Mõtteid Mercalt ja KatiMurutarilt

Viimasel ajal on nii, et igast Kati Murutariga kokkupuutumisest olen ma vingelt energiat saanud. Kunagi aastaid tagasi töötasime mõnda aega koos (see Favoriidi toimetaja koht oligi vist tema viimane ametlik töökoht, enne lõplikult vabakutseliseks hakkamist), toonasest ajast ma ei mäleta niisuguseid energialaksusid. Kati on muutunud, sügavamaks läinud (muidugi, nagu me kõik, ikka läheme ju aastatega targemaks). Uni kipub peale… Tänase kirjanduõhtu jutud hakkavad juba peas segamini minema. Väike lühikonspekt.

Kati arvab (ja Merca arvab ka), et näidendeid on tegelikult palju lihtsam lugeda kui nt romaane. Tegelastevahelised suhted ilma pikkade mõtiskluste või looduskirjeldusteta. Merca: “Ma lugesin ahnelt läbi Hella Wuolijoe Niskamäe-saaga, aga ma pole siiani Tammsaare “Tõde ja õigust” viitsinud lugeda!”

See jutt ajas mulle endale ka näidendite lugemise isu peale ;). Mis näidendeid te soovitaks? Wuolijoki on loetud ;).


Kõige huvitavam mulle oli see mõte, kuidas Kati meelest kõik loomeinimesed ennast põletavad ja põletavad, kuni läbi põlevad… ja siis on neil võimalus tõusta, nagu fööniks tuhast, uuele tasandile. Kati jaoks oli see tuha-aeg siis, kui jaanuariorkaanis meri maja katki peksis ja see seest ja alt haisema hakkas. Ja kuidas ta seal, ise kogu aeg poolpurjakil, maapoe-veini lakkudes, suurest kurbusest hing haige, aina kaevas ja katkestas. Siis jäi sapp haigeks. Operatsioon. Karsklaseks hakkamine (õigemini käsk hakata)… Ja kuidas ta siis pidi nii oma maja kui iseenda vundamendist lahti kaevama ja uuesti üles ehitama.

Mind pani mõtlema ka see jutt, et kui palju on neid hingi, kelle eest ta vastutab. Kui palju on neid hingi, kelle eest sina vastutad? Minul on kaks last ja üks kass… mees vist läheb ka arvesse. Katil on mees ja viis last, viis papagoid (kui ma õigesti aru sain, et kaks papagpoid said kolm poega), kolm koera…

Ahjaa, ja see teatud mustlaslik füüsiline edasiliikumise vajadus. Maja on valmis ja nüüd on see müügis. Uue maja kavatseb ta ehitada nullist peale, palgid ka metsast ise korraldada. See on muide üks kummaline vastuolu, mida ma siin tunnetan. Ühest küljest kavatseb ta hakata elama veel rohkem eraklikult ja loodusega tasakaalus (nagu on ka raamatu ühe näidendi peategelane – “Naine, kes elab mõisas” – tüki teises osas)… Ja teisalt kavatseb ta elada ikka nii, et ühe nädala ühes Eesti otsas ja teise teises. See pidev autosõit. Aga mis mul siin kommenteerida: kui tema elu on selline, kus mees on Tartu ja tema on mereäär, siis nii on. Samamoodi on ju minu mees ameeriklane ja me peame lennukiga sõitma (ilmselt juba üks edasi-tagasi lennusõit üle ookeani teeb sama välja kui aasta otsa autoga mööda Eestit hekseldada).

Teatrile mõtlesin veel. Kuidas Merca ütles, et kõige huvitavamad on sellised näidendid, mis on ilma remarkideta ja kuhu on lavastamiseks palju ruumi jäetud.

Sest tõsi see on, mis ühele tundub komöödia, on teisele tragöödia. Kasvõi siinsamas blogides, kus me suhtleme teksti alusel – kui palju erinevaid tõlgendusvõimalusi alatasa põkkub.

Järgmisel neljapäeval on Tampere maja kirjandusõhtul Toomas Vint, keda küsitleb Aili Vint.

Ja meil tuli siis täna uus raamat välja – Kati Murutari näidendid.

7 mõtet “Mõtteid Mercalt ja KatiMurutarilt

  1. Kissu

    Koltèsi Läänekallas ja Roberto Zucco ilmusid eelmise aasta lõpus eesti keeles. Väga head mu meelest.

  2. Eppppp

    Väga hea.. Meil on nüüd väike traditsioon peres, laupäeviti käime kõik koos raamatukogus, seekrod võtan näidendeid ;). Eelmainitutest olen Tshehhovit päris palju lugenud (kunagi põhi- ja keskkooli ajal töötasin ma pärast tunde raamatukogus, kus käis viie tunni jooksul umbes kaks inimest ja sai palju lugeda!)Kivirähkilt lugesin ükskord mingit LR-i, mis meeldis, aga nime ei mäleta..

    Jajah, hobused jäid ju kokku lugemata! Seda, milline vastutus see veel on, ei oska hästi ette kujutadagi.
    Vastutusega vist harjub. Ma vaatan oma tuttavaid, sõpru. On inimesi, kes vastutavad 15 hinge eest ja on neid, kes iseendagagi hakkama ei saa.
    See selleks.

  3. Jane

    August Kitzbergi näidendid on parimad, eriti hinge läks “Kauka jumal”. Ja Tätte on hea.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.