Soovitus-arvustus: üks hea eestikeelne ökoraamat

Kõigile ökohuvilistele (ja inglise huumori huvlistele) – tänasest jõudis poodidesse üks mõnus raamat Kunst kirjastuselt – “Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba”.

Minu seos selle raamatuga on see, et tõlkisin selle koos Tiia Falgiga kahepeale (Tiia on minu sõber New Yorgist, kes 1,5 kuud tagasi kolis samuti tagasi Eestisse ja asus tegema kirjaliku tõlkimise magistrantuuri, see selleks. Ja tema poeg on meie Marta sõber, “hull-mees-põmm-põmm-Paul”, see ka selleks.)

Kui kirjastus Kunst minuga kevadel ühendust võttis ja seda raamatut pakkus, siis kavatsesin harjutada “ei”-ütlemist, aga kui saadetud katkendit lugema asusin, siis… pigistasin tõlkimise ikka oma ajakavasse.

Sest Leo Hickman on naljakas! Aga läbi huumori ajab väga õiget asja.

Ta on Briti ajalehe “Guardian” kolumnist. See, millest antud raamat on kokku pandud, sai alguse mitu aastat tagasi – kui Leo bossid tahtsid, et Leo hakkaks elama eetilisemalt ja viiks enda ning oma pere peal läbi eksperimendi. Ta lasigi enda majapidamisse sisse nn ökoaudiitorid, kes sorisid igal pool ja esitasid igasuguseid küsimusi ning soovitusi. Audiitorite õpetuste järgi joondudes asuski Leo oma elu ümber muutma. Näiteks on detailselt kirjeldatud tema ja ta abikaasa esimest supermarketi külastust “pärast audiitoreid”, kui ta toiduainete koostist ja kilometraazhi ja hindu uuris. Või kuidas ta lasi hinnata enda elustiili – kui palju õhureostust ta oma igapäevaelus saab.

Mõned Leo püstitatud teemad on küll eestlastele kauged, aga enamik asju on üsna üks-ühele meile üle võetavad. Ka meil müüdavad aerosoolid sisaldavad alumiiniumiühendeid, mis seotud rinnavähi tekke ohuga ja ka meie võime poest osta teiselt poolt planeeti siia lennutatud toitu jne.

Ning mis ka veidi võõraks meile jääb, see annab sellegipoolest huvitava sissevaade inglase ja londonlase ellu (nii et soovitan kõigile inglise kultuuri huvilistele, saab üsna omapärase sissevaate, käite ära Inglismaa prügimäel ja näete silmast silma inglise ülbeid rotte, kui seda raamatut loete ;).

Esialgu oli Leo Hickmani aruanne lihtsalt Guardiani rubriigiks, talle hakkasid kirjutama ka paljud inglased, kes üritasid oma elu “ökomaks” muuta (neist kirjadest on raamatus katkendeid, mõnes inspireerivad, mõned stiilselt skeptilised). Lõpuks kujuneski sellest kõigest kokku raamat. Tegevus toimub ühe murrangulise aasta jooksul. Lisaks rottidele ja Leole on tegelasteks näiteks kompostikasti ussikesed ja muidugi ta pisike tütar Esme ja abikaasa Jane, keda Leo vahepeal küll fuuriana kujutab… Kui Jane näiteks pole vaimustuses vetsupoti sidruniga hõõrumisest.

Tõlkides mõtlesin ma, et minu “Roheliseks kasvamine” on teatud mõttes samasugune. Ka minu raamatus jutustab peategelane enda elu ökomaks muutmisest. On teemasid, mis minu ja Leo puhul kattuvad. Aga tundub, et minu raamatus on vähem huumorit ja rohkem… kuidas seda öelda… tõsist roheusku. Samas, ka Leo läheb oma aasta lõpus üha enam sellesse usku. See lihtsalt paistab olevat selline tee, kus liiklus on vaid ühesuunaline. Kui sa juba kord saad pihta, mismoodi näiteks aerosoolid su keha mõjutavad või kui hüperkiirelt prügimäed kasvavad, siis sa ei saa seda enam oma peast välja. Tee selle üle nalja või mitte…

Lõppu panen paar katkendit ka:

Apteeker jääb mulle jahmunud näoga otsa vaatama, kui palun temalt kahte kilo soodat.
„Kahte kilo tahate? Ma ei usu, et meil sellist kogust siin üldse on. Võin ma küsida, milleks teile nii palju?” ütleb ta.
„Ma kuulsin, et seda saab puhastusvahendina kasutada, kui äädikaga segada,” vastan ma.
Apteeker tõmbub eemale ja hakkab eemal retseptiravimite leti taga oma abilisega midagi pobisema. Mõlemal on pisut murelik nägu peas.
„Kas on mingi probleem?” küsin ma.
Apteeker tuleb tagasi. „Vaadake, me peame olema ettevaatlikud, kuna meil kästi kahtlustada kõiki, kes tulevad suurt kogust söögisoodat küsima.”
„Miks?”
„Ilmselt kasutavad seda narkodiilerid – segavad soodat oma muu kraami sisse, kuna see on nii odav ja raskesti tuvastatav. Teie minu meelest küll narkodiileri moodi välja ei näe. Me võime teile natuke tellida, kui te soovite.”
Ei no tore! Nüüd kahtlustab mu oma apteeker mind kokaiini müümises. Lasen neil tellimuse teha, aga lahkun apteegist kergelt paranoilise tundega, et tegelikult küsiti äsja mu nime üksnes selleks, et see kuhugi riiklikku narkokaubanduses kahtlustatavate nimekirja torgata.
Jane’ile teeb see lugu hullu moodi nalja. Veel rohkem naerab ta selle peale, kui näeb, et tulin tagasi ainult väikese, üheainsa küpsetise jaoks mõeldud söögisoodapakikese, paari sidruni ja maheäädika pudeliga. Asi näeb välja, nagu ma hakkaksin mingit peent rooga valmistama, mitte koristama, ütleb ta.

ja ..(katkendites tegutsevad Mike, Renée ja Hannah on nn ökoaudiitorid)

Mike teatab minu üllatuseks, et suur osa sellest lihast, mida me sööme, on kasvatatud geneetiliselt muundatud soja ja teravilja najal. Näitena korjab Hannah üles paki Lurpak määrdevõid ja räägib, et selle tootja on Euroopa suurim piimandusettevõte Arla, mis hetkel ei garanteeri, et nende lehmadele ei anta GM sööta.
„Geneetiliselt muundatud sööt on üks põhilisi probleeme, millest tasub teadlik olla,” lisab Mike, “aga lihatootmisel on veel teinegi kõrvalmõju. Surve lihatööstuse jaoks sojat toota on tohutu ning selle tagajärjel hävitatakse suurtel aladel Amazonase vihmametsi. Riikliku Kosmoseuuringute Instituudi satelliidipildid näitavad, et viimase aastaga on hävitatud üle 25 000 ruutkilomeetri Amazonase vihmametsi, suurelt osalt just lihatööstuse jaoks soja tootmiseks.
See number jääb mind kummitama ja hiljem saan teada, et see on umbes Šoti Mägismaa suurune maa-ala.

ja

„Nagu enamik inimesi, ostate te oma riided ostukeskustest,” ütleb Mike (teksad ja roheline särk). „Mugavuse poolest saavad need kindlasti hea hinde, aga eetika seisukohast võttes jääb seal nii mõndagi vajaka. Masstootmise-mood on globaliseerunud tööstus, millega on seotud palju probleeme: tööliste kurnamine; tervisekaitse-, ohutus- ja keskkonnanormide eiramine; lisaks veel toodete ümber maailma transportimisega seotud keskkonnaprobleemid. Odavad moeriided on tavaliselt oma olemuselt ühekordse kasutusega kaubad, kuna vaid vähesed neist on mõeldud vastu pidama kauem kui ühe hooaja.”
Sõna „odav” kasutamine meie riietuse kontekstis on potentsiaalselt tuleohtlik, nii et vaatan kiirelt Renée poole (mustad viigipüksid ja kreemikarva siidist top ja kerge kampsun).
„Ma ei usu, et te praegu maheriideid kannate, ega ju? Te näete selleks liiga trendikad välja,” ütleb ta.

..Vaat selline raamat.

Nüüdseks on Leo kirjutanud juba uusi teoseid ja tal on Guardianis ka oma rubriik “Küsi Leolt”, kus saab igasugustele eetilise elu küsimustele vastuseid.

9 mõtet “Soovitus-arvustus: üks hea eestikeelne ökoraamat

  1. x

    originaali kohta ei oska midagi öelda, aga tõlge tundub vägagi igav; huumorit ma (vähemalt nende näidete põhjal) küll ei märka… Aga võibolla see ongi inglise huumor 😛

  2. Eppppp Postituse autor

    Ei, ega see jah ole päris “naljaraamat”, ma lihtsalt tõin välja selle aspekti, et ta läheneb ökoteemadele mõnevõrra läbi huumori.

  3. Pingback: Paljaks kooritud « TLL-JFK-TLL

  4. haldjas

    oi. mulle sõber soovitas ja kavatsen kindlasti lugeda. ainult su välja toodud katkendite järgi arvan julgelt, et minu toidupoe valikus ei ole siuksed veidrad asjad kunagi olnudki ja ilmselt ei hakka ka olema. kuidas mina siis saan VEEL ökoloogilisem olla?!?! 😛

    eestlastel on vist kõvasti vedanud ikka. me nagu oleme ylejäänd maailmast öko mõttes kyll mitu sammu ees. meil ju oma Orto ja sooda ostmisega ei ole kyll probleemi 🙂

    jah, noh, võibolla ma olen mugav ja laisk, aga mulle näib, et meie oma Montoni jm riiete ostmine on teatud mõttes ökoloogilisem kui soetada kanepist tehtud hilpe, mis on Eestisse veetud ei tea kust. tõenäoselt teiselt poolt maakera. nafta, nafta…

    nojah, muidugi Montoni kangad on ilmselt kuskilt kaugelt toodud. mis siis parem oleks? hmmm… villased triibuseelikud?? 🙂 meie kliimas väga praktiline. 😛 ja nende loomiseks on kah kasutet kodumaisest puust tehtud kangastelgi. enamasti.

    🙂

  5. kakuke

    Tänan, Epp, soovituse eest!
    Hea raamat on, paneb nii mõneski asjas pead kratsima.

  6. Pingback: Riina’s experience » Leo Hickman - Paljaks kooritud

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.