Tere, esimene negatiivne arvustus

Ükspäev me just arutasime Justiniga, et ma olen ära hellitatud, polegi nagu veel ühtegi negatiivset arvustust tulnud. Täna siis Ekspressis on (tegelikult, Õuna-raamatu kohta oli ka ühes blogis kehvasti kirjutatud kunagi suvel). Ma ei oskagi nüüd öelda, kas elan klaaskuulis või tegigi see arvustaja tegelikult vastukarva pai…?

Igatahes ei saanud ma ikka veel teada, mida tähendab arvustusest haiget saada. Hoopis hakkasin siin omaette naerma. Mees luges meie meeste-raamatut!

Me oleme vaikselt, karkassidena, alustanud ju ka raamatut “Naistest, lihtsalt”. Ma ei ole veel Daki karkasse näinud, aga minul kipuvad ka naiste puhul pähe tulema õnnetu lõpuga lood. Naistevahelistes suhetes on selleks ju samamoodi vähemalt kakskümmend võimalust (ning mitte ainult meeste pärast!).

Ma tahaks hirmsasti juba hakata seda uskumatut, 2007. aastat kokku võtma. Aastat, mil me kolisime, vastutuult, üle mere. Ja kui ma sain lapse oma sünnipäeval. Ja kui ma asutasin kirjastuse, kuigi alati arvasin, et üksi ei saaks ma sellise asjaga hakkama. Ja kui me remontisime viie nädalaga maja seest ja väljast. Ja kui ma – ptüi, ptüi, ptüi – kirjutasin pisikese lapse kõrvalt ja pidevalt neli-viis tundi ööpäevas magades 300 lk raamatu keskkonnast. Ja muud!

Ok, ptüi-ptüi, sellest raamatust on veel kaks viimast peatükki lõpetada, ülejäänu on juba “käitluses”.

Õues on lumi ja toas praksub ahi. Ma olen kodus, aga samas on mul tunne, et olen ikkagi iseendast võõrandunud. Justnagu mingisuguses filmis või näitelaval. On detsembrilõpu tunne ja tahaks vastu võtta kardinaalseid otsuseid sellest, et homme algab uus elu.

Näiteks ilma blogi ja ilma telefonita. Veel rohkem ära õppides, mis on oluline. Ja et midagi tõelist saab valmis ainult siis, kui õpin pühenduma ja keskenduma.

Mul on üks näidend, mida ma hakkasin ühte vihikusse kirjutama, kui olin 18 ja ema oli haiglas suremas. Tegevus toimub onkohaigla ühes palatis ja see on naer läbi pisarate. Ma mõtlesin tookord, et kui ma olen 33, siis kirjutan ma selle lõpuni. Nüüd ma olengi 33, aga ikkagi on kuidagi ääretult ebamugav seda vihikut lahti võtta. Võibolla see ikkagi peabki veel ootama… Või ei pea. Ok, väike Anna ärkas, lippan!

23 mõtet “Tere, esimene negatiivne arvustus

  1. CV

    Pigem tundub, et meessoost arvustajale läks raamat hinge ja ehmatas, et naised nii omi lugusid võivad mäletada ja rääkida. Just ühepoolselt.

  2. Mutt

    Sellest arvustusest kumab ju läbi meesterahva solvunud ego. Pealkiri peaks olema pigem – Mehed, ärge lugege! Naised leiavad sealt aga palju tuttavlikku, äratundmisrõõmu jagus küllaga. Andsin näiteks ühele sõbrannale seda lugeda ja ta helistas mulle paar tundi hiljem ja küsis pahaselt, kas ma andsin nimelt just temale sellise asja lugeda. Et see pidavat valusaid mälestusi üles tooma ja minevikku analüüsima panema. Loomulik, et meesterahvas solvub sellise raamatu peale, mis meessoo negatiivseid külgi toonitab. Aga elu ongi selline. Minevikust kipub ikka halb meelde jääma, sest suhte purunemise ajaks on head asjad juba nii ära kulunud, et neile enam ei mõtle.

  3. Kaisa

    Lugesin seda raamatut üsna värskelt ja mul küll ei jäänud sellist muljet raamatust nagu Veiko Märkal.
    Esiteks olid ju peategelane ise osades lugudes imelik. Näiteks abordiloos ei julgenud mehele otse rääkida.Nii et polnud see midagi nii mustvalge “mehed pahad, naised head”. Mul oli mitmes kohas tunne, et kuradi nõme naine. Ja mina ise olen ju ka naine.
    Teiseks oli mitmes loos otsad ju täiesti lahti. Meenub see tööintervjuu lugu, või sii see, et kas see vihmavarjupoiss oli gei või ei olnud… Selline tunne jäi, et need lood läheksid edasi. Ei saa öelda, et olid igal pool nõmedad mehed, kes naisi maha jätsid.
    Kolmandaks, mõnes loos jättis ju hoopis naine maha. Nagu see süütu mehe lugu. Midagi oli vist veel.

  4. Kaisa

    Seda tahtsin veel öelda, et kui sa magad pidevalt 4-5 h öösel, siis sellepärast sa oledki nagu võõrandunud iseendast. Ma mäletan seda, näiteks eksamiteaega. Aga lõpuks saab see mööda!

  5. lugenud

    Appi, see on ju hea kild – selle peaksite panema kusagile kaanele või reklaamlausesse – “Täna loed Lampi ja Petronet, homme eitad holokausti, ülehomme ronid puu otsa tagasi.”

  6. tiina

    Tuleb veel rohkem võõranduda et ringiga enda juurde tagasi jõuda. Blogi ja telefon kinni?? Kuidas oleks, kui hoopis midagi uut juurde võtta enda ellu. Midagi täiesti uut ja ebatavalist.

  7. liina

    Minuarust oligi see raamat rohkem naistest kui meestest… igatahes kurb oli lugeda… nais(t)est oli kahju. mitte meeste parast vaid ta enda parast…

  8. hmm

    Aga see raamat rääkiski ju minategelase külamadratsiks olemisest ja ohjeldamatust joomisest, mis siin ikka vinguda.

  9. lugenud

    Minul küll ei olnud sellist muljet, et kõik lood oleksid sama peategelasega.

  10. Mutt

    Aga jah, see lause holokausti eitamisest ja puu otsa ronimisest on küll puhas lapsik õelus. Inetu on niimoodi öelda. Aga eks me kõik kipume solvudes õelutsema ja üritame vastu lüüa.

  11. Mari

    Ilusti öeldud:
    “Armastus on tegelikult ju kontaktspordiala. Iga paari oma asi on, kas nad muudavad selle poksiks või iluuisutamiseks.”

  12. Lee

    Epp, ma puht igaks juhuks küsin, kas Sa tunneks end paremini, kui sama arvustaja oleks Su raamatut totaalselt kiitnud? 😛

  13. Eppppp Postituse autor

    Lee, ma arvan, et see oleks veel naljakam olnud ;).
    Aga enne helistas Tiina ja hõikas: “Kõigepealt loed Lamp-Petronet ja siis hakkad holokausti eitama!”
    😉

  14. Emigrant

    Ei ole jah raamatut lugenud aga soovitaks selle viimase killu j2reltrykis kindlasti raamatu kaanele panna. Juba ainult selle lause p2rast tahaks ise sinna raamatusse piiluda, et tohhohullu, mida need naised seal nyyd ikka nii julmalt panevad, et roni v6i puu otsa.

  15. Heler

    Epp ja teised, mis te arvate, kas see Veiko Märka holokausti kild on sellest, et raamatus üks meestegelane Hitlerit fännas?

  16. Tiiu

    No kuulge, ärge ikka armastust spordi tasemele madaldage, pole see ilus võrdlus midagi, ehk ainult nutikas ja sobib illustreerima suhteid, kus armastus puudub, on vaid seksuaalne rahuldamine sobiva partneriga.
    Armastus peaks olema ikka kõige püham asi maailmas, mis on nii võimas ja laiahaardeline, et mingi spordiga ma seda ise küll võrrelda ei saa.
    Muuseas, mehed on naiste loodud (alul emaüsa mõjud, seejärel emaarrmastuse olemasolu peres, siis isa eeskuju, lõpuks oma naise oskus olla ARMASTAV, hoolimata mehe kvaliteedist). Mina täiesti usun väidet, et kui naised õpiks mehi tingimusteta armastama, kaoksid maailmast sõjad. Mehed ei tahtvat sõdida, kui nad on ümbritsetud naiseliku armastusega, üles kasvanud helluse võrgus. Uurige meeste taustu, kes sõjarditeks on hakanaud, saate midagi üllatavat teada.Muidugi on ka neid noormehi, kes on sunnitud lõpuks sõjas osalema, aga ikkagi – naiste kätes on maailma saatus alati olnud ja nii ka jääb.

  17. catalina

    Kas “Minu Ameerika” teist volüümi juba osta ka saab – olgu siis kirjastusest või ehk kuskilt poestki?

  18. Eppppp

    Ma lasin täna jah Andrisel panna raamatu siia üles, aga tegelikult on see alles eelreklaam… 20. novembri paiku tuleb trükikojast.

  19. Kerly

    @Tiiu

    Mis on valet armastuse võrdlemisel spordiga? See on väga tabav ja hea võrdlus. Ja see pole sugugi armastuse spordi tasemele madaldamine.
    Ma pole tulihingeline spordifänn, aga sinu suhtumine sporti jätab küll kõvasti soovida. Mis mõttes “mingi spordiga”? Kuidas sa saad nii öelda? Mõnikord võib “mingi sport” anda inimesele tunduvalt rohkem kui armastus. Spordis võib saavutada eneseteostuse näiteks endale püsitatud eesmärke täites.
    Ma ei tea, kas sa oled kunagi midagi kuulnud Abraham H. Maslow’ vajaduste hierarhiast. See on viie-astmeline püramiid, milles on inimeste peamised vajadused tähtsuse järjekorras. Madalaimad vajadused on bioloogilised vajadused ehk toit, puhkus, liikumine, seksuaalsus jne. Sellest edasi on turvalisuse vajadus. Sellest järgmine on kuuluvuse vajadus ehk vajadus olla ümbitsetud hoolimise, sõpruse ja armastusega. Sellest veel edasi on tunnustuse ja austuse vajadus. Kõrgeim ja raskeimini saavutatav vajadus on eneseteostus.
    See illustreerib ilmekalt minu väidet, et “mingi sport” võib anda inimesele tuhat korda rohkem kui armastus. Armastus pole kõige olulisem. Ta on oluline, seda ma ei eita, aga eneseteostus annab inimesele märksa rohkem. Mulle öeldi ükskord, kui ma mõtlesin analoogselt:
    “Sul on vaja avastada üksinduse võlu.
    ja mõista, et unistus kellestki teisest pole muud kui soov leida kargud, et millelegi toetuda.
    …või sa pole valmis veel iseseisvalt püsti püsima?”
    Alguses ma ei saanud aru, mida see inimene silmas pidas, aga nüüd olen sellest aru saanud ja loodan, et sinagi mõistad kunagi. Sest kui sa mõistad, siis sa nii kergekäeliselt ei räägiks nõndaviisi.

    “kui naised õpiks mehi tingimusteta armastama, kaoksid maailmast sõjad”
    Esiteks, asi ei olene ainult naistest. Teiseks, äkki asenduvad sõjad millegi hullemaga? Sa ei tea seda ja mina ei tea seda. Mitte keegi ei tea seda. Ja sama hästi ei saa sa raudkindlalt teada, et sõjad kaoksid. Sa võid oletada, et need kaovad, aga see on siiski ainult hüpotees ja tõestamatu hüpotees pealekauba.

    “naiste kätes on maailma saatus alati olnud ja nii ka jääb.”
    AINULT naiste kätes pole maailma saatus kunagi olnud. Maailma saatus on inimeste käes. Ja juhuslikult on mehed ka inimesed.

  20. catalina

    Kerly, Maslow teooria on popp küll ja ilus, aga ta pole nö teaduslikku tõestust leidnud – praegune seisukoht on, et need hierarhiad on indiviiditi väga individuaalsed. Jah, elulised-bioloogilised vajadused peavad teatud määral olema rahuldatud, et elus püsida, aga on osa inimesi, kes vajavad rohkem turvatunnet kui teised…ja on inimesi, kelle jaoks pole lähedased/kuuluvus üldse eriti tähtsad jne. Nojah, ka bioloogilised vajadused on väga erinevad: osa inimesi ajab läbi vähema unega, osad saavad suurepäraselt läbi seksita (või tuleb ikka pühamehi vaimselt hälbinuteks pidada? 🙂 ja mõnel piisab söögiks peotäiest riisist päevas.
    Ja nii armastus kui sport võivad olla eneseteostuse variandid, muide.

  21. Kerly

    Sul on täiesti õigus.
    Ma lihtsalt üritasin viidata sellele, et armastust ei tarvitse nii palju ülistada. See ei kõlanud nüüd kõige paremini, aga põhimõttest saab ehk aru.
    Armastus on tõesti imeline, aga ma arvan, et sellest pole vaja “püha lehma” teha. 🙂

    Aga see on ainult minu seisukoht. 😉

  22. Inga

    Tahan raamatut ja puu otsa lugema!!!!
    Kas on v6imalik paluda, et jaanuaris võtaksid ka Ameerika 2. raamatu ja Lagerii kaasa? Siis kohapeal klatime, kohalikus valuutas?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.