Katkend raamatust: ühe remondi lugu


Kui me möödunud suve alguses endale majakese leidsime, oli see üsna kohutavas olukorras.

Ma ei tahtnudki seda maja, ratsionaalselt võttes. Aga midagi neis päikeselaikudes, valgust täis tubades ja õunapuid täis tagaaias ei lasknud mul jääda terve mõistuse juurde. Ja nii ma painasingi Justinit: “See on ikkagi parim kõigist vaadatud kohtadest!”

Nn „parim koht” vajas uut värvi- või tapeedikihti peaaegu igas toas. Tapeedid olid seina kleebitud üksteise peale alates aastast 1959, samast aastast pärines hall koridorivärv ja ebamäärased sahvriseinad. Majas oli kunagi elanud üks noor pere, üks vana pere, üks noorpaar ja loendamatul hulgal tudengeid. Garaaž ja kuurid olid täis igasugust kola, muuhulgas pooleldi kasutatud värvipurke erinevatest aastakümmetest.

Niimoodi me alustasime. Aega uue lapse sünnini oli viis nädalat, seega oli üheks oluliseks meie otsuseid mõjutavaks faktoriks – aeg. Aga ka raha. Ja midugi keskkonnahoid. Mida me selle viie nädalaga õppisime?

– Kõige keskkonnasõbralikum valik igasuguse remondi tegemiseks on muuta nii vähe, kui võimalik. Sageli tuleb esimese valikuna pähe muutmine, aga kui anda endale kasvõi ööpäev aega mõelda ja harjuda, siis võib pähe tulla mõni loominguline laisa inimese lahendus, mis samas ka loodussõbralikum. Näiteks kas on vaja maha lõhkuda sein, kui saab ainult ukse ära võtta ja juba tekib „avatud ruumi” tunne? Kas on vaja elektripuhuriga kraapides või veel hullem, tugeva keemiaga imutades, kõik vanad värvikihid maha saada – või võib ära võtta vaid lahtised kihid ja siis nende peale värvida? Meie igatahes oleme enda ilma vaheusteta alumise korruse avatud ruumis väga rahul, ja aknad on meil mõnusalt krobeliseks värvitud.

Akendega seoses tuli meil veel üks oluline küsimus lahendada. Kas putitada vanu või tellida uued? Jätsime vanad, kuigi tuul puhub neist läbi, ka pärast soojustamist. Nii et keskkonda – ja oma rahakotti – sai ühest küljest hoitud, aga teisalt kulub meil nüüd kütet rohkem. Ideaalseid lahendusi pole.

– Milliseid värve valida? Paraku on loodusvärvid kallimad ja aeganõudvamad – linaõlivärv kuivad näiteks kolm korda kauem kui tavaline, nn plastmass-õlivärv ja neli korda kauem kui nn plastmass-vesivärv. Kunagi loodan ma teha remonti aeglaselt ja mõnuga, koos majaga hingates ja kasvades.Kähkukas-remont kahjuks  äkolt värvida ei lase.

– Kõige säästlikum on kasutada ära materjalid, mis juba olemas on. Sain teada, et ehitusmaterjalide poodide värvilettides aitavad inimesed värve segada ja taaskasutada. Variant üks: garaažist leitud vana purk, kus on säilinud kollast värvi umbes kolmandiku jagu. Poes aitas noormees meil sinna värvi juurde panna ning masinas läbi raputada, nii et saime ilusa helekollase tooni. Variant kaks: leidsime garaažist mitu rohekas toonis värvipurki, kõik veepõhised, valasime need siis kokku ja viisime saadud purgi poodi, raputisse. Tasuta! Variant kolm: leidsime garaazhist ühe peaaegu kasutamata oranzhi väri purgi, lisasime sellele poes koostöös värvimeistriga veidike pigmenti ja raputasime läbi. Hind 15 krooni.

– Meie sõber internet! Ühe inimese rämps on teise inimese varandus, lihtsalt need kaks inimest peavad kusagil kohtuma. Meie majakeses oli vana mööblit, millele leidsime foorumite ja blogide kaudu uued omanikud. Küll on mul aga kahju, et siinkandis pole sellist „Too midagi – vii midagi” stiilis ladu (see võib ka internetipõhine turuplats olla, aga veel parem, kui see oleks füüsiline ladu). Olen lugenud, et USA läänerannikul on sellised laod tehtud paljude ehitusmaterjalipoodide juurde. Lähed sisse, annad ära oma üle jäänud asjad (kellel ei jääks remondi käigus materjali üle?!), saad vastu sertfikaadi, kui mitu ühikut asju sa kaasa tohid viia, kõnnid ringi ja valid välja. Näiteks viid kollase värvi purgi ja lahkud sinisega. Kui seekord ei taha midagi, siis hoiad oma tõendi alles ja tuled mõni teine kord uuesti. Vähemasti nii kujutan ma neid ladusid kirjelduse põhjal ette. Mis võiks olla ehituspoe motiiv sellist ladu enda kõrval pidada? Sest siis valiks klient teiste poodide seast just sinu poe, saab muuhulgas ka mittevajalikud asjad kõrvalmajja ära viia.

– Aga veel üks tarkus: ohtlike jäätmete äraandmisel tuleb ilmutada tahtejõudu ja jäärapäisust, sest see polegi niisama lihtne. Järgmise situatsiooni peategelane on mu vend, kes sõitis, vanu tühje värvipurke täis laadungiga Tartu linna ühte ohtlike jäätmete jaama.

“Ei, siin on liiga palju, me ei saa vastu võtta,” teatas ametnik jaamas ja andis teise aadressi.

“Kas te siis poolt ei saaks võtta?”

“Ei, milleks jupitada, minge sinna, seal võetakse kõik.”

Teises jäätmejaamas aga küsiti: “Kas te olete Tartu linna kodanik?”

“Ei ole…”

“Siis ei võta me teilt midagi vastu!”

“Aga mu õde on… Ja need jäätmed on tema majast.”

“Jah, millega te seda tõestate?” Väike mõttevahetus teemal, kas vend peaks minema sõitma ja minuga ning mingisuguse tõendiga tagasi sõitma. Siis otsustas jaama töötaja siiski vastu võtta need jäätmed ja vaatas autosse.

“Aga siin on ju liiga palju!”

“Teisest jaamast saadeti siia, et teie võtate palju ka vastu.”

“Ei, me võtame ainult 20 kilogrammi inimese kohta.”

“Nojah, seal õe majas olid inimesed aastakümneid oma värvipurke garaazhi tõstnud, seal oli neid nii palju…”

“Aga meie saame ainult 20 kilo võtta. Te andke 20 tagasi ja tulge õhtupoole uuesti, siis annate järgmised 20?”

Seepeale olla vend arvanud, et niisugune edasi-tagasi sõit küll keskkonnasõbralik lahendus pole. Ja lõpuks suutiski ta meie mürgised jäätmed sisse rääkida.

Võib lisada kommentaare. Mis on teie kogemused ohtlike jäätmete viimisel? Kas on mingi remonditeema, mida olen unustanud mainida? (No tegelikult sidebarides tuleb neid teemasid nagunii veel.)

13 arvamust “Katkend raamatust: ühe remondi lugu” kohta

  1. Eelmisel ja üle-eelmisel suvel tegime maal metsaalust korda. Sealt tuli tohutult kola autofurgoonidest ja mootorratastest olmeprügini välja. Tohutult klaasi, õlitünne, traktorikumme, ja tonnide kaupa vanametalli.

    Vanametalliga tundus olevat lihtne, “emexisse”, aga siis ei tahtnud Kuusakoski ühte koormat vastu võtta: olevat radioaktiivne!

    Tõesti, mingi seade kiirgas päris kurjasti.

    Siis tekkis küsimus – kuhu see panna? KK muidugi, et kaduge kus kurat oma tuumapommiga. Meie, et kuhu me ta siis panema peame? KK, et nende asi pole.

    Lõpuks sai seade Kuusakoski õuenurka teiste samasuguste “ei sobi ei meile ega teile” asjade kõrvale.

  2. Lisaks tuumapommile sai metsa alt toodud ligi paarsada kilo klaasi ja palju muud kola. Kuhu see panna? Ja vot siin lakkas keskkonnainfo leviku süsteem toimimast. Milline prügila on lahti, milline kinni, mis võtab ohtlikke jääke vastu ja mis raha eest ja mis ajal ja kellelt ja kuipalju? Mitte kusagilt ei saa vastust. Tallinna linn ja keskkonnaamet ja Harku vald põrgatavad telefonikõnesid sinna-tänna, sajast omavahel vastuolevast veebilehest ei saa abi.

    Lõpuks sajatasid kõik tulist kurja anonüümse ametliku suunas. “Keegi” peaks kodanikule keskkonnainfo kättesaamise kergeks tegema. Aga seda “kedagit” ei ole ja teda ei koti.

    Kõige vastikum “jääde” on muide autokummid. Traktorikummide ametlik utiliseerimine oleks meile maksnud paar tuhat krooni. Seda raha ei tahtnud keegi maksta, nii seisavad nad siiani metsas kuuse all.

  3. Majapidamises tekkinud ohtlikud jäätmed (akud, patareid, värvi- ja ravimijäätmed, päevavalguslambid jm), suuremõõtmelised jäätmed (mööbel), elektroonikaromud (külmikud, telerid jm) ning taaskasutatavad jäätmed (vanapaber ja -metall, plast- ja klaastaara) saavad elanikud viia tasuta keskkonnajaamadesse, mis asuvad Tähe 108 (tel 747 7911) ja Jaama 72A (tel 527 8960). Lahtiolekuajad: E–R 12–18 ja L 10–16.

    Rehve vist võeti kuni 4 inimese kohta vmt – kuna pole viinud, ei tea.

    http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=6&page_id=3231

  4. Kuidas see Kolatakso paartuhat krooni on? Kohaletuleku tasu on 100.- ja siis mingeid asju viivad ära tasuta, mingid tasu eest, kuni 300.- ja mõnel on ümbertöötlemistasu.
    Vähemasti ma sain nii aru sellest ja sealt ei tuln´d kuidagi tuhandet kokku.

    Aga kahtlemata võiks olla selline koht, kuhu järelejäänud ehitusmaterjal vms viia, meilgi näiteks jäi väga palju asju järele, sest esimese remondiga ei oska kogustega arvestada. Nii et muidugi võiks olla, aga miks siis mitte teha? Ei pea ju olema ehituspoe juures, võib olla ju ka nii nagu on Taaskasutuskeskus – kusagil vanas laoruumis.
    Et kui sul on idee, miks siis mitte proovida teostada? Oleks nagu päris kasulik asi mu arust.

  5. Üks asi veel… Ma ei tea, kas sobiks Tartu foorumisse, aga võiks ju proovida. See on autosõidu jagamine. A la sõidan homme kell 10 Tallinnasse, vabu kohti 3. (see juba oma asi, kas küsib mingit sümboolset bensuraha ka või mitte). Selliseid autojagamise lehekülgi on nt Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal mitmeid. Eestis on ka proovitud, vähemalt korra, aga see sait on küll tühi.

  6. Küll on mul aga kahju, et siinkandis pole sellist „Too midagi – vii midagi” stiilis ladu

    Selline asi võiks ju taaskasutusekeskuse juures olla. Et on ju Tartus selline koht, kuhu vanad asjad saab ära viia – ei oska leida mingit põhjust, miks sealsed töötajad ei laseks sul midagi ka ära võtta. Ja pole mõtet sertifikaatidega jamada: kui leiad asja, millele oskad uut kasutust leida, võta heaks!

  7. Tartu taaskasutuskeskuse juures on pood, kust saab osta – neidsamu asju, mis sinna tasuta on toodud. Ma olen ise ka sealt nõusid ostnud ja soovitan teistelegi (seal Jaama tn.) Aga see pole ikka päris see süsteem. Ma võin sinna tasuta asju viia, aga tasuta midagi vastu võtta ei saa.
    Või mis?

  8. üritan vaikselt ja salaja sellist too-vii vahetusladu Tallinnas teha ja esialgu paistab asjade kuhjumine olevat hulga suurem mure kui nende äratassimine. nii et sertifikaadi tõin-niipalju-ja-samapalju-võin-viia asemel peaks juurutama sertifikaadi viisin-niipalju-ja-samapalju-võin-asemele-tuua. Ehitusjääkide puhul ilmselt tuleks juurde seesama ohtlike jäätmete teema… samas tundub tasuta vahetuse idee väga öko juba sellepärast, et hulk tööjõudu ja energiat jääks raiskamata hinnakujundusele, kassavalvele jne…

  9. Hello everybody, my name is Damion, and I’m glad to join your conmunity,
    and wish to assit as far as possible.

  10. Hello everybody, my name is Daniel, and I’m glad to join your conmunity,
    Wish to assist as far as possible.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.