Miks pole “Minu Ameerika 2” poodides? – JUBA ON.

Eile õhtul sain vastuse. Pole sellepärast, et kaanele trükitud triipkoodiga on jama – skännerid ei lugevat seda välja. Mingi triibuke oli ilmselt millimeetrikese võrra nihkes.

Hetkel ei saa ma isegi aru, kes selles nn süüdi on, ega olegi see oluline – kõik tegutsevad, et asja parandada. Tuleb leida viga ja teha see triipkood korda, trükkida uuesti kleeppaberi peale, saata need ladudesse ja kleepida seal raamatutele.

Nii et hetkel saab raamatut tõepoolest osta ainult minu poest ja Tallinna Raamatutrükikoja laopoest (kus pole skänneri süsteemi).

LISATUD. Rahva Raamat teatas, et nad ei jää kleepse ootama ja saadavad raamatud ikkagi poodidesse, müüjad-vaesekesed peavad seal koodid käsitsi lihtsalt sisse toksima. Apollo ei saaks seda võimaldada, sest nemad varustavad ka suuri supermarketeid ja kujutate ette, milline koormus müüjatel enne jõule on…

LISATUD PÄEV HILJEM. Apollo pani ka raamatutest esimese osa ilma selle funktsioneeriva koodita müüki, ülejäänud ootavad kleepsusid.

Niipalju siis kirjastamise köögipoolest.

Täna on Justini sünnipäev ja päike paistab, aga ma olen nii väsinud. Mul on umbes aasta aega kestnud “väga intensiivne periood”…

November aasta tagasi – ütlesime Justini vanematele, et kolime tagasi Eestisse uue aasta alguses. Kisa ja kära.

Detsember – jõulustress ning ärakolimise-eelne stress. Detailidesse laskumata.. väga intensiivne oli.
Jaanuar – kolimine Ameerika sees korra ja seejärel üle ookeani… Asjad – kõigepealt nendest lahti saamine USAs ja siis nende muretsemine Eestis. Ahjaa, lisaks olin ma asunud tööle Eesti Naise ja Euroopa-blogisse.

Veebruar, märts – korteri otsimine ja Eestisisene kolimine Tallinnast Tartusse, lahtipakkimine. Ja teise korteri otsimine ja ostmine. Euroopa-blogiga seotud konverentsil osalemine. Pidevalt külmetushaigustes aga ei saanud rohtusid võtta lapseootuse tõttu. Palju tööd Eesti Naises. Lisaks veel kümme koolitust Ajakirjade Kirjastuses.
Aprill – Justin-Marta USAs ja mina eneselegi ootamatult olin olukorras, kus asutasin üksi kirjastuse ja toimetasin kokku kaks raamatut: “Minu Ameerika” ja “daki.elab.siin”… Detailidesse laskumata – intensiivne aeg.

Mai – raamatute esitlused. Ja ikka Eesti Naise töö ka.

Juuni -pärast jaanipäeva jäin dekreeti ja samal päeval sain kätte meie uue majakese võtmed, algas intensiivremont seest ja väljast… Marta ja Justin jälle USAs.

Juuli – remont lõppes täpselt minu (ja Anna) sünnipäevaks. Esimesed nädalad beebiga ja samas asjade lahtipakkimine…

August – Justini vanemad külas kaheks intensiivseks nädalaks. Ahjaa, ja samal ajal lõpetasime “Meestest, lihtsalt” raamatut ja korraldasin Tui Hirve “Tähe tänava” esitlust. Lisaks muule, lõpetasime Tiiaga Kunsti kirjastusele ühe suurepärase raamatu tõlget (“Paljaks kooritud” – kirjutan sellest rohkem ülehomme, kui raamat poodidesse jõuab.)

September – üks hull nädal, kui Justin oli komandeeringus USAs ja ma olin lastega üksinda. Kuu lõpus, kui “Minu Ameerika 2” sai valmis, sukeldusin oma roheraamatusse. Nagu unenägu, pisikeste vastu-tuuly sammude haaval sai see kokku pandud, üritades kombineerida lugemist, kirjutamist ja perenaine-olemist…

Oktoober – jätkus samamoodi. Kõik roheraamatu tähe all. Ahjaa, vahepeal sai ka Kati Murutari “Lagerii” ka ära ja trükki toimetatud.

November – Kaks kirjandusõhtut ja roheraamat, roheraamat, roheraamat…

ÜHEL ILUSAL PÄEVAL SAI ROHERAAMAT VALMIS.

Ja siis, pärast paaripäevast pohmelli, tabas mind depressioon. Viimased kaks kuud olid täis olnud adrenaliini ja õilsaid motiive, kus näljahäda Aafrikas on olulisem kui oma hambavalu. Olin elanud teadmisega, et kogu kodu on allutatud roheraamatu valmis saamisele. Siin laua peal on ootamas hunnik pabereid ja seal kapis on hunnik katkiseid sokke ja seal sahtlis on kolm kilo sorteerimata fotosid… “Kui raamat valmis, siis…”

Ja kui ma nüüd olen üritanud seda tegema hakata, siis… Ma lihtsalt ei jaksa. Pisiasjad on need, kus ma ei suuda kangelastegusid teha. Hindan väga kõrgelt neid inimesi, kes oma sokkide, fotode ja paberite alased teod korralikult tehtud saavad. Kes mäletavad, et kuu lõpus tuleb elektriarvesti näit kusagile teatada ja kel on mahti iga laupäev – või vähemalt kaks korda kuus – kõik taara õigesse kohta viia… Meil koguneb see garaaži. Ja ma lihtsalt ei jaksa.

Mul on tunne, et peab väga kõvasti rabelema, et paigal püsida. Tuleb ahjusid kütta ja pesu ja nõusid pesta, et kõik oleks enamvähem nii, nagu oli eile.

Õnneks on pisikesed rõõmud. Väike Anna. Tänu kellele on mind raske endast välja viia. Mingi triipkoodijama? See pole ju oluline, kui laps naeratab.

Nii et ma ei ole sugugi endast väljas. Lihtsalt väsinud.

13 mõtet “Miks pole “Minu Ameerika 2” poodides? – JUBA ON.

  1. Maria

    Aga siis puhka. Ja ära tee midagi. Või tee ainult neid asju mida sa viitsid ja tahad teha. Ja isegi ära mõtle sellele, et sa peaksid praegu seda teist või kolmandat asja tegema. See tekitab stressi. Lihtsalt ole ja puhka.
    Mine lapsega jalutama- täna on imekaunis päev (vähemalt Tallinnas).
    Õige varsti otsid sa juba ise tegevust ja ühel hetkel on kõik asjad ka tehtud.

  2. Annu

    Palju õnne Justinile!!
    lase jah, kiire mööda, siis saad edasi toimetada. ma olen kahe väikesega (2,5a ja 2,5kuud) üksi kodus, vahel lööb laine üle pea kokku, aga seni olen hakkama saanud. ja muide, üks sugulane käis titat vaatamas, selline heldinud nägu peas, et ma sain aru, kui väga ma üsna varsti hakkan praegust aega igatsema, sest lapsed kasvavad nii ruttu.

  3. Mutt

    Väsimus on vist üleüldine märksõna praegu.
    Mul on täielik motivatsioonikriis nii tööl kui omas kodus. Väsimus (peamiselt vaimne ja emotsionaalne) on nii suur, et ei oska seda enam kuidagi leevendada. Täna nägin lõunal väljas jalutades, kuidas siin Pärnu mnt ääres männikut lehtedest ja kuivanud võsast puhastati… Oi, kuidas oleks tahtnud seal nende asemel rehaga ja oksakääridega toimetada. Vajadus värske õhu ja päevavalguse järel viib varsti mõistuse. Ei taha, ei suuda, ei jõua.

  4. kessu

    ma just sain sünnipäevaks hunniku apollo kinkekaarte ja mõtlesin kohe “ameerika” teise osa peale… tuleb ikka siis sult kirjastusest tellida…

    ja puhka. kõiki pisikesi ebavajalikke asju nagu paberid ja taara saab mõni teine homme ka tehtud!

    ja tee justinile sünnipäeva puhul pai!

  5. anna

    jah, tean enam-vähem, mida sa tunned, ainult mu kohustused on kogu aeg sellised pisiasjad, millega tuleb toime tulla. seminaritööd ja keeleharjutused jms.
    ja mina ei saa minna keset päeva päikese kätte jalutama 🙁

  6. SU WEN

    Vanadel hiinlastel oli selline looduse rütme arvestav elamise viis – kolme sügiskuud kutsutakse rahuseisundi perioodiks. Inimesed heitku õhtul varakult puhkama ja tõusku hommikul vara koos kukelauluga. Nende meel olgu tüüne, et vähendada sügise karistust. Hing ja vaim tuleks ühes hoida, et sügise hingust vaigistada. Kopsude puhtuse säilitamiseks ei tohiks oma ihadele järele anda. Selline käitumine on harmoonias sügise hingusega ning meetod oma saagi kaitseks.

    Targad järgisid looduse seadusi ja tänu sellele ei puudutanud nende kehasid veidrad haigused; nad ei kaotanud midagi sellest, mis loodus oli neile andnud ja nende eluvaim ei ammendunud iial.

  7. Tinn

    Värsket rindeinfot: Tartu Apollos on teine “Ameerika” igaljuhul nüüd müügis 🙂

  8. Eppppp Postituse autor

    Jah, sul on õigus. Ladu olevat otsustanud ikkagi esimese pisikese partii müüa viia, sest inimesed küsivad ;).

  9. Evelin

    igakuisest elektrinäidu-teatamise-pisiasjast saab niimoodi vabaneda, et teed Eesti Energiaga lepingu, mille järgi nad võtavad näidu “lambist” ehk varasema tarbimise järgi & korra aastas teatad siis õige näidu & toimub tasaarveldus.
    Selle lepingu tegemine käis mul telefonitsi või meilitsi, ei mäletagi, igatahes kuskile kohale ei pidanud minema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.