rapsas jalutusrihmaga õhku :S Alles siis, kui veri väljas, hakkas ta aktiivsemalt tegutsema.

    Ühesõnaga minu jaoks ei sobi sõnad “taks” ja “lapsesõbralik koer” enam ühte lausesse.

  63. Jah, meil on nüüd noor emane kass, aga ma pole jõudnud kirjutada. Siinset diskussiooni on huvitav lugeda! Panen ka paar pähe tulnud asja kirja.

    Taksidest. Ka minul on lapsepõlvest meeles vanavanemate naabrite suhteliselt kuri taks(ilaadne). Ja sellele vaatamata meeldivad need koerad mulle rohkem, kui ühedki teised väiksed koerad. Miks? Mõtlesin. Oma osa on Astrid Lindgrenil (Karlssoni Väikevennal oli taks… Ja muidugi unustamatu tsitaat raamatust “Rasmus, Pontus ja Lontu”: “Lontu otsustas kiirelt, et ta ei kuulnud, ja jooksis edasi.”) Ja oma osa on kahel hiljem kohatud taksikutsal, hästi rõõmsad, aga isepäised.

    Igatahes on korateema meie jaoks lukus, määratlemata ajaks. Aga KUNAGI tuleb see ilmselt uuesti jutuks.

    Siis see mõte, et steriliseerimise liikumine on täiesti õige, aga oma ratsionaalsuses ikkagi õõvastav ka. Mulle on mitmed loomaarmastajad öelnud, et südames on see looma opereerima viimine ikka valus. Ja see esimene päev pärast seda, kui ta toibub…
    Ja muide, inimkonnas on täpselt samad probleemid. Kah: liiga palju inimesi! Ja iga sündiv laps võtab juba sündinud lapselt potentsiaalseid ressursse vähemaks. Südame tasandil on oma lemmiklooma pesakonnata jätmine vist umbes sama tunne kui oma lapse sünnitamata jätmine – juhul, kui sa selle lapse jätad sünnitamata, mõeldes inimkonna arvukusele. Mina näiteks mõtlen küll selle peale, et üldisest keskkonnast hooliv oleks oma kolmas laps sünnitamata jätta. Et kui on armastust üle, siis võib selle lapse lastekodust võtta. Lapsed on ju olemas. Sama loogika, mis sündimata jäävate kassi-koerapoegade puhul. Teised pojad on juba kusagil olemas ja ootavad…

    Ainult et veri on sageli paksem kui vesi.

    Ja veel viskaks selle küsimuse õhku. Küsiks nõu.
    Meie juures on nüüd see 1,5 aastane emane kass, kes on enamuse oma elust elanud vabapidamises kodukassina maal, kus oli ka teisi kasse ja – NB – ta on siiani steriliseerimata. Hetkel pole loomaarst tiinust tuvastanud käega katsudes. Minu vanaisa (ka loomaarst) ütles, et väga võimalik, et kass on viljatu. “Kahtlane lugu, tal peaks olema juba mitu jooksuaega olnud. Kass on isegi juba 8-10kuiselt valmis poegade saamiseks.” Keskkonna mü´rgistumisega seoses polevat viljatus suurenenud mitte ainult inimeste, vaid ka loomade hulgas.
    Nüüd ma mõtlen, kas võtta ette operatsioon igaks juhuks, või mitte.
    KUI kass on viljatu. Poegi ei tuleks. Aga kassikontsert meie tagaaias tuleks ju siis ikka? Kuigi, seda on siinkandis meil nagunii.
    Ma ei ole praegu veel selgeks mõelnud, mis teha. Hetkel on Tibu-Liisu nagunii 100% toakass, et harjuks. Ja hetkel tuleb nagunii oodata, sest kui ta ikkagi äkki on tiine?… Vaat see argument mind ei tõmba, et “selle asja saab ka operatsiooni käigus ära koristada”. Siin kusagil on see piir, seesama, mille üle on käinud aborditeemalised võitlused ja kus igaüks peab ise oma südamega otsustama.

  64. Paaritamisest ka. Kord töötasin telesaate A4 toimetajana ja käisime tegemas saatelõiku ühest tegelasest, kelle eriala ja hobi on tõukoerte paaritamine. Esiteks oli tal omal koeri ja teiseks on ta tuntud kasvatajate seas kui mees, kellele võib viia kaks koera ja kes nad ikka kuidagi omavahel paari pandud saab. Isegi, kui koerad alguses vihkavad teineteist või kui isasel absoluutselt huvi asja vastu pole…
    Päris naljakaid lugusid rääkis ta. 😉

  65. Epp…inimeste ja koerte-kasside vahel on piiiiiizike vahe selles va paljunemise asjas.Või vähemalt võiks olla. Eeldatavasti inimene suudab oma seksuaaltungi kontrollida ja sellest tulenevalt natuke planeerida, mitu “pesakonda” ta endale planeerib (üles kasvatada jaksab, tervis vasta peab, sotsiaalne võrgustik vasta peab jnejne).Loomade puhul – kui instinkt käsib minna, siis loom jookseb. Punkt. Tulgu järglased haiged või terved, olgu enda tervis korras või padunässus. Olen oma maja juures näinud pesakondade viisi kassipoegi – “toredad” memmed olid hakanud hulkuvatele kassidele ühte kohta toitu viima, kassid kogunesid, paljunesid. Ma ei taha rääkida, kui haiged ja õnnetud need kassipojukesed olid, kuidas neid muudkui vähemaks jäi – kui õudne SEE oli. Ükski memm neid endale ei tahtnud…Nii et see pilt ja varjukates kuuldud-nähtu silme ees – ma eelistan ratsionaalsust ja vastutustunnet inimese poolt, kes on võtnud aegade alguses asjaks osad loomad kodustada, oma keskkonda tuua.
    Ja mis tuletame meelde – üleliigsete lemmikloomalastega tehakse jõledusi vist siiski palju sagedamini, kui inimlastega. Ei tea ka, et Eesti kultuuriruumis oleks kunagi üldlevinud tavaks olnud liigsed lapsed nt ära uputada….

    Aga takside asjas – no kui taksid väikest viisi hinges, siis võite ju Martaga kiigata vahel, millal ja kus Tartu taksid müramas käivad (Taksiklubis ikka lepitakse kokkusaamisi kokku). Varem saadi ilusate ilmadega vahel kokku Kassitoomel, praegust seisu ei tea. Siis saate uurida takside kohta, nendega natuke sõbrustada.
    Catharina poolt kirjeldatu aga pole muud kui tüüpiline vastik kaasus koera kasvatamata jätmisest, taksi loomusega pole siin miskit pistmist. Perenaisele oleks pidanud vihjama, KUi suure trahvi või EV politsei hää tahtmise korral sellistel puhkudel koeraomanikule teha.

  66. Ma ei ole varem midagi sellist kogenud, nii et mul pole siiani aimugi, kui suure trahviga ja mille eest konkreetselt võiks tegemist olla … :S Aga tundub, et edasise elu tarbeks tuleks endale selgeks teha küll. Ja teinekord ise agressiivsem olla…

  67. kui Marta “hüperaktiivsus” mureks, siis parem viige ta algatuseks ratsutama.
    Suure loomaga ühes rütmis liikumine ja hingamine õpetavad lapsele enesevaltisust ja annavad rahu.
    Kui see mureks ei ole ja otsite lihtsalt seltsilist, siis taksikoer on pigem jahi- kui sülekoer. Tore loom küll, aga vajab palju liikumist ja tema lastesõbralikkus on juhuslik. Ehk leidub ka sobivamaid tõuge.

  68. Spalio mėnesio programa (28 ir 29 d.) bus tęsiama tteikslininkės Ingos Likšaitės, norvegų choreografo Kenneth Flak ir estų choreografės Kulli Roosna projektu, nagrinėjančiu postmodernaus remikso, perdirbimo temą.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.