Kuidas me olime üle küla sandid

Kopeerin siia ka oma memuaari, et propageerida õiget mardisantlust ;).

Mille üle ma praegu väga uhke olen ja meie ema tagantjärgi kiidan – et ta innustas meid ikka tõelisteks eesti rahva santideks. Andis meile kätte Eesti rahvalaulude raamatud (neid oli mitu köidet) ja valisime sealt, mida pähe õppida.

“Sindermarti, sandermarti,
Eile marti oodati,
täna marti külla tulnud,
Mart on tulnud kauge-elta, kauge-elta, kõrge-elta,
üle soo, üle rabade,
üle jõe, üle järvede…”

“Vaatlupsadi, luusangadi,
kõtt kõpsadi, kuldkingadi,
siidsiiradi, läbiviiradi,
naknaeladi, pakpaeladi,
puupuusadi. pummaadera,
viuvipsadi, villaadera…” – On ikka ilus see eesti keel!

“Ette tuppa eide õnne,
tagatuppa taadi õnne,
kesk-aga-põranda kõikide õnne…”

jne. Loomulikult “Kaera-Jaani” kõik salmid (koos tantsuga)!

Esimesel korral õppisime hoolega. Järgmistel aastatel lihtsalt täiustasime repertuaari.
Ja üks õhtu enne õiget õhtut tegime siis emale etenduse. Ma ei tea, kas seda just igal aastal tegime või ainult esimesel korral? Kui tuli läbida ratifitseerimiskomisjon ;).

Santima läksime muidugi vanade riietega, need olid muidu kamorkas ja esikukappides. Marti joostes pidid olema tumedad riided ja kaks nädalat hiljem katri joostes (“Kaa-aadri-koo” jm, mõned laulud olid ka samad mis mardisandis) – siis olid heledad riided.

Käisime peamiselt kortermajades uste taga. Mäletan, et vahel ei lastud esimese laulu peale sisse ja laulsime natuke mõne ebatavalisema laulu algust ka, seepeale paotus rohkem uksi…
Aga kui uks ikka kuidagi lahti ei läinud, siis olime õppinud Eesti rahvalaulude raamatust selgeks ka sajatussõnad (ei ole meeles, kas me seda ka emale ütlesime?):

“Saagu, saagu, ma sajatan, mingu sul perse kärna!” See oli modifikatsioon. Tegelikult oli raamatus midagi lammaste kärna ja vilja hukka minemise kohta.

…Kui kotid täis ja Karksil ring peal, siis vaarusime koju. Kuna olime küla parimad sandid, siis oli saak alati ülihea. Valasime kotid suure toa vaipa peale ühte suurde hunnikusse ja hakkasime jagama. Kõigepealt moodustusid väiksemad hunnikud: šokolaadikommid ühte, karamellid teise jne. Siis hakkasime neid jagama laiali – et ikka kõik osalised võrdselt saaks. Järgmine nädala oli magusanädal.

PS. Aga sel ajal, kui meie küla peal, näitas ema üles loomingulist lähenemist. Minu meelest juhtus see kaks korda, et ta andis meie Massa pojad ära santidele. “Kes tahab kassipoega?” – “Mina-mina!” No eks küla peal kõik teadsid kõiki nagunii, ma usun, et ta ikka teadis, kellele andis. Ja ütles vist, et kui ema kuidagi ei luba, siis tooge tagasi?

Vist on üks mälupilt ka, kuidas olime ise sandiriietega õues ja nägime õhinal teisi sante meie koridorist välja tulemas, ühel või kahel olid kassipojad käes ja ütlesid: “Me peame nüüd koju minema, me saime kassipoja!”

3 mõtet “Kuidas me olime üle küla sandid

  1. Liina

    Meil käisid ka eile sandid, kes küsimise peale, et nooo, mida mardid ka oskavad, hakkasid sedasama sisselaskmise laulu laulma. No ja viljaõnnest ei maksa rääkidagi, sellest ei teatud kohe midagi. Kiideldi ainult, et nad on ühe kotitäie komme juba koju viinud. 🙂 Mina omast lapsepõlvest ka mäletan, et mingi eeskava oli meil ikka, ainult ühe lauluga küll hakkama ei saanud. 🙂

  2. jerruke

    meil ka käisid eile mardisandid. ütleme nii, et nii magedaid mardisante pole elus näind. laulda ei oska, kostüüme ei ole, maske pole ka või siis nägusid värvitud… mul oli tunne, et nad ei saanud üldse aru, milles see point on.
    omal ajal me ka õppisime mitu päeva laule ja luuletusi ja teadsime, mida tuleb soovida jne…
    kahju, et praegu nii on..

  3. catalina

    Ehhh…magedaid mardisante oli paarkümmend aastat tagasi ka küll ja veel. Mina mäletan oma lapsepõlvest ikka mitut juhtu, kus lasime sandid tuppa ja no natuke olid nad mäkerdatud ja riietatud, aga tulid sisse ja seisid niisama. Siis mul isa (tubli laulumees) ikka ütles neile, et no laulame siis koos, siis saate ikka kommi ja õuna kah, mis mardisandid te muidu olete 🙂
    Ise hakkasin mõtlema, et kui praegu laseks mardisandid tuppa, ei tea, mida teistele andagi – olen kuulnd, et mõnedel tõmbuvad ninad vingu, kui raha ei anta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.