Minu “õnnelik lõpp”

Vaatan, et meie “Meestest, lihtsalt” raamat on pannud inimesed küsima ja vastama mehe-naise suhete teemal: Daki siin, Ragnar siin, Sepp siin, Triin siinPille-Riin siin… Võibolla keegi veel.

Mulle tuli seepeale meelde, et kirjutasin kord pihtimusloo “Miks ma olen õnnelik?” See sai kirjutatud siis, kui olime Giustinoga umbes kaheksa kuud koos olnud. Nüüd on kooselustaazhi üle viie aasta. See on minupoolne “Meeste-raamatu” õnnelik lõpp.

Avaldatud aastal 2003 Eesti Naises ja sealt pandud edasi ka Delfi Naistelehte. Toona oli see anonüümne, aga ega siin midagi häbeneda ole, võin üles küll tunnistada, et mina see olin, kes oma õnne toona analüüsis.

PS. Jutt on kohaldatud veidike Eesti oludele, tegelikult kohtusime täiendkoolitusel Soomes ja elasime mitte ühe riigi, vaid ühe planeedi eri otstes.

—-

http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=5266546&categoryID=150312&ndate=1047247200

Miks ma olen õnnelik?
Helen Peterson, Eesti Naine

Viimased kaheksa kuud on mulle peaaegu iga päev öeldud: “Sa ju lausa särad õnnest!” Või tehtud muid taolisi komplimente. Küllap märkavad nii paljud minu õnne just seepärast, et enne seda olin vähemasti poolteist aastat õnnetu, isegi kui üritasin teha halva mängu juures head nägu.
Mis toimub?
Vastus on lihtne: olen armunud. Mul ei ole oma õnnega veel midagi kelkida, kaheksa kuud on ju lühike aeg. Aga siiski, oma hinges tean, et see jääb püsima. Ja ma arvan, et tean mõnda pisikest saladust, miks minu suhe on nii õnnelik.

Ühised huvid.
Oleme ühe eriala esindajad, aga polnud varem kokku puutunud, kuigi öeldakse, et maailm on väike ja Eesti veel väiksem.
Kaheksa kuud tagasi oli üks pikk täiendõppe nädalavahetus, kuhu ma ei tahtnudki eriti minna, aga olude sunnil siiski läksin… Kui libistasin esimesel kohtumisel kõikidest silmad üle, siis peatus pilk temal, ja kohe nii kauaks, et ta märkas.
Siin oli maagia.
Aga lisaks maagiale sobis see ka kõigis maailma suhtlemisõpikuis mainitud reegliga: hästi sobivad partnerid, kellel on sarnane eriala ja sarnased huvid. Koidu ja Hämariku mängimine võib kaugelt tunduda küll romantiline, aga tegelikkus on kardetavasti teine. Meil on õnnestunud kiiresti leida ühine tutvuskond ja isegi ühised tööprojektid. Neid ei ole palju, aga meile mõlemale on oluline teadmine, et hingame, mõtleme ja töötame samas rütmis.

Raskused on ületamiseks.
Pärast toredat ühist koolitust pidime sõitma kumbki oma linna tagasi. Kuigi nägime teineteist varsti uuesti, möödusid järgmised nädalad eelkõige suhte testimise tähe all.
Nagu mu armsam hiljem on öelnud: “Esimest korda elus tuli mul teha teadlik otsus, kas ma tahan selle naisega koos olla. Varem olid kõik naised lihtsalt tasapisi mu ellu ujunud: ühine kool, ühiselamu, töö… Aga nüüd, kuna meil ei olnud võimalik olla koos mitte mingit muud moodi kui teadliku valiku alusel, siis me mõlemad tegime selle valiku!”

See raskuse aeg oli hea.
Ma tean, et võin teda usaldada. Ja tean, et meie spontaanset keemilist teineteise leidmist tähistas kaine otsus. Me mõlemad muutsime oma elu, et saaksime kolida kokku.
…Kohtusin paar päeva tagasi oma sõbrannaga.
Ta on üle 30 ja elus esimest korda mängib kodu, nagu ta seda nimetas. Ta on poolenisti kolinud armsama juurde, kes elab oma majas, kus varem elas eksnaisega.
Pärast lahutust on majja jäänud küll paar auku, mis ootavad uue perenaise sisustajakätt, aga põhimõtteliselt peab ta elama sisse kodusse, mille on kokku pannud teine naine.
Vaene tema, mõtlen ma. (Kuigi talle ütlesin: “Kui on armastus, ei saa sellisest asjast hoolida!”)
Saan aru, et meil on vedanud. Kuigi meie korter on tunduvalt väiksem kui sõbranna ja ta mehe maja. Aga meie pesa on ise tehtud! Kahekesi koos käisime mööda kinnisvaramaaklereid ja linnaosi, kahekesi valisime värve ja tegime remondi. Nüüd julgen seda kõigile soovitada kui suhete proovikivi: kui te suudate kahekesi koos sellest kadalipust läbi tulla, siis on see Suur Armastus, mida pesa tegemine suuremaks muutis.
Mis siis, et mööblit lohistades ja värvitilku maha loksutades juhtub vahel draamasid. Nagu ütles meie naabritädi: “Kullakesed, see käib pere-remondi juurde!”

Muutumine käib asja juurde.
Miski mu sõbranna jutus tekitas ärevust ja halba eelaimust tema armastuse tuleviku suhtes. Liiga palju ja liiga kirglikult meenutas ta oma üksi elatud elu ja tosina aasta jooksul külgeharjutatud detaile.
Ta on harjunud jooma keedetud piimaga tehtud kohvi, aga mees tahab musta kohvi! (“Tehke siis mõlemat,” soovitasin ma.)
Ta on harjunud tööle minema jalgsi, aga nüüd peab minema autoga. (“Aga see-eest elate ilusas kohas mere ääres,” katsusin teda lohutada.) Ja sõbranna on harjunud magama hommikul võimalikult kaua, mehel seevastu läheb uni ära varakult ja siis ta lihtsalt lebab voodis. Sest mu sõbranna ei tahaks ärgata üksi, aga talle ei meeldi ka, et mees ootab niisama.
Kõik need on pisiasjad, mis taanduvad, kui vastandada need armastusele. Üks armastuse mõnusid ja väljakutseid on, kuidas kaks inimest oma harjumusi muudavad.

Tean, et ta pole ideaalne inimene.

Meie rahulolu tuleneb ilmselt ka sellest, et olime elanud mõnda aega üksinda ja suhteliselt õnnetult.
Ma tean, et hakkaksin ka üksinda iseendale närvidele käima ja et ideaalset elu pole olemas. Parem on olla koos temaga, kulgedes elu tõusudest ja mõõnadest läbi üheskoos.
Hea on ilmselt ka see, et me mõlemad oleme enne olnud pikaajalises suhtes ja teame ühte elu reeglit: armastus muutub.
Ühest küljest on armastus nagu kuu, mis kasvab ja kahaneb ja hakkab siis uuesti kasvama, aga ei saa kunagi otsa.
Teisalt on armastus nagu lumepall, mis hakkab veerema ja üha uueneb, aga tuum jääb samaks. On loomulik, et mingil hetkel jääb kirg voodis natuke väiksemaks, aga see ju ei kao, vaid teiseneb.
Tunnen, et iga päeva ja nädalaga hakkan üha rohkem armastama teda sellisena, nagu ta on. Küllap esimest korda elus saan tõsiselt ja sügavalt aru, mida see kõikjal kõlanud fraas üldse tähendab. Armastada teda kõigi nende naljakate pisiasjade pärast, mis temast teevad just tema. Kuivõrd kohmakas ta on. Kusagilt möödudes müksab või ajab ta ikka midagi maha. Kuivõrd hajameelne ta on, ja jälle on temaga juhtunud mingi seiklus, sest ta on tänavad või kellaajad segamini ajanud…
Tean, et ta pole ideaalne inimene.
Mulle ei meeldikski ideaalne mees, sest Härra Täiuslikul oleks õigus nõuda enda kõrvale ideaalset naist.
Aga mina ei ole ideaalne.
Ma olen vahel tujukas ja vahel tahan olla omaette tekkide vahel, vahel on mul vaja ronida mehe kaissu ja toriseda mingit täiesti ebaloogilist ja mittetäiuslikku juttu, sest olen maailmast väsinud.

Armastusekeemia tagajärg.
Kui olin oma rabedas eluperioodis, kiskus mind dieetide ja spordiklubide maailma, sest alateadlik rahuolematus tekitas vajaduse täiusliku keha järele.
Justkui see võiks midagi lahendada. Nüüd ütleb ta: “Ma jumaldan su keha!” Ja ma tean, et see on tõsi. Armastusekeemia tagajärjel on mu keha muutunud just selliseks, et ma olen ka ise hakanud seda jumaldama. Parasjagu kehalist aktiivsust (teadagi kus, ja ka mujal), parasjagu ühiseid gurmaanlikke katsetusi meie väikeses köögis – ja mu keha on parajalt kõhn ja parajalt kurviline. Ei olegi täiuslik! Lihtsalt ilus. Küsimus ei ole ju kilodes. Armunud naise rüht lihtsalt läheb paremaks, sest armastus teeb enesekindlamaks.
Üks mu armsamaid mälestusi temast on see, kui ta jäi haigeks ja ma panin ta valutavale seljale plaastreid. Mehe lõhn, tema abitu, mind täielikult usaldav keha, ja mina tema eest hoolitsemas. Aga ehk veel armsam mälestus on, kuidas mina haigeks jäin ja tema pani mind voodisse, tegi mulle teed ja jalavanne.

Kahekesi ja üksi.
Me võime olla kahekesi, aga võime olla ka üksinda. Oleme alati tundnud vajadust olla vahepeal omaette, omada hingamisruumi. Nüüdki võtame vahel ette väikese eraldumise.
Kui üks meist tahab olla üksi, läheb ta tavaliselt vanni. Umbes veerand tunni pärast hõikab teist ja küsib: “Kas sa ei tahaks tulla?” Siis mulistame koos vannis, peseme teineteisel pead ja pärast kuivatame teineteist.
See veerand tundi üksindust on tähtis.
Tunnen, et kui tahan, saan olla omaette. KUI tahan. Aga ega eriti ei tahagi, tõden siis kiirelt.

Avameelsus, piiridega.
Kas armsam saab olla parim sõber? Minu arvates on see ainus võimalus õnnelikuks suhteks. Sedasama ütles mulle kunagi üks tark naine ja lisas veel: “Kui suudad mehega koos naerda, nii et pisarad silmis, siis suudab see mees sind õnnelikuks teha.”
Me naerame sageli. Meil on oma naljad, mis paneks kõrvaltvaatajat ilmselt õlgu kehitama. Vahel arutame naiste üle nagu kaks meest, vahel meeste üle nagu kaks naist.
Olen talle kõik ära rääkinud. Aga olen ka meeles pidanud tarkust, mida ütles mulle seesama vanem sõbranna: “Räägi tõtt, aga mitte kogu tõtt.”
Küsimus pole mitte faktide, vaid emotsioonide paljastamises. Ma ei hakka talle haiget tegema, rääkides, et olin vahel oma eksmehega päris õnnelik.
Ütlen lihtsalt, et see aeg on minevik ja ma ei mäletagi sellest eriti palju. Ning kui olen nõnda öelnud, tunnen, kuidas mingi raskus minust taas minema veereb. Mineviku taak.

Uued asjad.
Kooselu alguses on aeg, kus kaks on nagu üks. Annan endale aru, et see jäägitu kokkukuulumine hakkab kunagi vähenema.
Aga mõnda kooselutarkust tean juba täpselt.
Enam ei ole ma nii rumal, et lasen oma elu alistada töö-töö-töö rutiinist. Ka tema on selle faasi läbinud.
Nüüd teeme vähem tööd ja naudime vaba aega, kuigi raha on vähem. Olgu see siis üheskoos vitraazhitegemise kursusel osalemine või metsa matkale minek – need ettevõtmised on andnud palju.
Olen omal nahal kogenud, et raha ei too õnne. Hiljaaegu ütlesin ära ühest pakutud lisatööst, sest otsustasin olla rohkem koos temaga. Kui talle sellest rääkisin, tunnistas ta, et oli ise hiljuti samasugusest pakkumisest ära öelnud. “Aga mõtlesin, et ei hakka sulle mainimagi, sest see polnud oluline!”

9 mõtet “Minu “õnnelik lõpp”

  1. Eppppp

    Aitäh hea sõna eest.
    Lugesin ka selle loo üle. Mis on muutunud? viie aastaga on näiteks vanniskäimise dünaamika muutunud. Nüüd käin ma vannis kõigepealt koos kahe lapsega (jah! See on meie peamine ühismängude aeg. Kusagilt ma kuulsin, et see olla Jaapanis levinud, et lapsevanem on koos lastega tund aega ühises vannis, meil siis ka siin vana jaapani komme) – seejärel võtab Justin tüdrukud ja mina saan oma vanniÜKSINDUSE nii viieks minutiks… Või siis vastupidi, kõigepealt saan üksindust nautida ja siis visatakse mulle lapsed vanni.

    Teine asi, mis on ehk muutunud – nüüd teadvustan ma rohkem seda, et mõlemal partneril on vaja ka OMA ISIKLIKKU emotsionaalset tankimiskohta. Kõik ei saa olla koos. Ei saa olla teineteisele ainukeseks tankimiskohaks. Muidugi on erandeid, näiteks Pierre ja Marie Curie tegid kõike koos 24 tundi. Aga tavalisem on siiski see skeem, mis meilgi toimib: on mingid asjad, mida ta ajab üksinda ja tangib end sealt, ning minu tankimisjaamad on mujal. Muidugi on meil ka ühiseid jaamu ;).
    Aga ma näiteks ei kujutaks ette, et Justin minu kirjastuseasja ajaks (rohkem, kui ma tal vahel palun).
    Või mina Justini muusikaga seotud asju.

  2. anna

    pean lisama, et just Kai lausele kirjutaks ka alla. just sellepärast on hea lugeda seda, et ise oma kaaslasega veel vähem aega koos olnud kui teie, aga kõik on siiani täpselt sama skeemi järgi käinud. ka vahemaad ja asjad, ainult et tunduvalt väiksemad muidugi kui teil. ja siis on hea lugeda, et näe, kui kõik on siiani samamoodi, siis vast läheb edasi ka nii ja vast jääbki püsima. mitte, et ma üldiselt selles kahtleks, aga kinnitust saada on ikka hea 😉

  3. Anonüümne

    Nii hea ja kosutav on lugeda armastusest, õnnelikest inimestest vahelduseks Õnnetutele lugudele… See annab lootust, et kõik on võimalik. Kui armastad, siis ongi kogu maailma ilus!

  4. valgeseelik

    Vabandust, ei tahtnud anonüümselt küll esineda, see juhtus kogemata. Aga tahan lisada, et soovin teile tarkust ja jaksu jätkata sama ilusalt nagu teil kõik siiani on olnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.