Rahajamad küll

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Huvitav, kui mina avastasin, et mul lihtsalt pole piisavalt aineid, mida selleks semestriks võtta ja tahtsin osakoormusse minna, selgus, et seda ei saagi omal soovil teha ja ainus võimalus on akadeemiline, millel nüüd ka aelen 🙁 a mis edasi saab, ei tea.

  2. Kui ENs tuleb lugu, mis vähegi püüab üldistav olla, siis võiks natuke nö teist osapoolt ka arvesse võtta, teda küsitleda – mitte ainult nt Daki vaatepunkti kirjutada. Sest sellised asjad paistavad ikka pooltele väga erinevad ja kuna emotsioonid on mängus, siis vaevalt keegi suudab niiväga objektiivne olla (eriti suht lühikese ajalise vahemaa tagant).

    TÜs tuleb õppeosakonnale selliste uute asjadega
    (osakoormus seda on) lihtsalt peale käia, nad ongi suht uimased seal. Ja tuleb aga ette võtta tudengi õigused ja neist lähtuda. Osa tudengeid läheb oma õiguste tagaajamisega lolliks muidugi kah 🙂

  3. Ohhoo, seal nimekirjas on küll asju, mida võiks omada. Nt üks raamat, mis mulle aastaid tagasi väga meeldis – Agata Kristof “Kaustik. Katsumus. Vale”.
    Ja hinnad on ju väga taskukohased.

  4. daki pulmastressist sai avalikkuse stress sellepärast, et sellest pulmast tekkis avalik asi juba ammu enne toimumist.
    ma isegi lugesin ühe blogi kaudu teise suunatuna inemiste vaimustushõikeid laadis “kui armas paar” ja “selle kleidi peab ta saama” ja…
    nii armas tundus, et mõned inimesed ei häbene oma armastust avalikult kuulutada. et tekkinud on käsikäes käimise ja tänaval suudlemise virtuaalne ekvivalent.
    lugesin ja tilgutasin heldimus- ja kadeduspisaraid, sest meie peres käis see asi teisiti.
    mees ei tahtnud abielluda, ei tahtnud ka mingilgi määral avalikkusele demonstreerida et me Oleme Paar.
    Aga mina oleksin tahtnud.

    ja kui dakil see pauk tuli peale pulmi…
    tead kurb see oli, aga üllatav mitte. natuke nagu kardad liiga ilusa asja puhul, et midagi halba ja veel halvemat juhtub

    mõnedel aga tekkis ehk, samasuguse kadeduse pinnal nagu mina tundsin, soov parastama hakata

  5. veel Kupra raamatutest: kõige viimasema versiooni olemasolevast saab otse pankrotihaldurilt.

    pr Ly tundub tore inimene, ja kiire suhtleja, küll ta saadab (lyy.myyrsoo@mail.ee).

  6. Ma juba saatsin talle tellimuse selle exceli faili põhjal, mis su lingis oli… Mõnda raamatut oli seal vaid paar tükki. Aga mõnda oli küll mõttetu hunnik, nagu neid ameerikalikke kinkeraamatuid “kallile vanaisale” jms. Ja vaadates 1990ndatel välja antud osa raamatute jääke (nagu Teet Kallase “Jää hüvasti…”, jääk 1500 kandis) – mis neil siis veel tiraazhid olid!

    Igatahes mina tellisin esimese nimekirja lugemise peale sellised raamatud, osasid olen varem lugenud (aga mitte omanud), osasid olen vaid lehitsenud, aga igatahes võin neile korralikku kodu pakkuda. Kui keegi tahab sealt veel midagi soovitada, siis laske käia 😉

    Agota Kristof “Kaustik. Katsumus. Kolmas vale.”
    Aili Paju “Kotkas, mu päevade suvi”
    Aita Kivi “Teisikud ja armukesed”
    Andre Kaminski “Järgmisel aastal Jeruusalemmas”
    Arvo Valton “Mina, mina, mina”
    Arvo Valton “Pildikesi…”
    David Hughes “Tema ise ja muud loomad”
    Ene Mihkelson “Surma sünnipäev”
    Fay Weldon “Kuu Minneapolise kohal”
    Gustav Meyrink “Golem”
    Helen keller “Minu usk”
    Mihkel Mutt “Muti Tabloid”
    Heljo Mänd “Sinised sõnad”
    Henno Käo “Kuningas, kuninga kass ja teised”
    Henri Troyat “Kirjaniku tütar”
    Ira Lember “Kaks öde”
    Ira Lember “Näitleja vastu tahtmist”
    Mati Unt “Brecht ilmub öösel”
    Rein Põder “Äiatar”
    Nasta Pino “Ja andke meile andeks…”
    Mirjam Pressler “Kui õnn saabub, paku talle istet”
    Mats Traat “Hirm ja iha”
    Mats Traat “Harala elulood”
    Lii Unt “Nemad on võitjad”
    Valma Vallis “kaks vana naist”

  7. Toivo, ma ei tea, millal Marta raamat tuleb, see on täitsa valmis ja olemas ja laagerdub. See oli muide ka üks neist asjadest, millele kulka toetust ei andnud, korra sai palutud.
    Ehk tõesti 2008. Aga kui asi samas tempos edasi läheb, siis peavad inglid mulle varsti assistendi saatma. Nii palju mõtteid on 2008. aastaks..

  8. Kupra pankrotiraamatud on juba vähemasti viis aastat müügis, seda nimekirja on mulle igal aastal kord vähemalt postkasti laekunud.

    Aga mis Kulkasse puutub, siis nende juhistes on ju kirjas, et nad ei toeta kordustrükke, v.a erandjuhtudel (http://veeb.kulka.ee/?path=161). Ju siis ei olnud piisavalt erandjuht.

  9. Kõik müügiks!

    Üks autor noor ja sinisilmne, aga tagumik on ilus – oot – pepu müüki! Sest no raamat tahab ju müümist.

    Teine autor noor ja kirjanikuna samuti algaja, toibumas suurest õnnetusest, ma ütleks lausa tragöödiast – oot – tragöödia müüki! Sest raamat tahab ju müümist ja EN tahab müümist jne.

    Verd, pisaraid ja seksi – mida iganes, peaasi, et kirjastus elaks hästi.

    Epp, kuule, jube inetu kuidagi. Wtf Daki otsustas? Daki esiteks ei ole kapis olnudki, kõik Daki omaksed ja sõbrad teavad, ülejäänutel ei ole väga vajagi. Teiseks kirjuta ikka nii nagu asi oli – “Mina, Epp, käisin kaks kuud Dakile ajudele kõikvõimalikul moel ja viisil ja lõpuks Daki ütles, et arutame inteka konteksti… “.

    Sa tead väga hästi, et Daki teeb (kui teeb) selle inteka mitte omast tahtest, vaid vastu tulles sinu, kui kirjastaja soovile.

  10. Hommikust, Potsataja. Ma ei suuda ilmselt sulle tõestada, et ma pole kaamel. Ütlen siiski korra veel: FHMi fotod olid täiesti Tui enda idee. (Ma tegelikult ei teadnudki seda ajakirja, see oli tekkinud ajal, kui ma Eestist ära olin, aga lehitsesin siis poes ja mõtlesin: miks mitte, kui ta tahab. Minu ainuke “süü” oli see, et ma olin talle enne maininud, et läbimüük ja intervjuude hulk on omavahel võrdelises seoses.)
    Dakile olen ma umbes kümme korda öelnud, et kas sa siis tahad seda lugu EN-s või mitte, ütle ära, kui ei taha, sest ajakiri ootab. Siis ta vastab ikka, et ühest küljest ja teisest küljest ja et ikka võiks ka. Kui ta teistele räägib midagi muud (või on see sinu tõlgendus, oletus?), siis mul on väga kahju.
    Üldiselt on aga nii, et tavaliselt kõike ei saa. Tui tahtis korraga suurt tuntust ja kunstiringkondade tõsiseltvõetavust. Daki tahaks hoida ühekorraga madalat profiili ja ennast maailmale jagada. Mina ei suru end kellelegi peale, oma otsused tehku igaüks ise. Mina pole mingisugune rahajanus koletis, ma lihtsalt võtsin oma säästud ja avaldasin nende raamatud, sest ma usun nendesse. See on nüüd minu majanduslik risk, aga mis seal ikka, see on talutav. Talumatu on, kui mind mingides koletegudes süüduistama hakatakse, mida ma teinud pole.
    Võib vabalt juhtuda, et 2008. a. otsus on, et ma loobun teiste kirjastamisest ja ajan ainult enda ja Justini asju. Tean teoreetiliselt, et oskaks seda ka laiemalt teha, aga praktikas olen kogenud, et pea- ja südamevalu tekib liiga palju.

  11. Epp,

    ebaküdooniaid nägin pühapäeva hommikul Tartu turul müügil (sadamaturul, seal välilettides, kus kõiksugu juurikad-puuviljad). Hinda ei vaadanud kahjuks.

  12. no mina ei saa aru neist inimestest, kes käivad ja pidevalt õpetavad kuidas teised peavad elama ja tegutsema, sest arvavad, et teavad mida inimene mõtleb-tunneb. Ja see ajakirjanduse kirumine a la kõik müügiks. No ma ei tea. Eesti eriti on nii väike, et kedagi ei saa süüdistada, et ei seletanud, mis väljanne vm, või et ei aidatud õieti mõelda. No kuulge! Tegemist on täiskasvanud inimestega, kes ei vaja ettehooldust ja kui vajavad, siis peavad saama mõned vitsad, et enam ei vajaks. Ei ole mõtet kirjastajat süüdistada. Kas ära peaks autorid ja raamatud peitma, et muidu keegi vaatab viltu, mõtleb halvasti – ei ole ju süüdimatud need autorid.
    Kusjuures Tui raamatu imidžis ei ole nende paljaste piltide läbi küll kuidagi muutunud. Ikka tekib küsimus, et miks inimesed seda teevad? Aga kui teevad, siis järelikult on see nende jaoks OK. No pealkiri ei ole ju tegelikult oluline seejuures. Veel nõmedam on kolmandaid isikuid süüdistada. No ja kõige nõmedam, kui kolmandaid süüdistavad neljandad. Potsataja siis siin kontekstis.

  13. Epp, ära põe. Mina küll ei mõtle sinust kui “kõik müügiks” inimesest. Mina usun, et Tui ise tuli välja ideega alasti poseerida (nagu näha, käis ta siin ju seda postitust lugemas ega vaielnud sulle vastu, kui sa seda ütlesid.) Mis Dakisse puutub, siis mina ei tunne silmast silma ei sind ega Dakit, aga ma küsiksin: kas sa pead oma eluenergiat panema ebastabiilse kirjaneitsi elu korraldamisele? No juhtus mingi ??? asi seal tema pulmas. No ei tea, kas tahab ajakirjale rääkida, või tahab rääkida. Anna talle siis konkreetne mõtlemisaeg ja palu konkreetset vastust. See on ikkagi tema vastus, aga ta blogi lugedes jääb mulje küll, et tal on ühel päeval hea tuju ja siis halb tuju ja siis hea tuju ja konkreetsust kui sellist vist pole (sinu blogi mõjub palju stabiilsema inimese blogina.)Muide, mina ka ootan seda, et sa ise oma lasteraamatuid avaldaks, sa olen neid vahel maininud ja need jutud, mis sa eelmisel aastal Marta blogis avaldasid, olid ju väga toredad. Ühelausega: usu ja investeeri endasse, ära sebi nii palju teistega.

  14. Epp, väga ilusti ütlesid “Mina oma säästudega… sest…”
    Kui seda inimesele piisavalt kaua korrutada, siis ta lõpuks nõustub millega tahes – tal tekib tunne, et ta on võlgu.

    Sellest, et kirjastaja lähtub omakasust ja oleks pidanud enne kirjastamist tegema ehk mõne riskianalüüsi ja turuuringu – selle mõistmiseks on Daki liiga kirjanik. Temale avaldatakse survet – ta ei ole “jah” veel öelnudki, kui sina selle siin juba välja reklaamisid – ja ta lõpuks teeb, mis öeldakse. Seejuures, mis ta ise siis tunneb, on ükskõik, eks, peaasi, et äri õitseks.

  15. > Daki tahaks hoida ühekorraga madalat profiili

    eh… mis? Tal on blogi – avalik ja samas üsna intiimne. Blogi on tal promo-mootoris (blog.tr.ee) sees. Blogis on tal reklaamid, mis tähendab, et ta LOODAB suurt loetavust… Mis krdi madal profiil? Puhas enesereklaam.

    See ei ole hinnang ega kriitika, elagu / blogigu nagu tahab – aga kui Daki neti-elu puhul madalast profiilist rääkida või mõtelda, siis on see teadlik hämamine.

  16. Potsataja, Eesti väikesel raamatuturul ei tehtagi riskianalüüse ja turu-uuringuid. Mulle tundub, et nüüd sa süüdistad mind üldse Daki blogi väljaandmises? St kirjastamises.
    Sina pole juures olnud, kui me omavahel arutasime seda, nii et sa kindlasti ei tea, kes ütles millal “jah” ja kuidas need asjad käisid. Ma ei tunne sind ka mitte, ei kujuta ette, kust oled sa selle ründava tooni võtnud. Üldiselt ei pea ma vajalikuks siin ilmarahva silme ees ka analüüsida, kuidas ma samm sammult selle kirjastuse tegin ja kuidas Daki blogi avaldamise idee tekkis. Eks sa siis ela rahuliktl selle arvamusega, et ma olen üks kuri rahaahne manipulaator, kui ei taha nii elada, siis võid mulle meilida.

    Üldiselt ei saa ma sellest aru: kui inimene on palgatööl ja tahab selle eest palka saada, siis ei ole rahval paha sõna öelda. Kui inimene teeb oma väikese firma ja tahab sellega kunagi kasumisse jõuda, siis on rahval kohe mitu paha sõna öelda.
    Mina lähen oma titaga nüüd õue jalutama ja katsun seda mulinat mitte endale sisse lasta.
    Fredi raamatule on loodetavasti toetaja leitud, sellesama blogiposti kaudu, ma ei pea seda projekti ära jätma, nii et olen ikkagi rahul ja õnnelik, et mul see blogi on.

  17. Ma tõesti ei olnud sinu ja Daki vestluse kõrval. Küll aga kõik see aeg Daki kõrval.

    Ma ei ole sõnagi rääkinud Daki blogi välja andmisest. Ma räägin sellest, et reklaamimaks raamatut sunnid sa teda tegema asju (intekat EN-le), mida ta teha ei taha ja ei ole kunagi tahtnud. Ja mida minu meelest ei saa temalt nõuda – ei tohi nõuda inimeselt, et ta läheks ja keeraks oma pisikese hingekese terve riigi ees pahupidi selleks, et sinu majanduslik olukord kuidagi paremaks muutuks. Mõni asi võiks ikka püha ka olla.

  18. Kuule Potsataja, ma ei tea, kes on daki (ok, tean, et kirjutab koos Epuga raamatuid ja on SLõhtulehes tööl, seda viimast ma paraku ei loe), aga kas ta pole mitte täiskasvanud, iseseisvat mõtlemist omav inimene? Mina küll ei näe, et sinu kommentaarid teda aitaks. Nüüd jääb talle mingi äpu maine külge, keda tema kallikesed peavad kurja kirjastaja eest säästma. Lase ikka inimestel endil otsustada.

  19. vaene epp saab viimasel ajal pea iga postituse järel kelleltki pragada ja võtta.. mis mõnes mõttes on ju lausa tore – arvamuste paljusus rikastab meid kõiki, kiidukoori olekski igav lugeda jne, aga teisalt – mõelgem ikka natuke enne kritiseerimist.. praegu näib, nagu oleks epust saanud tõeline rahajõmmist koletis ja (täiskasvanud!) inimeste ja nende tunnetega manipuleerija.. raske uskuda. aga noh, ei tunne mina isiklikult ei eppu, dakit ega potsatajat 🙂

    enda blogi olen teadlikult hoidnud isiklikust elust üsna kaugel. eks mõningaid kompromiteerivaid fakte ehk leiaks ka, aga üldiselt väga laia joonega oma elu blogis reklaamida ja elada ei taha.

    ps. epp, kas õpikuid ka kirjastad?

  20. Aitäh õunte eest, Epp! 🙂 Nii armas oli nad ukse tagant leida, selline soe tunne, nagu päkapikud oleks käinud.
    Tegin kohe natuke moosi, viskasin astelpajumarju ka sisse, päris hää tuli! Proovi ka. Marjad sain oma tuttavate käest, kel astelpaju istandus, hind on neil sama, mis igalpool mujalgi. Kui soovid, anna teada.

  21. Kui Dakiga see intervjuu teha, siis üks variant on jah keskenduda abielu kiirele lõhkiminekule (ja minugi mõte on, et sel puhul peaks ka teine pool sõna saama, oleks aus).

    Hoopis huvitavam oleks aga natuke teise nurga pealt laiem käsitlus, ehk siis – milliste muutustega isiklikus elus peaks arvestama inimene, kes oma sellesamuse elu suht avalikult väljanäitusele toob. Selliseid blogijaid ju on palju. Fakt jääb faktiks – väga paljud seda teevad, paljud aga pole ilmselt enda jaoks läbi mõelnud, et millised just negatiivsed tagajärjed võivad sellel olla. Ja üleüldse – miks inimesed seda teevad, milliseid reegleid järgivad (kui üldse). Teema oleks huvitav ja kindlasti ka õpetlik.

  22. Epp on imetlusväärne naine, teeb rasedana oma firma ja majandab seda, lahendab probleeme märkimisväärse kiirusega; tal on 2-kuune beebi Anna ja 3-aastane Marta käekõrval ning toetav mees, v-o ainult tänu sellele ta kurjade eestlaste tänitusi talubki.
    Samas tean seda, kui tundlik on noore ema meel ja hing. Palun olge sõbralikud, naised, te ju ei tahaks ise samas olukorras olles sõimata saada, beebi tissi otsas.
    Epp sa oled väga tugev ja ilus inimene.

  23. Kuidas ta vaatab maailma samamoodi – stooridena, mida tohib kinni püüda ja teistega jagada.

    See see ongi. See on suur asi.
    Ei ole kerge. On aga vajalik.

  24. Minu meelest on ka Epp eriti tubli naine.
    Mis puutub sellesse vaidlusesse, siis ühtegi asjaosalist ma isiklikult ei tunne, aga nagu Helengi olen imestunud, et miks ei saa Daki ise oma ei ära öeldud, vaid keegi teine peab siin anonüümselt tema eest tema asja ajama.

  25. Loen ikka vahel sinu blogi ja mõtlen sarnaselt Monikale, et kuidas sa küll jõuad seda kõike teha laste kõrvalt, isegi kommenteerijatele vastata. meil nüüd 1,5 kuune pisike kodus ja vahel jõuan alles mitu päeva hiljem meilidele vastata. aga eks sul suurem kogemus ka juba Marta beebi-ajast, et kuidas oma aega jagada ja planeerida. Tahtsin tegelikult küsida ka selle kohta, et palju on postikulud, kui otse kirjastusest raamatut tellida. Eesti piires? No 1 või 2 raamatut. Siis teab, kas tuleb kallim poest osta või otse tellida 🙂 Tavaliselt on kirjastustel kindel postikulu taks välja toodud, see tore, et te arvestate vaid reaalselt postikuludele kuluva summa aga samas meeldib inimestele alati täit hinda enne tellimuse esitamist teada saada. vähemalt mulle meeldib.
    edu!

  26. arvan, et selle EN-i lugejaskond saab küll suur olema, kuhu Daki lugu tuleb. mina näiteks juurdlen iga päev tema blogi lugedes, et mis siis ikkagi juhtus. küllap ma pole ainus.
    seal võiks ikka lõpuks välja öelda ka, kui juba nii mainekasse ajakirja lugu tuleb. see pole ju kroonika.

    lihtlugejana mõtlen, et võibolla oleks tõesti asi jätta nii nagu on.

  27. Aitäh aitähi eest, Monika 😉 Ja NB, kui keegi veel siin Tartu inimestest tahab õunu, meil on pakkuda nii söögiõunu (sügisjoonikud) kui moosiõunu (anntoonovkad, need sellised rohelisemad ja hapumad, moosis väga head, aga säilivad ka jõuluni keldris)… siis meilige või helistage 52 71 009.

    Kuidas ma jõuan. Ise ka vahel imestan, arvestades, et lapsehoidjat pole. Aga on ju! Justin töötab suure osa ajast kodukontorist ja aitab, küll natukesekaupa, aga sellest on suur abi. Teiseks, Anna on väga hea magaja. Kolmas saladus: inglise keeles on hea sõna “multitasking”, ma teen tavaliselt mitut asja samal ajal. Nt mängin lapsega ja keedan moosi vms. Ja arvuti on mul diivanilaua peal, kus ma istun, Anna kõrval või süles. Vahepeal teeb oma silmad lahti ja kontrollib üle, kas ma olen ikka seal. Ma ei arva, et see on ideaalne olukord, aga nii ta on.

    Daki lugu ei tule Eesti Naisele. Ta oleks võinud jah mulle otse öelda, aga nagu ta ütleb: ta oli ise kogu aeg kahevahel. Ma sain ta paari päeva tagusest fraasist aru, et ta tahab seda lugu. Aga sain valesti aru, järelikult.

    Postikulu – üldiselt on läinud 10 kr postikulu ja 5 kr ümbrik, aga osal puhkudel ja 15 kr postikulu ja 5 kr ümbrik. Oleneb ka sellest, kas saatmisel on üks või mitu raamatut.

    Ja saadame igale poole, väljamaale ka 😉

    Katrin, ma arvan, et ma ei kirjasta õpikuid, aga oleneb… võid mulle meilida? Homme ma helistan ja ütlen ära ühe vana tuttava teleprodutsendi pakutud raamatuprojekti, kahju on, aga: pean mõtlema ja harvendama, mida ma teen.

  28. Pulmaööl läks lahku Sirje Kiin. Neli aastat hiljem sai temast Ruutsoo ja siis paarkümmend aastat hiljem jälle Kiin. See oli omal ajal sama suur kõmulugu nagu Daki lugugi.

  29. Kesse Daki üldse on? Ja keda tegelikult huvitav see tema lugu lahkuminekust? Tegelikult ju tahetakse nuhkida teise inimese elus. Nii et see lugu on parast just Kroonikale. Tahetakse teada põhjuseid, mis siis ikkagi seal pulmaööl küll juhtus? No on alles uudishimu. Mis iganes seal juhtus, pole sellel teiste(võõraste) jaoks suuremat tähtsust. Üksainus inimliku uudishimu rahuldamine. Ja uudishimu on võimas. Nagu mainisin ei tea ma, kes on Daki, aga kogu selle värgi põhjal tahan isegi kohutavalt teada, mis seal pulmaööl ikkagi juhtus. Miks tuli see lahutus. Lausa painav.

  30. Ei tahtki muud öelda aga mulle on alati tundunud oma elu ajakirjanduse veergudel väljaelamine üks suur risk. Seda just eelkõige suure õnne eksponeerimise aspektist. Et sõnad ära… Muidu ma liiga ebausklik ei ole. Aga oma kodust vist ei laseks sisustusajakirjas küll lugu teha. Kodudest tehtud lood on OK kui on tegemist miski arhitektuuripärliga, aga beyond that…

  31. daki võiks ennast avada muidugi pigem oma blogis kui mõne lehe veergudel. sest kihevile on see lugu ajanud peamiselt blogijate kirju vennaskonna.
    mitteblogijate hulgas võib tõesti tekkida küsimus et kes kurat on daki

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar